106

50 shades of inefficiency. Vihma käest räästa alla.

Hommikul oli kõik veel ilus - ärkasime tund aega enne kella, saime rahulikult oma mangod ära süüa ja pizzalõigud ja jogurti. Ja kohvi juua. Ning lennujaama jalutada. Turvakontrollist sai läbi nii taskunoa kui veepudeliga. Life's a mango. Or many mangoes.

Kell 11:10 pidi boarding algama, aga lennuk polnud veel Puerto Princesassegi jõudnud. Asi hakkas natuke kahtlane tunduma. Ca pool tundi peale ettenähtud väljumisaega anti (küsimise peale, mind you!) teada, et väljalend hilineb ca kolm tundi, kuna Manilas pole aircrafti käepärast. Hea, et nad seda ikka aegsasti ütlesid, eksole. Meil oli kahe lennu vahe Manilas täpselt kolm tundi. Uurisime võimalusi lennu ümberbronnimiseks, selgus, et võimalused olid kasinad. Kui sedagi. Uusi pileteid ei riskinud enne osta, kui lennuk Manilast tulema hakkaks.

Jalutasime üle tee sööma. Suht jama oli. Jalutasime terminali tagasi. Jälle vee ja taskunoaga.

Air Asia jagas söögipakikesi - kotlett, pakk riisi ja kolm šampinjoniviilu. Pudel vett ka. Taimetoitlane sai omale kohvikust ise sobiva eine valida. "Sobiv" on siinkohal tinglik väljend.

Kolm tundi hiljem polnud Manilast lennuk endiselt startinud. Kui see sealt lõpuks õhku tõusis, otsustasime loota parimat ning ostsime omale uued piletid Manilast Hong Kongi. Selgus, et parim pakkumine oli Philippine Airlinesil, mis tegelikult lendas sellisel kellaajal veel ainsana antud marsruudil.

Air Asia lennul oksendas üks viieaastane piiga meie ees terve lennu Puerto Princesast Manilasse.

Helena pagasile pandi peale silt "Rush luggage", et ta selle Manilas kiirelt kätte saaks ja me mingigi lennu peale jõuaks. Ilmselgelt ei ole selle sildi sisu pagasikäitlejatele selgitatud.

Jõudsime teise terminali juurde. Otsisime departures sissepääsu, mis osutus parajaks väljakutseks. Peale check-ini selgus, et departure tax on juba piletihinna sees ning meil seega ootamatult ca 500 peesot vaba raha. Panime sellest osa kohvi alla. Siin lennujaamas oli turvakontroll põhjalikum ja taskunuga kinnisesse tsooni ei lubatud. Helena pidi ka oma käsipagasi alla saatma ning jäi lennujaama ringi liikuma kilekotike dokumentidega näpus. Sedasama käsipagasit nägime ca pool tundi hiljem ühe Philippine Airlines poisi seljas, kes selle ka lennukisse toimetas.

Pardaleminek oli koba peale - ühtegi silti kuskil polnud, igal pool olid vaid avatud uksed ja vabad koridorid.

Lennukis sai süüa ja kohvi ja veini! :) Valge šokolaadi mousse oli eriti hea. Ja külm valge vein ka. Kompenseeris mõnevõrra muid jamasid. Tuju hakkas ka veidi tõusma.

Kohalejõudes vahetasime raha ning läksime bussipeatusse. Ma tundsin kohe joonelt puudust kõikidest neist toredatest ja sõbralikest ja naeratavatest filipiinodest. Bussijuht andis meile kõigepealt teada, et pileti eest tuleb anda täpne raha, sest raha tagastamist ei toimu. Lennujaamas! Seal, kus turistid tavaliselt ATMist sajaseid saavad. Bussipilet maksis 23. Hakkasime siis võimalikult täpset raha otsima, mille peale bussijuht ärritus. Pileteid me ei saanud.

Hiljem ärritusime meie, sest ühelt poolt vajus meile üks ning teiselt poolt teine tukkuv vanamees selga. See teine oli päeva veetnud ilmselgelt mingi söökla köögis, temaga kaasneva lõhna järgi otsustades. Süüa ma seal poleks tahtnud. Tegelikult, ma ei väsi kordamast, ma absoluutselt ei hinda hiina kööki. St, et ma hindan seda väga-väga madalalt.

Jõudsime oma broneeritud guesthouse'i ette (kell 2 öösel) ning pidime läbi murdma karjast majutusepakkujatest ning muidu kergelt või mitte nii kergelt joobes ja laksu all olevatest tüüpidest.

Tuba ise oli üllatavalt mõistlik ning läksime magama.

Thomas the Train

Kuna olime kella kuuese bussi broneerinud, kus meil paluti pool kuus kohal olla (et jõuaks pakid ilusti katusele laduda jne. Nädala nali), siis panime 5:20 äratuse ning saime ca poole kuuest liikuma. Väljas oli veel pime ning küla elektrit sellisel kellaajal pole, seega liikusime terminali suunas otsmikulampidega :) Jõudsime 5:40 kohale ning otseloomulikult ei hakanud keegi midagi pakkima enne kui kell oli 5:55. Viimane reisija toodi alles kella 6:05ks kohale. Päike tõusis ka ja mägede vahel sõites olid väga kaunid vaated.

Puerto Princesas läksime Robinson Malli ette, et kui see kell 10 avatakse, saaks kohe kimbape süüa ja toidupoes paar sisseostu teha. Kell 9:55 keerati kõlarid põhja ning meid tervitati filipiini hümniga. Osad seisid püsti ka.

Ostsime tee äärest veel mõned mangod (loe: paar kilo) ning läksime hotelli. Tegime seal ühtlasi lõunase napi.

Pealelõunal käisime supermarketis ning pizzat söömas.

Balkani invasioon

Täna hommikul sättis Balkani grupp ennast meie ukse ette laua taha hommikust sööma. Olles enne öö otsa kõrvaltoas norsanud ja siis kella kuuest ringi jooksma hakanud. Muuhulgas meie akna taga. Päeva peale hõivasid nad ka mõlemad hammockid. Ämblik oli ka vannitoas tagasi (palusime resorti tütarlapsel selle välja viia).

Sõime totaalselt üle.

Head naistepäeva! Skorpion, hiigelämblik ja nahkhiir

  

Otsustasime, et täna on see päev, kui läheme avastame ümbruskonda. Trippisime ca 800 meetri kaugusel olevasse randa ja pidasime seda piisavaks väljakutseks. Tagasijõudes tegime napi :)

Üldiselt tundub, et on aeg hakata liikuma. Poisid leidsid rannast suure skorpioni, meie vannitoas redutas tarantlimõõtu ämblik (ajasime ta aknast välja), toas lendasid ringi hiigelherilaselised ja restoranis pani pea kohal ringi nahkhiir.

Lisaks on resorti majutunud kari Balkani pensionäre, kes on hõivanud meie laua (selle pistikupesa ääres).

Ehituskunst

Ühe majutusasutuse omanikud on otsustanud, et nüüd on õige aeg tubadesse ka vannitoad ehitada. Selle asemel, et need tuppa või koridori ehitada, kerkivad need hetkel maja väliskülgedele :)

Kõik muu oli nagu tavaliselt - söök, puuviljad, rand, raamatud. Almodovari filmi vaatasime ka.

Flavoured Miguel

Sain poodi minnes kolme, silma järgi viieaastase tütarlapsega tuttavaks. Selgus, et kõik kolm on üheksased ning käivad kolmandas klassis. Go figure. Rääkisid muuhulgas, et koolis käiakse siin seitse aastat.

Ostsime kookosõli, pudel maksis alla euro. Valikus oli nii piparmündi kui mentooliga õli.

Lihtne elu

Hommikusöögiks mango ja ananass, lõunaks läätsed või kookospähkel, õhtuks friteeritud banaanid rummiga või toores kala wasabi või ingveriga.

Same-same

Kuna auuli pole vahepeal meelelahutuskeskust ehitatud, siis mööduvad päevad endiselt rannas ja süües ja lugedes. Pediküüris käisin ka, sest tundus, et Balil tehtu vajas värskendamist.

Lazy is what happens

 

Põgus plaan oli täna waterfalli juurde minna, aga magasime taas poole päevani :) Jalutasime hiljem küla peal ringi ja tutvusime terve rea laste ning ühe erakordselt suure kuldiga.

Sattusime ka kohalikku "kaubanduskeskusse" ehk erakordselt suurde poodi siinsete ülejäänutega võrreldes. Seal tundus olevat ka "täiskasvanute osakond" - pakuti nii täispuhutavaid jalgu kui plastmassist rinnapartiisid.

Coconutty

Läksime arbuusi ostma. Aga tee peal sattusime eriti suurte kookospähklite peale ja tarbisime hoopis neid. Kõige nooremad polnud, viljaliha oli suhteliselt kõva, aga seda oli erakordselt palju. Vägahea! :)

Õhtusöögi lõpetuseks võtsime rummis praetud banaanid. Niiea!

I see pattern

Päevad koosnevad magamisest, söömisest, lugemisest, rohkest puuviljast, meres käimisest. Being lazy. Helena jõudis ka kohale.

Maybe tomorrow

Seda lauset olen ma nüüd iga päev oma hotellis kuulnud vastuseks küsimusele, et kas internetti on täna. Aga homme checkin välja siit. Isegi kui see müstiline internet kohale jõuab, pole mul sellest kasu.

Jellyfishe polnud täna, ujumas (no tegelikult käin ma vees pikutamas) oli täitsa mõnus käia nii.

Lõunast üles, brunch, rand, vesi, hammock, raamat, sashimi, internet + ice coffee, õhtusöök ja nii ongi päev läbi :)

Not working, ma'am

Kuna keegi mulle siin hommikusööki rõdule ei too (ja mul pole ka rõdu), siis ei olnud ma hommikul ka eriti motiveeritud ennast voodist üles ajama. Kell pool 12 jõudsin lõpuks siiski brunchile. Võtsin tomati-sibulaomleti, mis serveeritakse menüü kohaselt nelja viilu röstsaia ja tee või kohviga. Menüüs oli ununenud mainimata, et lisaks tõstetakse omleti peale ka lusikatäis apelsinimoosi. Kohvi nime all jõudis lauale kruusitäis kuuma vett ja pakk 3in1 kohvi. Oeh. Bali kohvi tahaks.

Küsisin hotelli tütarlapselt, et kuidas täpsemalt vannitoas dushisegistist vee voolama saaks. "Not working, ma'am, use the bathroom downstairs"

Ilm on palav ja paari minutiga higi voolab. Õnneks pole merevesi kuigi soe (me räägime siin hetkel siinsetest standarditest mitte Pirita rannast, eksole) ja saab seal ennast jahutamas käia.

Selgus, et resortis, mille ma alates pühapäevast broneerisin (kui Helena kohale jõuab) on Internet ka päeval. Võtsin läpaka ja telefoni kaasa ja veetsin paar tundi seal varjus internetis :) Pärast seda sai kell ka kuus ning elektroonika laadima panna, sest auuli jõudis elekter. Kella kaheksa paiku sööma minnes läks elekter ära ning terve küla oli 5 minutiks kottpime.

Sõin BBQ kala. Polnud viga.

Return of Inefficency

Täiesti hämmastav, kui kiirelt läheb meelest siinne ebaefektiivsus. Hommikul läks rahavahetusputkas 10 minutit (ja ma räägin ajast, mis ma letis olin, mitte järjekorrast). Vahetasin nii ca 100 euro jagu ringgiteid, mitte ei liigutanud miljoneid.

Ootamatult (mulle siis, mitte teistele arvatavasti) selgus, et Port Bartoni ei sõida mitte aircon van vaid uste ja akendeta "chicken bus" (või siis Aasia nägemus chicken busist). Varasemad reisijad olid juba osa kohti hõivanud, aga ainus hea koht (ukse juures, kus saab jalgu sirutada) oli veel täiesti saadaval. Ootamatult selgus ka, et buss sõidab internetis kirjas olnud 5-6 tunni asemel Port Bartoni vähem kui nelja tunniga. Selle eest oli viimane tund saviliivateel, niiet kohale jõudes olime kõik kaetud ühtlase punakaspruuni tolmukihiga.

Marge oli mulle "bussijaama" vastu tulnud ja tegime majutusasutustele ringi peale.

In the air. Again.

Pool kaheksa äratus. LRT. Buss. KLIA2. Lend Manilasse. Ja Manilast Puerto Princesasse.

Kell oli nii ca 8 õhtul, kui sain hotelli. Läksin korra välja, et midagi süüa. 500 meetri peal oli lugematu arv saiaputkasid ja mitte ühtegi puuvilja. Poest sain paar jogurtit.

Manila lennujaam ja Air Asia menüü

Hommikul jalutasin lennujaama. Terminali uksel oli järjekord, sest nagu ikka, sisse lasti vaid need, kelle lend väljub järgmise kahe tunni jooksul. Ehk siis kontrolliti pileteid ja pardakaarte. Esimesest turvakontrollist läbi, tuli minna järgmisse sappa, et ära maksta terminal fee. Müstika, kuidas nad ei suuda sellist asja piletihinnale lisada. Peale selle fee maksmist järgmine turvakontroll ning siis sai juba lendu oodata.

Manila lennujaamas sai shuttle'iga kolmandast terminalist neljandasse. Õigemini pani shuttle rahva maha kuskil open-air laoruumis ning kõik seisid natuke nõutult, et kuhu nüüd edasi minna tuleks. Leidsime lõpuks siiski mingi ukse, sealt läbi ning selgus, et departure areasse ei saa enne sisse kui 2 tundi enne lendu. Oleks seda varem teadnud, oleks kolmandas terminalis aega parajaks teinud, sest seal oli söögikohti. Neljanda terminali departure area ees tänaval polnud mitte midagi. Peale paari tricycle'ijuhi. Kui lõpuks sisse sai, meenus mulle küll, et tegemist on üheainsa ruumiga, kus ainus "toitlustus" on Air Asia kiirnuudlilett. Vaatasin kadedalt läbi klaasi paistvat domestic lendude saali. Ooteruum oli täis konditsioneere, niiet mul oli seljas top, pikkade käistega särk, sall ja fliis ning ma tundsin puudust veel kapuutsist või mütsist, sest kõrvad külmetasid. Ka ülejäänud rahvas, kellel oli, olid omale paksud riided selga ajanud.

Lennukis Air Asia menüüd vaadates selgus, et kogu sooja toidu valik on lihapõhine ning lisaks on neil kiri, et oma toidu tarbimine keelatud.

Kuala Lumpuris sõitsin Shahabi juurde. Mängisime nende juures piljardit ning käisime peale südaööd õhtust söömas. Niiea on taas olla riigis, kus on hea söök :)

Milkfish and bay view

Peale hommikusööki liikusin "bussiterminali", et tagasi Puerto Princesasse sõita. Ka tagasitee oli mägine ning kurviline ning ühel venelannal oli nii halb olla, et tegime tee peal peatuse. Kui ta ennast natuke kogunud oli, siis sõitsime edasi ning bussijuht võttis selle peale kurve eriti aeglaselt :)

Olin otsustanud omale hotelli lennujaama lähedusse vaadata, sest hommikul ootas ees kella kümnene lend. Hakkasin just ühte sisse minema, kui mööduv tricycle mulle soodsast hotellist rääkima hakkas. Kohe "siinsamas" lähedal olevat, ta võib mind 20 peeso eest ära viia. Uurisin siis täpsemalt, et kus, sest sellised "sõprade" kohad kipuvad teinekord ülejärgmises auulis olema. Võtsin kaardi ette ja juht kinnitas jätkuvalt, et kohe siinsamas on. Ning pakkus siis, et viib mind tasuta kohale. Selgus, et nimetatud lodge oli ca 200 meetri kaugusel :) Ma maksin seal linnas tavaliselt 10 peesot 3-4 km otsa eest. Aga tuba oli OK ja sinna ma jäin.

Lõunat sõin mingi kallimat sorti hotelli ülemise korruse suurepärase lahevaatega restoranis. Kujutasin ette, kuidas sellises kohas mulle miniatuurne ports tuuakse. Aga lauale toodi vaagnal terve kala, baklažaan, mangosalat ja eraldi veel riis. Ma ei jõudnud kõike äragi süüa :)

50 shades of Emerald

Kuked ärkavad siin päikesetõusuga (mis on õnneks alles peale kuut) ning alustavad kiremist. Kell seitse hakkab resorti pererahvas õue pealt kuivanud lehti riisuma. Ja need lehed pole mitte väikesed sahvisevad lehekesed, vaid suured  ja kõvakskuivanud, mille riisumine tundub sellisel kellaajal nagu lennujaama kõrval elamine.

Resorti tütarlaps küsis minult hommikul, et mis mu tänase päeva "activity" on. Ma ei osanud kohe kuidagi reageeridagi. Rannas hängimine, lugemine ja söömine? :D Ta pakkus waterfalli välja, aga ma ei tea, sinna suunda jäävad ka plaataniletid ja ma ei saa neist kaugemale :)

Kõikidele numbritele (arve summad, mingid kogused) lisatakse siin alati "only" järele. Nii on mu õhtusöök maksnud näiteks 250 peesot only. Või täpsustatakse üle, et "One pizza only?". Ma ei tahaks alati nõustuda, et ühe pizza tellimine sööja kohta "ainult" on või et mu õhtusöögi summa "ainult" 250 peesot on ;)

Iga hommik üles ärgates ja terrassilt merd vaadates hämmastab selle värvivalik mind.