Berit Renser - Minu Indoneesia

Vaevalt jõudsin rõõmustada selle üle, et Minu Indoneesia on välja antud kui nägin, et autoriks on Berit Renser. Sest vaatamata sellele, et möödunud oli 7 aastat sellest kui ma lugesin tema esimest raamatut "Seitse maailma", on mul siiani eredalt meeles, kui kehv too raamat minu meelest oli. Aga igaks juhuks lugesin kirjastuse kodulehelt katkendid läbi ja need olid nii ägedad! Kõndisin selle peale lausa Pelguranna raamatukokku raamatule järele. Pelguranna on üldse hea raamatukogu - seal on peaaegu alati need raamatud saada, mida ma lugeda soovin. Võimalik, et seal pole eestikeelse kirjanduse osas just erilist huvi kohalike poolt?

Igal juhul jõudsime reedel raamatuga koju, laupäeval tegin hommikukohvi kõrvale lahti ning pühapäeva ennelõunaks oli läbi loetud. Lõpp vajus pisut ära, aga muidu oli väga nauditavalt kirjutatud, hea meelelahutus ning mingil määral ka äratundmisrõõmu.

Virgin Bali. Power cut ehk Lombokirindel muutusteta.

Kell 10 õhtul kadus meie toast elekter. Mujal oli alles. Õnnetul kombel naasesid samal ajal ka kõik 15 venelast ehk läks lahti lärm. Paari tunni pärast oli elekter tagasi ning sai hakata magama jääma. Kuna üks meist, mitte mina, ei saanud suurest saareltlahkumise elevusest magada, olime ca kuuest üleval. Umbes sel ajal laekusid ka täiesti umbes kolm surfarit, kes ööbisid meie kõrval väikeses kaheses toas. Kella seitsme paiku, kui üks neist kolmest poisist pidevalt väljas käis, haises nende tuba niivõrd, et meie oma terrassil hästi hingata ei saanud. Tundus, et ka 15 venelast hakkavad ärkama ning eilne kogemus, kus hommikusööki tuli pool tundi oodata, värskelt meeles, tegime mesilasliini restorani ning andsime kohvi- ja banaanipannkoogitellimuse sisse.

Kella kümneks oli tellitud auto lennujaama ning kui 9:50 alla hakkasime liikuma, lootsime, et kogu kraam jõuab koos meiega kuivalt retseptiooni ning midagi ei pudene treppide all olevasse basseini.

Lennujaamas valitses kord ja tavapärane indoneesia efektiivsus. Kõigepealt turvakontroll ja pagasi skriining. Siis pardakaardi väljaprintimine ning seejärel lennujaama koridorides väheste vabade toolide poole tormamine. Kui lõpuks lennuk väravas oli, sai läbida immigratsiooni ning järjekordse turvakontrolli ja skriiningu. Peale seda oli passi ja pardakaardi kontroll, ootesaali läbimine ning taas pardakaardi kontroll. Tööpuudust ei tohiks siin riigis olla.

Mulle meeldib Indoneesia, siin on head söögid, saab süüa vägivallavabalt, siin on ilus loodus ja palju värve. Aga mind kohutavalt häirib nende komme igal võimalusel üritada tõmmata. Näiteks juba mainitud laevapiletite ostmine Ubudis või see kui sadamas polnud vastas mitte lubatud bussi vaid tasuline hobune. Või kui agentuur valetab, et kõik templid on tasuta, üritades ise samal ajal jätta osad kokkulepitud asjad piletile kirjutamata. Eile õhtul autot bronnides lennujaama oli väljas hind 50.000 ühele. Kahekesi pidime seega maksma 100.000. Agentuur ütles, et see on jagatud auto hind ning kui tahame privaatautot, tuleb kummalgi 60.000 maksta. Right. Ütlesime, et jagatud on täiesti fine ning loomulikult ei tulnud seda täna kellegagi jagada.

Üsna lennu alguses meenus mulle, et ka eelmine kord kui ma seda marsruuti lendasin, olin näost valge, tõmbasin turvavööd kuni näost siniseks minemiseni kinni ning klammerdusin hüpetel ja vabalangemistel käetugede külge. Väga bumpy lennuliin, ma ütlen.

Jätsime pagasi lennujaama, kihutasime läbi sellise paduka, kus polnud kaugemale kui paar meetrit näha linna, tshekkisime ennast hotelli ning tormasime KLCCsse, et tornidesse üles minna ning vaadet nautida. Selgus, et piletid on välja müüdud ning järgmine võimalus üles minna on kolmapäeval. Läksime selle info peale shoppama.

Virgin Bali. Jack Russell.

Õhtul kell 9 läks kogu auulis elekter ära ning jõudsime enne magama minna kui uuesti tagasi tuli. Öösel astus korra läbi, et siis hommikuks jälle ära minna. Igal juhul tuli mul öösel seal higistades (pole elektrit, pole fani) idee, et läheks päev varem ära. Hommikul seda ettevaatlikult (ettevaatlikult, sest mulle meenus ta elevus kui me avastasime kui odavad on piletid Balilt Austraaliasse) Helenale, kes enne mu lause lõppu juba pileteid ümber bronnimas oli. Kulutasime sellele liigutusele tubli tunni, aga saime homme lõunaks lennu Kuala Lumpurisse.

Olime omale päevatripi broneerinud kahe kose ja nelja templiga. Kuna eilne linnatüdrukute vastu huvi tundev juht oli rooli pannud oma umbkeelse venna, siis pääsesime teemadest, kust me tuleme ja mitmendat korda Indoneesias oleme. Kosed olid nõrgad, aga hiking mõnus. Olin eile pileteid bronnides kaks korda küsinud, et kas templitesse on tasuline sissepääs või mitte. Kinnitas, et kõik on tasuta. Esimese (juht lisas selle boonusena) sissepääs oli 15.000 ruupiat, teine oli tasuta, kolmas maksis 25.000, neljas 20.000 ja viiendas tuli maksta annetus ning giidile, kes meid ründavatest ahvidest mööda viis. Olgu mainitud, et ahvid ei ründand ning algselt giidile pakutud 20.000 teda ei rahuldanud ning küsis 5 dollarit. Nii rikkad me polnud, aga 11.000 sai juurde. Vaade ülevalt oli kaunis, niipalju kui seda näha õnnestus, sest silma voolav higi tegi vaatamise natuke keeruliseks.

Siirdusime otsima õhtusöögikohta siin gurmeerajoonis ning leidsime ühe eriti entusiastliku noormehega warungi. Kuna ma tundusin vist natuke löödud, et menüüs tempet polnud, siis ta tõi meile snäkiks praetud tempet ja suitsutatud tofut. Lisaks vabandas, et toiduga läheb natuke kauem, sest ta valmistab kõik nullist. Olime tellinud kalapulgad friikatega ja gado-gado. Kui mu kalapulgad pool tundi hiljem lauda jõudsid, tekkis kahtlus, et tellimustega on mingi segadus, sest korvist haigutas vastu kala koos saba ja sarvedega, 6 kalapulka ning ports friikaid. Aga poiss seletas, et kuna ta teeb kalapulgad värskest kalast, siis serveeris need pulgad mulle kala skeleti peal. Eriti head olid! Ning esimest korda oli piinlik nii väikest arvet maksta (ca 3.10 eurot koos värske arbuusimahlaga) ning jätsin ka tippi.

Olime arvestanud 200.000 ruupia maksmisega lennujaamas kui kontrollisime üle ning selgus, et see peaks nüüd juba lennukipileti hinnas olema. Seega oli meil ruupiaid veel üle ning läksime kõrvalbaari õnnelikule tunnile mojitosid jooma. Selle raha eest sai neid üksjagu.

Virgin Bali. Ahvid ja hobused. Lombok Ferrari.

Tellisime omale early breakfasti, sest me olime omale kuke ja koidu ajaks transpordi Lombokile tellinud. Kella 10 paiku õhtul koputas poiss meile uksele ning tõi tuppa kandikutäie hommikusööki - puuviljasalat ning röstsaiad ja kohv. Vesi oli õnneks termoses.

Olime õigel ajal õiges kohas, aga mida polnud, oli paat. Agentuuri esindaja arvas, et ju kapten magas sisse, sest eile õhtul olla peoks läinud. Lõpuks tuli paat ning in no time olime teisel kaldal, kus meid pidi ootama agentuuri esindaja sõber oma bussiga, et turistid Kuta randa transportida. Aga mida polnud, oli buss ja juht. Selle asemel tõsteti turistid ja kotid hobuvankrisse ning küsiti bussi juurde viimise eest 50.000 ruupiat. Kuna algajad britid, kellega me bussi jagasime, olid nimetatud summa ära maksnud ja bussi juurde sõitnud, ei jäänud ka kogenud reisijatel muud üle kui öelda, et üle 30.000 ruupia me ei maksa ning hobusega bussi juurde kihutada.

Kaks tundi hiljem olime Kutal ning juht patsutas omale tunnustavalt õlale kui kiirelt ta meid kohale tõi. Tee peal jõudis ta meile kiita saare pealinna ning avaldada kahetsust, et ta ise seal ei ela. Sest, noh, need linnatüdrukud on ikka nii iisid ja puhtad. Neid saab igale poole viia. Kui raha on. Aga külatüdrukutega on igavene jamps, neil võib ainult nende isa valvsa pilgu all külas käia ning ka siis tuleb teises toa otsas istuda.

Sõime ... midagi ning marssisime randa. Prügimäest üle ning kitsedest mööda. See on kõige suuremate liivateradega rand, mida ma kunagi näinud olen. Nagu kuiva kinoa sees kõnniks. Ja kui kohalik, paate ja prügi täis rannariba läbi sai, siis laius meie ees sinine vesi ja kinoarand. Ja palju sarongimüüjaid. Ja kodutuid koeri.

Lombokist räägitakse kui Virgin Balist. Et selline, turistidest ja kommertsist rikkumata nagu Bali paarkümmend aastat tagasi. Noh, mul on hea meel, et ma paarkümmend aastat tagasi Balile ei sattunud. Sest ma sellest autentsuse ja kohaliku elamuse otsimisest (sa pead kindlasti minema ööbimisega tripile, kus öösel majutud pere juures ja näed, kuidas nad päriselt elavad!) pole täpselt aru saanud ning seisukohta ei jaga. Ma tean ka ilma kohaliku indoneeslase kapi taga magamata, et nad elavad vaeselt (aga ostavad sealjuures mingeid kalleid keemiapomme toidupoodidest) ning magavad mitmel kihil, kui üldse kõik tuppa mahuvad. Ning mis autentsusest siin jutt saab olla kui mingi pere iga öö kedagi oma toanurgas majutab? Siis on see juba tavaline kodumajutus. Igal juhul oli rand täis autentseid sarongi- ja ehtemüüjaid.

Eile, kui ma Gilil jooksmas käisin, siis olid teised tervisesportlased valdavalt kohalikud. Neist üks naine, pikkade retuuside, pikkade käistega särgi ja hijabiga. Samal ajal kui mul lühikestes pükstes ja särgis higi voolas nii, et vahepeal ei näinud, kuhu järgmine sammgi satub.

Eat. Relax. Gili. Transpordikorvid.

Eilses postituses unustasin ühe olulise liiklusvahendi mainida - nimelt on siinsetel jalgratastel lenksu küljes korv, milles turist hoiab oma kotti, aga kohalik pistab sinna oma tite.

Kell viis hommikul kõlas kakofoonia - palvekutse, kuked ja kräunuv kassipaar. Viimased olid meie bungalow ukse ees puu otsas, kus meespool üritas läheneda, aga pipar ainult kräunus ning liikus kõrgematele okstele. Kui ma kella seitsme ajal jooksmast tulin, hakkas meespool ära tüdinema ning vaikselt alla ronima. Pipar ei jätnud selles osas valjuhäälset seisukohta taas avaldamata

Eat. Relax. Gili. The Deadline for Complaints was Yesterday.

Elagu naised!

Endiselt on üle 30 kraadi sooja ning päevad mööduvad rannas, basseini ääres, süües ja hammockis. Saarel on põhilisteks (ja ainsateks) liiklusvahenditeks hobused, jalgrattad ja paar mootorratast. Lõunaks maailma parim fruitshake ananassist, kookosest ja kookosveest. Õhtuks Mai Taid rannarestoranis ning seejärel tempeh pähklikastmega mitterannarestos.

Basseini ääres teeb prantsuse noorpaar sündsuse piiril olevat showd ning eilekohatud lizzard käib kloorivett joomas.

Öösel oli vähemalt neljatunnine padukas, millest hommikul andsid märku vaid paar porilompi. Sellest hoolimata niisutasid kõik resortid teid, et turist saaks lahtise liiva asemel poris kõndida.

Eat. Relax. Gili. Wifi as fast as Ferrari, but sometimes like slow ferry.

Päikesetõusujärgselt tegin hommikul jooksuringi ning seega poolele saarele ringi peale. Hiljem rattaga veel paar ringi. Kuskil võsavahel jooksis meetrine sisalik üle tee. Ühtlasi selgus, et korralikku liivaranda siin saarel pole, on korallikliburannad.

Lõunat sõime kohalike moslemite juures warungis, üks paremaid tempeheid, mis ma saanud olen. Ja kui palvus lõppes ning perepea tagasi oli, tõi ta meile maja kulul veel ka kausitäie puuviljasalatit.

Resortinaabritest kanadalased olid Helenale päikeseloojangu sajaga üles haipinud, seega võtsime suuna kokteilidele ja loojangule. Kokteile saime, loojangut mitte.

Eat. Love. Bali. Turistid tekitavad segadust.

Kui me saabusime, pakkus Ketut meile, et saame tema käest osta laevapiletid Gilile. Hind 500.000 ruupiat kahele. Küsisime hinda ka suvalisest tänavaputkast ning sealt öeldi 450.000 kahele. Ketut sai aru, et ega tal mingite algajatega tegemist pole ning selgitas, et kallima hinna eest oleksime saanud parema firma laeva, aga ta võib meile ka selle odavama müüa. Kuna elu on näidanud, et kvaliteet on suhteline mõiste, siis olime valmis minema ka selle kehvema kvaliteediga alusega ning palusime omale selle soodsama hinna bronnida. Pick up büroosse tulid ka sakslased, kes meiega samas kohas majutusid ning küsisin, palju nad oma piletite eest maksid. 700.000 ruupiat. Tavahind olevat olnud 900.000 ruupiat, aga Ketut tegi neile soodukat. Pole vist vaja mainida, et olime kõik samas paadis ning sakslased ei saanud mitte luksjahti. Sadamasse jõudes selgus, et bron on, aga pileteid pole. Reisibüroo lahendas asja kiirelt ja operatiivselt, pannes järjekordse Wayani või Ketuti koos piletitega mootorratta selga suunaga sadamasse. Ja in no time ehk tunni aja pärast lendas Wayan või Ketut piletitega kohale ning kell pool kaks saime liikuda ootesaali, et oodata seal kell üks väljuma pidanud soodsat alust. Kell veerand kolm jõudis laev sisse, rahvas laaditi maha, uued peale ning vee külmumistemperstuurile reguleeritud konditsioneeriga sõit võis alata. Ajaline boonus nagu ikka ehk olles maksnud tunniajalise sõidu eest saime täiesti tasuta veel kolmveerand tundi otsa.

Majutus oli broneeritud, jalutasime saare teise otsa, nägime oma resorti silti, ütlesime poisile, et meil on tuba bronnitud, mille peale ta meid bungalosse juhatas. Kuna tal checkiniga kiiret ei tundunud olevat, siis läksime küla peale, et midagi hamba alla saada. Sest, noh, sellega oli kiire. Mee gorengi nime all saime ülepraetud kiirnuudleid porgandiribade ja praemunaga. Tagasi resortis tahtsime uuesti checkini teha, sest bron oli tehtud krediitkaardiga ning ma ei tahtnud, et no show eest trahv maha võetakse. Tüüp ei viitsinud ilmselgelt paberimajandusega tegeleda ning lükkas toimingu homseks. Saime wifi parooli, kus nimi ei kattunud kuidagi selle resortiga, mille olime bronninud... Küsisin üle. Selgus, et olime vales resortis. Korjasime oma kraami kokku, jätsime maha väga vihase indoneeslase ning kolisime õigesse resorti.

Eat. Love. Bali. Morning Glory.

Viimane päev Ubudis nõudis to-do-listi, et midagi tegemata, söömata ega ostmata ei jääks. Alustasime Monkey Forrestist, kus Helena kohe peale lendas ning seejärel ahviga lahkarvamusse laskus.

Kui Helena peale lõunat pidas aega sobivaks pealelõunaseks näpiks, läksin mina riisipõldude vahele jalutama. Google maps väitis, et väikese ringiga saab tagasi ka ning kuna ümerpööramine ning sama teed tagasimarssimine on nõrkadele, võtsin mapi näppu ning otsisin selle jõge ületava raja ning purde üles. Keset võsa oli üks poole meetri laiune riba, mis viis kolmest pikutavast indoneesia mehest mööda, mäekülge mööda alla ning seejärel kahest torust ning ühest lipist koosnevast purdest üle jõe. Teisel pool algas lummavate riisipõlluvaadete asemel mets, mille üle RMK võiks uhke olla ning rajaks oli kahe jalalaba laiune serve, ühel pool rentsel ning teisel pool sügav jõesäng. Ca kilomeetri järel algasid uuesti riisipõllud ning in no time olin tagasi Ubudis.

Õhtusöögil tundis Helena huvi, mis see roheline taim on, mida meile pidevalt serveeritakse. Pakkusin, et morning glory ning kui googeldasime, et eestikeelset vastet leida, saime hoopis teada, et tegemist on loodusliku hallutsinogeeniga. Kandsime selle arvele kõik nähtud anomaaliad.

Eat. Love. Bali. Do you have problems with your body?

Olime omale tänaseks Ketuti ja tema auto broneerinud, et Ubudi ümbruses vaatamisväärsustega tutvuda. Alustasime Hiina pruutpaarist, kes tegi kruusateel ja kose porises ümbruses pulmapilte. Kleit, mida pruut kandis, võis hommikul veel valge olla. Ennelõunaks oli see ühtlaselt hall mõningate pruunide laikudega. Seejärel läksime Rocky templisse, kus minu meelehärmiks pildistamiseks ülikehv valgus oli. Peale templit kohviistandus, kus saime ringkäigu lõpetuseks 12 tassitäit erinevaid magusaid jooke. Suhkrulaks viis energialeveli järgmisele tasemele ning läbi paduka jõudsime vulkaani juurde. Tegime pildid ära ning siirdusime lõunat sööma. Minu soovi peale mangomahla saada vastas tädi kahetsevalt, et elektrit pole ning seega saab ainult pressitavaid mahlu. Vaatasin natuke nõutult ruumis mängivat telekat ning võtsin apelsinimahla. Peale riisiterrasse tuli veel viimane tempel, enne mida Ketut küsis, et ega meil oma kehadega probleeme pole. Vaatamata sellele, et paar kilo ja natuke tsellut võiks ju vähem olla, me selles siiski probleemi ei näinud ning läksime sisse. Basseini ja veesilmadega jaapaniaialik tempel.

Eat. Love. Bali. Sirp ja mees.

Maailma suurim islamiriik ja ei mingit mošeed. Hommikul ärkasime linnulaulu peale. Kohv, banaanipannkoogid ja puuviljasalat toodi nagu ikka siinkandis otse rõdule ning life's fruit. Bali kohv on ülihea - kange, tummine, šokolaadine.

Kauplemine on siin lihtne, enne veel kui jõuad omapoolse pakkumise teha, hakkab hind langema. Helena hakkab omale cargolendu broneerima siit ära.

Tegime linnasisese sightseeingu ehk vaatasime ära paar templit, turu ja mõned taimetoidurestoranid :) Pealelõunal läksime riisipõldude vahele. Tee läks järjest kitsamaks ning ühel hetkel ronisime mööda plätulaiust rada võsa kõrval. Kui tundus, et nüüd hakkab asi rappa minema, võttis võsa ääres istunud mees ohjad, vabandust sirbid oma kätte (kummassegi ühe) ning tegi meile selgeks, et peame talle järgnema. Järgnesime siis läbi võsa ja hoovi kuni omalegi üllatuseks jõudsime templi juurde välja.

Õhtul oli Helenal plaan massaaži ja mul pediküüri minna. Hea oli, et Helena ees ära läks, sest 5 minutit hiljem oli ta juba tagasi kuna salong oli suletud. Arvestades, et me elame kõrgete astmetega penthouse'is, on igati tervitatav kui ei pea täiesti tühja alla ja üles jooksma.