Esmaspäev, 24. veebruar 2020

Live the Rhythm of Riga. Kuidas me Lidlis ei käinud.










Juba eile õhtust saadik ootasin hommikusööki, sest mul oli meeles kui hea see kaerahelbepuder oli. Ning hommikusöögibuffeedes on harva midagi sellist, mis mulle maitseb ning mis samal ajal poleks croissant, pannkook või midagi muud maitsvat, aga ebatervislikku. Võtsin kohvi, kausi ning kõndisin otse pudruletti. Kokad olid otsustanud meid esmaspäeva hommikul poolvedela mannapudruga tervitada. Panin kausi tagasi ning võtsin omale nördinult paar pannkooki, natuke kartulisalatit ning mingi porgandipirukalaadse asja.

Guugeldasin veel ning läksime uuesti Mustpeade maja jahtima. Ja Bremeni linna moosekante. Ja seda galeriid, kust Scott mulle eile kõrvarõngad ostis, sest ta otsustas, et tahaks võib-olla ka ühte maali sääsest. Bremeni linna moosekante ei leidnud. Taaskord, kui Google Maps teatas, et siin nad kõik on, nägin mina vaid kirikuseina ning kassimaja selle seina ääres. Ei tundunud tõenäoline, et neli muusikut sinna varjunud on. Aga mille me leidsime, oli Mustpeade maja. Ja Raekoja plats. Taas täiesti inimtühi. Leidsime ka galerii, mille suured aidauksed olid kindlalt kinni. Scott helistas ning ilmselt ajas kellegi kella 10 paiku voodist välja, aga sai teada, et galerii avatakse täna alles kell üks. Guugeldasin veel ning sain teada, et Bremeni linna moosekandid on paigutatud sama kiriku teise seina äärde. Vaatasime üle ning läksime hotelli, et asjad pakkida, Lidlist läbi minna ning Sigulda poole sõitma hakata.

Olin eelnevalt kaardilt vaadanud, et Riias on terve rida Lidleid, millest mitu jääb ka meil koduteele. Plaanisin ohtralt toiduvarusid täiendada. Esimese planeeritud Lidli asemel oli ehitusplats. Sõitsime edasi. Ka järgmise asemel saime ehitusplatsi vaadata. Guugeldasin taas. Selgus, et parajasti on umbes kümne Lidli ehitustööd käimas ning veel 2020 on plaanis nad ka avada. Hetkel võime aga Rimis shopata. Sõitsime Siguldasse. Kahe euro eest saime varemetes käia ning raagus vaateid nautida. Köisraudtee ei töötanud.

Otsustasime, et elame äärel ning oleme söögi osas paindlikud. Siguldasse tagasi sõitma ei hakka ning vaatame, mis tee äärde jääb. Tundus, et tee äärde jääb vaid üks Circle K ning üks kebabiputka. Guugeldasin. Selgus, et kui oleme tühja kõhtu valmis ca 10km kauem kannatama, siis Ainažis saame einestada ühes riigi nooblimas, väljaspool Riiat asuvas restoranis. Parkisime auto ning astusime restorani, kus peale meie oli veel kaks laudkonda külastajaid. Neist eestlaste kuuene kamp just lahkumas. Ettekandja üritas meile edutult pakkuda baari pimedaimas nurgas asuvat kahest lauda ning ei tundunud üldse rahul olevat kui me küsisime, kas me võime akna alla neljasesse lauda istuda. Tellisime juustu ja prosciuttoga ahjusaiad, krevetid mangosalsaga, tomatisupi (mulle) ning guljašisupi (Scottile). Täiesti planeerimatult saime kabanosside asemel täiesti suurepärase lõuna.

Pühapäev, 23. veebruar 2020

Live the Rhythm of Riga. Kuidas me Mustpeade maja otsisime.
















Hommikut alustasime hommikusöögiga. Ootused olid kõrged, aga selgus, et peale kaerahelbepudru minu maitsele suurt midagi ei olnud. Selle eest oli puder väga hea :D

Kuna eile Buržujasse saada ei õnnestunud, hakkasin täna kohe hommikul sinna helistama, et õhtuks kindlalt laud saada. Keegi ei vastanud. Ei vastanud ka hiljem ega veel hiljem. Vaatasin siis nende Facebooki lehele ja selgus, et pühapäeva kasutavad nad sihtotstarbeliselt selleks, mille jaoks Vanajumal selle lõi. Süüa ei pakuta.

Vaatamisväärsuste osas oli meil plaan tehtud - kõige hingematvamad ja unustamatumad vaated avanevad Skyline restost (vaatasime eile läbi vihmase klaasi tuledes linna ja murdsime ennast läbi kuiva biskviidi), Püha Peetri kiriku tornist, Teaduste Akadeemia 15. korruselt ning raamatukogu katuselt. Raamatukogu oli neist kõige haledama vaatega ning lisaks asus ka kõige kaugemal, seega jäi meie marsruudilt välja. Lisaks oli plaanis jalutada vanalinnas, vaadata Kolme Venda ja Mustpeade maja ning käia teisel pool trammiteed asuval keskturul. Alustasime kirikutorniga, sest see oli meil mugavalt otse hotelli kõrval. Vaateid oli rohkem kui üheksa euro eest. Tuult samuti. Fotokaid hoidsime igaks juhuks kahe käega kinni.

Talviste, hooajaväliste reiside pluss on teiste turistide puudumine. Miinuseks võib küll jahedamapoolset temperatuuri pidada, aga parem jalutada tühjadel ja jahedatel tänavatel kui pressida ennast kuumaga teiste turistide higiste kehade vahelt läbi ja vaadata hiljem oma puhkusepilte, mille allääri ehivad kaasreisijate pead. Igal juhul saime tunni-paariga kõik vanalinna tänavad läbi jalutatud, bastionilgi käidud ning mina omale uued ilusad helesinised klaasist kõrvarõngad abikaasa käest saanud ja võtsime suuna Teaduste Akadeemiale, et ka sealt vaadet nautida. Vahepeal oli nimelt natuke päikest välja tulnud ning tundus, et nüüd võib Riia linn veel kaunim paista. Paistiski. Suitsusest rendiautost läbiimbunud riided said ka korralikult ära tuulutatud. Vahepeal tuli küll rõduservast kinni hoida, aga muus osas möödus see reis turvaliselt.

Turg oli kohe akadeemia ees ning järgmise tunnikese veetsime hiigelgranaatõunu vaadates, piruka- ja saialettide ääres ning tänavatoidu paviljonis. Kuna meil oli endiselt gurmeedinner ja ülesöömine plaanis, siis kompromissi korras sõime turul otse pizzaleti kõrval (mida Scott korduvalt igatseva pilguga jälgis ja vaheldumisi mulle ilmselgelt etteheitvaid pilke heites) põdralihaga pelmeene.

Tagasi hotelli suunas liikudes meenus mulle, et me polnud oma hommikuse vaatamisväärsuste ringi ajal Mustpeade maja näinud. Panin selle kaardile, selgus, et taas on tegemist otse hotelli kõrval oleva hoonekompleksiga ning kui kaart väitis mulle, et "Siin sa oled, astu sisse!", siis mina nägin ainult mingi modernse hoone tagakülge ning Rimi Expressi. Ei mingit barokki ega renessanssi. Läksime hotelli, panime õhtuks mereannirestorani laua ning keerasin magama.

Jõudsime Zivju Letesse nagu plaanis poole kaheksaks kohale, istusime lauda ja tellisime laua looka. Võtsime kaheksajala carpacciot, lõhe-tuunikala-langustiini tartari avokaadoga ning fish and chipsi. Lisaks toodi maja poolt imepehmet baguette'i tuunikalamäärdega. Tartar oli serveeritud toore vutimuna, kapparite, sibula ja murulauguga. Maitses täiesti suurepäraselt. Nagu ka kala, mis oli erakordselt mahlane ning imeõhukeses paneeringus ja krõbedad friikartulid. Kaheksajala carpaccio oli ainus, mis oli lihtsalt keskpärane. Tundus, et natuke mahuks veel ning tellisime ka taldrikutäie grillitud Atlandi tiigerkrevette, mis osutusid kõige paremateks ja õrnemateks krevettideks, mis me viimasel ajal söönud oleme. Magustoiduks otsustasime kahepeale ühe cannoli võtta, sest ma olin kindel, et ükskõik kui hea see ka poleks, siis Rebecca ja Mike'i omadeni ikka ei ulatu. Mul oli õigus, vaatamata sellele, et ka cannoli oli imehea.

Laupäev, 22. veebruar 2020

Live the Rhythm of Riga. Kuidas ma Scottile Pärnu randa tutvustasin.










Plaan oli meil valmis, nagu alati - teadsime, kust avanevad parimad vaated Riia linnale ning kus me sööme. Kõik muu kujuneb töö käigus.

Laupäeval kell 11 tõstsime kotid autosse ning võtsime suuna Pärnule. Seal oli plaanis teha esimene peatus, jalutada Rüütli tänaval, süüa paar kuulsat pontšikut ning teha väike ring riigi parimas rannas. Umbes kella ühe paiku parkisime auto Port Arturi parklasse, tõmbasime kapuutsid silmini ning asusime läbi vihma ja tuule teele vanalinna poole. Ilmselt suuresti tänu ilmale õnnestus meil näha täiesti haruldast vaatepilti ehk inimtühja Pärnut. Mitte ühtegi inimest tervel Rüütli tänaval. Ning vaid kolm külastajat pontšikubaaris. Võtsime kaks sõõrikut, kogumaksumusega 55 senti, külastasime ammu ämblikuvõrkudesse mattunud tualetti ning alustasime seejärel lõunasöögikoha otsinguid. Munga tänaval tundus Vehverments Bar & Tostadas täiesti sobilik ning Scott, kes ei osanud kahtlustada, et söögikoha nimetusse pannakse toit, mida seal ei pakuta (menüüs polnud midagi tostadale ligilähedastki ning ammugi polnud tegemist mehhiko toidukohaga), oli valmis sisse astuma, et ennast paari tulise tostadaga kostitada. Nagu juba öeldud, menüü oli kõike muud kui mehhikopärane ning tellisime omale lambavorstid, kitsejuustu, porgandisalati ning rebitud veiseliha. Jäime väga rahule.

Lasime tuulel ennast autoni kanda ning võtsime suuna randa. Plaanisin Scottile näidata riigi parimat randa ning eeldasin, et nagu peatänav, on seegi täiesti inimtühi ja vaid meie päralt. Aga võta näpust. Või siis mereveest. Esiteks polnud enam randagi. Vesi oli jõudnud omadega rannaäärsete puudeni ning kuna tegemist oli siiski kohaliku suursündmusega, oli Sunseti terrassile jõudvaid laineid jäädvustama tulnud suurem osa kohalikust elanikkonnast. Liikusime edasi enne kui vesi sõiduteeni jõuab.

Kuna Pärnu-Ikla trassil tegid mõned vastutulevad kamikadzed möödasõite nagu meid polekski teel, tekkis mul kahtlus, et äkki meie autol tuled ei põle ja need vastutulijad lihtsalt ei näe meid. Tõmbasin korraliku teema üles ning Scott peatas auto kinni. Tuled olid küll hädised, aga siiski olemas.

Kella kuueks jõudsime hotelli ette, parkisime ära ning läksime tuppa. Nagu juba öeldud, ettenägelike turistidena oli meil toidukohtade list näpus ning täna õhtul oli plaanis süüa Buržujas. Kuna vihma endiselt sadas, siis võtsime takso. Kõndisime restorani ukse juurde ja saime teada, et seal on täna õhtul erapidu ning meid pole palutud. Tühjagi. Me ei tahtnudki seal süüa. Läksime hoopis Radissoni 26. korrusel asuvasse Skyline baari. Scott võttis kohe suuna õige laua suunas ning nii kui eelmised külastajad oma tagumiku toolidelt tõstsid, istusime meie juba maha. Tegemist oli nimelt ainsa vaba aknaaluse lauaga, kust avanev vaade ulatus teisele poole jõgegi. Tellisime tuunikalakausi ja pardilihaga kevadrullid. Scott võttis mingi punase kokteili ning lisaks küsisime kraanivett. Hinnakirjajärgne pudel itaallaste poolt villitud vett maksnuks 6.60 ning kuna seal peenes baaris lisatakse suurepärase teeninduse eest arvele 10%, siis oleks see pudel vett meile ca 7.30 maksma läinud. Ja kraanivesi on teatavasti siinkandis täiesti joodav. Noormees, kes sellise asjade käiguga suhteliselt rahulolematu tundus, tõi meile kaks klaasi sooja vett... Menüü parim osa oli jaapani juustukook. Või nii ma arvasin. Seesama juustukook, mida ma olen söönud Singapuris ja Bangkokis, mille nimel ma olen valmis ka teise linna otsa sõitma, et seda suussulavat kooki saada. Igal juhul oli see Skyline'is olemas ning tellisin magustoiduks. Scott võttis kuue šokolaadi koogi. Selgus, et jaapani juustukoogiga oli mulle serveeritud puisel biskviidil ühine vaid nimi. Scottil oma šokolaadikoogiga läks paremini.

Ilmselt sai meie toas kardinariie ka otsa