esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Go blue. Ekskursioon












Ma tunnen, et eilne päev vajab eraldi postitust. Ma üldiselt pole seda eile-hommikul-ärkasin-ja-tegin-praemuna tüüpi postituste kirjutaja, aga eilse osas teen erandi. Mulle siiani meenub üks raamat, mida ma kunagi lugeda üritasin. Võimalik, et tegemist oli Indrek Jäätsi raamatuga "Aasia päevikud. Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani", kus juba esimene peatükk algas kirjeldusega, kuidas autor hommikul oma hotellitoas ärkas ja aknast sinist taevast nägi. Igal juhul esimese päeva kronoloogilisest kirjeldusest ma kaugemale ei jõudnud. Aga tagasi tulles eilsesse päeva, siis alustuseks sõitsime Detroiti, et ühes oma lemmikkohas brunchi süüa. Mina ei hakanud riskima ning võtsin taas Benny munad külmsuitsulõhega ning kohvi. Scott tellis kanavõiku, mis visuaalis oli pigem kanaburger ning suure kausitäie trühvliõli, peekoni ning juustuga friikaid. Need Benny munad olid täpselt nii imehead nagu ma mäletasin: põhjaks pool inglise muffinist (miks nad seda kuklit muffiniks nimetavad, beats me), peal rohkelt külmsuitsulõhet, kappareid, pošeeritud muna ning hollandi kaste. Selliseid muffinitorne oli taldrikul kaks ning lisandiks nende meelest salat, minu meelest peotäis rohelisi lehti. Täiesti superluks igal juhul. Scoti friikad olid ka imelised ning tema võikut ma ei proovinud.

Peale brunchi tegime ringi linnapeal, vaatasime talveturgu, kõndisime jõe ääres ning vaatasime Kanadat ning käisime peeglimajas. Ühe mahajäetud pangahoone fuajeesse oli ehitatud tavalise keskklassi tüüpiline majamakett peeglitest. Lisa pangahoone pompöösne võlvkaarte ja sammastega sisedisain ning valgusmäng ning saad väga ägeda elamuse. Kuna oli selge, et talveturu sõõrikud ning vein jäävad meist maitsmata, sest kõht oli endiselt täis, võtsime suuna Northville'i, kus mul oli netis silma jäänud üks vana mahajäetud koolimaja. Seda meil leida ei õnnestunud ning sõitsime edasi Howelli, et minna Tommy Hilfigeri outletti. Howellist läbi sõites vaatasime, et ikka nii kena väikelinn, et peaks peale outletis käimist seal natuke ringi jalutama. Kaunid jõulukaunistused ja puha. Ja no siis nägime Dairy Queeni, avatud ja puha. Tähelepanelikum ja parema mäluga lugeja juba teab meie seiklustest piimakuningannaga ning saab aru autos tekkinud elevusest. Olime valmis kohe pidurite vilinal maja ette tõmbama kui saime aru, et kell kolm pealelõunal oli kõht endiselt servini hommikusööki täis. Siis meenus, et sama teema oli meil ka eelmine kord kui Kümne Sendi Poes sõime, ei olnud enne õhtut järgmist einet vaja.

Outletcenteris on ainus mulle huvipakkuv pood Tommy Hilfiger ning 97 euro eest väljusin sealt kahe kleidi, ühe kampsuni, kahe džempri, kolme paari sokkide ja ühe triiksärgiga. Teise 97 euro eest sai Gerli omale samasuguse komplekti riideid. Proovimas pidin kaks korda käima, sest neil on 6 eseme reegel... Peale esimest ringi andsin portsu asju Scotti kätte hoiule, kes need omakorda usaldusväärsusetu poetöötaja kätte andis, et ma hiljem ilusti stangelt võtta saaksin. Kui ma siis peale teist proovimisringi oma kraami võtma läksin, üritas nimetatud töötaja mulle väita, et just selle jubeda triibulise talupojasärgi ja veel paar mõttetut asja mu abikaasa tema valvata andis. Otsisin siis saali pealt oma nodi uuesti kokku.

Sõitsime tagasi Howelli, sõime Piimakuninganna juures pekaanipähklitega jäätist, jalutasime natuke ringi ning läksime Walmarti. Sest netipoest ostetud mahlapress osutus jamaks ning viisime selle tagasi. Minu teine käik Walmarti. Mul oli netist jäänud mulje, et tegemist on mingi eriti odava ja kehva kvaliteediga poega, kus käib vaid kolmas Ameerika ostlemas. Selline sada kilo naiseilu, kes on ennast XS-suuruses liibukatesse litsunud ja nabapluus katab vaevu nibud ära ning karjatab siis poe peal oma kuut last, kellel on vähemalt viis erinevat isa, neist suurem osa parajasti kinnipidamisasutuses. Igal juhul oma päevatripi raames sinna me nüüd sattusime. Riiete hinnad vastasid tegumoele ja kvaliteedile - särke näiteks oli võimalik soetada ka ühe dollari eest. Toidukaup samas oli märksa kallim kui Aldis, aga mul on hea meel, et Walmarti klientuur Aldit avastanud pole. Samas oli seal kõike söödavat saadaval hiigelpakkides, mida nad ise armsalt peresuuruseks nimetasid. Karbid 18 munaga, maisihelbed sellistes kastides, et kui silti peal poleks, rabaks külmkapi pähe kaasa, piim lehmamõõtu kanistrites.

Sõitsime veel Bed and Breakfasti kaudu, aga selgus, et nad on pooled oma jõulukaunistused juba järgmist jõulu ootama pannud ning väljapanek oli pettumusttekitavalt kesine.

laupäev, 5. jaanuar 2019

Go blue. Aastavahetuse söögilaud


Et lugejad ei hakkaks arvama nagu Scott ainsana meie peres süüa teeks, siis ülevaade ka aastavahetuse lauast koos infoga vastutava peakoka osas.

Ülevalt vasakult: paneeritud mozzarellapulgad, prosciuttosse keeratud ja küpsetatud mozzarella, veel prosciutosse keeratud, aga praetud mozzarella ahjufriikatega (kõik minu tehtud), crostinid erinevate katetega, roheline värske salat (Scotti tehtud), koorene lõhepasta spinatitagliatelledega, rikkad rüütlid šokolaadi-kirsileivast vaarikate ja mimosaga, vähisalat, ahjuõunad vahukoorega (kõik minu tehtud, v.a. vähk, mille Scott küpsetas salati jaoks).

Go blue. Suur pettumus.

Põhjustajaks praegune Vabariigi valitsus. Ma pean ennast üldiselt selliseks suhteliselt Harju keskmiseks - Nobeli teaduspreemiale ei pretendeeri, samas nagu igapäevaasjadest saan suhteliselt hästi aru. Ja siiani arvasin, et ka uus tulumaksusüsteem on mulle suhteliselt lihtsalt mõistetav. Sest noh, lõpuks pole sedagi ju välja töötanud mitte Nobeli preemia laureaadid vaid ilma tõsiseltvõetava konkursita antud ametipostidele jõudnud persoonid. Ehk, et arvestades, kes meil hetkel Vabariigi eesotsas on, siis midagi üleliia keerulist sealt tulla ei tohiks, mida keskmine eestlane ei mõista. Aga laku panni. Ma arvasin siiani, et kui ma ükski kuu tulumaksuvaba miinimumi ei kasuta ning peale palga muid sissetulekuallikaid pole, siis selle aasta märtsis saan tagasi iga kuu eest selle summa, mis tulumaksuvaba miinimumi mittekasutamise eest rohkem makstud sai. Tundub ju loogiline? Eriti kuna kogu aastatulu ei ületa seda piiri, kust alates enam maksuvaba tulu üldse pole. Selgus aga, et me ilmselt kasutame erinevaid kalkulaatoreid, sest nüüd aastatulu baasilt välja arvutades sain teada, et tagasi saan vaid kaks kolmandikku sellest, millega arvestasin. Ainus, mida võin hetkel öelda, on see, et hea, et ma igakuiselt oma lubatud tulumaksuvaba miinimumi ära ei kasutanud, sest sellisel juhul tuleks nüüd paari kuu pärast hoopis riigile tulumaksu juurde maksta.

Ja sellele maksuteemale järgnes kohe järgmine pettumus. Mängime Scottiga vahest lauamänge, viimasel ajal "5 sekundit". Mäng koosneb paarisajast kaardist, igal peal küsimus, kus vastuseks tuleb 5 sekundi jooksul kolm asja loetleda. Näiteks, nimeta kolm asja, mida võid leida magamistoast, nimeta kolm karastusjooki, nimeta kolm idaranniku ülikooli. Ja nii edasi. Kui Scott näeb küsimusele peale vaadates, et ma seda nagunii ei tea, siis ta paneb üldiselt kaardi kõrvale ning võtab järgmise. No näiteks kui on küsitud mõne kohaliku kantrilaulja kolme lugu. See oleks umbes sama loogiline kui Scott peaks vastama küsimusele Toomas Anni parimate palade kohta. Igal juhul pani ta keset mängu järjekordse kaardi kõrvale ning kui ma uurisin, mis küsimus seal oli, selgus, et Scott ei arvanud, et ma oleks võimeline kolme presidenti nimetama. Ma saan aru, et kaasaegses Eesti maksusüsteemis ma pole kõva käsi, aga nii USA kui muude riikide presidente võin vabalt ka rohkem kui kolm viide sekundisse mahutada.

Täna jooksmas käies jõudsin just mõelda, et ükskõik, mis ajal ringi liikudes näen ma väga harva kedagi tänaval lapsi kärutamas, kui saime tänavanurgal kokku ühega, kes mitte lihtsalt ei kärutanud oma last, vaid oli ka jooksuringil parajasti. Ilmselt oli käru motoriseeritud, sest kuidas muidu seletada seda, et ta üsna varsti hakkas must mööda pressima...

Tulin ka äpisajandisse ning tegin omale Smart-ID. Miks mul seda varem polnud, selles võin vaid Mihkel Rauda süüdistada, sest tema kirjutas pika artikli Smart-IDst omal ajal ning eelkõige jäi mulle meelde see, et erinevalt mobiil-IDst ei avane Smart-ID omaalgatuslikult vaid pead ise äpi avama, et kood sisestada. See tundus maru tüütu ning sinna ta jäi. Kuna nüüd panevad pangad järjest koodikaarte kinni ning välismaal viibides läheb mobiil-IDga pangas käimine kulukaks, siis olin sunnitud ikkagi omale Smart-ID tegema. Selgus, et kas Mihkli telefon ei mänginud kaasa või on nad praeguseks oma toodet kõvasti parendanud, aga pangaskäimine on täpselt sama mugav kui mobiil-IDga. Aga miks ma seda teemat üldse mainisin, on see, et logides sisse tavalisest läpakast, tuleb sisestada kasutajatunnus ja isikukood ning seejärel PIN, aga kui kasutada panga väisamiseks maci, siis piisab kasutajatunnusest ja PINist. Go figure.

Mingil mulle arusaamatutel põhjustel olen sattunud India saatkonna meililisti ning seega jõuavad minu meilile kutsed erinevatele saatkonna pidudele ja kontserditele. Tegelikult on põhjus küll teada - ca kümmekond aastat tagasi saatsin neile emaili transiitviisa tingimuste kohta. Vastust pole siiani minuni jõudnud, muide. Paistab siiski, et GDPR on ka India saatkonda jõudnud ning mõni päev tagasi saatis saatkond oma paarisajapealisele meililistile kirja, kus palub neil, kes tahavad endiselt listi jääda, uuendada oma andmed ning kirjutada ka, mis seos neil Indiaga on. Email jõudis avalikult igasse nimetatud paarisajasse postkasti ning vastajad pole pidanud paljuks kogu listi informeerida sellest, et nad ka endiselt sooviksid hea meelega vastuvõttudel käia ning mis nende huvi Indias on. Näiteks ma tean, et nii Svetlana kui Leonid soovivad ka edaspidi pidusid väisata ning Ilona välisministeeriumist on vahepeal India saatkonnast Helsinkis kolinud Londoni saatkonda ning enam ei soovi kirju saada. Tänan siis informeerimast, ma rohkem ei saada...

Hommikul süüa tehes vaatasin, kuidas akna taga metsas paar metskitse ringi jalutasid :)