Marrakech ei maga. Väikese raha tänu

Kuna eilne hommikusöök meile muljet ei avaldanud, siis tänaseks olime brunchikoha välja valinud. Et mina aga päris kella 11ni ilma söögita vastu ei pea, tegime meie riadi einelas ka siiski kiire peatuse. Ja just täna otsustasid nad saia ja saia asemel pannkooke serveerida. Ja šokolaadikooki. Kuna ma ei osanud seda oodata, siis selleks hetkeks oli mul jogurt juba sisse hingatud.

Jalutasime taas läbi Medina tänavate väljavalitud kohvikusse ning võtsime katuseterrassil istet. See peen asutus pakkus valikuid, mida ei leia isegi igast Tallinna kohvikust. Nii sai üks meist värske bageli toorjuustu ja lõhega ning teine Islandi kaerapannkoogid puuviljade ja apelsiniõiemeega. Ja kohvi mandlipiimaga!

Et mitte astuda sama reha otsa kui eile hommikul, olime tänaseks eeskujulike turistidena omae korraliku päevaplaani teinud. Brunchile järgnes käik Bahia paleesse, mille sissepääsu eest maksis turist täpselt 7 korda rohkem kui kohalik. Elamus oli ilmselt sama mõlemal.

Üritasime järjekordselt rahulikult ringi jalutada, aga läks nagu tavaliselt - silmad kissis sellest suitsust ja heitgaasidest, mille kõik need prakitiliselt kinnises ruumis ringikihutavad mootorrattad sinna õhku paiskasid ning pidevalt valves olles, et jõuaks järgmisel ratturil eest ära hüpata, samal ajal müügimehi vältides, kes sulle kas oma nodi üritasid parseldada või siis täpselt teadsid, kuhu sa minema peaksid. Ja nende ettekujutus meile sobivast sihtkohast ei langenud kokku meie omaga. Scott rabas omale lõunaks mingi liha-köögiviljasegu, mis talle saia vahele pandi ja mis täitsa häst maitses kuuldavasti. Mina võtsin kõrvalt letist kana-mandlipastilla.

Enne õhtusööki käisime veel fotograafiamuuseumis, mille katuselt avanes taas kord erakordselt kaunis vaade Marrakechile ja mägedele.

Kuna õhtusöök oli meil broneeritud katuseterrassile, kust pidi ka hingematvalt kaunist päikeseloojangut nägema, siis rihtisime ennast sobivaks ajaks ka kohale. Vältimaks Allahivallatuid mõtteid, oli restoran targu paneelide ja taimedega ära varjanud kogu loojangu, jätnud aga see-eest vabaks "kõige parema vaate" ehk otse mosheele. Sõime kala cevichet, vähitortellonisid ja grillitud kaheksajalga.

Tagasiteel plaanisime Scottile veel jäätist võtta ning võtsime suuna sinna, kus me umbes mäletasime, et jäätis võiks olla. Selgus, et jäätist ei ole. Selle eest sain aga mina täiesti plaanivälise kunafa. Superhea oli, peaks ise ka uuesti tegema.

Jõudsime taas plaaniväliselt Jemaa el Fna väljakule ning hakkasime sealt siis riadi suunas jalutama. Kell oli oluliselt vähem kui eile ning eeldasime, et saame ilma igasuguste "see tänav on kinni" probleemideta kohale. Võta väravast. Taas olime sunnitud teise marsruudi valima ning kuigi mul hakkas nende Medina kitsaste ja käänuliste tänavatega juba mingi loogika looma, siis öösel pimedas kui kõik vaibapoed kinni, võib ikka järg käest minna. Mingi noormees juhatas siis meid ca 100 meetri jagu uuesti ree peale ning kui me tänasime ja juba tuttavas kohas edasi kõndisime, saime temalt teada, et parim tänu on väike raha. Kuna meil nii väikest raha polnud, mis 100 meetri jaoks sobilik oleks tundunud, siis sinna see jäigi.

Marrakech ei maga. Turistid uued linnas

 

Riadis on ka hommikusöök hinnas. Kui me söögisaali jõudsime, olid pikas lauas kaks paari juba einestamas. Istusime laua ühte serva, et ei oleks päris küünarnukitunnet, aga madaam kokk-ettekandja ajas meid sealt kohe ära ja käskis teise paari kõrval istet võtta. Istusime siis ümber. Hommikuks oli magus jogurt, pisike banaan, kolm eri sorti saia, neli sorti moosi, kivikõva või ja kolmnurksulajuust. Ühesõnaga, muljet ei avaldanud.

Otsustasime, et esimese asjana peab Scott kebabit saama ja marssisime riadist välja. Eile öösel täiesti väljasurnud linn oli ellu ärganud ja turg oli meil kohe ukse ees. Ukse ees olid ka uued sõbrad, kes igaüks teadis kõige paremini, kuhu me minema peaks. Ja see ei olnud kellegi meelest kebabiputka. Lõpuks üks pikakoivaline poiss võitis võistluse ja viis meid vaatama, kuidas berberid nahka töötlevad. Kuuldavasti olla need berberid vaid korra nädalas linnas ja turistid on puhta õnnega koos, et nad just täna Marrakechi sattusid. Igal juhul pani see poiss ees ajama ning me kihutasime sabas. Ei mingit kebabit. Lõpuks jäi ta ühe värava ees seisma ning andis meid mingile paksule mehele üle, kes meile kummalegi kohe pundi piparmünti pihku suskas - "lõhna jaoks". Kaks sammu väravast sisse minnes lõigi selline lehk näkku, et surusime kumbki omale piparmündi sügavamale ninna kui neli aastat tagasi covidi tikud. Edasi jalutasime entusiastliku mehe taga ja kuulasime, kuidas ühes vannis liguneb nahk tuvisita sees, et sealt tulev ammoniaak selle kohe eriti pehmeks teeks. Mille jaoks kõik ülejäänud vannid olid, läks minust mööda, ma kujutasin endale kõiki neid tuvisitatöötlusega tagisid ja käekotte ette... Kui olime sealt nahatööstusest nelja äärmiselt pika minuti järel välja saanud, viis vana meid kohe üle tee asuvasse poodi, et me omale kõiki neid kauneid lõpp-produkte ka soetada saaks. Me ei soetanud midagi ja rikkusime sellega müüjal tuju täitsa ära. Poeuksest välja astudes tervitas meid seesama nahatööstuse tuurimees nig soovis nüüd oma giiditöö eest tasu saada. Ka tema ei jäänud meist eriti rahulolevana maha.

Lõpuks jäi meile teele ka esimene pirukalett ning Scott ostis kaks pirukat - ühe kana ja teise juustuga. Mõlemad olid nuudlitäidisega ning täiesti maitsetud.

Järgmises kohas sõime suhteliselt õnnestunud falafeliwrappi ja jõime väga ebaõnnestunult mojitomahla. Falafeliwrap tehti ilmselt nii nullist, et tellimust sisse andes pandi alles kikerhernes idanema. Kui see aga pool päeva hiljem kohale jõudis, oli vähemalt hea. Ma oma mojitomahla kohta ei oska mdagi arvata, sest selle roheline toon oli midagi tarhuni ja shreki vahepealset ja ma ei julgenud seda maitsta.

Mõtlesime natuke Medinas ringi jalutada, aga kõigi turumüüjate ja tsiklite vahel oli see üsna närvesööv ettevõtmine. Kõndisime siis hoopis maailma vanimat mošeed vaatama ja tegime ühes mošeevaatega turistikas ka kerge lõuna. Ma olin üliüllatunud kui nende kanatajine oli megamaitsev.

Kõndisime Starbucksi. Seal oli ainult Maroko kruus ning Marrakechi kruusi kohta arvas tütarlaps, et äkki tankla Starbucksis on. Kuni me oma kohvi jõime tuli meil ka idee, et äkki nad saaksid helistada ja küsida, kas seal ikka on. Sest noh, ega see tankla nüüd nii lähedal ka polnud. Vaatasin kaardilt, et tegelikult on raudteejaama Starbucks lähemal ja läksin sisse uurima selle kohta. Letis oli nüüd üks noormees ja küsisin, kas ta oleks nõus raudteejaama Starbucksi helistama ja uurima, et kas neil on Marrakechi kruusi. Poiss läks taharuumi, tuli sealt 20 sekundi pärast välja ja küsis, et kuna me sinna läheksime. Ma ütlesin, et kohe hakkasime minema. Poiss läks uuesti taha ruumi ja tuli seekord juba vie sekundi pärast välja ja ütles, et "Arvatavasti seal ei ole". Kõndisime siiski sinna kohale ja neil oli pool riiulit Marrakechi kruuse täis... 

Õhtuks oli meil ühel katuseterrassil laud pandud ja kohalejõudes nägime veel kergelt päikeseloojangu kuma. Eelroaks võtsime kana-mandli pastilla, mis on kana ja mandlitega täidetud ühuke krõbe filotainas ning kaetud tuhksuhkru ja kaneeliga. See oli megamaitsev. Pearoogadel polnud viga ja kui magustoiduks võtsin mina piimaga past ill, siis Scott läks uuele ringile kanaomaga :)

Marrakech ei maga. Tunne Euroopat

See reis algas oluliselt varem kui tänahommikul äratuskella peale. Sügisel broneerisin Air Balticu piletid Marrakeshi, et keset talve seal üks pikk nädalavahetus veeta. Kuu aega hiljem teatas Air Baltic, et nad on meie tagasilennu ära tühistanud. Tõstsime siis lennu nädal varasemaks. Nädal hiljem tühistati ka see lend ära. Tõstsime veel korra nädal varasemaks. Ja siis rohkem reisiks ettevalmistusi ei teinud enne kui tagasilennuni oli jäänud vähem kui kaks nädalat. Siis võis loota, et nüüd nad enam ei tühista.

Ja nii jõudis kätte kuues jaanuar. Jõudsime tund varem lennujaama, et teada saada, et meie lennuk pole Riiast veel väljumagi hakanud. Lennuradarist vaadates oli näha, et piloot oli natuke segaduses - korra liikus väravast eemale, siis jälle tagasi, siis stardiraja järjekorda, siis jälle tagasi. Lõpuks jõudis Tallinnasse umbes sel ajal kui me oleksime pidanud Riias maanduma. Saime lennukisse, boarding completed, deicing tehtud ja nii me seal väravas Godod ootasime. Välja lendasime umbes samal ajal kui meie Marrakeshi lend Riiast väljuma pidi.

Riias maandudes vaatasin esimese asjana Marrakeshi lendu ja kuna lennuk oli endiselt väravas, siis oli lootust, et ootavad ära. Aga võta lennukist. Piirikontroll läbi ei lasnud ja jalutasime siis transfer centerisse. Vahepeal jõudis Air Baltic meiega jagada suurepärast uudist, et nad on leidnud meile sobiva alternatiivi Marokosse jõudmiseks. Nende meelest oli hea mõte lennutada meid Helsinkis see, sealt Pariisi ja sealt Marokosse. Saime kumbki ka viieka, et ajaleheputkast kommi osta. Mujal see kupong ei kehtinud. 

Finnair teatas, et ilmaolude tõttu Helsinki lennu kemps ei tööta ning palun kallid reisijad käigu terminalis pissil ära. Ma käisin igaks juhuks kaks korda, sest teada on ju, et kui ei saa, siis on raudselt vaja. 

Mõni tund hiljem maandusimegi päikeselise Marrakeshi asemel lumises Helsinkis. Sel hetkel kui me terminali sisenesime, oli ekraanil juba teade, et Pariisi lend hilineb. Noh, ma igal juhul veedan parema meelega öö Pariisis kui öö Riias oma suveriietega. Ilmselgelt olime me Marokosse lennates riides nagu Pariisi suvitajad. Vähemalt oli aega telefon uuesti täis laadida. Ühtlasi kasuasin juhust ja külastasin Helsinki lennujaama kasutatud riiete poodi. Kes soovib 350 euro eest kleiti või 135 eest seelikut, siis antud pood on kohe muumimaja vastas. Pariisi lennu pardakaartide kontroll toimus visuaalse tuvastamise teel, sest ei töötanud ei iseteenindusväravad ega skännerid. Selline korralik vanakool. Uus ringi mustikamahla ja enne kui arugi saime olime maandunud. Deboarding võttis umbes 20 minutit, sest kõik, kes olid meist seespool, reisisid pagasiga, mille liigutamiseks oleks neil väiksemat tõstukit vaja olnud.

Pariisi lennujaam on loogiline nagu alati... Või siis mitte. Igal juhul suunas infopiff meid läbi avaliku ala Terminali 2F, mis tähendab, et me tegime 3 kilomeetri jagu tempot, mis oleks Usain Bolti kaugele maha jätnud. Peale turvakontrollis, kui arvasime, et nüüd on kohe väravad ja saame rahulikumalt võtta, selgus, et ei midagi. Kui passikontrolli jõudsime, sain Air France'ilt sõnumi, et meie pardaleminek lõpeb kohe ja nad soovivad meile suurepärast reisi. Meil polnud selleks hetkeks aimugi, kas värav on järgmise kurvi taga või on meil veel selline Tallinn-Mäo ots ees. Igal juhul panime jooksu. Vahemärkusena ütlen, et päris Mäo ei olnud, aga Ardu vedas välja küll.

Jõudsime higistena väravasse, daam skänneriga küsis, et kas meie taga ka veel keegi on... No kus nad siis on kui me kihutasime kannad kuklas ja hing paelaga kaelas. Mitte iga turist ei tee sellist tempot.

Astusime lennukisse ja... Lennuk oli täiesti tühi. Ma nägin ainult ühte reisijat esimese hooga. Siis selgus, et lendamegi tühja lennuki ja ca 20 reisijaga. Vähemalt nagu eralennuk, eksole.

Maroko passikontoll oli põhjalik nagu USA immigratsioon. Pass ja tempel tuli ette näidata ka 10 sammu peale passikontrolliputkat. Meil oli transport ette tellitud, aga kuna pidin selle kella kolme pealt kella 11 peale lükkama, siis muudatusega oli kursis vaid Aziz kontorist, mitte Mohammed, kes kohapeal rahvast autodesse jagas. Igal juhul läks ta meie peale täitsa tujust ära ja ütles, et me tekitame tema muidu nii ladudad töös suuri häireid.

Pool kaks saime magama.