reede, 1. mai 2020

Kuidas me Zürichis ei käinud. Linnast välja.


















Et alustada algusest tuleb ära mainida see hiinlane, kes pidas heaks mõtteks nahkhiirt süüa. Sealt edasi tuli jaanuar, kus me omale maipühade nädalavahetuseks piletid Zürichisse ostsime. Ja sealt edasi läks kogu reisimine allamäge. Igal juhul olime mai alguseks viimased seitse nädalat veetnud eranditult kas kodus või siis selle vahetus läheduses ehk jalutuskäigu kaugusel. Rentisime auto ning plaanisime eesoleval pikal nädalavahetusel linnast välja sõita. Või isegi linnas kuhugi mujale kui Shnelli parki minna. Neljapäeval saime auto kätte ning esimese asjana läksime ostsime omale K-Rautast matkatoolid, sest teatavasti tuleb ekskursioonide ajal kuskil ka süüa ning toitlustusasutused ei tundu praegusel hetkel veel kõige parem mõte olevat. Ehituspoest läksime Kopli Liinide uusarendusi vaatama ning sealt veel Pikakarile.

Reedeseks väljasõiduks menüüd planeerides leidis Scott, et ideaalne oleks kaasa võtta ahjusoe sai... Tööjaotuse korras panin mina siis neljapäeva õhtul taigna kerkima, Scott käis seda reede hommikul kell 6:30 segamas ning ca kell 9:30 läks sai ahju. Ehk umbes sel ajal kui me muidu oma Zürichi hotelli rõdul oleksime kohvi joonud ja croissante söönud. Tellisime veel Ristikheina kohvikust karamellikreemiga profitroolid kaasa ning poole üheks oli meil lõuna kotti pakitud ning võtsime suuna Tänavjärvele.

Tee peal möödusime mitmest nõukogudeaegsete arhitektuuripärlitega auulist nagu näiteks Rummu, kus peale kortermajade ehitamist ca 50-60 aastat tagasi polnud neile pintslit ega pahtlilabidat isegi mitte kaugelt näidatud. Scott võdistas õlgu ja ütles, et kui ta seal elama oleks sunnitud, siis selle majaga ta ka maetakse, sest kui ta korra juba koju läheks, siis ei astuks ta enam mitte kunagi majast välja, sest ta polevat valmis neid hooneid teist korda enam nägema.

Umbes tund ja veerand hiljem käskis Google Maps meil metsavaheteele keerata, aerud haarata ning oma madala autoga mudalompidest läbi sõuda. Keerasime ringi ning katsetasime järgmist teeotsa. Sõitsime Veskijärveni, leidsime sobiva koha, kus vaatega järvele oma võileibu ja kooke süüa. Sai oli küll maha jahtunud, aga endiselt krõbe ning kuna meil kodus papptaldrikuid polnud, siis olime kaasa haaranud natuke lauahõbedat ning sõime nagu parimates Araabia restoranides. Kõik toimis ilusti kuni profitroolideni. Nimelt on Ristikheina profitroolid tuntud kui pool kilo kreemjat täidist õhukese krõbeda kesta sees. Peale kolmandat suutäit voolas kreemi välja kõikidest aukudest, mida seal enne isegi ei olnud. Peale lõunat istusime seal veel mõnda aega, mina jakivillase pleedi sisse keeratud, Scott plätudes... ning nautisime vaikust ja värsket õhku.

Veskijärvelt sõitsime Nõva randa, kus esmapilgul tundus, et me oleme rannahooaja alguse maha maganud, parkla oli rohkem täis kui laululava ümbrus Metallica kontserdi ajal. Aga selgus, et rahvas oli sõitnud randa, et siis metsa all RMK ahjudes omale vorste grillida ning terve pikk rannariba oli täiesti inimtühi. Jalutasime, viskasime lutsu ja sõitsime siis Padisele ning sealt edasi Rummu karjääri, tuntud ka kui kohalik helesinine laguun. Vaatasime, kuidas osad kõigusoojased ujumas käisid, korjasime mõned kevadised oksad koju kaasa ning tegime viimase peatuse Ämari pilootide surnuaias, kus on hauakivide asemel lennukijupid.