neljapäev, 30. juuli 2020

Go Blue. Kuidas ma peaaegu hotelli ukse taha jäin.








Nõukogude naise abikaasa juba hätta ei jää. Detsembris läks meil pesumasin katki ning ei olnud mõistlik seda ei parandada ega uut soetada. Ilmselgelt ei kaalunud me hetkel ka selvepesulate võimalust, kus koos ülejäänud klientidega maskiballi teha. Kuna antud majapidamises polnud kunagi varem pesukaussi vaja läinud, siis sellist asja polnud kohe ka kuskilt võtta. Küll aga hakkas tekkima pesemist vajavaid riideid. Peedist pesumasin või kuidas see oligi, aga hetk hiljem oli abikaasa vooderdanud suure pesukorvi prügikotiga ning presenteeris mulle McGyveri-väärilist pesukaussi. Kuivati õnneks töötas, seega piisas väljaväänatud pesu sinnapistmisest.

Hea lugeja, kas sa teadsid, et on olemas selline asi nagu friteeritud hapukurk? Kui Scott omale "Hapukurgichipsid" tellimusse lisas, siis ma kujutasin ette tüüpilist friika- või chipsilaadungit, mis seekord siis hapukurgiga kaunistatud. Selgus, et siin riigis saab õlist kõik läbi lasta, sealhulgas hapukurgiviilud. Tõestuseks vaata ülevalt pilti.

Toiduteemal jätkates - sattusin ükspäev peekoni-kaneelirulli retsepti peale ning kuna meil oli nii jahu kui kaneeli, mis tulnuks ära tarbida, siis tellisime veel peekonit ning pean kinnitama, et koos vahtrasiirupiglasuuriga on tegemist täiesti suurepärase küpsetisega. Kuna me praegustes oludes suuremaid vastuvõtte ei korraldanud, vaid Rebecca käis korra külas, siis sai neid kaneelirulle meil siiski natuke liiga palju. Aga kuna Ruandas lapsed nälgivad, siis kõvaks läinud kahe rulli äraviskamise asemel lõikasin need viiludeks, leotasin muna-vahukoore-baileyse segus ning praadisin eriti vägevateks rüütliteks. Zero-waste at its best!

Konteinerisse laaditi ka kogu meie supermugav terrassimööbel, aga et viimased 4 päeva ei peaks tühja terrassi vaatama, siis iga hommik vedasime sinna mulle ainsa allesjäänud tugitooli (Scott kasutas meie kokkupandavat matkatooli) ning laudadeks kasutasime tühje pappkaste. McGyveri kodumaa ikkagi!

Kuigi ma poole kohaga kogun Starbucksi kruuse, siis Detroidi oma polnud mul siiani. See tundus alati natuke liiga tumedates toonides, aga nüüd otsustasin, et seekord tuleb ta minuga koju kaasa. Teadupärast müüb Starbucks oma kruuse vaid neis linnades ja riikides, mille kiri nimetatud kruusi peal on. Teades, et Detroidi lennujaamas on Starbucks täiesti esindatud, ei hakanud me eelnevalt kruusi nimel teekonda Detroiti ette võtma. Well... Lennujaamas oli Starbucksi kohvik teadmata ajaks suletud.

Avastasin oma rõõmuks, et vaatamata sellele, et lennujaamas on vaid kolm söögikohta avatud, saab lisaks burxidele ja hot dogidele ka salatit. Või noh, USA ettekujutust salatist (hunnik rohelisi lehti, kaks viilu kana, paar oliivi, mõni kurgiviil ja tops kastet). Võtsin siis karbitäie tervist ja vitamiine ning ühe väikese toorjuustukoogilõigu ning sain selle eest maksta 18 dollarit. Samal ajal oleks ma sama raha eest saanud näiteks kuus portsu kananagitsaid. Või 7 hot dogi... Pole siis ime, et suurelt välja pandud vaid kiirtoiduhinnad ning salati hind selgub alles kassas.

Olime omale viimaseks ööks broneerinud hotelli. Astusime läbi 30-kraadise ilma hotelliuksest sisse ning esimese asjana mõõdeti meie kehatemperatuuri. Otsaeest. Scottiga oli kõik korras, mulle öeldi number 101,1F (kui ka teie, nagu minagi, ei tea unepealt Celsiuse ja Fahrenheiti suhteid, siis see number teeb 38,4 kraadi Celsiuse järgi) ning teatati, et kui see minuti jooksul ei lange, siis tühistavad nad toabronni ära ja me vaadaku ise, kus magada saame. Kuna ma tean täpselt, kuidas ma ennast tunnen üle 38-kraadise palavikuga, siis olin veendunud, et tegemist on õuekuumusest tuleneva temperatuuriga ning juba pool minutit hiljem näitas nende kraadiklaas alla 100 ja saime tuppa minna. Ma olin küll kindel, et sellise palavaga otsaeest temperatuuri mõõtmine on selline idiootsus, et mu vererõhk lööb selle veel kõrgemaks, aga ilmselt siiski mitte. Tuba oli iseenesest mugav, aga vannituba ja tualett nii kõrgtehnoloogiline, et ilmselt jäid meil ainuüksi vetsupoti pooled funktsioonid testimata. Igal juhul ei kujuta ma omale ette, et veel kunagi soojendamata prill-lauda peaksin kasutama. Dushi all käies sai peegli puutetundliku paneeli abil telefonist muusika laekõlaritesse saata ning Nancy Sinatra saatel pead pesta.

esmaspäev, 27. juuli 2020

Go Blue. Kuidas me esmaabis käisime. Ja apteegis.

Hea lugeja, minu esimene kogemus meditsiinisüsteemiga riigis, mis on üles ehitatud meditsiinile, juristidele ja maksunõustajatele, väärib eraldi sissekannet.

Scottil hakkas lõunast kõht valutama ja kui algul süüdistas eelmiseõhtust pizzat ja hommikust McDonaldsi burgerit, siis paari tunni pärast oli selge, et need kaks sellist valu ei tekita. Kõikvõimalikud ravimid olid kas otsas või Eestisse saadetud, seega olid valikus kummel, piparmünt ja Viru Valge. Alustasin kummeliteest ning jätkasin kange piparmünditeega. Suurt abi ei kummastki. Kella kuueks oli valu nii tugev, et läksime lähimasse esmaabikliinikusse.

Esimeses ruumis mõõtis pidevalt oma maskinäppiv tütarlaps palavikku ja uuris kaalu ning trenni kohta. Sealt saadeti järgmisse  tuppa ootama. Hetke pärast tuli sisse rastapatsidega Patrick, kes sõitis oma taburetiga Scottile jalgevahele ning küsis täpsemalt selle kõhuvalu osas. Scott pakkus välja, et tal on divertikuliit, mis tal on varemgi olnud ning küsis valuvaigistit. Kuna patsiendil ei olnud ravikindlustust, siis sai ta valida, kas soovib tilka (kallim ja kiirem) või süsti (odavam, aga aeglasem). Enne anibiootikumide väljakirjutamist uuriti veel, et kas patsient ka mingeid teste soovib, näiteks vere- või uriiniproovi. Patsient väga ei soovinud, aga neerukivide välistamiseks uriiniproov siiski võeti. Süsti käis tegemas naisterahvas, kes oli oma juuksed ilusti hidžaabi alla peitnud, aga maski ilmselt koju jätnud.

Süst hakkas vaikselt mõjuma, vahepeal käidi täpsustamas, millist ravi patsient sooviks. Arvestades, et vähem kui 48h pärast peame lennukisse saama ning enne seda on veel üht-teist teha, siis soovis patsient antibiootikume ning mingit tugevamat valuvaigistit, näiteks vicodini. Selgus, et rastadude vicodini välja kirjutada ei saa, liiga tugev narkootikum, aga peale lühikest vestlust kliiniku omanikuga oli viimane nõus kahe päeva doosi norcot välja kirjutama. Valuvaigisti retsepti saime paberi peal, lisaks saadeti otse apteeki kaks antibiootikumide retsepti. Töö kiire ja korralik - astu sisse, ütle, mis diagnoosi omale panid, maksa arve ning kõnni välja peotäie retseptidega.

Maksime arve ning sõitsime apteeki. Scott jäi autosse ootama kuni ma sisse lippan ja rohud ära toon. Mõeldud-tegemata. Retseptuuris oli kolm letti:
Consultation (konsultatsioon) - tühi
Drop Off (mahapanek) - tühi
Pick Up (kättesaamine) - üks apteeker ja üks klient

Kuna mul oli vaja ainult kätte saada rohud, siis seisin sinna sappa, kus oli kirjas kättesaamine. Selgus, et polnud hea plaan. Peale 10-minutilist ootamist sain letti, ainult selleks, et saada teada, et ma ei saa enne mingeid rohtusid kätte kui pole retsepti Drop Off letis ära andnud, et nad saaksid mu tabletipurgid ette valmistada. Kõndisin siis viidatud letti ning jäin ootama. Ca 5 minuti pärast tuli noormees, võttis esmalt norco paberi ning peale natukest klõbistamist teatas, et temal pole volitusi sellise rohuga tegelemiseks. Vanemproviisor tulevat kohe. Ja juba kümnekonna minuti pärast oligi kohe käes ning järgmisel apteekril retsept peos. Klõbistas arvutis, tegi kõnesid ning teatas siis, et nad ei saa seda rohtu väljastada. Kuna tegemist on liiga tugeva valuvaigistiga, siis on põhjendamatu, et tavaline kliinik selle retsepti üldse väljastas. Igal juhul keeldus ta sellega tegelemast. Antibiootikumidega minevat ca 15 minutit, ta lubas hõigata kui need kätte saan.

Kuna ma ei osanud seal apteegis veerand tundi midagi teha, siis läksin autosse ning andsin Scottile ülevaate toimuvast. Scott helistas omakorda veel nii apteeki kui kliinikusse, aga parim, mis ta saavutas, oli uus retsept lahjemale valuvaigistile.

Läksin uuesti sisse ning juba 45 minutit peale esmakordset sisenemist apteeki, olid mul kahed ravimid käes!

reede, 24. juuli 2020

Go Blue. Olukord Läänerindel

Juuli keskel tekkis meil vajadus taas USAsse lennata. Kuna mõlemad pooled on teise jaoks piirid kinni pannud, siis pakkisime omale kaasa kõikvõimalikud dokumendid, et tõestada riiki pääsemise õigust. Esimest, abielutunnistust läks vaja juba Amsterdamis, kus kulus umbes veerand tundi, et kõik vajalikud toimingud saaks tehtud ja load kontrollitud. Detroidis oli seekord vaid üks järjekord, USA kodanikud jagasid saba kõikvõimalike, kuid siiski väga väheste immigrantidega. Kui letti saime, siis noormees uuris, et kas me oleme juba paberid sisse andnud, viidates, et ilmselgelt soovib see ida-eurooplane Ameerikasse parema elu peale kolida. Tempel passis, tuli liikuda kraadimisele. Selgus, et meil kummalgi polnud palavikku  ning medpunktist saime kiirelt liikuma. Sealt pääsedes tuli siiski veel kiire põige teha passikontrolli, kus enne lõplikku riikilubamist kontrolliti veelkord kraadimise tulemus üle.

Kojujõudes selgus, et maakler on meie külmkapis ja sügavkülmas nii puhta reha teinud, et isegi hiirt polnud enam alles ning mul oli Eestist kaasavõetud porgandite, õunte ja juustu üle ainult hea meel.

Mul oli ju ambitsioonikas plaan peale kojujõudmist ja tunde lennukis tagumiku laiaksistumist panna tossud jalga ja teha kiirem jooksuring. Selle asemel kloppisin padja kohevaks ja keerasin kell 21 magama. Mingi hetk läbi une kuulsin veel, et Scott käis ütlemas, et läheb toob poest süüa.

Vaatamata sellele, mis toimub ülejäänud riigis, paistab olukord meie linnas suhteliselt kontrolli all olevat. Nakatumisi on märksa vähem kui riigis keskmiselt, kõik kannavad igal pool maske ning kus võimalik, hoitakse ka distantsi. Läksin kolmapäeval jooksma ning metsa vahel ühel kitsamal rajal nägin, et ema käru ja kõhukotiga jalutab vastu. Plaanisin tõmmata nii rajaserva kui võimalik, kui nägin, et ema on pannud juba tagurpidikäigu sisse ning kütab selg ees minust eemale. Hetke pärast oli tal võimalik natuke metsa vahele sisse keerata ning seal ta ootas, kuni ma mööda lippan. Arvestades meie maja taga oleva metsa suurust, siis enamasti teen seal 2-3 ringi peale ning vaevalt 12 minutit hiljem nägin taas juba tuttavat kolmikut. Andsin märku, kuhu suunas liikuda plaanin ning nemad valisid teise raja. Suhteliselt sama lugu oli ka kõikide teistega, kes metsas kas jooksmas või jalutamas olid. Kellel mugavam, see keeras kas otsa ringi või tõmbas mõne laiema koha peal kõrvale.

Kesklinnas oli paar peatänavat autoliiklusele suletud ning võimaldatud restoranidel terrasside ala sõiduteele laiendada, et külastajad saaksid distantsi hoida. Restoranides sees kehtis kõikidele maskikohustus, maski tohtis vaid lauas ära võtta. Nina puuderdama minnes tuli mask ette panna.

Suurema osa vabast ajast oleme veetnud rõdul, joonud veini ning vaadanud oravaid, skunke, jaanimardikaid ning pesukarusid. Asju sorteerinud, lahti ja kokku pakkinud. Scotti ema ja tädi ning Rebeccat külastanud ning paaril kiiremal poeringil käinud. Poe ukse peal tervitavad siin maskides töötajad, kes pakkuvad desovahendit ning poepõrandad on kaetud ühesuunaliste kleepsudega. Samas selgus, et mitte kõik ei vaata maha ning minu abikaasa nägi nimetatud kleepse alles pärast seda kui ta oli juba 10 minutit poes veetnud ning ma ta tähelepanu neile juhtisin. Trader Joe's olid ukse taga kriidiga ringid joonistatud igale ootajale, uus külastaja sai siis sisse kui keegi oli välja tulnud ning kõik kärusangad desotati enne uuele sisenejale andmist üle.