Glow with the Tide. Hommik mil ookeanist sai Miami

Läksime taas magama, rõduuks pärani lahti, kuulates kerget lainemühinat ja igapäevast kruiisilaeva taustamüra. Kell 4 hommikul ärkasin aga selle peale, et kergelt ärritunud Scott pani rõduukse kinni. Vabandust – mida? Ma olin siiralt üllatunud. Tavaliselt on just tema see, kes nõuab akende või uste lahti hoidmist, ükskõik mis ilmaga. Kasvõi siis, kui hommikul tuleb magamistoast lund välja kühveldada. Seekord oli probleemiks aga… Miami liiklusmüra. Eh? Jah, hea lojaalne lugeja – olimegi juba Miamisse sisse seilamas ja Kariibi mere idüll sai otsa. Lainemüha oli asendunud ärritunud taksojuhtide signaalitamisega.

Sõime veel hommikust ja suundusime seejärel oma kohvritega välja. Olin just samal hommikul lugenud õuduslugusid lõpututest järjekordadest ja tundidepikkusest ootamisest, seega otsustasime viisakalt oma broneeritud ajavahemikku mitte ootama jääda ning marssisime otse kuuendale tekile. Ei mingit kaost. Ei mingit ootamist. Ei mingit draamat. Isegi mitte teisi reisijaid. Piirikontrollis tekkis küll väike viivitus, kuid ka sealt saime läbi vähem kui 10 minutiga. Sujuv seilamine – sõna otseses mõttes kuni viimase hetkeni.

Kuna meie mõlema lennud olid alles õhtul, aga laevalt pidime lahkuma juba hommikul, olime päevaks rendiauto võtnud. Rendifirma teoreetiliselt pakkus tasuta transporti oma kontorisse. Praktikas tundus aga selle bussi ootamine nagu Godot’ ootamine. Nii, et haarasime esimese vaba takso ja kihutasime ise kohale. Olime järjekorras viiendad. Kolmkümmend minutit hiljem seisis Scott endiselt sabas, mina valvasin samal ajal õues kohvreid. Selleks hetkeks oli järjekord kasvanud umbes 15 inimeseni ning just siis saabus ka esimene tasuta bussitäis autorentijaid, kes end samuti kohe sappa sättisid. Ja vaid 45 minutit hiljem… oli meil auto käes. Kui me oleksime tasuta transporti ootama jäänud, olen üsna kindel, et seisaksime siiani seal autorendi järjekorras.

Auto käes, oli aeg shoppamiseks. Veetsime paar tundi Florida suurimas kaubanduskeskuses, tegime veidi oste, sõime ja siis – mis kõige olulisem – suundusime Dairy Queeni. Sest olgem ausad: ükski USA reis ei ole täielik ilma Dairy Queenita. 10/10.

Seejärel oli aeg lennujaama sõita, auto ära anda ja oma väravate juurde liikuda. Mida me ka tegime – nagu kohusetundlikud reisijad ikka.

Lennukisse minnes märkasin, et mu iste oli kahtlaselt… dekoreeritud. Millegagi, mis nägi väga välja nagu okse. Küsisin stjuardessilt niiskeid salvrätte. Tal neid anda ei olnud, küll aga pakkus ta mulle teist tekki, millega iste katta, ning kinnitas, et tegemist on täiesti uue lennukiga. Noh… see okse nägi ka üsna uus välja, nii et ju siis kõik klappis? Lõpuks ilmusid ka niisked salvrätid ja ma küürisin selle salapärase olluse põhjalikult ära. Kriis lahendatud.

Hommikuks olin Kopenhaagenis, seal kiire ümberistumine – ja varajaseks pärastlõunaks kodus, kus Gerli ja Saskia juba ootasid.

Tagantjärele mõeldes on kolm asja, millest ma kõige rohkem puudust tunnen (suvalises järjekorras):
1. Ülihea söök
2. Jõusaal ja jooksurada sõna otseses mõttes paari minuti kaugusel
3. See ÜLImugav võrkkiik meie rõdul

Jah, ma igatsen ka sooja ilma, päikest, uusi kohti ja kogu seda kruiisivibe’i – aga need kolm asja? Tooge tagasi!

Like a Virgin. Merepäev #5

 

Meie viimane täispikk päev kruiisil on käes. Homme hommikul randume taas Miamis, aga täna oleme endiselt merel – seilame ümber Kuuba ja libiseme mööda Key Westist nagu kogenud mereavastajad, kes teavad nüüd täpselt, kust laeval parimat toitu leida.

Päev algas täpselt nii, nagu peab: brunchi broneeringuga Razzle Dazzles. See, kus on need ülihead tatravahvlid ja Scotti sõnul parim peekon, mida inimkond eales maitsta saanud on. Mina alustasin kergemalt: arbuusiviilud tofukreemiga, müsli ja marjadega ning sellele järgnesid (sest tasakaal on oluline) juba tuttavad tatravahvlid pistaatsiakreemiga. Scott seevastu võttis hommikusööki kui võistlussporti: gazpacho, peekon, kanaburger ja… veel peekonit.

Pärast hommikusööki pakkisime asjad kokku ja surusime vahele kiire trenni, et endale tõestada – kruiisielu on tegelikult väga tervislik. Loomulikult järgnes sellele lõuna, sest ilmselgelt tehakse sellel laeval ka “maailma parimat pitsat”. Scotti ülesandeks oli tuua meile kummalegi üks pitsa, kuid ta naasis võidukalt… kolme pitsaga. Selgus, et menüüs oli siiski veel üks pitsa, mida me polnudki siiani proovinud. Aga tuli kindlasti ära proovida.

 
Kui päike hakkas loojuma, tegime seda, mida oleme terve nädala nii hästi harjutanud: vaatasime, kuidas taevas muutus kuldseks ja roosaks. Seejärel suundusime õhtusöögile – taas Wake’i, steigirestorani. Endiselt täiesti suurepärane.

Glow with the Tide. Gaili, kas sa nägid, kes see on?

 

Ärkasin täieliku segaduse peale.

Öösel, täpsemalt kell 1:30, oli meie Uberi juht saatnud mulle umbes kümme järjest murelikumat sõnumit, teatades, et ta on kohal ega leia meid üles. Mis oli igati loogiline, sest meie tegelik plaan oli sadamasse sõita alles kell 13:30. Ilmselgelt elasid nii äpp kui ka juht täiesti teises ajajoonelises reaalsuses. Tühistasin selle versiooni tegelikkusest, tegin uue broneeringu ja läksin uuesti magama.

Hommik oli õnneks märksa rahulikum. Käisin rannas jooksmas, sest ilusat jooksuranda ei saa raisku lasta, ning hiljem jalutasime mööda Oceanview Drive’i. Scott nautis hot dog’i, mina oma piparmündi-mokat ning vaatasime, kuidas Miami tasapisi ärkab. Üleöö oli sinna tekkinud luksusautode näitus. Samas kohas asub ka kohvik, mille ees on kunagi filmitud stseene sarjast Miami Vice, lisades meie kofeiinidoosile paraja koguse filmilikku nostalgiat.

Ühel hetkel hakkas internet hoiatavaid signaale viskama: tavapäraselt 20-minutiline sõit sadamasse võib täna võtta kuni 45 minutit. Üksteist kruiisilaeva teevad linnaga selliseid asju. Võtsime vihjet kuulda, tellisime Uberi plaanitust varem ning asusime teele, mis osutus 55-minutiliseks sõiduks vaid 20 kilomeetri läbimiseks.

Lõpuks jõudsime kohale. Pärast väikest järjekorras seismist ja administratiivset ekslemist jõudsime kajutisse – ainult selleks, et avastada, et meie „merevaade“ oli lahkelt tagatud otse rõdu ette pargitud päästepaadi poolt. Ookean oli tehniliselt olemas, lihtsalt… läbi päästevarustuse filtreeritud. Külastasime viisakalt infolauda ja uurisime, kas toa vahetamine oleks võimalik. Imekombel oligi. Saime kajuti kaks korrust kõrgemale ning kolisime laeva kõige tagumisest otsast keskele. Päris merevaade oli taastatud.

Sealt edasi läks kõik parimal võimalikul viisil aina paremaks. Sõime, avastasime laeva ning olime eluga üsna rahul, kui kajutisse tagasi minnes põrkasime täiesti juhuslikult kokku Sir Richard Bransoniga. Selgus, et ta peatus meist kaks kajutit eemal ning tema ukse taga olid juba kaheksa noort naist selfideks valmis. Kõndisime Sir Bransonist mööda, kuni Scott otsustas üle terve laeva hõigata:

„Gaili, KAS SA NÄGID, KES SEE OLI?“

Kell 21:15 olime magama vajunud.

Glow with the Tide. Shopping Queen

 

Ärkasime hommikul kell viis nagu inimesed, kellel on plaan. Päikesetõusuks olime juba duši all käinud, saavutanud kahtlaselt kõrge produktiivsuse taseme ning sisuliselt ootasime, et tsivilisatsioon koos meiega ärkaks. Kui lähedal asuv kohvik kell 8 hommikul lõpuks uksed avas, olime kohe kohal.

Pärast hommikusööki võtsime suuna otse outlet-keskusesse, kus kaotasime täielikult ajataju. Rohkem kui kolm tundi kadus stangede ja peeglite vahele.

Kuskil poodide vahel liitus vestlusega ka globaalne poliitika. Uudised USA sõjalisest operatsioonist Venezuelas võisid potentsiaalselt mõjutada meie reisiplaane. Venezuela ümbruses olevad riigid hakkasid sulguma, kruiiside marsruudid võisid muutuda ning äkitselt tundus meie hoolikalt ette planeeritud reis märksa vähem… planeeritud. Samas, kuni see ei tähendanud lisapäevi merel, oleme paindlikud. Aruba asemel Turks & Caicos? Ausalt, palju hullemaid probleeme on olemas.

Tagasi Miami Beachil andsime rendiauto ära, vahetasime riided ja jalutasime mere äärde päikeseloojangut vaatama. Ja wow. See oli maksimaalselt ilus – selline loojang, mis paneb kogu linnasilueti helendama.

Edasi oli plaan lihtne: minna kaubamajja, kus muu hulgas ka TJ Maxx. Hoone leidmine? Lihtne. Sissepääsu leidmine? Täielik põgenemistoa kogemus.

Lõpuks saime aru, et õige tee hõlmas tänavalt liftiga sisenemist, sõitu teisele korrusele parkimismajja, sealt läbi parkimismaja kõndimist ning seejärel teise liftiga viiendale korrusele minekut. Täiesti loogiline. Sees olles tuli edu kiiresti: mina skoorisin helesinise sametdressi ja Scott lahkus poest koti karamellidega.

Järgmine peatus: järjekordne Kuuba restoran. Tee peal tegime pausi, et täiskuud pildistada. Õhtusöök oli seekord absoluutselt maitsev ning ettekandja – kuigi suurepärane – märgatavalt tagasihoidlikum kui meie eelmine, jootrahast motiveeritud parim sõber.

Jootrahast rääkides: Miami ei tee nalja. Arvele lisatakse automaatselt 20% jootraha, millele seejärel kutsutakse sind – viisakalt, aga kindlalt – veel juurde lisama, soovituslike summadega alates 15%. Lisaks on Florida maksud oluliselt kõrgemad kui mujal ning menüü hindadele lisandub üle 10% makse. Seega on menüüs nähtav number pigem kontseptsioon kui lõplik hind. Soovitus. Alguspunkt.

Jalutasime Oceanview tänavat mööda hotelli tagasi, kõhud täis ja jalad väsinud. Kuna olin lugenud, et järgmisel päeval on sadamas koguni üksteist kruiisilaeva, otsustasime ajastusega mitte riskida. Tellisime Uberi kella 13:30ks, et umbes 14:30ks sadamas olla.

Glow with the Tide. Päikeseloojangumaandumine

 

Kui jätta välja paar röökivat last, olid nii Kopenhaageni kui Miami lennud üllatavalt sündmustevaesed. Null turbulentsi. Kuni hetkeni, mil Miami ise otsustas lõpuks show käima tõmmata.

Maandusime täpselt päikeseloojangu ajal ja ausalt öeldes võis see olla kõige ilusam maandumine, mida ma kunagi kogenud olen. Taevas oli maalitud dramaatilistes punastes, pehmetes roosades ja hõõguvates oranžides toonides, justkui Miami oleks meid isiklikult tervitanud ja öelnud: „Nii, nüüd võib reis alata."

Immigratsioon? Pool minutit. Rendiauto? Käes. Kolmkümmend minutit hiljem seisime oma majutuse ees, täiesti valmis tuppa minema ja puhkama. Juhised näpus, astusin ukse juurde, sisestasin koodi… ja mitte midagi ei juhtunud. Proovisin uuesti. Endiselt mitte midagi.

Edasi järgnes muljetavaldavalt pikk kirjavahetus omanikuga. Tema väitis, et kood on õige. Mina väitsin, et uks on endiselt täiesti kinni. Lõpuks võitis reaalsus. Andsime alla, tunnistasime kaotust ja broneerisime teise hotelli.

Uus hotell asus South Beachil – seal, kus asjad kipuvad töötama nii nagu peaks. Check-in oli kiire ning maast laeni akendega tuba tervitas meid täiesti imelise vaatega nii merele kui linnale. Tuled särasid, lained loksusid ja stress hakkas vaikselt lahkuma.

Peagi võttis nälg võimust ning liikusime lähedalasuvasse Kuuba restorani. Seal otsustas ettekandja üsna kiiresti, et oleme tema uued parimad sõbrad. Loomulikult jootraha nimel, aga siiski väga veenvalt. Tema kirgliku juhendamise saatel tellisime tema sõnul menüü parimad road ja loputasime need alla tema kodulinna õllega. Ta rääkis sellest nii veenva (ja kergelt võltsi) uhkusega, et oleksime selle ilmselt tellinud ka siis, kui see oleks maitsenud nagu kassipiss. Õnneks ei maitsenud.

Kuigi toit oli pigem keskpärane, siis täis kõhtudega jõudsime hotelli tagasi ja vajusime voodisse.

Go Blue. Dairy Queen, hirved ja ei ühtegi sõõrikut – nädal Michiganis

 

Pärast päevi kestnud ootust (ja vaikselt üleskerivat paanikat) saabus lõpuks neljapäev ja kauaoodatud hetk – jõudsime Dairy Queeni! Kriis möödas. Ausalt öeldes hakkasin juba muretsema, et mu kauaoodtud Blizzard jääb seekord vaid plaaniks paberil.

Õhtul läksime päikeseloojangul ümbruskonda jalutama. Ja nägime hirvesid. Karjade kaupa. Ühe tänavanurga peal lugesime 15 kokku, kõik lihtsalt seisid seal, nagu oleks see nende tänav. Vaatasid. Hindasid. Õhtu oli imeilus ja soe, taevas roosades ja kuldsetes toonides, ning puud ja põõsad olid järjest roosdes õites – vaated olid nagu mõnel Louvre’i maalil. Mul õnnestus isegi mõned head pildid endast saada.

Reede õhtusöögiks valmistasin Pad Thai’d ja kringlit (sest miks mitte ühendada Tai tänavatoit ja Eesti klassika?). Kõigile neljale maitses ja – kui tohib öelda – olin üsna uhke enda üle.

Laupäev viis meid tagasi mu lemmiklinna siinpool Atlandi ookeani – Ann Arborisse. Jalutasime tuttavatel tänavatel, võtsime mõned mini-cupcake’id ja üritasime leida ka mini-sõõriku kohta… mis oli kahjuks juba uksed sulgenud ja kadunud ettevõtluse ajalukku.

Käisime läbi ka oma kunagiselt kodutänavalt ja lõpetasime päeva Zingermani võikudega – järjekordne absoluutne lemmik. Tellimissüsteem oli lihtne: esitad tellimuse ekraanil, saad sõnumi kui toit valmis, ja lähed järele. Lihtne. Aga siis, vahetult enne maksmist, tuli jootraha ekraan, kus vaikimisi oli selleks märgitud 18%. Mina tegin tellimuse, Scott läks järele – ja loomulikult ei suutnud me otsustada, kes meist jootraha vääris. Lõpuks jäi olukord lahenduseta… ja jootraha jäi andmata. Töötasime tasuta.

Pühapäeval nägime, et ilmselt pool Jacksoni linna teeb meie naabri aias joogat. Õhtuks läksime Common Grilli Chelseas, kus me polnud käinud alates Scotti sünnipäevast 2019 (või oli see 2018?). Toit oli endiselt suurepärane. Menüüs on veel mitu asja, mis jäid seekord tellimata. Järgmine kord, siis.

Esmaspäev tõi järjekordse Dairy Queeni hetke (sest miks piirduda vaid ühega?), millele järgnes õhtusöök Itaalia restoranis, kus oli motoks ilmselgelt „Mida suurem, seda parem“. Portsjonid olid hiiglaslikud. Tõsiselt hiiglaslikud.

Ja siis tuli teisipäev – lennujaama ja lennukipäev. Varustatud Starbucks'i Cookie Crumble Frappuccinoga, asusin teele ja jõudsin lõpuks kolmapäeva pärastlõunal koju.