reede, 1. november 2019

A Portuguesa. Tere tulemast!






Lissaboni jõudes tellisime Bolti. Bolt lasi pealevõtu kohaks valida kas T1 lahkuvad lennud või T2. Me seisime T1 saabuvates lendudes, sest noh, me ju saabusime. Lootsime, et Boltijuht on mõtlev juht ning saab aru, kuhu tulla. Eriti kui me talle sõnumi saatsime. Paistab, et ei olnud ning peale kümmet minutit lähikonnas tiirutamist läks ta lihtsalt ära. Tellisime uue. Tema vähemalt oli nõus meiega telefoni teel portugali keeles rääkima. Õnneks hakkas meil üks politseinik silma, kellele me Polina telefoni kätte surusime ja taksojuhiga kokku palusime leppida, et kus pealevõtmine toimuda võiks. Selgus, et peame minema tagasi terminali sisse, teisele korrusele, siis sealt välja ja juba olemegi lahkuvate lendude parklas, mis on täiesti ilmselge koht saabuvate reisijate pealevõtmiseks.

Lissabonis oli meil korter broneeritud Alfamasse. Lõuna-Euroopale kohase mitte-efektiivuse tulemusena ei olnud korteril võtmeboksi vaid võtme järele tuli minna 25 minuti kaugusele “Tere-tulemast-keskusesse”. Ja just võtme, mitte võtmete, kuigi meid oli kaks. Tütarlaps selgitas, et vaatamata sellele, et meil oli korter bronnitud kahele inimesele, oleks tulnud teine võti varem tellida. Aga meil on siiski võimalus järgmisel päeval tulla tagasi sinna keskusesse ning saada 30-eurose deposiidi eest teine võti. Et hiljem sularahas makstud deposiit tagasi saada (sest krediitkaardid on nõrkadele!) tuleb meil päev enne Lissabonist lahkumist võti neile sinna keskusesse ka tagasi viia. Võtsime oma ühe võtme ja takso ning sõitsime korterisse.

Täiendavate mugavustena pakkus haldusfirma “Teretulemast pakikest”, vetsupaberit esimeseks ööks, kauneid vaateid mahajäetud majadele otse meie õues ning rohkelt trahve, mida kõike rakendatakse, kui me peaksime näiteks võtmed ära kaotama. Põnevusega avasime siis vähemalt selle Welcome pakikese, kust tuli välja nõudepesushvamm, lapp, nõudepesuvahend ja kaks supilusikatäit oliiviõli (villitud umbes samasuurde pudelisse kui lõhnatestrid) - tundsime ennast äärmiselt teretulnult!

Jagasime toad ära ning läksime välja, et natuke jalgu sirutada ja õhtust süüa. Kõigest mõnesaja meetri kaugusel meie korterist oli ka A Baiuca, see ehe fadokoht, kus kõik, ka meie mõned aastad tagasi Scottiga pisarad silmas väljusime ja mille toidust ma siiani koos lasteaiaaegse munapudruga õudusunenägusid näen. Tänavad olid täis “koduse portugali toiduga” restorane, kõikidele ühed ja samad, reaalsust mittepeegeldavad praefotod seinal. Astusime lõpuks ühte sisse ning tellisime omale portugalipäraselt praetud kaheksajala kartulitega. Lauda jõudis taldrikutäis õli, milles ujus paar kaheksajala jalga ja neli vesist kartulit.

pühapäev, 27. oktoober 2019

Go Blue. Värvid.









Täiesti imeline sügis on meie kanti kohale jõudnud. Vähem kui kuu aega tagasi kui ma siia jõudsin, oli kõik veel roheline ning tänaseks on tänavad täis kollaseid, oranzhe ning punaseid toone. Kõik pildid on tehtud ca 500 meetri raadiuses kodust :)

laupäev, 19. oktoober 2019

Go Blue. Kõrvitsapidu. Livonia.
















Kõik sai alguse sellest, et naisterahvas, kes selles majas elab, ei olnud rahul olukorraga, kus tema maja on nii kaugel tupiktänava lõpus, et halloweeni ajal ei vaevunud ükski laps nii kaugele kõndima, et kommi või pommi küsida. Seega hakkas ta kümmekond aastat tagasi järjest rohkem dekoratsioone oma hoovi üles panema ning on praeguseks otsapidi juba ka naabri hoovi jõudnud. Kuuldavasti kuluvat tal abikaasaga praeguseks iga aasta kaks nädalat, et kõik dekoratsioonid üles saada. Vähemalt ei pea ta enam külastajate vähesuse üle kurtma - tänav, õu ja isegi nende terrass oli uudistajaid täis.

Hea lugeja - kui ka sina tahad oma majaesise või rõdu kaunistada luukerede või muu taolisega, siis nüüd tead, kust ideid saab.

reede, 18. oktoober 2019

Go Blue. Kõrvitsapidu. Howell.









Ma ei tea tähtpäevi, mida siin riigis tõsisemalt võetakse kui kõrvitsapidu ja jõulud. Isegi neljas juuli ning valentinipäev kahvatuvad nende kahe puhul ülespandud dekoratsioonide kõrval. Siin ja järgmises postituses väike ülevaade uhkematest kaunistustest. Vaata ka hiljutist Washington D.C. postitust sealsetest majaesistest.

Aga siin on kaks hoovi, mis asuvad Howellis. Üks naabritest on oma hoovi üles pannud rea stseene õudusfilmidest (Hitchcocki Psühho, Poltergeist jmt) ning kohe kõrvalhoovis on suuremat sorti surnuaia lavastus.

teisipäev, 15. oktoober 2019

Experience Washington D.C. Õhtusöök.











Kuna päev möödus konverentsil, siis mul muust polegi aru anda kui õhtusöögist. Läksime uuesti Roofers Unioni, saime seekord sisse ning ka süüa. Söök oli muide väga hea - sibulasupp, röstitud rooskapsad, pasteet, kodused friikad ja õlu. Käisime veel tuledes Washingtoni monumenti vaatamas :)

esmaspäev, 14. oktoober 2019

Experience Washington D.C. Kuidas me Washingtoni monumendi otsas käisime ja saksa turistide päeva tegime.






















Hommikul tõusime enne kukke ja koitu, võtsime takso ning sõitsime piletisappa. Jõudsime ca tund enne kassa avamist ning enne meid oli seal umbes 99 inimest juba. Kasutasin aega otstarbekalt ning vaatasin, kuidas tõusev päike kuldab Lincolni monumenti, samal ajal kui kuu vaikselt sinna taha kaob. Selleks ajaks kui piletiluugid avanesid, oli järjekord vähemalt pool kilomeetrit pikk. Kuna me osanud päeva nii hästi planeerida, võtsime piletid nii kella 12le kui ühesele liftile (piletid olid tasuta, muide).

Igal juhul jõudsime siiski varasemale, nautisime ülevalt avanevaid lõputuid vaateid kõikidele poliitilistele hoonetele ja mittepoliitilistele aladele. Kuna meil olid kella ühesed piletid ka veel alles, siis kõndisime piletiputka juurde lootuses, et mõni kehvem planeerija seal parajasti naiivselt piletit soovib osta. Ja täpselt nii oligi - andsime piletid ühele saksa paarile, kes sai poole tunni pärast samuti üles sõita.

Lõunat sõime taas Union Marketil, kus Scott võttis arepa ning mina lõhesalati. Sealt jalutasime läbi eramurajooni Barrack Rowsse, kus pidi olema väga äge graffititänav. Leidsime ühe graffiti. Läksime hoopis ja istusime ühele terrassile ning Scott tellis omale põhjatu mimosa. Tagasiteel hotelli avastasime Kongressi kõrvalt aiamaa, kus kasvas kõrvitsaid, rabarberit, peeti ja ilmselt veel üht-teist.

Õhtul oli plaan minna Roofers Unioni sööma, aga kohalejõudes selgus, et nad on kinni. Sõime siis üle tee asuvas Türgi restoranis ning jäime väga rahule.