Berlinis oli meie peamine eesmärk shopping, vabandust vaatamisväärsused. Barcelonas oli põhirõhk pandud toidule. Peamised einelad välja valitud, said muud päevaplaanid, mida meil tegelikult ei olnudki, nende järgi paika pandud. Reedel oli plaan süüa Barceloneta väikses kalarestoranis ning laupäeval Argentiina buffees. Esimene kaigas lendas kodaratesse juba Frankfurdis kui vaatasin kalaresto avamisaegu ning selgus, et pere, kes seda toitlustusasutust peab, on puhkusel ning putka kinni. Kiire guugeldamine väitis, et ka argentiina restorani uks olevat juba pikemat aega suletud. Oh, well.
Igal juhul oli hommik käes ning meie, kes me olime soovinud vaikset tuba, saime oma aknast vaadata paari meetri kaugusel olevaid naaberaknaid selle asemel, et Via Laietana ääres oleval rõdul päikese käes ringutada. Läksime välja ning kuna hotell on meil El Bornis, siis tegime esimese peatuse saiaputkas, kust Scott ostis singivõiku ja pisikesi šokolaadicroissante ning istusime siis turu kõrvale kohvikusse, tellisime kohvi ja veel šokolaadicroissante ning tundsime ennast mõnusalt.
Jalutasime La Sagrada Familia juurde. Nimetatud Gaudi elu- ja pärastelutööd ehitatakse peamisest annetustest ja piletimüügist saadava raha eest. Piletihinda arvestades olen ma üllatunud, et kirik endiselt pooleli on. Tornimineku tasu oli 35 eurot. Kõndisime edasi Graciasse, sest mulle teadaolevalt oli see linnaosa täis imelise toiduga kohvikuid. Istusime ühe väljaku äärde kohvikusse ning sõime üleeilseid churrosid ning mitte eriti maitsvaid kartuleid. Tagasiteel linna vaatasime üle mu lemmikchurroseputka (oli alles ja avatud) ning otsustasime lõunat süües kindla peale välja minna ning läksime ühte El Borni kohalikku kohvikusse. Selgus, et kui koht oli 15 aastat tagasi hea ning 10 aastat tagasi hea, siis aastaks 2018 olid ajad muutunud ning toit võrdlemisi kehv.
Tegime enne hotelliminekut ringi ka El Ravalis ning endiselt olid seal lühikeste seelikute ning tunnihinnaga naised tänaval ja ootasid Richard Gere'i. Pool tundi enne päikeseloojangut tuli mul hiilgav idee minna randa seda loojangut vaatama ning kihutasime kiirusega, kus Usain Bolt oleks vaid meie kandu näinud, randa. Istusime liival, vaatasime loojangut ning kuna 30.000 sammu polnud Scotile piisav, jalutasime veel piki randa teise otsa ning tagasi. Õhtusöögiks valisime taas soovituse baasilt väikese baari Barcelonetas ning sõime erakordselt head sealiha (Scott), okeid tursasalatit (mina), kehvi metsikuid kartuleid (mitte kumbki meist), väga head Katalaani kreemi (mina) ja majatrühvleid (Scott). Ma olin tellinud omale tursasalati, teadsin täpselt, milline see välja näeb ning siis tõi kelner mulle taldrikutäie lehtsalatit mõne makrariba ja natukese tuunikalaga. Selgus, et tema meelest polnud ma mitte Esquixadat tellinud vaid Ensalada de atun. Vaatamata sellele, et näitasin menüüs ka näpuga, oli ikkagi minu süü, et vale toidu sain. Metsikud kartulid pidid seal putkas olema linna parimad. Ilmselt polnud need, kes seda väitsid, mujal söönud. Maksime ära ja läksime tagasi hotelli. 33.000 sammu ja natuke peale.
Igal juhul oli hommik käes ning meie, kes me olime soovinud vaikset tuba, saime oma aknast vaadata paari meetri kaugusel olevaid naaberaknaid selle asemel, et Via Laietana ääres oleval rõdul päikese käes ringutada. Läksime välja ning kuna hotell on meil El Bornis, siis tegime esimese peatuse saiaputkas, kust Scott ostis singivõiku ja pisikesi šokolaadicroissante ning istusime siis turu kõrvale kohvikusse, tellisime kohvi ja veel šokolaadicroissante ning tundsime ennast mõnusalt.
Jalutasime La Sagrada Familia juurde. Nimetatud Gaudi elu- ja pärastelutööd ehitatakse peamisest annetustest ja piletimüügist saadava raha eest. Piletihinda arvestades olen ma üllatunud, et kirik endiselt pooleli on. Tornimineku tasu oli 35 eurot. Kõndisime edasi Graciasse, sest mulle teadaolevalt oli see linnaosa täis imelise toiduga kohvikuid. Istusime ühe väljaku äärde kohvikusse ning sõime üleeilseid churrosid ning mitte eriti maitsvaid kartuleid. Tagasiteel linna vaatasime üle mu lemmikchurroseputka (oli alles ja avatud) ning otsustasime lõunat süües kindla peale välja minna ning läksime ühte El Borni kohalikku kohvikusse. Selgus, et kui koht oli 15 aastat tagasi hea ning 10 aastat tagasi hea, siis aastaks 2018 olid ajad muutunud ning toit võrdlemisi kehv.
Tegime enne hotelliminekut ringi ka El Ravalis ning endiselt olid seal lühikeste seelikute ning tunnihinnaga naised tänaval ja ootasid Richard Gere'i. Pool tundi enne päikeseloojangut tuli mul hiilgav idee minna randa seda loojangut vaatama ning kihutasime kiirusega, kus Usain Bolt oleks vaid meie kandu näinud, randa. Istusime liival, vaatasime loojangut ning kuna 30.000 sammu polnud Scotile piisav, jalutasime veel piki randa teise otsa ning tagasi. Õhtusöögiks valisime taas soovituse baasilt väikese baari Barcelonetas ning sõime erakordselt head sealiha (Scott), okeid tursasalatit (mina), kehvi metsikuid kartuleid (mitte kumbki meist), väga head Katalaani kreemi (mina) ja majatrühvleid (Scott). Ma olin tellinud omale tursasalati, teadsin täpselt, milline see välja näeb ning siis tõi kelner mulle taldrikutäie lehtsalatit mõne makrariba ja natukese tuunikalaga. Selgus, et tema meelest polnud ma mitte Esquixadat tellinud vaid Ensalada de atun. Vaatamata sellele, et näitasin menüüs ka näpuga, oli ikkagi minu süü, et vale toidu sain. Metsikud kartulid pidid seal putkas olema linna parimad. Ilmselt polnud need, kes seda väitsid, mujal söönud. Maksime ära ja läksime tagasi hotelli. 33.000 sammu ja natuke peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar