kolmapäev, 5. juuni 2019

Jurmala uudised. Finišs




Me kõik ju teame, et läti keel on imelihtne - pane ainult "s" iga sõna lõppu ning hakka suhtlema nagu sündinud lätlane. Seda me ka tegime, näiteks eile õhtul sai külastatud Akvaparksi, lõuna paiku jõudsime seikluspargi finišsisse ning pealelõunal sõitmine mööda talust nimega Marianne Tuss.

Hommik algas optimistlikult. Paiknesime ju otse peatänava kõrval ning kell kaheksa olid lipsud triigitud ja soengud tehtud ning sättisime ennast nimetatud tänavale, et kõikvõimalike brunchikohtade hulgast omale sobivaim valida, kus siis pošeeritud mune, kaerahelbeputru ning värskeid vahvleid süüa. Mõeldud, tegemata. Selgus, et kell 8 hommikul võime ainult läbi akende pimedaid kohvikuid vaadata. Olime juba alla andmas ning tagasi kõndimas, et kuhugi poodi minna ja paar jogurtit haarata kui selgus, et ühe hotelli hommikubuffee oli ka meiesuguste öökullide peale mõelnud ning just 5 minutit varem uksed avanud. Kuna teenindava personali inglise keel polnud just kõrgeimal tasemel (seal ei piisa lihtsalt s-tähe lisamisest), siis ei osanud nad meile vastu ka vaielda ning lisaks Saskiale sai ka Robyn lapsehinnaga süüa. Võtsime kohvid ja sõime pannkooke, sõõrikuid, kaerahelbeputru, viinereid, mune, croissante ja kõike muud, mis silma hakkas.

Veeresime tagasi hotelli, kus ust avades oli hetkega selge, miks meil see Ajax seina oli pistetud. Tuba haises nagu oleks sinna 8 rotti nädalaid tagasi elu jätnud. Pakkisime kiirelt asjad ning võtsime suuna kuskil keset Lätit asuva seikluspargi poole.

Seiklus-lõbustus-dinosaurusepargis oli nii karusselliala, tuubitamine, liigutavad dinosaurused, seiklusrada (mis lõppes juba mainitud finišsis) ja veel terve rida asju. Ehk oli kõike peale wifi. Tegime Robyniga paar ringi karussellil, lasksime Saskiaga tuubiga alla, olime seiklusraja politseinikuks kui Saskia rajal oli, sest selgus, et enamus teisi lapsi ei saa läti keelest aru ning ronisid pidevalt samade lõikude peale, kus Saskia juba ees oli ning tegime veel tervet rida asju.

Kuna kohalikud einelad ei tundunud väga ahvatlevad, siis plaanisime tee peal süüa, et küll neid asulaid meile ikka tee peale jääb, kus mõni peenem lokaal või hubasem kohvik on. Hästi plaanitud, reisisellid. Isegi toidupoodi ei hakanud silma. Cesise kandis lõpuks oli silt, et tankla ja kohvik. Kohvikust oli seal järel vaid ruum laua, kahe tooli ja tühja külmikuga. Vähemalt oli seal auulis kauplus, kust sai kartulikrõpsu, kohukesi ja juustupulki.

Sõitsime koju, kus ema oli kanasuppi teinud :)

teisipäev, 4. juuni 2019

Praha päevikud. Kuidas Gerli kriminaalidega veepargis käis










Tegin hommikul veel väikese ringi DMi ning tantsiva maja juurde ja jalutasin siis korterisse tagasi. Pakkisime asjad, tellisime takso ning sõitsime lennujaama. Tundus küll, et korraliku varuga, aga ikka jõudis pardaleminek alata enne kui kogu meie grupp tualetis käidud sai. Kuna lennujaamas süüa ei jõudnud, siis tellisime omale paar croissanti. Pildi peal ilus kohev croissant singiviilu ja juustuga. Panin võrdluseks ka pildi sellest, mis meile serveeriti. Lend oli muus osas suhteliselt elamustevaene, kuni maandumisel tekkis kerge külgtuul, mis pani lennuki loperdama nagu Vabaduse väljaku tuvi. Samal ajal kui Gerli kergelt kaameks läks, Saskia kilkas ja plaksutas. Ilmselgelt on tegemist Ameerika mägede huvilise tütarlapsega.

Sõitsime Jurmalasse ning kolisime oma "kahekorruselisse" hotelli. Selgus, et see, mida ma pidasin teiseks korruseks, oli rõdu, kuhu viis toast trepp. Sõime maja kõrval asuvas Lidos, helistasime veeparki ja saime kinnituse, et nad on avatud ning võtsime suuna sinna. Parkisime auto täiesti tühja parklasse (eeldasime, et kõik teised on ilusa ilmaga veepargi asemel rannas) ning läksime sisse. Sees selgus, et jah, veepark on küll avatud, aga kõik liutorud ning õueala on suletud ja meie käsutuses üldse mitte odava täishinna eest kõik basseinid (neid oli kokku kolm), lasteala ning SPA (ehk saunad ja mullivann). Kuna Gerli oli selle veepargi eelnevalt Saskiale välja reklaaminud kui Aura kuubis, siis ilmselgelt ei saanud me oma trikse uuesti näppu võtta ning lihtsalt tagasi hotelli minna, et siis rõdul veel päikeseloojangut nautida. Läksime veekeskusse ning veetsime seal järgnevad poolteist tundi peaaegu täielikus üksinduses, peale meie oli veel üks eesti pere ja üks läti paar ning mõned vetelpäästjad. Vähemalt oli lubatud lastealal kaks liutoru, millest ma ühest kohe Saskia ja Robyniga vaheldumisi alla hakkasin laskma. Seda lõbu oli seniks kuni see ühele vetelpäästjale silma jäi ja ta mul kui täiskasvanul selle atraktsiooni kasutamise lõpetada käskis. Läksime siis lainebasseini, kus olid seina ääres torud ja Robyn sinnani ujus, et neist kinni hoida. Vetelpääste vile peale oli ta sunnitud sealt ära tulema. Gerli polnud väga rahul, et ta meiesuguste kriminaalidega basseini peab jagama.

Jalutasime rannas, vaatasime päikeseloojangut ning läksime siis uuesti Lidosse, et õhtust süüa. Võtsime suhteliselt sama palju süüa kui varem, aga arve oli endise 20 euro asemel seekord 30 eurot. Tšekki vaadates selgus, et see kuivanud steik, mille Robyn võttis, maksis 12.90. Hinnasildi olid nad sellel gurmeel osavalt teistest hinnasiltidest eraldi pannud.

Õhtul toas oli taas tunda Ajaxi lillelõhna, aga kuna me kuskilt mingit "värskendajat" ei leidnud, arvasime, et ju on nad sellega lihtsalt elamise üle küürinud ning sättisime magama. Aga lõhn läks iga natukese aja tagant jälle tugevamaks. Ajasime Gerliga ennast vooditest välja ning nuusutasime kõik seinad ja kahtlased kohad üle kuni lõpuks avastasime minu voodi tagant stepslist nimetatud õhuvärskendaja. Tõmbasin selle välja ja viisin igaks juhuks lausa rõdule.

esmaspäev, 3. juuni 2019

Praha päevikud. Gestapo






Meie Praha korter on kahel korrusel - alumisel on vannituba, magamisala, söögilaud ja köök ning ülemisel sopiline katusealune kolme voodiga. Robyn lubas suure voodi lahkelt mulle ning läks ise ühte väiksemasse, mis oli nii katuse all, et ma olin kindel, et öösel külge keerates lööb ennast vastu lage ära. Igal juhul oli seal laias voodis mõnus magada umbes kella viieni hommikul kui tõusev päike voodi kohal olevast ilma kardinata ümmargusest katuseaknast otse voodisse paistma hakkas. Tunne oli nagu omal ajal Stasi ülekuulamistel võis olla.

Alustasime seega oma päeva taas varakult ning kella kaheksa paiku olime juba teel katedraali poole. Vaatasime vaateid, kuulasime Robyni ettekannet sellest, milliste detailide järgi on võimalik aru saada, et tegemist on gooti stiilis ehitisega ning hakkasime tagasi alla minema. Selle aja peale oli juba ka nälg rahva sekka jõudnud ning plaanisime süüa pealinna parimas bistroos globaalselt parimat praejuustu. Seda, millest ma varemgi kirjutanud olen, kus juust on nii vedel, et hakkab peale suhu panemist ise nagu värske auster kurgust alla libisema ning mille paneering on õhuke ja krõbe nagu Pariisi kohvikute brüleekreemide karamellikiht. Marssisime Lokali sisse ning saime teada, et kell 10 hommikul nad küll lõunat ei paku ning me tulgu parem pool 12 tagasi. Läksime selle peale üle tee asuvale terrassile ning tellisime omale munad (ma võiks kokale õpetada, kuidas häid mune teha), carbonarat (laua kõige parem toit, aga ma maitsesin seda Robyni taldrikust siis kui ta juba lõpetamas oli, seega ma ei saanud anda märkimisväärset panust tema taldriku tühjendamisse), ceasari salatit krevettidega (pean uskuma Gerli sõnu, et see oli hea) ning fish and chipsi (kala olevat oma esimese nooruse ammu parimatesse jõgedesse jätnud). Ja siis selgus ootamatu tõsiasi, et antud puhvetis ei saa kaardiga maksta. Ja sularahaautomaat koostöös Swedbankiga võttis selle 40 euro pealt, mis tuli miinimumina välja võtta, 8 eurot teenustasu.

Liikusime Lego muuseumi. Tegemist on muuseumiga, kus 2,5 miljonist Lego klotsist on ehitatud Tšehhi kõige kuulsamate hoonete maketid (kõik 1:40 mõõtkavas) ning veel terve rida interaktiivseid asju nagu lõbustuspark, marmoritehas jmt. Näppisime kõiki nuppe, panime tulesid põlema ja karusselle käima ning hakkajamad tegid erinevate hoonetega ka selfisid.

Kõndisime tagasi korterisse ning pidasime siestat. Pealelõunal tegime veel ringi linna peal ning õhtul üritasin Robynit veenda teletorni tulema, aga ta teavitas, et on selleks liiga väsinud. Läksin siis Starbucksi omale kruusi ja kohvi ostma. Ostsin kohvi, sest kruus oli liiga kallis.

pühapäev, 2. juuni 2019

Praha päevikud. Muskel kasvab






Kuna ma polnud kunagi pidanud mõtlema teemale, mida teha Prahas lastega, siis arusaadavalt polnud mul varrukast ka ideid välja raputada. Google tuli appi ning andis teada, et Praha loomaaed kuulub maailma tippude hulka. Seega Saskia soovil ja havi käsul oli tänane esimene sihtkoht loomaaed. Kuna nimetatud elukad aeti alles kell 9 voodist välja ning turistid olid juba kuuest silmad lahti kauneid vaateid aknast imetlemas, siis tegin suurepärase ettepaneku jalutada üle Kaarli silla ning tellida sealt takso. Ühtlasi teadsin ma ju teisel pool silda ka ühte tänavanurka, kus levib tasuta Praha linnanet. Alustasime teekonda, ostsime poole pealt paar trdelnikut kosutuseks ning jõudsime Staromestskale. Selgus, et hommikul poole üheksa paiku on kõige popim aeg pulma- ning muudeks fotoshuutideks. Märkasime viie minuti jooksul viit. Jätkasime jalutuskäiku ning Kaarli sillal vaatasime paralleelselt apostlitega veel shuute.

Teisel pool silda selgus tõsiasi, et Praha linn on oma tasuta neti sealt ära viinud. Käisin seda siis üle tee asuvas hostelis küsimas ning juba 6 minutit hiljem korjaski Anatolii meid peale.

Loomaaias arvas Gerli, et on hea mõte võtta puidust käru puhuks kui Saskia ära väsib, et siis teda vahepeal käruga vedada. Kuna Praha loomaaed, nagu selgus, asub mägisemal alal kui Norra riik, siis suurem osa energiast kulus tühja käru ülessikutamisele või mäest alla minnes kandu vastu maad surudes, et mitte koos käruga allamäge uhama panna.

Loomaaed ise oli tõesti huvitavalt tehtud - käisime Indoneesia dzhunglis, kus nahkhiired pea kohal lendasid, vaatasime elevante, jääkaru, kaelkirjakuid ja pooli teisi elukaid. Sõime kohalikus einelas ning kolm tundi hiljem olime valmis koju naasma, et väike lõunauinak teha. Tellisime taas takso ning ilmselt olime Anatoliile kustumatu mulje jätnud, sest just tema korjas meie tellimuse ning varsti ka meid endid üles.

Osad magasid tunnikese, tugevamad vaatasid vapralt lage. Pealelõunal läksime esmalt DMi, et kosmeetikavarusid täiendada, sealt veganjäätiseputkasse, et Saskia saaks omale sobiva jätsi valida (kuid selgus, et ümber kvartali ulatuv saba ei olnud meie päevakavas) ning siis tagasi eelmisse kaubanduskeskusse, kus sai ka ilma tunde sabas veetmata jätse.

Jäätised peos liikusime Praha parima mänguasjapoe poole. Seal selgus, et tegemist on terve mänguasjakeskusega - hiigelpood, liutoru, karussell, jäätiselett, peeglitelabürint, liblikafarm ning lego muuseum.

laupäev, 1. juuni 2019

Praha päevikud. Vaatega korter






Plaanisin omale poole viieks äratuse panna, et siis saab rahulikult võtta ja kell 5 startida. Viimasel hetkel otsustasin siiski ümber ning panin äratuse kella veerand viieks. Pool viis tuli Gerlilt sõnum, et nad on valmis ja hakkavad kohe tulema. Tegin siis hammaste kiirpesu ja kihutasin 4:40 välja.

Eesti pinnal oli olukord rahulik - esimest autot nägime Valga kandis, ühtegi inimest silma ei hakanud, tee ääres olevad põllud olid udu varjus. Erinevalt eestlastest lätlased teavad, kuidas rikkus majja tuuakse ning igas bussipeatuses ootas ports kohalikke bussi. Ma loodan, et neil on seal need maakonnaliinid paremini toimivad kui meil.

Ryanair andis korralikult gaasi ning veel enne 12 olime Prahas. Kella kolmest oli lubatud, et saame võtmed kätte ning korterisse. Võtsime seega takso ning sõitsime Palladiumisse sööma ning shoppama. Kaubanduskeskuse parimas lokaalis ootasime peaaegu ainsate külastajatena oma toitu julgelt üle poole tunni. Kui ettekandja arve tõi, ütles ta veel rõhutatult, et jootraha pole sisse arvestatud. Väga mõistlik vähemalt, ma ka ei lisaks sellise teeninduse eest jotsi. Kaubanduskeskusest õue astudes selgus tõsiasi, et ilmateadet oleks tasunud uskuda - väljas oligi vähemalt 27 kraadi sooja. Kuna meil aega endiselt oli, marssisime jalgsi korterisse.

Korterivõtmed pidid olema akna küljes koodiga karbis. Valisime oma karbi välja ja mida seal polnud, olid võtmed. Kella kolmeni oli veel veerand tundi aega ka. Katsusime välisust ning selgus, et see on lahti, otsustasime koridoris edasi oodata. Ja siis me muudkui ootasime ja ootasime kuni juba kell veerand neli saime korterisse. Idasuunas avanevad vaated Narodny Muzeile ning läänesuunas katedraalile.

Gerli tegi kohe plaanid, et nemad pikutavad natuke ja Gaili käib poes. Õnneks Robyn otsustas kaasa tulla ning kahest poest tassisime vähemalt nädala moona koju.

Peale väikest vedelemist ja jogurtipausi läksid naised uuele ringile välja ning kõige raskema koti kandja jäi koju. Tutvusime vaatamisväärsustega - esimesest vaatamisväärsuseks osutus C&A pood, kus me tutvusime väga põhjalikult kõikidel neljal korrusel olevate väljapanekutega. Peale seda veel jäätiseputkaga ning kõndisime koju tagasi.