The Peaceful Pearl. Sildade ületamine.

Lojaalne lugeja kindlasti mäletab, kuidas ma ca nädal tagasi kirjutasin sellest logisevast sillast, mis meil teel veinimõisa ületada tuli. Igal juhul oli see Scotti häirima jäänud, et me sellest sillast piltigi ei teinud ning täna, sõites Põhja-Makedooniast läbi Albaania tagasi Montenegrosse, tegime kiire põike ka nimetatud silla juurde. Pildid ja videod räägivad iseenda eest.

Tegime sõites täitsa head aega ja hakkasime enne Montenegro piiri arutama, et mis oleks kui tühistaks majutuse Montenegros ära ja paneks ühe soojaga läbi Montenegro ja Bosnia ja Hertsegovina õhtuks Dubrovnikusse välja. See mõte tundus täitsa hea kuniks jõudsime piirile. Seal piiril toimus totaalne kaos ning kokku võttis selle läbimine rohkem aega kui kõik varasemad kokku. Otsustasime jääda Podgoricasse ööbima siiski.

Õhtul tegime veel ringi pealinnas - selle reisi ainus pealinn siiski, vaatasime ägedaid sildu ning läksime lõpuks tagasi hotelli.

The peaceful Pearl. Mere äärest järve äärde.

 

Hommikul kell 9:31 sõitsime Albaanias hotelli eest välja ning kell 15:00 keerasime Põhja-Makedoonias oma tänavasse sisse.

Tee pealt olime soetanud ühe arbuusi ning piirikontrollis saime aru, et jalgsi piiri ületavatele isikutele järjekord ei kehti ning nad võivad endale sobivalt otse autodest mööda ja letti kõndida. Ka siis kui autos vaid üks reisija on. Muus osas oli sõit elamustevaene.

Sõime pizzat, kanafileed ja spagette koorekastmes (nad ise nimetasid seda mingil arusaamatul põhjusel Carbonaraks) ning läksime seejärel järve äärde jalutama. Vaatasime, kuidas päike Albaania mägede taha loojus, käisime toidupoes ja tulime korterisse. Sõin ära pool tee äärest ostetud arbuusi (jeerum kui hea), jõin kaks klaasi seda teed, mis Montenegro tädi mulle kaasa pani ja nüüd kaalun, kas kell üheksa õhtul see kõik ikka oli hea mõte.

Albaania Riviera. Kultuur ja ajalugu.

 

Gjirokastrë on Sarandëst ca pooleteise tunni kaugusel asuv mägilinn, mis on täis Ottomatide ajastu arhitektuuri ja olevat üks paremini säilinud linnu. Kohapeal selgus, et lisaks arhitektuurile on linn täis ka püstloodis tänavaid. Tänavast ülekõndides pole komistamise pärast vaja muretseda, siruta vaid käsi välja ja püsid ilusti püsti.

Linn ise oligi väga ilus, rääkimata neist vaadetest, mis seal kõikjalt avanesid. Ühest küljest olekski neid tänavaid mööda võinud uitama jääda, teisest küljest olid need siiski, nagu juba öeldud, püstloodis. Kui mõnest alla läksid, tuli hiljem tagasi üles ronida. Seega keskendusime toidule ja läksime sisse ühte pisikesse restosse, mis lubas traditsioonilist Albaania kööki. Ja ausalt, maitsete mõttes saime sealt ühe senini parima elamuse sel reisil. Võtsime esiteks riisipallid, mis on omased vaid sellele piirkonnale, ning mida mujal Albaanias ei pakutagi. Nii lihtne asi ja nii maitsev. Võtsime veel tomatikotletid ja lihapallid tomatikastmes (mõlemad maitsvad, selgete puhaste maitsetega) ja siis taignas friteeritud kõva valge juustu, mis mee ja seesamiseemnetega üle valatud. Megahea!

Tagasi Sarandësse jõudes käisime veel rannas (ikkagi viimane päev siin Rivieras) ja õhtusöögiks valisime traditsioonilise Albaania bistroo. Meile sel õhtul see lihtne talupojatoit just muljet ei avaldanud, aga kõht ka otseselt tühjaks ei jäänud. Aga kooki ja kommi läksime ikka ostma.

Minu pere ja muud loomad. Trip Euroopa Liitu.

Kuna Kreeka on siit kiviga visata, täpsemalt siis 30-minutilise kuunariga üle vee lennata, otsustasime päevaks Corfule minna. Majutusegi olin mugavalt otse sadama kõrvale valinud, seega jõudsime nagu viielised esimeste hulgas kohale ja olime kai ääres valmis tegudeks. Paat väljus lubatust ca pool tundi hiljem ning 30 kütuseaurust minutit hiljem astusime Kreeka pinnale. Hea oli, et esimeste hulgas maale saime, passikontrolli saba ulatus meie taga nii kaugele kui silm seletas ja sabas viimastena ei oleks meil ilmselt olnudki enam mõtet passikontrolli läbida vaid otse tagasipurjetavasse paati istuda. Mingi vanatädi üritas ette trügida, aga ta ei taibanud, et tal siiski nõukogude naine vastas oli.

Ulatasin oma ID kaardi mingile bändi fännisärgiga mehele (kuna ta istus klaasi taga putkas, siis võib eeldada, et ta vast ikka piirikontroll oli), kes selle siis üle laua tütarlapse kätte viskas. Paistab, et kaardikontrolliks oli neil kahepeale üks lugeja. Vahepeal läks rokivennal ka kompuuter nässu, mille peale ta putkast üldse välja tormas. Tütarlaps siis jättis selle passi kontrollimise pooleli, millega ta viimased viis minutit tegelenud oli ja putitas raali uuesti käima. Lasi ka mu ID kaardi lugerist läbi ja saingi riiki. Scott sai ka juba viis minutit hiljem kontrollitud.

Kuna laev oli meil nii vara, et hotelli katusele hommikusöögile ei jõudnud, siis olin eseimese asjana meile brunchikoha välja valinud ja sinna me ka suuna võtsime. Peale menüü nägemist oli selge, et sinna võiksin ma ennast rahumeeli parkida terveks päevaks, sest ma tahtsin sealt enam-vähem kõike süüa. Aga jäin siiski oma benedikti munade ja lõhe juurde. Scott sõi võikut ja friikaid.

Järgmiseks Starbucks, kus selgus, et neil on juba täielik sügis käes ja letid kõrvisajookidest lookas. Jeerum kui hea see oli. Ülejärgmisest putkast ostsime veel ühe suussulava sidrunipontšiku, sest ilmselgelt ei ole ju saia ega suhkrut kunagi liiga palju.

Ülejäänud aja jalutasime linna mööda ringi, nautisime olematut liiklust, tühje tänavaid ja prügi puudumist. Poole viiene praam viis meid kella neljaks ilusti oma Albaania kodu ukse ette. Kihutasime esimestena kannad kuklas passikontrolli ja veerand viis viskasime ennast oma voodis pikali.

Õhtul otsustasime kasutada veelkord mere lähedust ja läksime Kapteni Tavernasse. Scott võttis praetursad ja mina grillitud kuld-merikogre. Tursad olid superhead ja mahlased (välja arvatud see hetk kui ma isendil pea otsast kaksasin ja seda teisele taldrikule tõstma hakates kahvliga kalale silma suskasin).

Albaania Riviera. Teeks täna mitte midagi?

See päev, et oleks laisk, algas meil mäe otsa, 40 pühaku kloostrivaremete juurde ronimisega. Kokku ca 12 000 sammu ja mäe otsast kaunid vaated. Klooster ise oli paar varemejuppi ainult.

Peale kloostriskäiku läksime randa. Ja muidugi mitte sellesse, mis meil hotelli ees on. Kõndisime vähemalt 10 minuti kaugusele oluliselt paremasse ja privaatsemasse randa. Mõnusalt inimtühjem oli küll. Vesi oli ka hea soe. Ja veesussid superhea ost.

Õhtuks sõime burgereid, sest noh, miks ikka Albaanias kohalikule köögile rõhku panna kui on olemas burgerid.

Albaania Riviera. Kreeka on kiviga visata.

Käisime hommikust söömas - krepp rohke Bailey'se, šokolaadi ja banaanidega ning Scottil taas Club Sandwich.

Kui läksime alla baari majutuse arvet tasuma, siis saime kingituseks veel pundi mingit heina tee tegemiseks ja nende enda villitud oliiviõli.

Võtsime suuna Sarandë peale ning peale 59 kilomeetrit, pooltteist tundi, oliivisalusid, mägikitsesid, rohkelt lehmi, hobuseid ja eesleid, olimegi hotelli ees.

Viisime asjad tuppa ja läksime külaga tutvuma. Albaania on meeletute kontrastide maa - imelised helesinise veega liivarannad ja võimsad mäed, kallid restoranid, laiad promenaadid ja luksuslikud hotellid turistidele, samas meeletult palju lagunevaid maju, varemeid, mahajäetud hooneid ja prügi. Samm turistitänavalt kõrvale ja igal pool on prügimäed. Nii ka Sarandës - rannaäärne promenaad on täis restorane ja baare, palmipuid ja kõiksugu meelelahutust. Kui võtta aga suund teisele poole, vaatad üsna varsti ringi nagu vanasti Kopli liinidel.

Korralik eeltöö tehtud, läksime Filipo kalarestorani - perebistroo, kus pakutakse ainult kõige värskemat, samal päeval püütud kalu ja mereande. Kohalikele mõeldud hindadega. Võimalik, et seetõttu ei olnud nad turistidest ka suuremat huvitatud. Igal juhul saime lõpuks oma tellimuse esitatud ning nagu siin riigis ikka - toidud toodi lauale täpselt selles järjekorras nagu nad valmisid. Friikad hakkasid vaikselt juba otsa saama, aga näiteks kaheksajalga polnud veel näinudki. Kui olekski nägemata jäänud, poleks ka just eriline kaotus olnud, sest see grillitud kaheksajalg meenutas nii tekstuurilt, välimuselt kui maitselt suitsetatud kaheksajalga. Meist ta sinna taldrikule ka jäi, sest see kummine veidra maitsega elukas meil alla ei läinud. Friteeritud kalmaarid olid superhead ja apelsinikastmes krevettidel polnud ka viga, kuigi 10 euro eest oleks oodanud rohkem kui kuut krevetti. Kui me lõpuks peale 25-minutilist ootamist ja nli korda meeldetuletamist lõpuks arve saime, vaatas ettekandja meile ja kaheksajalale veel etteheitvalt otsa ka.

Valisime järgmiste päevade söögikohad välja, veendusime, et päikeseloojangut meie hotelli ees olevalt plääžilt ei näe (sest päike vajub mäe taha veel enne kui isegi oranžiks hakkab muutuma) ja läksime tuppa.