Hommikul oli kõik veel ilus - ärkasime tund aega enne kella, saime rahulikult oma mangod ära süüa ja pizzalõigud ja jogurti. Ja kohvi juua. Ning lennujaama jalutada. Turvakontrollist sai läbi nii taskunoa kui veepudeliga. Life's a mango. Or many mangoes.
Kell 11:10 pidi boarding algama, aga lennuk polnud veel Puerto Princesassegi jõudnud. Asi hakkas natuke kahtlane tunduma. Ca pool tundi peale ettenähtud väljumisaega anti (küsimise peale, mind you!) teada, et väljalend hilineb ca kolm tundi, kuna Manilas pole aircrafti käepärast. Hea, et nad seda ikka aegsasti ütlesid, eksole. Meil oli kahe lennu vahe Manilas täpselt kolm tundi. Uurisime võimalusi lennu ümberbronnimiseks, selgus, et võimalused olid kasinad. Kui sedagi. Uusi pileteid ei riskinud enne osta, kui lennuk Manilast tulema hakkaks.
Jalutasime üle tee sööma. Suht jama oli. Jalutasime terminali tagasi. Jälle vee ja taskunoaga.
Air Asia jagas söögipakikesi - kotlett, pakk riisi ja kolm šampinjoniviilu. Pudel vett ka. Taimetoitlane sai omale kohvikust ise sobiva eine valida. "Sobiv" on siinkohal tinglik väljend.
Kolm tundi hiljem polnud Manilast lennuk endiselt startinud. Kui see sealt lõpuks õhku tõusis, otsustasime loota parimat ning ostsime omale uued piletid Manilast Hong Kongi. Selgus, et parim pakkumine oli Philippine Airlinesil, mis tegelikult lendas sellisel kellaajal veel ainsana antud marsruudil.
Air Asia lennul oksendas üks viieaastane piiga meie ees terve lennu Puerto Princesast Manilasse.
Helena pagasile pandi peale silt "Rush luggage", et ta selle Manilas kiirelt kätte saaks ja me mingigi lennu peale jõuaks. Ilmselgelt ei ole selle sildi sisu pagasikäitlejatele selgitatud.
Jõudsime teise terminali juurde. Otsisime departures sissepääsu, mis osutus parajaks väljakutseks. Peale check-ini selgus, et departure tax on juba piletihinna sees ning meil seega ootamatult ca 500 peesot vaba raha. Panime sellest osa kohvi alla. Siin lennujaamas oli turvakontroll põhjalikum ja taskunuga kinnisesse tsooni ei lubatud. Helena pidi ka oma käsipagasi alla saatma ning jäi lennujaama ringi liikuma kilekotike dokumentidega näpus. Sedasama käsipagasit nägime ca pool tundi hiljem ühe Philippine Airlines poisi seljas, kes selle ka lennukisse toimetas.
Pardaleminek oli koba peale - ühtegi silti kuskil polnud, igal pool olid vaid avatud uksed ja vabad koridorid.
Lennukis sai süüa ja kohvi ja veini! :) Valge šokolaadi mousse oli eriti hea. Ja külm valge vein ka. Kompenseeris mõnevõrra muid jamasid. Tuju hakkas ka veidi tõusma.
Kohalejõudes vahetasime raha ning läksime bussipeatusse. Ma tundsin kohe joonelt puudust kõikidest neist toredatest ja sõbralikest ja naeratavatest filipiinodest. Bussijuht andis meile kõigepealt teada, et pileti eest tuleb anda täpne raha, sest raha tagastamist ei toimu. Lennujaamas! Seal, kus turistid tavaliselt ATMist sajaseid saavad. Bussipilet maksis 23. Hakkasime siis võimalikult täpset raha otsima, mille peale bussijuht ärritus. Pileteid me ei saanud.
Hiljem ärritusime meie, sest ühelt poolt vajus meile üks ning teiselt poolt teine tukkuv vanamees selga. See teine oli päeva veetnud ilmselgelt mingi söökla köögis, temaga kaasneva lõhna järgi otsustades. Süüa ma seal poleks tahtnud. Tegelikult, ma ei väsi kordamast, ma absoluutselt ei hinda hiina kööki. St, et ma hindan seda väga-väga madalalt.
Jõudsime oma broneeritud guesthouse'i ette (kell 2 öösel) ning pidime läbi murdma karjast majutusepakkujatest ning muidu kergelt või mitte nii kergelt joobes ja laksu all olevatest tüüpidest.
Tuba ise oli üllatavalt mõistlik ning läksime magama.
Kell 11:10 pidi boarding algama, aga lennuk polnud veel Puerto Princesassegi jõudnud. Asi hakkas natuke kahtlane tunduma. Ca pool tundi peale ettenähtud väljumisaega anti (küsimise peale, mind you!) teada, et väljalend hilineb ca kolm tundi, kuna Manilas pole aircrafti käepärast. Hea, et nad seda ikka aegsasti ütlesid, eksole. Meil oli kahe lennu vahe Manilas täpselt kolm tundi. Uurisime võimalusi lennu ümberbronnimiseks, selgus, et võimalused olid kasinad. Kui sedagi. Uusi pileteid ei riskinud enne osta, kui lennuk Manilast tulema hakkaks.
Jalutasime üle tee sööma. Suht jama oli. Jalutasime terminali tagasi. Jälle vee ja taskunoaga.
Air Asia jagas söögipakikesi - kotlett, pakk riisi ja kolm šampinjoniviilu. Pudel vett ka. Taimetoitlane sai omale kohvikust ise sobiva eine valida. "Sobiv" on siinkohal tinglik väljend.
Kolm tundi hiljem polnud Manilast lennuk endiselt startinud. Kui see sealt lõpuks õhku tõusis, otsustasime loota parimat ning ostsime omale uued piletid Manilast Hong Kongi. Selgus, et parim pakkumine oli Philippine Airlinesil, mis tegelikult lendas sellisel kellaajal veel ainsana antud marsruudil.
Air Asia lennul oksendas üks viieaastane piiga meie ees terve lennu Puerto Princesast Manilasse.
Helena pagasile pandi peale silt "Rush luggage", et ta selle Manilas kiirelt kätte saaks ja me mingigi lennu peale jõuaks. Ilmselgelt ei ole selle sildi sisu pagasikäitlejatele selgitatud.
Jõudsime teise terminali juurde. Otsisime departures sissepääsu, mis osutus parajaks väljakutseks. Peale check-ini selgus, et departure tax on juba piletihinna sees ning meil seega ootamatult ca 500 peesot vaba raha. Panime sellest osa kohvi alla. Siin lennujaamas oli turvakontroll põhjalikum ja taskunuga kinnisesse tsooni ei lubatud. Helena pidi ka oma käsipagasi alla saatma ning jäi lennujaama ringi liikuma kilekotike dokumentidega näpus. Sedasama käsipagasit nägime ca pool tundi hiljem ühe Philippine Airlines poisi seljas, kes selle ka lennukisse toimetas.
Pardaleminek oli koba peale - ühtegi silti kuskil polnud, igal pool olid vaid avatud uksed ja vabad koridorid.
Lennukis sai süüa ja kohvi ja veini! :) Valge šokolaadi mousse oli eriti hea. Ja külm valge vein ka. Kompenseeris mõnevõrra muid jamasid. Tuju hakkas ka veidi tõusma.
Kohalejõudes vahetasime raha ning läksime bussipeatusse. Ma tundsin kohe joonelt puudust kõikidest neist toredatest ja sõbralikest ja naeratavatest filipiinodest. Bussijuht andis meile kõigepealt teada, et pileti eest tuleb anda täpne raha, sest raha tagastamist ei toimu. Lennujaamas! Seal, kus turistid tavaliselt ATMist sajaseid saavad. Bussipilet maksis 23. Hakkasime siis võimalikult täpset raha otsima, mille peale bussijuht ärritus. Pileteid me ei saanud.
Hiljem ärritusime meie, sest ühelt poolt vajus meile üks ning teiselt poolt teine tukkuv vanamees selga. See teine oli päeva veetnud ilmselgelt mingi söökla köögis, temaga kaasneva lõhna järgi otsustades. Süüa ma seal poleks tahtnud. Tegelikult, ma ei väsi kordamast, ma absoluutselt ei hinda hiina kööki. St, et ma hindan seda väga-väga madalalt.
Jõudsime oma broneeritud guesthouse'i ette (kell 2 öösel) ning pidime läbi murdma karjast majutusepakkujatest ning muidu kergelt või mitte nii kergelt joobes ja laksu all olevatest tüüpidest.
Tuba ise oli üllatavalt mõistlik ning läksime magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar