Pühapäev, 15. september 2019

Küpros. Puhkus.



















Augusti lõpuks oli selge, et mul on puhkust vaja. Sellist, kus ei kihuta mööda vaatamisväärsusi ega ei käi kodus tolmulapiga ringi. Sellises kohas, kus on soe, saab rannas olla ning otselennuga kohale. Ostsin piletid Küprosele ning panin omale kõige ranna lähemal oleva hotelli, mida ma lubada sain, kinni. Tund enne lennujaama minekut helistatakse mulle hotellist ja küsitakse, et kas nad tohivad mind mu planeeritud kolmetärnihotelli asemel oma viietärnihotelli paigutada. Kiire konsultatsioon Google Mapsiga kinnitas, et pakutud asendus on rannale veel lähemal (ehk: otse rannas) kui mu algne variant ning olin vastutulelikult vahetusega nõus.

Lennukis sattusin istuma ühe naisterahva ja lapse kõrvale, kus naine suurema osa ajast oma istmel ringi keerutas, et tagumise reaga, kus neil ilmselt ülejäänud pere oli, juttu ajada ning oma lapsest pilte tehes ennast pidevalt poolest saati minu istmele sirutas, et parem kaader saada. Umbes iga kümne minuti järel olin ma sunnitud teda oma istmelt ära lükkama. Ja tegemist oli rohkem kui neljatunnise lennuga... Üsna varsti hakkasid ka meie ees olevad reisijad hapu näoga taha vaatama, sest laps togis eesolevat istet jalgadega ning tagus oma lauda kinni ja lahti.

Hotellitoas ootasid mind värsked puuviljad, rõdu, vaade basseinile, merele ja hommikusöögirestoranile ning kuna kell oli juba tuntavalt üle südaöö, siis eelkõige voodi!

Järgmised neli päeva möödusid marsruudil voodi - hommikusöök - bassein - rand - Starbucks - bassein - jalutuskäik (korra käisin ka linnas, polnud suurem asi) - õhtusöök - päikeseloojang. Basseine oli seal hotellis rohkem kui Aura veekeskuses, lisaks lõputu infinity pool, kosk ja basseinibaar.

Ilmselt on minu näol tegemist erakordselt räpase inimesega, sest mu tuba käidi koristamas ja voodit tegemas kaks korda päevas...

Kõik neli päeva oli 30+ kraadi, päike ja sinine taevas. Ning 10 minutit enne seda kui ma hakkasin lennujaama sõitma, tekkis eikuskilt meeletu torm, sadas vihma ning tuul viis üle tee oleva Hiina restorani küljest varikatused ära.

Lennujaamas kuulsin teadet, et algas pardaleminek Tallinna lennule. Viskasin kiire pilgu ekraanile ning võtsin suuna väravasse. Näitasin seal viimase pardaleminejana oma passi ja pardakaarti, mille peale eriti tõreda olekuga töötaja küsis, et kuhu ma lendan. Selgus, et sealt väravast ei saa mitte Tallinna vaid Moskvasse. Selgus ka, et kuigi oli alanud pardaleminek Tallinna lennule, siis sellel ekraanil, mida ma vaatasin, polnud Tallinna lennu väravat üldse kirjaski. Arva ise, kust väljub.