Me kõik ju teame, et läti keel on imelihtne - pane ainult "s" iga sõna lõppu ning hakka suhtlema nagu sündinud lätlane. Seda me ka tegime, näiteks eile õhtul sai külastatud Akvaparksi, lõuna paiku jõudsime seikluspargi finišsisse ning pealelõunal sõitmine mööda talust nimega Marianne Tuss.
Hommik algas optimistlikult. Paiknesime ju otse peatänava kõrval ning kell kaheksa olid lipsud triigitud ja soengud tehtud ning sättisime ennast nimetatud tänavale, et kõikvõimalike brunchikohtade hulgast omale sobivaim valida, kus siis pošeeritud mune, kaerahelbeputru ning värskeid vahvleid süüa. Mõeldud, tegemata. Selgus, et kell 8 hommikul võime ainult läbi akende pimedaid kohvikuid vaadata. Olime juba alla andmas ning tagasi kõndimas, et kuhugi poodi minna ja paar jogurtit haarata kui selgus, et ühe hotelli hommikubuffee oli ka meiesuguste öökullide peale mõelnud ning just 5 minutit varem uksed avanud. Kuna teenindava personali inglise keel polnud just kõrgeimal tasemel (seal ei piisa lihtsalt s-tähe lisamisest), siis ei osanud nad meile vastu ka vaielda ning lisaks Saskiale sai ka Robyn lapsehinnaga süüa. Võtsime kohvid ja sõime pannkooke, sõõrikuid, kaerahelbeputru, viinereid, mune, croissante ja kõike muud, mis silma hakkas.
Veeresime tagasi hotelli, kus ust avades oli hetkega selge, miks meil see Ajax seina oli pistetud. Tuba haises nagu oleks sinna 8 rotti nädalaid tagasi elu jätnud. Pakkisime kiirelt asjad ning võtsime suuna kuskil keset Lätit asuva seikluspargi poole.
Seiklus-lõbustus-dinosaurusepargis oli nii karusselliala, tuubitamine, liigutavad dinosaurused, seiklusrada (mis lõppes juba mainitud finišsis) ja veel terve rida asju. Ehk oli kõike peale wifi. Tegime Robyniga paar ringi karussellil, lasksime Saskiaga tuubiga alla, olime seiklusraja politseinikuks kui Saskia rajal oli, sest selgus, et enamus teisi lapsi ei saa läti keelest aru ning ronisid pidevalt samade lõikude peale, kus Saskia juba ees oli ning tegime veel tervet rida asju.
Kuna kohalikud einelad ei tundunud väga ahvatlevad, siis plaanisime tee peal süüa, et küll neid asulaid meile ikka tee peale jääb, kus mõni peenem lokaal või hubasem kohvik on. Hästi plaanitud, reisisellid. Isegi toidupoodi ei hakanud silma. Cesise kandis lõpuks oli silt, et tankla ja kohvik. Kohvikust oli seal järel vaid ruum laua, kahe tooli ja tühja külmikuga. Vähemalt oli seal auulis kauplus, kust sai kartulikrõpsu, kohukesi ja juustupulki.
Sõitsime koju, kus ema oli kanasuppi teinud :)
Hommik algas optimistlikult. Paiknesime ju otse peatänava kõrval ning kell kaheksa olid lipsud triigitud ja soengud tehtud ning sättisime ennast nimetatud tänavale, et kõikvõimalike brunchikohtade hulgast omale sobivaim valida, kus siis pošeeritud mune, kaerahelbeputru ning värskeid vahvleid süüa. Mõeldud, tegemata. Selgus, et kell 8 hommikul võime ainult läbi akende pimedaid kohvikuid vaadata. Olime juba alla andmas ning tagasi kõndimas, et kuhugi poodi minna ja paar jogurtit haarata kui selgus, et ühe hotelli hommikubuffee oli ka meiesuguste öökullide peale mõelnud ning just 5 minutit varem uksed avanud. Kuna teenindava personali inglise keel polnud just kõrgeimal tasemel (seal ei piisa lihtsalt s-tähe lisamisest), siis ei osanud nad meile vastu ka vaielda ning lisaks Saskiale sai ka Robyn lapsehinnaga süüa. Võtsime kohvid ja sõime pannkooke, sõõrikuid, kaerahelbeputru, viinereid, mune, croissante ja kõike muud, mis silma hakkas.
Veeresime tagasi hotelli, kus ust avades oli hetkega selge, miks meil see Ajax seina oli pistetud. Tuba haises nagu oleks sinna 8 rotti nädalaid tagasi elu jätnud. Pakkisime kiirelt asjad ning võtsime suuna kuskil keset Lätit asuva seikluspargi poole.
Seiklus-lõbustus-dinosaurusepargis oli nii karusselliala, tuubitamine, liigutavad dinosaurused, seiklusrada (mis lõppes juba mainitud finišsis) ja veel terve rida asju. Ehk oli kõike peale wifi. Tegime Robyniga paar ringi karussellil, lasksime Saskiaga tuubiga alla, olime seiklusraja politseinikuks kui Saskia rajal oli, sest selgus, et enamus teisi lapsi ei saa läti keelest aru ning ronisid pidevalt samade lõikude peale, kus Saskia juba ees oli ning tegime veel tervet rida asju.
Kuna kohalikud einelad ei tundunud väga ahvatlevad, siis plaanisime tee peal süüa, et küll neid asulaid meile ikka tee peale jääb, kus mõni peenem lokaal või hubasem kohvik on. Hästi plaanitud, reisisellid. Isegi toidupoodi ei hakanud silma. Cesise kandis lõpuks oli silt, et tankla ja kohvik. Kohvikust oli seal järel vaid ruum laua, kahe tooli ja tühja külmikuga. Vähemalt oli seal auulis kauplus, kust sai kartulikrõpsu, kohukesi ja juustupulki.
Sõitsime koju, kus ema oli kanasuppi teinud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar