Go Blue. Reis, mida me ei plaaninud

Pühapäeva hommikul saime  uudise, et Mary Lynne oli peale pikka haigust meie hulgast lahkunud. Ostsime piletid Detroiti ja esmaspäeva varahommikul olime juba teel.

Michigan tervitas meid päikeselise kevadega – aga ka üsna ebameeldiva tuulega. Jalutasin seega ringi nagu Pariisi suvitaja ning teisipäevaks olid tagajärjed käes: nohu, köha ja kurguvalu, mis saatsid mind kogu ülejäänud reisi.

Suurema osa ajast veetsime Scotti perega. Käisime ärasaatmisel ja matusel, mis mõlemad olid väga südamlikud. Seal oli ka võimalus mul lõpuks kohtuda paljude Scotti suguvõsa liikmetega, kellest olin varem ainult kuulnud.

Kurbade hetkede vahele mahtus ka kergemaid. Veetsime ühe pärastlõuna Rubie ja Grace’iga. Grace sõidutas meid mööda linna ringi, käisime poodides ning lõpetasime päeva burgeritega Schlenkersis.

Üks eriti ootamatu moment jäi meie teele foori taga seistes. Märkasime äkki meie ees oleva auto numbrimärki, millel seisis „ISAOMA“. See ei ole just tüüpiline USA numbrimärk – ja otseloomulikult otsustas Scott autol veidi sabas püsida, et näha, kas nad ehk peatuvad kuskil läheduses.

Minuti pärast pööraski auto ühte maja hoovi. Scott tundis selle kohe ära – see oli tema vanatädi Louny kunagine maja. Verandal istus naine ja autost astus välja mees. Selgitasime neile, miks me sinna sisse sõitsime, ja rääkisime Scotti vanatädist, kes kunagi selles majas elas. Praegused omanikud olidki maja ostnud 26 aastat tagasi Lounylt ja elanud seal sellest ajast saadik. Selgus, et ühel neist on Soome ja teisel Saksa juured. Nad selgitasid ka numbrimärki: „ISA“ tähendab soome keeles vanaisa ja „OMA“ saksa keeles vanaema. Mina omakorda rääkisin, mida see eesti keeles tähendab. Selgus, et nad elavad vaid kvartali kaugusel Mary Lynne’ist ja tundsid teda hästi, nii et pidime ka neile uudise edasi andma.

Ma hakkan Mary Lynne’ist puudust tundma. Ta oli alati esimene, kes minu toidustoorisid kommenteeris, armastas mu küpsetisi ning kuna talle meeldisid väga kaisukarud, saatsin talle alati pildi, kui reisidel mõnda eriti toredat karu trehvasin. Mul on hea meel, et Scott jõudis talle anda Murano klaasist karu kuju, mille me Veneetsiast tõime.

Mõned reisid planeeritakse kuid ette. Teised juhtuvad äkki – ja hoopis teistsugustel põhjustel.

 

Arizona dreaming with desert vibes. Ei ole halba ilma, on vaid vale riietus (ja meil olid mõlemad)

Reede Sedonas tervitas meid kogu reisi ainsa külma ja vihmase päevaga – ja ühtlasi oli see kogu aprilli ainus külm ja vihmane päev Sedonas. Hommik algas veel lihtsalt pilvisena, nii et olime optimistlikud ja otsustasime oma esialgsest plaanist kinni pidada: hommikusöök, matk ja mäed. Lõppude lõpuks – halb ilm on ainult vale riietuse küsimus – fakt, mis meenus meile kohe, kui saime aru, et olime pakkides arvestanud kõrbekuumusega... mitte Šoti mägismaa ilmaga.

Esimeseks peatuseks oli Redrock Café Redrocki külas Jõudsime sinna umbes kell 9:30, endal silme ees kuum kohv ja pannkoogid, kuid meid teavitati, et laudade ooteaeg on umbes tund. Tund aega?! Ma küll armastan head hommikusööki, aga nii kaua ma ootama võimeline ei ole. Käiku läks plaan B: sõitsime tagasi Sedonasse ja läksime Shorebird’i, mis oli tegelikult mu esialgne valik (lihtsalt avati alles kell 10:00 ja alguses me ei tahtnud nii kaua oodata).

Perfektne ajastus – jõudsime veidi enne avamist ja saime kohe esimese laua. Hommikusöök oli suurepärane: mina võtsin posheeritud munad vähjakotlettidega (ülihea) ja Scott võttis kolme liha burgeri, mida ta ka väga kiitis.

Kõht täis, sõitsime ringi ja imetlesime kuulsat Sedona punaste kaljude maastikku. Selleks ajaks oli vihmasadu tugevamaks muutunud ja olgem ausad... matkamine läks ametlikult plaanist maha. Samas muutis dramaatiline ja tume taevas vaated veelgi maagilisemaks. Fotograaf minus rõõmustas.

Käisime ka Scotti vanu radu avastamas, püüdes leida maja, kus ta kunagi elas. Tulemusteta – kas oli maja  kadunud või Scotti mälu polnud lihtsalt kõige usaldusväärsem enam.

Kella 11:30 paiku võtsime suuna Sedonuts’i suunas – tegemist on väikese sõõrikupoega, millest olin lugenud (avatud 7:00–12:00 või kuni sõõrikud otsas). Kohale jõudes oli järjekord uksest välja, kuid ilma sõõrikuteta me sealt lahkuda ei plaaninud. Ja see tasus end ära: väljusime poest kotitäie värskete pontshikutega.

Ülejäänud pärastlõuna möödus rahulikult. Naasesime hotelli, sõime oma sõõrikuid ja vaatasime rõdult mägesid... ja siis, kuna Sedonal näikse olevat kombeks üllatada, hakkas sadama lund.

Võtsime kaasa vihmavarjud (ja olime endiselt ilmastiku jaoks täiesti valesti riides) ning läksime jalutama Sedona kesklinna, trotsides vihma ja nautides vaateid.

Õhtusöögi ostsime kaasa, sõime hotellis kõhu täis ja läksime magama.

Arizona dreaming with desert vibes. Öökullivõikudest kanjonioravateni

 

Mõni meist on selgelt rohkem päikest saanud

Kõrvarõngad

Röstitud öökulli hommikusöök ja heakskiidetud võileivad

Üleval: kaktusefriikad ja rooskapsad

All: koriandrisai, piisonisteigid, lõgismaovorstid

Päev algas Flagstaffis röstitud öökulli kohvikus. See oli meil juba eelmisel päeval välja valitud ja kaardile märgitud. Pärast värskendavat hommikust jalutuskäiku jahedas mägiõhus jõudsime näljastena kohale.

Scott tellis võileiva ja kuulutas pärast iga teist suutäit: “Jeerum kui hea.” Ta andis ühtlasi ka kõikidele teenindajatele teada, et Euroopas pole võimalik korralikkugi võileiba saada, heast rääkimata - ainult mingid “õnnetud võikusarnased saiaviilud ühe juustu- ja ühe singiviiluga”. Scott võtab võileivamajandust väga tõsiselt.

Mina tellisin omleti brie juustu, prosciutto ja viigimarjamoosiga (jep, see on megahea kombo!) ning koheva mustikapannkoogi. Kõik oli suurepärane.

Kui Scott hotellist välja meid registreeris, jalutasin mina nende poes - ja avastasin muuhulgas, et seal müüakse täiesti tavalise suurusega küünlaid 58 dollari eest. Kui nüüd mõni lojaalne lugeja tahab kunagi lõhnaküünlale kulutada sama palju kui näiteks parfüümile, siis ma tean nüüd täpselt, kuhu teil minna soovitada.

Seejärel võtsime suuna Grand Canyoni poole. Tee peal tegime peatuse ühes kohalikus indiaanlaste (põlisrahva? või mis see korrektne termin tänapäeval on?) poes, kust soetasime meie selle aasta jõuluehted ja mulle veel ühed kõrvarõngad (vaata pilti).

Varustatud ChatGPT abil koostatud parimate vaateplatvormide nimekirjaga, veetsime järgmised tunnid South Rimi imelisi vaateid nautides. Päike paistis, oravad tegutsesid – ja üks eriti asjalik tegelane jõi vett otse pudelist, mida üks turist talle pakkus.

Järgmine peatus: Sedona, Scotti kunagine kodulinn, kus ta elas ligi kolm aastat. Teekond sinna kulges läbi Oak Creek Canyoni ning sealse vaateplatvormi, kuhu jõudsime just napilt enne väravate sulgemist kell 17 (sõitsime parklasse kell 16:50). Kes paneb sellised vaated kella viiest lukku, ah? Vaated olid suurepärased ja tuul rohkem tormi mõõtu. Meie selfie oli suhteliselt tuulest viidud – vaata pilti.

Kui olime Sedonasse jõudnud, seadsime ennast kiirelt hotellis sisse ja sõitsime kohe ka Sedona lennujaama vaateplatvormile, et päikeseloojangut nautida – suurepärane päeva lõpp, kuldse valguse ja punaste kivimägede taustal.

Õhtusöök oli Cowboy Clubis ja menüü oli tõeline Metsiku Lääne elamus: kaktusefriikad, piisonisteigid, lõgismao-vorstid, koriandrisai ja röstitud rooskapsad. 

Arizona dreaming with desert vibes. Neoontulede alt kõrbeöödesse

 

Teeäärses Mehhiko puhvetis olid veel jõulud

Need väikesed raamatukogud... Mulle nii meeldivad

Kõik head asjad saavad ükskord otsa - ja täna oli aeg Las Vegasega selleks korraks hüvasti jätta (taustaks dramaatiline muusika ja aegluubis viibe mänguautomaatidele). Võtsime rendiauto, mis osutus täiesti uueks, läikivaks ja läbisõiduga vaid 3000 km. Ja tuli koos iseloomuga. Aga sellest veidi hiljem.

Tänase teekonna esimene peatus: Me Gusta Tacos Hendersonis (jah, me oleme hea söögi nimel valmis teekonna ette võtma). Nagu alati, oli toit suurepärane. Tellisime aina juurde ja sõime, nagu poleks kolm päeva toitu näinud. Aga suurepärastele tacodele järgnes suurejooneline pettumus. Tellisime churros’e, kujutledes ette sooja, kaneeliga ülepuistatud õlist tilkuvat küpsetist, mille kõrvale tuleb mõnus šokolaadi- või karamellikaste. Mida me saime? Üksik sirge churro paberi sees. Ei mingit kastet.  Lihtsalt… see õnnetu üksik churro.

Järgmiseks: Hooveri tamm, muljetavaldav insenerikunsti meistriteos. Lugejale siinkohal mõned faktid:

• See ehitati suure depressiooni ajal (1931–1936)
• Tol ajal oli see maailma kõrgeim tamm
• See on hoiab tagasi Meadi järve, mis on USA suurim veehoidla
• Tamm toodab elektrit Nevadale, Arizonale ja Californias asuvatele aladele

Jalutasime ringi ja liikusime edasi-tagasi Nevada ja Arizona vahel. Kõndisime ka üle Mike O’Callaghan–Pat Tillmani mälestussilla, mis ulatub 268 meetri kõrgusele Colorado jõe kohal. Vaated olid imelised. Tuul oli eluohtlik. Hoidsime pilte tehes telefonidest kinni nagu lotovõidupiletitest. Silla äär oli täis tuulega lendu läinud mütse - kübarad, nokatsid, võib-olla isegi mõni eksinud parukas.

Tagasi teele ning Scott oli järjest frustreerunum oma pidevas võitluses meie auto kruiisiassistendiga, mis tahtis meeleheitlikult olla meie kolmas reisikaaslane ja giid. Lakkamatu piiksumine ja roolist haaramine ajas Scotti närvi ja ta ei olnud erinevate vandesõnadega ka kitsi, samal ajal, kui ta (edutult) otsis nuppu, mis selle kõik välja lülitaks.

Õhtuks jõudsime Flagstaffi, armsasse ülikoolilinna mägede vahel - ja väike fun fact: Scott töötas kunagi siin spordipoes!

Meie motellituba ületas kõik meie ootused: ruumikas, laitmatult puhas, voodid pehmed nagu pilved, KitchenAid’i veekeetja ja üllatavalt mõnus dušš. Viisime asjad tuppa ja tegime jalutuskäigu kesklinna, nautides linna mõnusat ja rahulikku atmosfääri.

Õhtusöögiks oli pasta, millele järgnesid küpsised - sest noh, ilmselgelt kui teele jääb küpsisepood, siis sealt me naljalt mööda ei kõnni.