laupäev, 13. juuli 2019

Up North. Täna nägime Kanadat
















Kõvad planeerijad nagu me oleme, tegime hommikukohvi kõrvale Google Mapsi lahti ja panime päevase plaani kaardil paika. Suurem plaan oli ületada Mackinaw kuulus sild ning veeta päev "Ülemisel Poolsaarel". Googli abiga sai kiirelt selgeks, et peamiselt ootab meid seal ees loodus, palju metsa, rannariba ning kaunis vaated metsale, randadele ja Kanadale. Päeva peale selgus ka, et lisaks loodusele ootavad meid seal linnade nime all väiksemat sorti külakesed.

Käisin hommikul ujumas, panime riidesse ning võtsime suuna sõõrikukohvikule. Varusime omale erinevaid värskeid küpsetisi ning asusime ületama seda silda, mida eile mitme nurga alt vaadatud sai. Peale silda oli plaanis esimene vaatamisväärsus, milleks oli Castle Rock. Tegemist on mäe otsas asuva suure kiviga, millelt avanevad lõputud vaated metsadele, sillale ja Mackinaw linnale. Vaadeteni jõudmiseks kulus üle 200 trepiastme ning rohkelt higi. Vähemalt sai kogu see vaev juba mainitud vaadete näol tasutud.

Järgmisena oli plaanis põige metropoli ehk Sault Ste. Marie'sse, mis on Ülemise Poolsaare suuruselt teine linn. Üks vanemaid asustusi keskläänes pidi pakkuma elamusi nii gurmaanidele kui ka lüüsikruiisihuvilistele. Pealiskaudsete turistidena pidasime piisavaks vaadata lüüse platvormi pealt ning mitte nende vahel laevaga ringi kruiisida. Ühtlasi viskasime pilgu peale ka teisel pool lüüse asuvale Kanadale ning läksime linna peale. Olime targu ratastega, et suurlinnas kandu villi ei peaks kõndima ning ca veerand tunniga oli linnale ring peale kihutatud. Hakkasime tegelema olulisemaga ehk söögikoha otsimisega. Astusime sisse mingisse ägeda nime aga mageda kujundusega kohvikusse ning olime juba peaaegu otsa ringi keeramas kui otsustasime siiski ka menüüga tutvuda ning peale umbes 50 võiku läbilugemist otsustasime, et leiame omale sobiva küll. Jäime mõlemad oma võileibadega äärmiselt rahule ning minu jääkohv oli ka nagu päris. Erinevalt mõnest varasemast korrast, kus mulle on jääkohvi nime all serveeritud kas jääkuubikutega segatud musta kohvi või siis õrna kohvimaitsega pehmet jäätist.

Et täiskõhuga mitte üle pingutada, keerasime sisse esimesse kaunisse randa ning lasime seal pooltunnikese leiba luusse lainemüha kuulates.

Kuna Ülemine Poolsaar on äärmiselt kauni loodusega, pidasime heaks mõtteks ka mõnele matkarajale minna. Valituks sai üks järveäärne rada, mis pidi raja edukalt läbinutele pakkuma muuhulgas maalilisi vaateid. Kõndisime trepist alla ning hakkasime mööda metsarada liikuma. Üsna varsti hakkas meid saatma lainekohin ning lootus, et järgmise põõsa tagant avaneb meile lubatud pitoreskne vaade valgele liivarannale ning vahuste laineharjadega järvele. Looda edasi! Peatselt olime sunnitud ka tempot tõstma ning kergele sörgile üle minema, sest vastasel korral oleks kohalikud sääsed meid elusalt söönud. Kihutasime seda suvalist metsaalust mööda edasi, vaatasime kaarti, et kohe-kohe oleme seal kolmnurgas, kus jõgi suubub järve ning kogu seda ilu saab vaadata rustikaalse silla pealt. Nii enam-vähem ka oli. Jõudsime läbi viimase võsajupi sillani, millele pääs oli laudadega kinni löödud. Kuna entusiastlikku matkajat selline pisiasi ei häiri, ronisime üle ning vaatasime sillalt kõige tavalisemat võsassekasvanud jõeäärt. Varustasime ennast sääskede peletamiseks suurema pundi sõnajalgadega ning pistsime jooksu. Viimase kolmandiku peale jõudes tulid meile vastu kaks naisterahvast, kes lootusrikkalt küsisid, et kas nad on "peaaegu kohal". Kinnitasime neile, et nad ei ole, andsime värvika pildi sellest, mis neid teel ja ees ootab kui nad üldse peaks kohale jõudma ning jätsime nad metsa alla valikuid tegema. Ilmselt uskusid nad, et me lihtsalt üritame osariigi maalilisemaid privaatrandu vaid enda teada hoida ning suundusid siiski retke jätkama. Paras neile!

Kuna kell hakkas juba hilist pealelõunat näitama, otsustasime koskede juurde mitte minna ning otse Paradiisi sõita, mis lubas samuti, et ükski gurmaan nälga ega loodushuviline elamusteta ei jää. Paradiis, nagu selgus, oli külake umbes kümnekonna maja, kalarestorani, toidupoe ja kalaputkaga. Võtsime viimatinimetatust omale portsu värsket praekala ning Scott ka viineripiruka ja kui peale meid poleks sinna turistidehord nelja reisiselli näol kohale vajunud, oleksime vennal poe kala tühjaks ostnud.

Whitefish Point või otse koju tagasi? Kuna Google Maps lubas, et 16 minutiga oleme kohal, et nautida kauneid vaateid Suurjärvele ning ka tuletorni, otsustasime seal siiski ära käia. Tegemist on poolsaare tipuga, kust näeb küll kaunist randa, Suurjärve ja Kanadat, aga ühtlasi on see tipp ka täiesti tuulte meelevallas ning kuna ka tuletorn oli selleks ajaks lukus, siis istusime tagasi autosse ja võtsime suuna Mackinaw linna poole. Vahetult enne silda näitas üks suunaviit "Sillavaate" poole ning tegime kummide vilinal parempöörde. Vaade sillale oli tõesti kaunis.

Mackinaw linn asub Alumise Michigani põhjatipus ning seega saab seal näha nii imelisi päikesetõuse kui ka -loojanguid. Otse järvest ja järve. Hüppasime hotelli juures rataste selga ning pedaalisime randa. Vaatasime silla taha loojuvat päikest, kajakaid, selfisid tegevaid turiste ning läksime lõpuks tagasi hotelli, et rõdul veel kerge õhtueine võtta.

reede, 12. juuli 2019

Up North. Päikesetõusurand













Hommik algas enne kukke ja koitu, sest mõni oli omale tööpäeva planeerinud. Kui koit kohale jõudis, siis olin juba vein ühes ja fotokas teises käes rannas ning vaatasin, kuidas päike silmapiiri tagant kerkis. Kella seitsme ajal käisin retseptsioonis omale kohvi toomas ning vaatasin ka lubatud basseini üle. Selleks oli keset parklat olev majake ujula ning väliterrassiga. Just see, mida ma alati soovinud olen - keset parklat lamamistoolidel päikest võtta, heitgaasi hingata ja vaadata, millistele autodele kajakad pihta saavad.

Peale kohvijoomist läksime linna, parkimise auto mugavalt otse piirkonna parima sõõrikukohviku ette ning astusime sisse, et enne vaatamisväärsustega tutvumist keha kinnitada. Väljusime hiigelsuure kaneelirull-sõõrikuga, mis oli kaetud paksu šokolaadikihiga ning kirsipirukaga. Sõõrik kadus nagu esimene lumi ning isegi sõrmed ei kleepunud, nii puhtaks said. Kirsipirukal polnud viga.

Esimeseks vaatamisväärsuseks oli esimene teele jäänud rand, kust vaatasime kuulsat Mackinaw silda, kogupikkusega ca 8km. Kõndisime rannaäärt mööda edasi kuni sillani. Käisime suveniiripoes ja silla all ning tegime seejärel ringi peale ülejäänud linnale. Ring ei tulnud pikk.

Pealelõunaks oli meil plaanis rattamatk Mackinac saarel ning nagu iga mõistlik turist, läksime enne seda sööma. Valituks sai kohalik pruulikoda, mille sööke internetis kiideti. Veel enne kui toitude tellimiseni jõudsime, lugesime menüü pealt, et soovituslik jootraha selle baari töötajatele oleks 8 dollarit ning lisaks võime oma tänulikkust maitsva toidu ja kohapeal pruulitud õlle eest väljendada ka joogiringi väljategemises saali- ja köögitöötajatele. Tellisime kahepeale kaks eelrooga - peekoni, sinihallitusjuustu, kana ja hapukoorega kaetud kartulikrõpsud ning veisetacod. Sellised kattega kartulid on siin riigis igapäevane või igamenüüne asi - friikad on üle valatud juustukastmega või siis nachod guacamole ja juustuga või antud juhul kartulikrõpsud kogu mainitud tavaariga. Kuidas seda kõike süüa, pole samuti keskmisele ameeriklasele mingi teema - näputoidud (või antud juhul käe- ja küünarnukitoidud, sest just sinnani voolab teinekord kaste) on siin täiesti tavalised. Nii tänulikud me kokkadele ja ettekandjale polnud, et soovitud 8 dollarit jootraha jätta ning tervele meeskonnale poole Põhja-Korea relvaeelarve eest jooke välja teha ning peale arve maksmist ning mõistliku jootraha jätmist läksime tagasi hotelli. Mõni meist tegi kerge uinaku.

Jõudsime sadamasse, laadisime ennast ja rattad laeva, istusime nagu viielised esiritta ning maabusime veerand tundi hiljem Mackinac saarel. Tegemist on autovaba saarega, kus liigutakse kas jalgsi, rattaga või hobustega. Rattalaenutus on ilmselt saare peamine sissetulek, sest päevane rattarent maksis 62 dollarit. Minu vanakooli Schwinn sai aga nii mitmeltki kiita. Alustasime saare idakaldast ning tegime esimese peatuse auguga kivi juures, kus avanesid kaunid vaated selgele rohekassinisele veele ning valgetele randadele. Valisime omale ühe välja ning sõitsime sinna. Põhjamaal üleskasvanu käis ka kiirelt ujumas, misjärel tegime ka kerge eine. Sõitsime edasi, vaatasime Mackinaw silda ning veendusime, et läänekaldal on vesi märksa sogasem. Kõndisime veel üles mäkke ning võtsime seejärel suuna tagasi sadamalinna. Sealt tegime veel kiire pedaalimise Grand Hotelli terrassile, kus saime õues imetleda vaateid, mida viimase hetke sooduspakkumist (350 dollarit tuba) kasutanud külastajad said teha oma akendest. Vaatasime rannas päikeseloojangut, ostsime fudge'i (pehme maiustus) ning siirdusime sadamasse, et eelviimase praamiga tagasi sõita.

Ma olin enne siiatulekut kindel, et 4. juulil näen ma kõige vägevamat ilutulestikku ever, aga selgus, et Ann Arbor ülikoolilinnana sellisest tilu-lilust ei hooli ning seega lasti taevasse vaid eraisikute poolt paar üksikut raketti. Täna aga, vahetult enne randumist, pandi aga kaldal kõikidele rakettidele tuli alla ning sadamasse seilates ja veel tükk aega kaldalgi saime vaadata väga võimsat ilutulestikku.

neljapäev, 11. juuli 2019

Up North. Kliimajahenemine




Neljapäeva lõuna ajal pakkisime asjad, plaanisime kell üks välja sõita, sõitsime pool kaks välja, käisime poes, keerasime auto nina põhja ning seejärel otsa ringi. Selgus, et olime jahutuskoti maha unustanud. Kott autosse laaditud, asusime 14:45 uuesti teele. Paari tunni pärast tegime teele jäänud järve ääres peatuse, et kerge eine võtta. Astusime autost välja ning ... kohe sisse tagasi. Otsisime kotipõhjast kõige soojemad riided välja ning katsetasime uuesti. Tuul tahtis küll järvele viia, aga piknik sai peetud ning sõitsime edasi Harbor Springsi. See oli mulle eelmisest reisist meelde jäänud kui eriti armas unine väikelinn ning nüüd, turismi kõrghooajal oli see täis kõiki neid rikkaid, kes oma jahtidega sadamasse tõmbavad ja siis nagu Miami Vice'ist väljaastununa tänavamuusikuid kuulavad või brändit rüüpavad.

Suhteliselt päikeseloojangu ajaks jõudsime hotelli ning vaatamata sellele, et me ei kasutanud võimalust, mida hotell meile vahepeal meili teel pakkus (upgrade'i oma tuba vaid 55USD eest üheseks toaks), saime parema toa kui oleksime osanud oodata - otse järvepoolses otsas, rõduga ning vaatega nii Mackinaw sillale kui päikesetõusule.

Kuna Scott oli natuke rahuolematu koristamata vannitoa osas, kus erinevatel pindadel vedelesid juuksekarvad ning põrand oli sodi täis, siis saime vastu veel parema asukohaga toa, kus juuksekarvu oli ainult vannitoa ukse peal.

Go Blue. Ühiskonna alamkiht.

See oli vist Bill Bryson, kes ühes oma raamatus mainis, et USAs sõidab bussidega vaid nii vaene kontingent, et sellest järgmine samm oleks kogu oma maise vara plastikaatkotiga kaasas tassimine. Siin linnas poleks bussiliiklusel väga vigagi, enamasti on tegemist suhteliselt erasõiduga, kui nad arvestaks oma bussigraafikutesse ka tipptunni liikluse - eraldi bussirajad on siin sama utoopiline idee kui sõiduteed ületada sooviv jalakäija. Täna näiteks tulin otse kaubanduskeskuse ees bussi pealt maha, aga, et üle tee keskuse poole ka saada, tuli paarisaja meetri kaugusel oleva sebrani kõndida. Ja siis tagasi. Ja kui nüüd veel bussijuhid ise ka sellest peatuste nõudmise kontseptsioonist aru saaksid, võiks bussiliiklus siin ülikoolilinnas täiesti arvestatavaks transpordiviisiks muutuda. Täna sõitis juht näiteks kahest peatusest, kus ma trossi tirisin ning kellad ja viled kõik tööle panin, lihtsalt mööda ja peatus alles nii kaugel, et mul oli sealt peatusest lõpuks koju pikem maa kui sellest oleks olnud, kus ma peale läksin. Iseenesest ei saa talle ju pahaks panna - bussipeatust tähistab vaid üks posti küljes olev märk, mille peale on joonistatud buss ja inimene ning kirjutatud number 969-0400. Sellega piirdub kogu informatiivne osa nii liinide kui kellaaegade osas. Samuti pole ei bussitaskuid, ootepaviljone ega istepinke. Tihtipeale on see märk lihtsalt muru sisse pistetud.

Aga üldiselt maksan bussi eest umbes 5 korda vähem kui Uberi eest tuleks välja käia, ka bussis on konditsioneer, mõlemas olen suure tõenäosusega ainus sõitja ning lisaks ei taha bussijuht kunagi teada, kuidas mul läheb ja kust ma pärit olen. Win!

teisipäev, 9. juuli 2019

Go Blue. Go Detroit!












Hea lojaalne lugeja, kas sa mäletad mu ühest varasemast postitusest, mis on Michigani pealinn? Ei, see pole Detroit. Ja see on tõepoolest see Lansing, millest keegi teine peale Lansingi ja selle lähiümbruse kuulnudki pole. Aga mitte Lansingist, kuhu ma siiani isegi jõudnud ei ole, ei plaaninud ma kirjutada. Vaid Detroidist, mis saab minu meelest siin blogis põhjendamatult vähe tähelepanu, aga on äärmiselt äge linn.

Esiteks on siin nii palju mahajäetut - tehaseid, linnajagusid, peavaksal, pangahooneid südalinnas ja põhimõtteliselt kaks kolmandikku linnast, eksole. Teiseks saab Detroidi jõe kaldal ja Belle Isle saarel Kanadat peaaegu näpuga katsuda. Kanadasse saaks üle silla või läbi tunneli ka päevaks-paariks kohale minna, aga kuna mul puudub usk Ühendriikide immigratsiooni, siis ma pigem ei testiks seda. Seega vaatame endiselt Kanadat üle jõe.

Detroidis on ka mu lemmik brunchikoht. See on see, kus ma ei pea menüüd lugema ja 16 erineva pannkoogivirna, 7 vahvli, 20+ omlettide ja erinevate burkside vahel valima, vaid saan lauda istuda ja oma lõhebennyd tellida. Ehk need tõenäoliselt siin blogis juba kiitasaanud inglise muffini (miks nad seda saia muffiniks nimetavad, ma ei tea) peale on pandud toorjuust, suitsulõhe, kapparid, pošeeritud muna ja see on ülevalatud hollandi kastmega. Ja selliseid asju on taldrikul kaks, saatjaks kas lehtsalat või majafriikad. Ülihea!

Otsustasime seekord mitte keskenduda mahajäetud hoonetele (nagu tavaliselt), vaid selle asemel ennast hoopis kultuuriliselt harida ning väljanäitusele minna. Kesklinnast mitte kaugel asub Heidelberg Project. Aastal 1986 naases projektile alguse pannud kunstnik tänavale, kus ta omal ajal üles kasvas ning leidis selle eest praktiliselt hävinuna. Olleks lisaks veel oma kolm venda tänavavägivallale kaotanud, soovitas ta vanaisa tal massist erineda ning relva asemel pintsli haarata. Järgneva paari aasta jooksul värvis ta maju, tassis mahajäetud majadest välja sinnajäetud kola, pani selle kola erinevatesse virnadesse ja kinnistutele ning Heidelbergi Projekt oli alguse saanud. Praeguseks panustavad vanade jalatsite, mänguasjade ja kõige muu mõeldavaga mitmed erinevad kunstnikud. Näiteks on seal "Noa laev", kus paat on kuhjaga täis hiigelsuuri pehmeid ning praeguseks läbivettinud ja varsti ilmselt ka sammalduma hakkavaid karvaseid mänguloomi.

Peale nimetatud kunstinäitust, kus meil oli võimalik paar sõna vahetada ka suhteliselt sõnaahtra kunstniku endaga, läksime jõe äärde, istusima rataste selga ning tegime 10km piki jõeäärt ja tagasi. Positiivse poole pealt said mõlemad pooled ühtlaselt punaseks.

Viimane peatus enne kojutulekut oli Detroidi idaturg, kust ostsime hooajale sobivalt tomateid, õunu, virsikuid ja lambaliha. Lisaks oli seal poolakatel oma lett, kust oleks keset suve saanud praetud pelmeene, erinevaid hiigelvorste ning hapukapsast.

pühapäev, 7. juuli 2019

Go Blue. Kuidas siinne klienditeenindus kohvi armastab

Ma olen oma rahulolematust juba selles osas väljendanud, kuidas igaüks, kellest lähemalt kui kahe meetri kauguselt möödud, alati teada tahab, kuidas mul läheb. Ma ei ole sellega ära harjunud, aga ma tean seda oodata. Nagu ka seda, et kui ma klienditeenindusega kirjalikult suhtlen, siis enne kui me üldse probleemini jõuame, tunneme alati huvi üksteise käekäigu vastu ning Amazonis nad näiteks ka tänavad mind kui väärtuslikku klienti Prime liikmeks olemise eest.

Hiljuti sain aga teada, et ühe teise online poe klienditeenindajatel on alati kuum kohv käepärast. Juhuks kui keset suve sadama hakkab või talvel lihtsalt külm ilm on. Näiteks hiljutine vestlus nende toimus nii:
Peale tellimuse numbri ja aadressi andmist
Christine: Täiuslik! Tänan sind selle info eest, Gaili! Palun püsi minuga kuni ma su tellimuse lahti teen.
Mina: Tänan, Christine!
Christine: Pole problat! ;)
Christine: Vaatamata sellele, kuidas sul täna läheb? Ma loodan, et sul on Michiganis meeldiv ilm. Siin on juba suvi, aga ühtäkki hakkas vihma sadama! Hea vähemalt, et mul on mu lemmik tassitäis kohvi, mis mind soojas hoiab. :D
Mina: Mul on kõik suurepärane, tänan! Naudi oma kohvi! :)
Christine: Mul on hea meel seda kuulda!
Christine: Ma kindlasti teen seda. Kohv on elu! <3 br="" lol="">
Nagu ka eelmise sama poe klienditeenindajaga mõned kuud tagasi, kellel samuti oli õnneks kuum kohv lemmiktassis käepärast, saime siiski ka probleemile lõpuks lahenduse.

Amazoniga toimus hiljuti kadunud paki teemal järgmine vestlus:
Grace: Tere, Gaili! Mul on kahju, et sa oma tellimust kätte pole saanud. Las ma kontrollin.
Kuidas sul täna läheb?
Gaili: Kas sa saad aidata - kuna võiks oodata, et ma oma paki kätte saan? :)
Mul läheb hästi, tänan! Kuidas sul endal?
Grace: Mul on seda hea meel kuulda.
Mul on ka kõik hästi, tänan sind väga küsimast.
Ma leian lahenduse, et sind aidata. Ma olen sinu tänane supernaine.
Gaili: Jeiii!