Bernhard Grzimek ja Michael Grzimek - Serengeti ei tohi surra
See raamat on minuga olnud lapsepõlvest saadik. Ma mäletan, kuidas väiksena võlus mind raamatu seljal olev nimi Serengeti ning peale kaanepildi vaatamist olin toona veendunud, et Serengeti on üks sebradest :) Kuigi ma selle raamatu lugemiseni varem ei jõudnud, tuli ta mulle üsna sageli meelde ning kolis koos minuga korduvalt.
50-ndate lõpus lähevad loomaarmastajatest isa ja poeg oma kulu ja kirjadega Aafrikasse, et kaardistada ja loendada ära Serengeti rahvuspargis elavad loomad, õppida tundma nende harjumusi ning aidata päästa Serengeti rahvuspark. Nad kirjeldavad oma tööd, loomi, kohalikke elanikke ning nende harjumusi. Vaatamata sellele, et vahepeal loomade elu kirjeldav osa üsna detailseks muutub, on see kirja pandud äärmiselt huvitavalt ning peale lugemahakkamist on raamatut raske käest panna. Vahepeal on valus lugeda, kui juttu on salaküttidest, aga see kõik vaheldub mõnusa huumoriga kirjeldatud loomalugude ning isa äärmiselt soojade juttudega pojast Michaelist.
Nagu juba öeldud, et korra alustatult oli seda iga kord väga raske käest panna. Kirjeldused olid kaasahaaravad ning jagatav info väga huvitav.
See raamat on minuga olnud lapsepõlvest saadik. Ma mäletan, kuidas väiksena võlus mind raamatu seljal olev nimi Serengeti ning peale kaanepildi vaatamist olin toona veendunud, et Serengeti on üks sebradest :) Kuigi ma selle raamatu lugemiseni varem ei jõudnud, tuli ta mulle üsna sageli meelde ning kolis koos minuga korduvalt.
50-ndate lõpus lähevad loomaarmastajatest isa ja poeg oma kulu ja kirjadega Aafrikasse, et kaardistada ja loendada ära Serengeti rahvuspargis elavad loomad, õppida tundma nende harjumusi ning aidata päästa Serengeti rahvuspark. Nad kirjeldavad oma tööd, loomi, kohalikke elanikke ning nende harjumusi. Vaatamata sellele, et vahepeal loomade elu kirjeldav osa üsna detailseks muutub, on see kirja pandud äärmiselt huvitavalt ning peale lugemahakkamist on raamatut raske käest panna. Vahepeal on valus lugeda, kui juttu on salaküttidest, aga see kõik vaheldub mõnusa huumoriga kirjeldatud loomalugude ning isa äärmiselt soojade juttudega pojast Michaelist.
Nagu juba öeldud, et korra alustatult oli seda iga kord väga raske käest panna. Kirjeldused olid kaasahaaravad ning jagatav info väga huvitav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar