teisipäev, 29. mai 2018

Delicious Thailand. Deja Moo





Olles eile saanud nii kultuuri, autentsust ja rustikaalsust, nahaalseid tailasi, religiooni, hiina turgu kui paduvihma, otsustasime täna teha konditsioneeritud shopingupäeva mõnes kaubanduskeskuses. Ja valisime välja sellesama Siami pundi, kus just üleeile käisime.

Aga järjekorras. Sõime hommikust ning nägime, kuidas kohalikud järjest müüri taha kaovad. Maksime arve ära ning läksime asja uurima. Selgus, et sealtkaudu sai templi aeda, mida muuhulgas kasutati nii läbisõiduhoovi kui parklana. Vaatasime templi üle ja läksime toast läbi, et siis suund bussipeatusse ja kaubanduskeskustesse võtta. Jõudsime hotelli lobbysse, kui 10 sekundiga sai sinisest taevast paduvihm ning istusime seejärel 45 minutit ja ootasime, et see ära lõpeks. 

Järgmise tunni võib kokku võtta kui kinganööriturismi järgmine tase. Buss kaubanduskeskusesse maksis 19 senti. Juba eelmine kord oli meile Samsungi pop-up silma hakanud ning astusime sisse. Selgus, et täitsa tasuta sai proovida 4D prille ja sellega kaasnevat ameerika raudteed ja luukerede alla tulistamist. Tasuta pakuti ka mingit suusatamise imitatsiooni ning oma andmete jätmise eest neile sai tasuta ostukoti, kleepse ja sinise stardust joogi. Kokkuhoid ja entertainment at its best. Aga sealt alates ei olnud mingeid kinganööre enam, sest me olime otsustanud lõunat süüa luksusbrändide keskuse all toidumaailmas. Maailma kõige pisemate quesadillade eest maksin ca 5.50 EUR ning kuna mul oli juba eelmisest reisist alates soov süüa Onu Tetsu jaapani juustukooki, siis seekord otsisin õige leti üles ning soetasin 4.50 eest ka juustukoogi. Ühesõnaga kulus lõuna peale rohkem kui teinekord kahe päeva toidu  peale. 

Võtsime bussi ja sõitsime tagasi hotelli. Ostsime tee pealt veel bussipiletid homseks lennujaama ning taaskord tekkis taidega väike arutelu, mis kellasega me minema peaksime. Mina tahtsin kella kuuesega minna, aga järjekordselt tegid nad mulle selgeks kui kaua pick-up aega võtab ja kui ma ikka homme Euroopat näha tahan, siis kella viiesega. Et ei tasu serval kõndida. No näeb siis. 

Ostsime õhtul omale veel kauaoodatud sticky rice ja mangot ja läksime kell üheksa magama, et kell 4 üles tõusta.

esmaspäev, 28. mai 2018

Delicious Thailand. Kingapaelaturistid









Hommikul läksime vaatasime basseini üle ning siirdusime seejärel sööma. Võtsin pošeeritud munad, mis nägid välja lihtsalt nagu kaks toorest munakollast mingi munavalgepudru peal,  nii, et ma ei tahtnud neist piltigi teha. Tulime toast läbi ja siirdusime seejärel kultuuritripile. Nimelt oli plaanis külastada paari lähikonna templit, üks neist Golden Mountain. Khao Sanil pesti nii varajasel tunnil veel öiseid peojääke maha ning küüriti pesupulbriga tänavaid. Vaevalt saime esimesele ristmikule kui meie juurde astus "õpetaja" üle tee asuvast koolist (miks ta kell pool 10 tänavatel luusis, mitte koolis ei olnud, ma ei teagi) ning uuris, et kuhu me läheme. Tegi suured silmad ning kinnitas, et esmaspäeviti avatakse meie tempel alles kell üks pealelõunal ning me võiks hoopis paaditripile minna. Kordas uuesti üle, et ta ei ole mingi suvaline tuktukijuht vaid õpetaja, näe, sealt koolist. Kui me ikka templi juurde tahtsime minna, sai täitsa kurjaks, et nii raiskame oma päeva, selle asemel, et paaditripile minna. Esmaspäeval olla kõik kanalid ka lahti ja puha. Aga nõukogude kooliga naised lükkasid tailase plaanid kõrvale ning läksid templisse, mis, vahi üllatust, oli juba kella seitsmest hommikul avatud. Kõndisime 344 astet üles ning siis 344 astet alla, olles vahepeal kauneid vaateid nautinud. Sõime lõunat ning tulime hotelli.

Kuna oma paaditripi jutuga oli tailane meis siiski teatavat huvi äratanud, siis guugeldasin erinevaid kruiisivariante. Esimese asjana leidsin turistide kommentaare, kus kirjutati, kuidas mingi Tai õpetaja oli tänaval juurde tulnud ja paaditrippi soovitanud ja siis neile mingi kalli tunniajalise paaditripi nagu muuseas müünud. Kui tavahind on ca 20 eurot kolmele inimesele, siis nimetatud õpetaja kasseeris sujuvalt 80 eurot ühe inimese eest. Patsutasime omale õlale, et orki ei lennanud. Teise asjana avastasin hop-on-hop-off turistipaadid. Ostad päevapileti 5 euro eest ning hüppad, kus tahad maha või peale. Kolmanda asjana leidsin ühistranspordina toimiva paadi kohalikele, kus üks ots maksab nii 40 senti. Läksime sadamasse plaaniga võtta kohalik paat ning sellega Wat Aruni juurde sõita. Sadmas lendas meile kohe peale Tai naisterahvas, kes tahtis meile turistipaati müüa. Kuuldes, et me plaanime kohalike parve peale astuda, ütles, et järgmine kohalik paat tuleb alles kell 4 (kell oli parajasti 2). Kuna ma olin ühtlasi lugenud, et kohalikud paadid käivad iga 20 minuti järel, siis andsin tädile teada, et meil on aega küll. Ta vist arvas, et ega me väga täpselt aru ei saanud, et kohalikku paati põhimõtteliselt nagu ei tulegi enam ning pakkus meile uuesti oma kallist turistitrippi. Ja 10 minuti järel, vahi üllatust, oli kohalik paat sadamas ning rahvas lükati peale.

Sõit Wat Aruni võttis kümmekond minutit ning kaunist suvepäevast sai selle lühikese aja jooksul suvepäev, kus vett tuli nii alt kui ülevalt. Templisse jõudsime läbimärjana ning panime käigu pealt kinni kõik märja T-särgi võistlused. Kuna templi külastuse ajal sai vihm siiski otsa, jätkasime vaatamisväärsustega tutvumist. Võtsime uuesti oma kohalike paadi ning purjetasime lilleturule. Silme ees lõputud letid lõhnavate rooside, orhideede ja muu kauniga. Selgus, et 80% turust oli täis kilekottidesse topitud krüsanteemide õisi, millest siis nobedad näpud buddha jaoks erinevaid vanikuid ja seadeid valmistasid. Läksime Hiinalinna. Tee peale jäi ka üks kaunis tempel, mille me muidugi üle vaatasime ning kus selgus, et õue peal on krokodillitiik. Selline madala piirdega, keset hoovi, puude all. Hetkel majutas vähemalt nelja krokodilli. Selgus ka, et Hiinalinn on ümbritsetud kvartalite kaupa tiheda hiina nodi turuga, millest läbikõndimine meil vähemalt pool tundi võttis. Ja ohtralt närvirakke. Kuna ma ei usu sellesse, et hiinlaste söömis- või söögitegemisoskused paranenud on, siis riskima ei hakanud ning võtsime tuktuki, et hotelli sõita.

Helena läks massaaži, mina läksin basseini servale päikest võtma. Õhtuks oli selge plaan süüa riisi mangoga, aga kuna tundus, et sinna võiks ette midagi värsket süüa, läksime restorani, et võtta väike puuviljataldrik. See puuviljataldrik sisaldas vähemalt kilojagu ananassi, arbuusi ja banaani ning peale selle söömist ei olnud mingit muud isu enam.

pühapäev, 27. mai 2018

Good Morning, Vietnam! Efektiivsusest







Majaperenaine jättis meiega eile pidulikult hüvasti, sest täna hommikul kui tema tellitud takso meid kell 9 peale pidi võtma, oli tal lapsevanemate koosolek koolis. Ilmselt oli temal rohkem põhjendamatut usku vietnamlaste täpsusesse kui meil ja juhil endal, sest kui tädi kell 9:15 tagasi hotelli jõudis, olime meie veel seal. Igal juhul kunagi enne poolt kümmet jõudis auto ka ette ning ca kell 10 olime lennujaamas. Nagu selgus, kaks tundi enne väljumist tähendas vietnamlaste efektiivsust arvestades täiesti viimast minutit. Bangkoki lennule oli avatud kolm letti: check in (meil oli tehtud), luggage drop off (meil polnud äraantavat) ja document check. See viimane tuli meil läbi teha. Minu ees, dokumendikontrolliletis oli üks paar suurema koguse pagasiga. Nendega tegelemine võttis aega vaid kümme minutit ning juba saingi letti. Selleks ajaks oli iga kolme leti taha tekkinud aukartust äratav saba ning sellist muljet küll ei jäänud, et mõnda neist huvitaks, et nad õiges sabas seisaks. Passikontrolli lasti rahvast vaid jaokaupa ning minu passi kontrollis härra Le Cong Tung.

Hanoi lennujaama soodsad hinnad meeles, oli plaanis enne pardaleminekut kõht täis süüa, aga võta võikust. Croissant kahe viilu tomati ja kahe viilu mozzarellaga maksis 6.50 USD. Läksime Burger Kingi friikaid sööma. Eile õhtul oli meil ka muide gurmeetripp plaanis, aga läks natuke teisiti. Olin mingilt Hoi Ani saidilt lugenud, et kui sa grillitud riisipaberit ja mangokooke pole söönud, siis võid oma Hoi Ani külastuse maha kanda. Läksime siis saarele, kus pidi riisipaberivärki kohe ohtralt olema. Selgus, et mida pole, on riisipaber. Sõime friikaid. Tagasi tuttavamates kohtades ostsin selle kõrgelt kiidetud mangokoogi, mis osutus kleepuvaks maitsetuks olluseks. Nii palju siis autentsest gurmeest.

Bangkokis uurisime infoletist, et kust läheb buss linna. Selgus, et kuuenda väljapääsu juurest. Ootasime siis kuuenda juures, kuni üks hetk sõitis meie A4 meist lihtsalt mööda. A4 nimelt ei peatu bussipeatuse sildi juures vaid väljapääsu number neli juures. Järgmine A4 läks linna poole tunni pärast. Vähemalt polnud 34 kraadi käes külm oodata.

Täna õhtuks oli meil plaanis Vikerkaareükssarve kohvik ja väike shopping. Alustasime kohvikust. Kuna koogi 25 kihti räägivad rohkem kui tuhat sõna, siis vaata pilte. Käisime veel Siamis Thannis ja Uniqlos ning jäime bussi ootama, et hotelli tagasi tulla. Peale pooletunnist ootamist tuli buss ning veel pool tundi hiljem leidsime ennast oma hotellitoast.

laupäev, 26. mai 2018

Good morning, Vietnam! Eksperdid on rääkinud





 
Rassist on rääkinud (vt. Helena kommentaari eilsest postitusest), klienditeeninduskriitik võtab sõna (Gaili, see ekspert). Isegi kõige kriitilisem turist (täpsuse huvides olgu siiski mainitud, et tegemist on konstruktiivse kriitikaga) saab aru, et igal maal omad reeglid. Ja kui Vietnami müüjate veres oleks müügitöö, siis nii neid võtta tulekski. Paraku pole ma kordagi näinud, et nad kohalikule peale lendaks nagu ammu kadunud sugulasele. Turist ei pea isegi tempot aeglustama kui juba kutsutakse gurmeed maitsma ja suveniire ostma. Kui veel seisma ka jääd, siis on kindel värk, üks ettekandjatest tuleb sinu eest menüülehti keerama ja sulle toite ette lugema, teine seisab selja taha, et sa sääri ei saaks teha. Kui millegi hinda küsid, siis kõigepealt uuritakse, et mitut toodet sa osta tahad. No kui palju seelikuid võib üks turist korraga siis osta tahta? Toidupoodi minnes ja näiteks vee hinda küsides ei öelda hinda vaid kõigepealt hüppab müüja püsti, lippab külmkapi juurde, võtab pudeli, kõnnib sellega sinu juurde ja ütleb hinna. Selle asemel, et lihtsalt hind öelda. Vaatamata sellele, et restorani menüüga tutvudes on sinu päralt terve restorani meeskond, kes su eest lehti keerab ja menüüd ette loeb ning maad ja taevad kokku lubab, siis niipea kui oled laua taha istunud, on kõikidel sust täiesti ükskõik. Täna näiteks ootasime friikartuleid ca tunni.

Ühtlasi vajab üks hiljutine, kerge kritiseeriva noodiga postitus siiski selgitust. Nimelt sattusime täna oma majutuse leediga juttu ajama ning selgus, et ta pole siin mitte omanik vaid tegevjuht. Tema hallata on siin kogu check-in-check-out (peale meie on siin hetkel veel üks tuba hõivatud), koristamine (toob meile korra päevas puhtad käterätid ja viib prügi välja) ja noh, midagi oli kindlasti veel, mis mulle ei meenu. Igal juhul elab ta siinsamas kohapeal ja rabab 7 päeva nädalas tööd teha. Kõiki neid nimetatud asju, mis ma just üles lugesin. Tema poeg, see, kes päevad otsa diivanil pikutab, on Henry. 12-aastane, käib kuuendas klassis ning on oma klassi priimus number kaks. Tõuseb hommikuti pool kuus ja läheb linna kooli (ma loodan, et mitte jalgsi).

Täna hommikut, muide, alustasime rannaga. Läksime kohe vara, aga selgus, et tühja randa soovisid peale meie veel mõned unetud nautida. Taevas oli pilves ning tundus, et täna võib lausa vihma saada. Pool tundi hiljem säras päike, mis jäigi särama kuni ta ära loojus. Otsustasime lõuna vahele jätta ning linna minna. Helena oli omale nimelt veel ühe koti tellinud ning selle sai täna kätte. Sõime ööturul rullijäätist ja võtsime takso tagasi hotelli.

reede, 25. mai 2018

Goor Morning, Vietnam! Miks siin valgendavad tooted nii populaarsed on








Hommik algas rannaskäiguga. Otsustasin täna peale ujumist väikse jalutuskäigu mööda randa ette võtta ning kõndisin ca 3,5 km. Selgus, et meie rannajupp on kõige ilusama ja puhtama liivaga :)

Lõunaks sõime Joy juures puuviljataldriku pisut käärinud arbuusidega (nagu öeldud, kohti jääb siin järjest vähemaks), kuulasime taustaks tulevat lugu "Last Christmas" ning tellisime omale takso, et linna sõita. Vaatan äpist, et takso kohe ukse ees ning tänavale jõudes selgus, et ta seda ongi. Aga võimalik, et ta polnud ootavate klientidega rahul, sest ta jätkas edasiliikumist. Tegin paar kiiremat sammu, et autole järele jõuda ja lehvitasin algul ühe käega, siis mõlemaga, aga takso jätkas oma igiliikumist. Kui ta meie tänavalt ära ka keeras, siis kõndisin tagasi wifi levialasse ja andsin teada, et lõputult me talle järele ei lippa, palun sõitku oma trandulett meile uuesti treppi. Helena arvas lihtsalt, et kuna mitmed kohatud inimesed ei tundu siin kõige heledamad kriidid olevat, siis ju seetõttu valgendavad tooted nii populaarsed ongi.

Käisime linnas ühest siidipoest sisse ja teisest magnetipoest välja kuniks oli käes aeg minna ööturule. Sõime arbuusi ja banaanipannkooki ja grillitud riisipaberit. Sattusime ka nahapoodi, kus poepidaja laps oli ära väsinud ning põrandal õiglase und magas.

neljapäev, 24. mai 2018

Good Morning, Vietnam! Pesupäev



Kuna meil on endiselt toas külmkapp ja all köök, siis hommikuti teeme omale kohvi ja sööme jogurtit ja mangot. Mõnus :) Täna jõudsime randa nii vara, et isegi toolimüüja ei uskunud oma silmi. Peale meie olid rannas veel kaks kalameest. Taevasse oli kerge pilvekihi tõmband, nii, et sai sinna täitsa pikemaks jääda, ilma, et juuksed higist tilguks.

Otsustasime jätkata eile alustatud dieediga "Suveks Victoria's Secreti modelliks!" ning läksime lõunast puuviljasalatit oma tavapärase madaami juurde sööma. Tal on see siiski balansis - arbuus, mango, banaan ja ananass. Tellisime siis oma puuviljasalatid ning 10 minutit hiljem vaatasin vaid kollaste viljadega kaetud taldrikut ning küsisin tädilt, et kuhu ta arbuusi pani. Selgus, et selle oli ta lihtsalt ära unustanud. Rabas siis Buddha altarilt arbuusi ning kihutas sellega kööki. Ma loodan, et Buddhale jäi vähemalt purk õlut või midagi. Või ülejäänud arbuus.

Pealelõunal tegime uue rannaringi. Vahepeal oli tuul tõusnud ning merel möllas torm. Laine oli vähemalt poolemeetrine. Aga vesi oli hea soe. Samas lina peal pikutades viskas tuulega liiva selga kogu aeg. Tulin ära tuppa ja tegin väikse uinaku.

Õhtuks andsime uue võimaluse Joy restoranile siinsamas lähikonnas ja nii toredat teenindust pole tükk aega saanud. Friikad olid ka head. Praetud banaanid ka. Victoria's Secret võib omale põrsas Peppa nüüd modelliks võtta.

Meie tänaval on pesupäev täna. Majade ees hoovides on veetünnid väljas, ühel isegi jacuzzi tänaval (kuigi, olgem ausad, see on seal iga päev, vesi sees), lapsed on kõik paljaks kooritud, täiskasvanud küürivad ennast läbi riiete ning valavad vett pähe. Tundub, et ka kõik sugulased ja tuttavad on pesupäevale aetud, sest küürimine oli täistuuridel kui me õhtust sööma läksime ning endiselt hoos kui me restoranist tagasi tulime. Kes valmis, hüppas mootorratta selga ja võttis suuna kas linna või randa. Oleneb, kumb pidu parem tundus.

Meie hotelli peab üks naisterahvas ja tema ca 8-10-aastane poeg. Paar korda on ukse kõrval ka mingit meest magamas nähtud. Kell neli ärkab naine hommikul üles, võimleb kaks tundi, käib turul ja siis pikutab ülejäänud päeva. Kui me hommikul kohvi teeme, kargab üles ja tuleb juttu ajama. Kui me randa läheme, käib meie toas ja vahetab käterätid ära. Tema poeg ärkab nii kaheksa paiku, läheb elutuppa, viskub diivanile ja pikutab läpaka ees kuni õhtuni. Selline põnev elu siis.

kolmapäev, 23. mai 2018

Good Morning, Vietnam! Nobody knows







Tänaseks oli meil siis (taas) broneeritud daytrip My Son templite juurde. Helena teatas hommikul, et tema ei tule kuhugi, talle on meie hotellitoa vets vahepeal meeldima hakanud ja ta plaanib päeva seal veeta. Vandus veel natuke eilset Proua Kuningannat, kes meile kahtlase kvaliteediga toitu sisse söötis. Igal juhul oli 8:10 Mercedes ukse ees ning hüppasin sisse. Peale minu veel kamp rahvast peale korjatud, viidi meid suurema bussi juurde ja öeldi, et bussivahetus. Ca 15 inimest olid enne meid juba bussis. Läksime sisse, võtsime istet ning sinna me jäime. Kuni umbes poole tunni pärast jõudis kohale ka kolmas mikrobussitäis rahvast. Esimene oli selleks hetkeks siis vast juba tunnikese ootand. Giidid/reisisaatjad tunduvadki siin mingid erilised aktivistid olevat - tänane, Nguyen, teatas, et ta räägib head inglise keelt, suurepärast inglise keelt, paremat kui ameeriklased. Ja andis teada, et ilma rahata pole mett ka. Igal juhul jätkas ta oma lihtsate naljade tegemist ning algul möirgas suurem osa bussi naerda, hiljem jäi neid kaasanaerjaid järjest vähemaks. Selgus, et My Son hääldatakse Meison, mitte nagu "minu poeg" inglise keeles. Üleüldse pidas giid vajalikuks kõike kolm korda üle korrutada, kuidas muidu need nürid turistid asjadest aru saaks. Kui ma olin esimese templi juures umbes 8 korda kuulnud, kui hoolimatu oli sõjas USA armee, pommitades kõik need kaunid templid puruks, liikusin edasi ilma grupita, et ei peaks pikemalt giidi juttu kuulama. Alati polnud kuhugi eralduda, nii, et viimase templi juures kuulsin, kuidas ta rääkis linga kujust, mis seal templis oli olnud (hetkel oli see linga tõstetud templi kõrvale) ja selle kohale või peale paigutatud leedi osast (lady part) ning ise muudkui naeris oma heade naljade peale.

Tripi järgmine etapp oli paadisõit linna koos kosutava einega. Eineks pakuti riisi hautatud kapsa ja ubadega. Möödusime lehmasaarest ja randusime ööturu otsas. Jõin klaasitäie granadillimahla, olles eelnevalt nii inglise kui vietnami keeles öelnud, et ilma suhkruta ja poiss oli selle ka püüdlikult üle korranud ning siis saabus lauda klaasitäis siirupit, osa suhkrut isegi lahustumata klaasipõhjas. Tegin linna peal ringi ja võtsin takso hotelli. Käisime veel silla peal vaatamas, kuidas päike pilve taha kadus ning siis oli plaan tavapärases kohas puuviljasalatit süüa. Ma juba nägin ennast mahlaseid arbuusiviile pistmas. Aga tundub, et madaamil oli edukas päev olnud ja kell kuus õhtul olid tuled ära lastud. Ka üle tee SPA salongis ei paistnud kedagi, kes tahaks tulla meie tellimust  võtma ja puuvilju hakkima. Läksime siis järgmisse kohvikusse ja in no time olid meie ees puuviljataldrikud. Aga mida polnud, olid arbuusiviilud. Oli mangot, ananassi, banaani ja apelsini. Üks magusam kui teine. Küsisin arbuusi kohta ja ettekandja soovitas mul turule minna. Lasin omale suurema osa sellest magusalaksust kaasa pakkida ja tulime tagasi hotelli. Pool kaheksa magasin.

teisipäev, 22. mai 2018

Good Morning, Vietnam! Kuidas me pesu pesumajja viisime




"Massaaž? Praegu või? Need kaks farangi? Nad hiljem ei taha tulla või? Ma ju söön praegu. See, et sina peretraditsioone ei hinda, ei tähenda, et teised seda ei tee"
"Nad ei pruugi hiljem ju tulla. Parem farang massaažilaual kui kaks farangi nende oma hotellis. Aga, kuule, söö kiirelt, ma siin teen neile entertainmenti seni."
Umbes sellisele järeldusele me jõudsime kui olime juba veerand tundi oma jalgu sidrunheinavannis hoidnud ja ühtegi massööri ei paistnud ning kogu pere sõi rahulilkult oma igapäevast riisi. Lootsime, et meie massööriks ei satu see tütarlaps, kes lõuna lõppedes tuppa tuli ja peegi ees oma punne pigistama hakkas. Õnneks jõudsid varsti kohale ka massöörid ning pidu algas. Võin kindlalt väita, et vietnami salviga masseeritud jalgadele hakkab tänavatolm palju paremini külge kui ilma vietnamis salvita masseeritud jalgadele. Ja tegelikult ei plaaninud me üldse massaaži minna vaid ainult oma pesu pessu viia.

Kuna eile olime teel linnast tagasi sattunud puuviljapoodi ning ennast korralikult mangodega varustanud, siis hommikuks oli jogurtile lisaks ka suussulav mahlane mango.

Õhtuks olid ka plaanid tehtud: läheme randa, käime ujumas, vaatame päikeseloojangut ja siis läheme sinna ühte restosse, mis üleeile silma hakkas, scallopeid sööma. Või noh, mina söön neid ja Helena sööb midagi muud. Aga keegi igal juhul naeris kõva häälega, kui me plaane tegime. Meie hommikuti ja päevasel ajal inimtühjast rannast oli õhtuks saanud kõikide Hoi Anis viibivate turistide, kohalike ja nende sugulaste kogunemispaik. Diskor lasi uuemaid lugusid techno vallast, liivariba oli täis laudu-toole ja väikseid pissivaid Vietnami poisse ja pidu käis. Ei mingit ujumist loojuva päikese poolt ülekullatud merevees. Meri oli rahvast sama täis kui Mekong pangasiuseid ja päike ei loojunud kaunilt silmapiiri taha vaid tõmbas lähima pilve varju. Panime oma kola kokku, viisime tuppa ning siirdusime restorani. Teenindama sattus meid väikses mustas kleidis kuninganna ise (kõhul kiri QUEEN, seljal krooni pilt), kes ilmselgelt oli häiritud sellistest madalatest ülesannetest. Tellimus sisse antud ning juba viis minutit hiljem hiilis proua Kuninganna selja tagant ligi, toksas mulle sõrmega vastu kätt ning teatas, et scallopeid pole (vahi üllatust, ma ise ka enne pesukaussides muide ei näinud, seega oli mul tellimust andes varuplaan ka olemas), aga võivad austreid pakkuda. Valisin krevetikarri. Helena oli oma kevadrullid ammu lõpetanud (ju ta kiirustas ka, et mitte ilma jääda, sest kõrvallaua alt vahtis rott üsna näljase näoga) ja nõudki ära koristatud kui mu supp, siinkandis tuntud ka kui karri lauda toodi. Sõime ära ning jalutasime Prantsuse restorani, mille silt enne silma hakkas. Ise nägime ennast juba hommikul seal head kohvi ja suussulavaid croissante söömas kui prantslasest omanik kõik meie lootused põrmustas ja teatas, et nad on õhtusöögiresto ning avatud kuuest kümneni. No kuda nii saab???

Homseks on meil My Son daytrip broneeritud. Loodetavasti on vietnamlased oma kalendrid tööle saanud ja kell 8 on auto ukse ees. Täna hommikul ärkasime nimelt selle peale, et hotelliomanik kolkis vastu ust ja uuris, et kas me oleme omale tripi broneerinud. Auto oli ukse ees...

esmaspäev, 21. mai 2018

Good Morning, Vietnam! Rannas. Lõpuks rannas.








Hommikul tegime omale all köögis kohvi, kui majaomanik tuli väikest juttu ajama ja rääkis, kuidas ta kell neli oli üles tõusnud, siis kaks tundi võimelnud ja peale seda turul käinud ja noh, ühesõnaga, kella üheksaks on temal ikkagi juba pool päeva seljataga. Mitte nagu suvalistel päevavarastel. Igal juhul meile tundus, et ta võiks oma energiat rohkem suunata kas koristamisse, sest näiteks köök polnud juba aastaid lappi näinud või oma lapsega tegeleda, kes, olles ilmselges ülekaalus, siiani lihtsalt tervete päevade kaupa on elutoas/lobbys diivanil pikutades läpakast filme vaadanud.

Igal juhul läksime randa ja peale seda istusime ühte naabruskonna restorani maha. Menüü ammu mitu ringi läbi lapatud, Helena isegi terve maja läbi otsinud, et kus omanik/ettekandja/kokk on ja peaaegu olime juba valmis ära minema kui üle tee SPA-pidaja ohjad oma kätte võttis, telefoni haaras ja seejärel tuli ja meie tellimused võttis. Tellimused sisse antud, jõudis ka puhvetipidaja ise kohale ning in no time olid toidud käes.

Vaatamata sellele, et Vietnami liikluses on lihtne reegel:
roheline tuli - võib minna
kollane tuli - võib minna
punane tuli - võib kohe eriti minna
otsustasime siiski jalgrattad laenutada ja linna pedaalida. 5,5km hiljem parkisime rattad ning läksime ajaloolise Hoi Ani keskusega tutvuma. Meeldiv tutvus oli, ma näen siin potentsiaali pikemaks sõpruseks. Uurisime ühest reisibüroost tuuride hindasid, selgus, et My Son templeid saaks vaatama minna 10 dollari eest. Kuna meil siin aega on, siis me kohe broneerida ei tahtnud ning plaanisime mõni teine päev tagasi tulla. Selle jutu peale kukkus hind 9 dollari peale, aga me endiselt väga huvitatud ei olnud, aga lubasime õhtul tagasi tulla ja tripi ära broneerida. Selleks hetkeks oli hind juba 8 dollarit. Maksime selle ära ning ülehomme läheme templeid vaatama.

Jalutasime ööturul, sõime kõike head ja paremat, kookoskooke, grillitud kalmaarid, friteeritud sushit ning alustasime tagasiteed hotelli. Kuna vahepeal oli päike loojunud, meie ratastel polnud ei tulesid ega kellasid, siis oli sõit kõike muud kui chill kruiisimine, juuksed tuules lehvimas ja baguette ja pudel veini ees korvis. Pigem sarnanes see ellujäämisvõitlusele, sest peale meie ei teadnud liikluseeskirjadest mitte keegi mitte midagi. Nagu tavaliselt.

Ellujäämiskursus jätkus hotellis, sest telekast tuli ainsa arusaadavas keeles oleva filmina Day and Night Cruzi ja Diaziga. Ma pole midagi nii halba juba ammu näinud.

pühapäev, 20. mai 2018

Good Morning, Vietnam! Oh my Buddha! We passed the pass in the bus.








 
Hommikul olid jälle Kukk, Koit ja perekond vietnamlasi. Sõime oma banaanipannkoogid ära ning jäime bussi ootama. Seda suurt, konditsioneeriga, kus taga on eraldi pakiruum pagasile. Ette sõitis selline chicken busi laadne buss, kus puhuritest siiski jahedat õhku tuli. Reisisaatjaks trehvas üks eriliselt aktiivne hiina-vietnami noormees, kes viskas vahepeal nalja ja suutis ka muidu ennast võrdlemisi arusaadavaks teha. Esimene peatus oli ühe puidust silla juures, mille kõrval oli ka turg. Liha, mida seal müüdi, küll enam ei elanud, aga kala ja muud mereannid olid rohkem kui elus. Siiski, ka haned olid elus.

Võtsime suuna Long Ca randa. Tee peal pildistasime veel vees jahutavaid vesipühvleid ning helesinist laguuni, kus küll Brooke Shieldsi parajasti ei olnud. Rand üle vaadatud, hakkasime Hai Van passi läbima, mis tähendas rohkelt kauneid vaateid ning sellist kõrgusest tingitud rõhumuutust, et oma palsamit ajasin hiljem mööda kotti kokku. Tegime ka peatuse, mis oli enne bussiaknast avanenud vaadetega võrreldes nõrk. Reisi broneerides rõhutas Lam meile, et hinnas lõunat ei sisaldu. Aga ju mõtlesid ümber, sest peale passi läbimist tegi buss peatuse, meie reisisaatja lippas poodi ning tõi kõikidele lõunaks võiku. Selle eriti hea, kus munad olid pehme ja krõbeda imelise baguette'i vahel. Ja vett voolas ka ojadena. Või noh, vähemalt pooleliitriste pudelitena. Viimane peatus enne Hoi Ani oli Marble mägi, kuhu tuli natuke pealt 200 astme üles ronida ning siis sai mäe otsas erinevaid templeid vaadata ning sõjaaegsetesse koobastesse ronida. Ca 15-20 minutit hiljem olime oma broneeritud majutusasutuse ees, kus selgus, et me olime seal homestay's ainsad kliendid. Omanik saatis meid sujuvalt mingi oma sugulase restosse, mis olla suurepärase toidu ja soodsate hindadega. Tõeks ei osutunud kumbki ning edaspidi sööme mujal. Enne hilist lõunat jõudsime veel rannas käia ja ennast meres jahutada. Niihea. Peale nimetatud lõunat tegime toas väikse uinaku ning läksime siis välja puuvilju sööma. Kuna meil on toas külmkapp ja all korrusel köögi kasutamise võimalus ning hommikusöögi eest hoolitseb igaüks ise mitte ei kanta kallistele külalistele head ja paremat kandikul ette, siis käisime ka paarist poest ning ühest puuviljaletist läbi ja jõudsime tagasi hotelli jogurti, piima, kohvi, mango ja õllega. Mangode ostmisel oleks peaaegu löömaks läinud. Algul meie ja nende, hiljem neil omavahel. Kõigepealt ei saanud selgeks, kui palju tuleb raha tagasi anda, siis oli segadus, et kus 50.000 dongi (natuke vähem kui kaks eurot) lahti vahetada. Aga lõpuks kõik sujus ja mangod on meil külmkapis.