Teisipäev, 31. august 2010

Raamatukuu august 2010

Bernhard Grzimek ja Michael Grzimek - Serengeti ei tohi surra
Erle Stanley Gardner - Hüljatud nukukese juhtum
Urmas Väljaots - Minu Pariis
Tarvo Nõmm - Minu Island
Kaja Saksakulm Tampere - Minu Soome
John Grisham - Ford County
Rein Sikk - Minu Ugrimugri
Siima Škop

Siima Škop

Siima Škop

Ostsin emale raamatu, aga lugesin ise enne teda läbi :)

Minu lapsepõlveraamatute illustreerija. Cosette ja Pöial-Liisi :)

Raamatus on ta jutustanud oma eluloo läbi enda joonistatud piltide, nii saadavad tema lugusid Pöial-Liisi ja Vahva rätsep, Lumivalgeke ning paljud teised.

Esmaspäev, 30. august 2010

Väikesed Pavlovad


Mulle tundub, et ma olen leidnud sobiva kompromissi suure Pavlova ja beseerulli vahel :) Väikesed Pavlovad näevad head välja, on maitsvad, mõnusalt karamellised ja neid on mugav süüa.

Kolmest munavalgest tegin üheksa kooki. Klopi munavalged vahtu, lisa jaokaupa 180 ml suhkrut ja vahusta kõvaks vahuks. Lisa 1,5 tl maisitärklist ja 1 tl valge veini äädikat, sega õrnalt läbi ning tõsta küpsetuspaberile üheksa beseed. Pane eelsoojendatud ahju 170 kraadi juurde ning vähenda kuumust kohe 140ni. Küpseta ca 55 minutit ja lase ahjus jahtuda. Besee peab jääma väljast mõnus krõbe ning seest pehme.

Tee kreem vahukoorest, ricottakreemist, suhkrust, sidrunikoorest ja natukesest brändist. Kaunista värskete marjadega.

Reede, 27. august 2010

Kuuvalgel Tallinna lahel purjetamas






Teel Pranglile tehti peatus ka Keri saare lähedal. Saarele viidi laeva juurest mootorpaadiga ning kõige viimane jupp enne kallast tuli kuuldavasti jalgsi minna. Vesi ei pidanud siiski üle põlve ulatuma. See, et lainekõrgus jäi arvestamata, oli selge, kui nägime mootorpaadist tagasi kuunarisse ronivaid saarekülalisi - kõigepealt lendasid pardale jalatsid, seejärel paar märgi teksapükse ning kõige lõpuks hakkas paistma ka eelnimetatud esemete omanik ise.

Rohkele päikesele ja tuulele lisaks saime seilata kuuvalges, tähed säramas pea kohal, saime ka ca tund aega äikest ja natuke aega paduvihma, mis selle lühikese aja jooksul siiski läbimärjaks leotas. Olla merel, näha kauguses Tallinna tulesid, mere poolt tuledes laevu ning pidevalt kogu ümbrust valgeks löövat äikest...

Muide, ma võin kinnitada, et kui laev on kreenis ja taevast tuleb paduvihma, siis ringijooksev ja karjuv meeskond ei aita kaasa turvatunde tekkimisele :)

Teisipäev, 24. august 2010

Minu Ugrimugri

Rein Sikk - Minu Ugrimugri

Mul on hea meel, et üle pika aja sattusin selles sarjas raamatu peale, mille ma ühe õhtuga läbi lugesin ja väga rahule jäin. Ma ei saa öelda, et see nüüd teab, mis uut infot sisaldanud või soome-ugri valdkonnast põhjalikuma ülevaate andnud oleks, aga teksti oli mõnus lugeda, kõik oli kirja pandud sooja huumoriga ja sõbralikult. Ei olnud mingite kommete kirumist, millegi mahategemist. Kui ka oli midagi halvasti, siis sai see mainitud möödaminnes või näidatud läbi huumoriprisma.

Raamat koosnes erinevatest kogemustest, juttudest, infokildudest. Kõik see oli teemade ja meeleolude kaupa peatükkideks jaotatud ning raamatu lõpuks moodustas ühtse terviku. Kui autoril on niivõrd suur huvi ja soe suhtumine millessegi, siis tuleb ka raamat hästi välja ja seda on mõnus lugeda.

Oma meeleolult meenutas see natuke mõningaid välismaiseid reisikirju ja -raamatuid, mida ma lugenud olen ja mis mulle väga meeldinud on - otseselt midagi uut ja enneolematut ei ole, aga peale raamatu lugemist tekib tahtmine loetud kohad ka ise üle vaadata :)

Esmaspäev, 23. august 2010

Metspähklileib


Kõige esimene isetehtud leib mul ei õnnestunud. Ja peale seda läks jupp aega, enne kui ma selle uuesti käsile võtsin. Seekord kulus leivaküpsetamisele terve laupäeva ennelõuna, aga tulemus oli seda väärt ka :) Juuretis oli Katsi käest ja retsept Marialt.

Las mariquitas



Tellitud ja kingitud :)

Laupäev, 21. august 2010

Ford County

John Grisham - Ford County

Kogumik seniavaldamata lühilugudest, milles lugeja viiakse Mississippisse, Fordi maakonda.

Lood olid erinevad, mõni haaras rohkem kaasa, mõni vähem, kuid läbivaks teemaks olid nagu ikka Grishami raamatutes, mustad ja valged, haigused, rikkad ja vaesed, advokaadid ja kohtumõistmised.

Ajaviiteks oli hea lugeda, aga üldiselt eelistan ma siiski ta täispikki romaane. Ja kodulehelt nägin, et tal on värskelt uus raamat välja ka tulnud :)

Maagiline Pariis

Magic Paris, erinevad režissöörid

Oh, prantsuse mehed on nii äraostetavad - pisarate, paljaste rindade või seksiga saab kõike :)

Vaatasime seitsmest lühifilmist koosnevat "hõrku" kompotti "Maagiline Pariis", mis tegelikkuses osutus kõigeks muuks kui hõrguks. Pealkirja ja sisututvustuse järgi ootasin romantikat ja lillelõhnalist Pariisi, naeratusi ja armumisi...

Esimene film oli väga omapärane ja armas, samuti teine. Siis tuli rida kummalisi, kohati isegi süngeid filme ning lõpuks film, mis kogu kompotile ka nime andis ning mille algus üsna paljutõotav oli. Lõpp paraku ei suutnud kuidagi õigustada pealkirjas olevat sõna "maagiline".

Kogu valik tundus natuke liiga eklektiline, äärmusest äärmusesse. Õnneks oli toredaid filme ka :)

El Crimen del Padre Amaro

El Crimen del Padre Amaro, režissöör Carlos Carrera

Pilguheit katoliikliku Mehhiko kiriku süvauskliku fassaadi taha, kus esmaklassilise haigla ehituse jaoks korrumpeerunu poliitikutelt ja ärimeestelt annetuste võtmine on õigustatud ning kiriku mõjuvõimu all on ka meedia.

Äsja preestriks pühitsetud isa Amaro saadetakse maapiirkonna kogudusse vanemate preestrite käe alla oskusi lihvima. Õige pea hakkab ta märkama kirikutegelaste kahepalgelisust ning mittekohaste tegude kinnimätsimist kõrgemalt poolt. Samal ajal märkab ta kirikule pühendunud noort Ameliat ning ka ta ise kuulub õige pea nende hulka, kelle tegusid ta veel mõni aeg tagasi hukka oleks mõistnud...

Reede, 20. august 2010

Inception

Inception, režissöör Christopher Nolan

Tegelikult käisime seda filmi juba mõni aeg tagasi vaatamas, aga ma ei oska sellest midagi kirjutada :) Peale selle, et mulle kohutavalt meeldis. Ühest küljest oli see film liiga sürr, et sellest lõpuni aru saada, teisest küljest haaras nii kaasa, et 2,5 tundi möödusid märkamatult.

Film uneäomaailmast, reaalsuse ja fantaasia segunemisest ning sellest, kas neid ongi võimalik lõpuni eristada.

Mida kaugemale Titanicust, The Beach'ist ja Romeost ning Juliast, seda paremaks lähevad Leonardo DiCaprio osatäitmised :)

Minu Soome

Kaja Saksakulm Tampere - Minu Soome

Selles raamatus olen pettunud, võimalik, et ka seetõttu, et autorit oli eelnevalt palju kiidetud. Naabermaana on Soome paljudele eestlastele tuttav. Suurem jagu on seda rohkem või vähem kordi külastanud, enamusel on soomlastest sõpru-tuttavaid ning meedia kajastab sealtoimuvat. Seda arvesse võttes oleks lootnud, et raamatus on palju rohkem infot Soome kohta, põhjalikumalt inimestest, täpsemalt piirkondadest, rohkem vanadest traditsioonidest.

Raamat oli üsna põhjalik ülevaade sealsest akadeemilisest maailmast, keskmes oligi ülikoolielu ning autori töösse puutuv. Kahtlemata on raamat keeleliselt ja kirjanduslikult väga hästi kirjutatud, sellele sarjale üsna tavapärast kõnekeelset stiili silma ei hakanud, aga "Minu Soome" asemel oleks pidanud olema pealkiri "Mina Soomes".

La Ventana

La Ventana, režissöör Carlos Sorin

Ma ootasin seda filmi poolteist aastat. Igal pool mujal oli ta juba kinos ära näidatud, Eesti kinod seda loomulikult oma programmi ei võtnud. Carlos Sorini road-movie'likud Bombón: El Perro ja Historias mínimas on oma lihtsuses ja rahulikus kulgemises ühed mu lemmikfilmidest. Täiesti arusaadav, et ma pikisilmi La Ventana't ootasin.

See on nostalgilise ja kergelt melanhoolse alatooniga film vananevast Antoniost, kes soovib kohtuda oma pojaga, maailmakuulsa pianistiga, keda ta pole näinud aastaid. Ta laseb teenijatel maja korda teha, tuua keldrist 40-aastase šampuse, häälestada klaveri ning ootab pikisilmi kohtumist pojaga. Kuigi tema päevad mööduvad voodis tilguti all, tahab ta poja kojujõudmise ajaks üles tõusta ja sinise pidžaama asemel korralikud riided selga panna. Vaatamata teenijate keelule õnnestub tal majast välja hiilida, et kontrollida, kas aed on korras peale öist tormi ning heita veelkord pilk valdustele.

Nagu Sorinil tavaks, on ka siin Argentina laugeid maastikke, rahulikku tempot, nostalgilist meeleolu ja õhtupäikest.

Neljapäev, 19. august 2010

Aga kas sulle meeldib Jaan Tätte?

"Kas sa Tätte kontserdil käisid?" Isegi pigem "Kuidas sulle Tätte kontsert meeldis?" Sellist varianti ei peeta eriti tõenäoliseks, et ei käinud ja isegi ei plaaninud minna. Sest kui ikka Tätte ei meeldi, oled mingi harimatu mats, kes tema muusikast lihtsalt aru ei saa.

Viimase aja Tätteülistusartiklitele vahelduseks oli täitsa hea lugeda ka midagi mõnevõrra kriitilisemat, objektiivsemat ja otseütlevamat.

Minu jaoks võrdub Tätte stiil natukene Paulo Coelho stiiliga. Tätte kuulajaskond Coelho lugejaskonnaga. Tätte ja Coelho teavad mõlemad täpselt, millise mustri järgi lugusid/raamatuid toota, mis rahvale meeldib. Mõlemad on lihtsad, nende sõnumid tunduvad arusaadavad ja mis kõige olulisem, annavad muidu andunult Võsapetsi saate ja kodumaiste tõsieluseriaalide ees istujatele võimaluse tunda ennast "sügavasisulise" muusika ja kirjanduse austajatena. Seda, et keegi kuulab Tättet ja loeb Coelhot, mainitakse rohkem uhkuseasjana. Ja kui sulle nad ei meeldi või nende stiil liiga naiivsevõitu tundub, siis võid ennast pidada kultuurivõhikuks, kes "ainult Kroonikat loeb".

Eks nii üks kui teine just tänu oma lihtsusele masse võluvadki. Sest see on arusaadav, ja kuigi reaalselt siiski ajaviide ning meelelahutus, on osad veendunud, et just tänu Tättele ja Coelhole saavad nad ennast pidada kultuurihuvilisteks.

Loomulikult olen ma ka ise Tätte muusikat kuulanud ja paaril kontserdil käinud (pean tunnistama, et teine kontsert ei erinenud esimesest mitte ühegi sõna poolest) ning ka paari Coelho raamatut lugenud (peale esimese lugemist ei pakkunud teine ja kolmas enam mitte midagi uut), aga need perioodid olid siiski suhteliselt lühikesed.

Lõpetuseks vastus Kersna kiidulaulu juures esitatud küsimusele "Eesti mees /fotol siis Jaan Tätte/: kas teate naist, kes poleks temasse armunud?" - mina ei ole. Pole kunagi olnud ka :)

Teisipäev, 17. august 2010

Minu Island

Tarvo Nõmm - Minu Island

Ma pean tunnistama, et ka seda raamatut hakkasin lugema teatava ettevaatlikkusega, sest väidevalt oli tegemist selleks hetkeks ainsa autoriga, kes ei olnud varem kordagi kirjutamisega kokku puutunud. Seekord ettevaatus osaliselt ka õigustas ennast.

Kuivõrd autor oli kirjutamise ajaks juba kümmekond aastat Islandil elanud, siis suutis ta edasi anda ka üsna palju minu jaoks uut ja huvitavat infot selle saareriigi kohta. Maastikud, laavaväljad, lumetuisk ja jääpangad kerkisid kohati elavalt silme ette. Samuti meeldib mulle alati lugeda toidust ning sedagi oli põhjalikult. Ja kindlasti Islandi keele kirjapilt oli minu jaoks uudne. Raamatu lõpupoole hakkas siiski tempo kergelt kruvima ning ringsõidud muutusid järjest lühemaks ja kiiremaks. Rohkem mainiti kohanimesid kui seda, mis nime taga peitub.

Kirjutamiseks oli valitud teistest raamatutest erinev dialoogistiil, mis oli üsna ladus ja hea lugeda. Kuni sõnavarani. Ma saan aru, et on inimesi, kes sõprade ja pereringis ropendavad, aga milleks selliseid asju raamatusse tuua? Kas ei piisaks sõbra üllatunud näoilme kirjeldusest ning on sellele tingimata aja lisada sõbra lause "Täitsa p*rses, mees"? Sama teema alla läheb ka lahtise kõhuga sõber ja kirjeldus kaasnevast haisust.

Mind häiris ka üsna läbiv õlleteema (milleks?) ning lõpupoole juba kordumahakanud tegevused-käimised.

Esmaspäev, 16. august 2010

Sirelililla


Tellitud. Ülejäänud ehted poes.

Pühapäev, 15. august 2010

Suvist sära






Tellitud või broneeritud :) Ülejäänud uued ehted on poes.

Minu Pariis

Urmas Väljaots - Minu Pariis

Kuna tegemist on raamatuga sarja algusaegadest, kus kvaliteet oli väga kõikuv ning pigem kõikus ikka sinna allapoole, siis alustasin lugemist teatava ettevaatlikkusega. Aga tegelikult olin siiski meeldivalt üllatunud :)

Kuigi Pariis ei ole midagi kauget ja eksootilist, suutis autor selle siiski väga huvitavalt ja meelelahutuslikult lugejani tuua. Vaatamata sellele, et pariislasi ja prantsuse bürokraatiat ning igapäevaelu kirjeldatakse valdavalt kui närvesöövat ja segadusseajavat, ei jäänud mulle kordagi muljet, et tegemist oleks lihtsalt virisemise või kriitikaga prantslaste aadressil. Osa asju olid juba tuttavad (näiteks kingadega siseruumides käimine), kuid neid oli siiski tore uuesti üle lugeda :)

Kirjastiil ei olnud taas minu meelest päris sobilik raamatuks, seega tundus alguses olev e-kirjavorm täiesti põhjendatud olevat. Mõnedele vigadele tahaksin aga siiski tähelepanu juhtida:
* quiche olevat tulnud saksakeelsest sõnast küchen, mis tähendavat kooki/pirukat. Saksa keeles ei ole sellist sõna nagu küchen, on die Küche / mitm. die Küchen (köök) ja der Kuchen (kook, pirukas).
* filmi "L'Auberge espagnole" eestikeelne nimetus on "Hullude korter" (Hispaania ühika leiutamise vajadus tegelikult puudus).
* rongipileteid tuleb lisaks Prantsusmaale perroonil komposteerida ka Itaalias.

Raamatu lõpus olevad kokkuvõtlikud kordused raamatu sisust jäid ka natuke arusaamatuks.

Koorene kukeseenepasta


Teatavasti ei kuulu kooresed pastad minu lemmikute hulka ning igal ajal eelistan pigem tomati-, pesto- või õlikastmeid. Aga seekord olid mul kukeseened ning neid ei kujutanud ma jälle tomatiga koos eriti ette. Otsustasin, et teen koorese kastme rohke parmesaniga :)

Praadisin oliiviõlis jupi tükeldatud suvikõrvitsat. Kui see oli pruunistunud, lisasin viigimarjasalaamit ja paarsada grammi kukeseeni ning praadisin ka need pruuniks. Vahepeal segasin kausis ühe munakollase, 200 ml vahukoort ja ca 80-100 grammi riivitud parmesani. Kui aedviljad ja salaami olid ilusti pruunid, segasin sisse kooresegu, lasin sellel pakseneda ning segasin al dente keedetud lühikese pasta hulka.

Küpsetatud nektariinid mascarponekreemiga


Tegelikult oli mul mustikaisu, aga turul pakutavad sarnanesid rohkem moosile kui värsketele mustikatele. Ja nii ma sealt nektariinidega ära tulingi, mis on ka praegu tegelikult täiesti suurepärased.

Tee nektariinid pooleks, eemalda kivid, raputa peale natuke pruuni suhkurt ning pane 200 kraadi juurde küpsema. Küpsenud nektariinid võta välja ning jäta jahtuma, sest kui kuumadele kreemi peale paned, siis sulab kreem kohe vedelaks. Kui tahad siiski kuumana süüa, serveeri kreem nektariinide kõrval :)

Kreemi jaoks (kahele nektariinile) vahusta üks munakollane kahe supilusikatäie suhkruga, sega sisse 100 grammi mascarponet ja 100 dl vahustatud koort ning riivi poole sidruni koor. Kuna mul parajasti ühtegi riivitavat sidrunit kodus ei olnud, siis panin lusikatäie lemon curd'i :)

Pane kreem nektariinide peale ja serveeri espressoga. Sobib imehästi augustikuise nädalavahetuse pealelõunasse :)

Ahjutomatid mozzarella ja munaga


Kerge ja suvine :)

Kuumuta ahi 200 kraadini. Võta iga sööja kohta kaks tomatit ning lõika sektoriteks. Laota tomatid õliga määritud ahjuvormi, piserda peale veel õli ning maitsesta soola ja purustatud pipraga. Küpseta ahjus ca 35 minutit, kuni tomatid on läbi küpsenud. Laota tomatite peale mozzarellatükke ning pane veel viieks minutiks ahju. Võta vorm välja, tee tomatite vahele sobiva suurusega augud ning löö igasse auku muna (iga kahe tomati kohta üks muna). Kata vorm fooliumiga ning pane 5-10 minutiks tagasi ahju, sõltuvalt sellest, millist munakollast eelistad.

Serveeri ciabattaga.

Laupäev, 14. august 2010

Serengeti ei tohi surra

Bernhard Grzimek ja Michael Grzimek - Serengeti ei tohi surra

See raamat on minuga olnud lapsepõlvest saadik. Ma mäletan, kuidas väiksena võlus mind raamatu seljal olev nimi Serengeti ning peale kaanepildi vaatamist olin toona veendunud, et Serengeti on üks sebradest :) Kuigi ma selle raamatu lugemiseni varem ei jõudnud, tuli ta mulle üsna sageli meelde ning kolis koos minuga korduvalt.

50-ndate lõpus lähevad loomaarmastajatest isa ja poeg oma kulu ja kirjadega Aafrikasse, et kaardistada ja loendada ära Serengeti rahvuspargis elavad loomad, õppida tundma nende harjumusi ning aidata päästa Serengeti rahvuspark. Nad kirjeldavad oma tööd, loomi, kohalikke elanikke ning nende harjumusi. Vaatamata sellele, et vahepeal loomade elu kirjeldav osa üsna detailseks muutub, on see kirja pandud äärmiselt huvitavalt ning peale lugemahakkamist on raamatut raske käest panna. Vahepeal on valus lugeda, kui juttu on salaküttidest, aga see kõik vaheldub mõnusa huumoriga kirjeldatud loomalugude ning isa äärmiselt soojade juttudega pojast Michaelist.

Nagu juba öeldud, et korra alustatult oli seda iga kord väga raske käest panna. Kirjeldused olid kaasahaaravad ning jagatav info väga huvitav.

Teisipäev, 10. august 2010

Manuel


Tallinn,
10.08.2010

Neljapäev, 5. august 2010

Beseerull punaste sõstardega


Kui ma Aeda blogis nägin beseerulli pilti, siis tundus see kõige suvisem kook olevat, mida võimalik teha. Ja nüüd on see mul tehtud. Testiks üks pisike eelmisel nädalal ja "päris" beseerull eile, kui ma seda ka teistele pakkusin :)

Kuna esimese koogi tegin vaid ühest munast, aga ahjus hoidsin ikka 25 minutit, siis rullikeeramise asemel ta murdus. Eilne kook tuli välja täiesti õige küpsusastmega rullikeeramiseks, aga ma pean tunnistama, et maitselt meeldis mulle esimene rohkem, kuna ta oli natuke õhem, oli temas rohkem sellist karamellist venivust. Eilne beseerull oli mõnus ja kohev ja visuaalselt ilus, aga ma arvan, et ma edaspidi teen nö. kihilist beseekooki - midagi rulli ja Pavlova vahepealset, kus ma saan besee küpsetada servadest kergelt "nätskeks", kuid samas teha ta kõrgemaks ja suuremaks kui tavaline Pavlova.

Ca viiele - kuuele sööjale:
Pane ahi 150 kraadi peale sooja. Vahusta neli munavalget vähese soolaga kõvaks vahuks, lisa jaokaupa 225 grammi suhkurt ja 1 tl sidrunimahla. Kui oled saanud kõva vahu, sega ettevaatlikult sisse 2 tl maisitärklist ning laota segu nelinurkselt eelnevalt kergelt õlitatud küpsetuspaberile. Küpseta 25 minutit, lase natuke jahtuda ja keera teistpidi. Kui besee on täielikult jahtunud, pane peale vahukoore-ricotta segu natukese suhkru ja sidrunimahlaga ning suhkruga läbikeedetud hapukamaid marju. Mina kasutasin punaseid sõstraid ja need sobisid sinna imehästi. Keera besee küpsetuspaberi abiga rulli ning serveeri kohe.