They went to church

Hommikul selgus, et resorti restoran avatakse alles kell 12, sest pererahvas läks kirikusse. Ah, pühapäev ju. Reedel pandi seesama restoran tavapärasest tund aega varem kinni, sest pererahvas läks õhtul kell 9 kirikusse. Ka teine mõistliku menüüga toidukoht avati alles kell 10 täna. Ma teadsin, et ei ole mõistlik nii vara üles tõusta. Sõin creppi ja küsisin resorti restoranist kuuma vett. Mul on omal ka sedasama lahustuvat kohvi, mida siin serveeritakse.

Midagi siin teha pole, aga päevad saavad kuidagi kiirelt läbi. Jalutan rannas, loen raamatuid, käin friteeritud plaatanit ostmas (korduvalt!) ja vett refillimas. Vahepeal söömas. Ja üldiselt ongi õhtu käes, kui tuleb elekter ja saab telefoni laadida :)

Üks kohalik pisike plika tõi mulle koralli :) Väga armas :P

Afgaanide vang

Ants Eert - Afgaanide vang

Seda raamatut soovitas keegi mulle siin blogis talvel, kui ma parajasti lugesin ei-tea-mitmendat Afganistaaniteemalist raamatut.

Ja mulle täitsa meeldis. Oli selline teistmoodi pilguheit Afganistaani ühiskonnale, käitumisnormidele ja usulistele tõekspidamistele. Keeleliselt tekitas lugemine silme ette pildi, kus naabrimees või vanaonu istub õhtul tugitoolis, suitsetab piipu ja räägib lugusid oma noorpõlvest.

Autor sattus Teise Maailmasõja ajal noore mehena Afganistaani, soovides tegelikult läbi Afganistaani Indiasse jõuda. Ta kirjutab vangistusest, tööst, hakkamasaamisest ja põgenemiskatsetest nende paari aasta jooksul, mis ta oli sunnitud Afganistaanis veetma.

Kabuli raamatukaupmees

Mulle tundub, et ma olen väga kriitiliseks muutunud :) Aga kui ma olen midagi väga head hiljuti lugenud, siis paratamatult ootan igalt järgmiselt ka vähemalt ligilähedast taset. Samas on ilmselge, et kõik raamatud ei ole ülivõrdes.

"Kabuli raamatukaupmehe" korjasin üles vist Khaled Hosseini raamatu lõpust soovitatavate raamatute nimekirjast ning ootasin midagi vähemalt sama haaravat. Raamat andis küll väga põhjaliku ülevaate Afganistani inimestest, traditsioonidest, lähiajaloost, kuid mõjus pigem dokumentalistikana (mis ta suuremalt jaolt muidugi ka oli) kui ilukirjandusliku romaanina.

Reportaažist oli võimalik lugeda kirjandusfanaatikust perepeast, kes türanniseeris nii oma õdesid-vendi kui poegi. Tema vaevalt üle kümneaastased pojad töötasid ta kauplustes 12 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Nad olid koolis käinud paar aastat kui sedagi. Ta jättis oma esimese naise ja tollega saadud tütre Pakistani kui ülejäänud perega peale sõda Afganistani tagasi kolis. Tema 18-aastane õde tõusis hommikul kell 5, et kui mehed ärkavad ja tööle hakkavad minema, oleks söök laual ja läks magama alles siis kui kõik oli ära koristatud ja kõik teised ammu magasid.

Kuna ma olen Afganistani temaatikaga viimasel ajal üsna palju kokku puutunud, siis midagi väga uut ma sealt raamatust teada ei saanud, mõningate teemade puhul läks autor lihtsalt rohkem süvitsi kui teistes minu loetud raamatutes.

Afganistani teemal on endiselt mu raamatusoovitus Khaled Hosseini "A thousand splendid suns" ja filmisoovitus Mark Fosteri "Kite runner".

Pole minu filmid

Ma ei saa aru, mis see aasta PÖFFil toimub. Kolm filmi praeguseks ja mitte ükski pole meeldinud. Ja samas räägitakse läbi aegade parimast valikust. Tegelikult oli juba filmilisti läbi käies tunne, et selliseid filme, mida mingil juhul ei saa vaatamata jätta, ei olegi...

Kõik kolm filmi - Pilt, Teel ja Kabuli laps - on üsna paljukajastatud teemadel.

Pilt on Aasia naisest, maalt linna suurt raha teenima tulnud naisest, prostitutsioonist, vägivallast ja soolistest eelarvamustest. Indoneeslanna Sita kolib linna, et teenida raha ning hoolitseda koju jäänud tütre ja haige ema eest. Ta põgeneb oma vägivaldse sutenööri eest ühe vana fotograafi katusekambrisse ning aja jooksul hakkavad nad üksteist mõistma ning tekib teatav kiindumus. Arvestades seda, kui palju on sellisel teemal filme ja raamatuid, peaks film pakkuma uudset lähenemist, midagi sellsit, mida vaataja ei ole varem korduvalt juba näinud. Aga see oli täpselt samasugune nagu kõik teised, jäädes isegi natuke nõrgemaks (arvatavasti seetõttu, et ootused olid kõrgemad).

Teel on film Nicaraguas elavast õest ja vennast, kes otsustavad põgeneda tüdrukut ahistava vanaisa juurest ning otsida Costa Ricasse tööle läinud ema. Minule, kes ma ei oska hinnata hinnata laste vanust, tuli keset filmi üllatusena, et tüdruk on 12 ja poiss ca 8 (arvasin, et nad on 8 ja 6). Ka rasketes oludes kasvanud 12-aastasel tüdrukul peaks rohkem mõistust peas olema kui sellel oli. Igal juhul kulges film nii aeglaselt ja absurdselt (näiteks Nicaragua - Costa Rica piiriületuse paati said nad igasuguste probleemideta), et kui lõpuks see tüdruk suuresti omaenda rumaluse tõttu sutenööri kätte sattus, siis polnud isegi temast kahju. Filmi alguses tundus ta olevat üks nendest väikestest tüdrukutest, kellel on elus väga raske olnud, aga filmi käigus muutus ta järjest negatiivsemaks ja vastumeelsemaks.

Afganistani teemal on endiselt Lohelennutajad minu absoluutne lemmikfilm. Kabuli laps oli tempolt sarnane Pildiga, suurt midagi ei toimunud, aga väga pikki ja aeglaseid plaane ka ei olnud. Tšadorit kandev naisterahvas jätab taksosse oma kuuekuuse poja, kelle avastab alles järgmine klient ning selle aja peale on ema jõudnud juba kaduda... Kahe päeva jooksul ei õnnestu lapse ema kohta midagi teada saada ning alles kolmanda päeva hommikul leitakse prantsuse vabatahtlike abiga, kes pakuvad lapse emale 100$ läbi raadioreklaami, lapse ema üles. Olgu lisatud, et kuulutuse peale tuli kohale veel kolm + üks (sellesama taksojuhi naine, kes lapse leidis) tšadorit kandvat naist. Laps sai tema 16-aastasele emale üle antud, 100$ samuti ning lahtiseks jäigi, kuivõrd see üldse hea mõte oli... Ainus huvipakkuv liin filmis oli taksojuht Khaled, tema naine, nende viis tütart, taksojuhi soov poega saada ning leitud poisike. Naine, kes oli valmis poisi omale võtma, kuid ei julgenud seda oma mehele öelda ning mees, kes ei olnud valmis otsust tegema. Ja 16-aastane ema, kes ilmselgelt ei olnud ka filmi lõpus valmis last kasvatama.

Raamatutest vol. 3

Olles täiesti vaimustuses ja kõikidele kiitnud William Sutcliffe'i raamatut "Are you experienced?", ostsin Kathmandus omale veel kaks tema raamatut "New Boy" ja "Whatever makes you happy", lootes taas heale huumorile.

"New Boy" oli täielik pettumus. Ta küll üritas vist naljakas olla, aga reaalselt oli tegemist ühe aastaga 17-aastase noormehe elust, kes raamatu alguses polnud veel naist saanud, aga rääkis sellest pidevalt ning üritas jätta endast muljet kui kõvast naistemehest. Poole raamatu pealt saab lugeja kaasa elada tema seksuaalkogemustele.

"Whatever makes you happy" ei ole ka komöödia, kuid on siiski hea lugemine. Tegemist on kolme ca kolmekümneaastase mehega, kellele ootamatult ja etteteatamata otsustavad nädalaks külla sõita nende emad, et taastada suhted poegadega ning üritada suunata seni vallalised mehed pereelu peale mõtlema. Ideaalis leida neile isegi naine :)

Patricia McCormick "Sold" on samuti eelviimase päeva ost Kathmandust. Tegemist on küll fictioniga, kuid sündmused siiski tõsielulised. Mina-tegelaseks on 13-aastane Nepali tüdruk Lakshmi, kelle tema kasuisa müüb Indiasse, Calcutta äärelinnas asuvasse bordelli. Raamatu alguses on ta naiivne, oma poisist ja tulevasest abikaasast unistav noor Himalaya mägikülas elav tüdruk. Hasartmängusõltuvuses oleva kasuisa sõnade kohaselt asuvat tüdruk "suures linnas" tööle teenijana ning tema teenitud raha aitab perel ja eriti nooremal vennal elus püsida. Tüdruk on väga uhke, et saab aidata... Kui ta saab teada, kuhu ta tegelikult sattunud on, ei ole enam mingit pääsemislootust. Tema uue "omaniku" sõnul tuleb tal tagasi teenida kogu raha, mis tema eest maksti (mitukümmend tuhat ruupiat olevat hind olnud) ja sissetulekutest arvestatakse maha üür, toit, riided, ravimid. Kahe kliendi omavahelisest jutust saab ta teada, et klient maksab ühe korra eest 30 ruupiat (7-8 krooni). Kui ta lõpuks tänu ameeriklastele bordellist päästetakse, on ta saanud 14-aastaseks.

John Grisham "Playing for pizza". Grisham on tuntud ja hinnatud oma kohtuteemaliste raamatute poolest. Paar korda on ta teinud katset kirjutada ka jalgpallist. Mina olen siiani kahte lugenud ja "Playing for pizza" on neist uusim. Väga omapärane raamat :) Ameerikas põrunud jalgpallur, kes on mänginud peaaegu kõikides klubides ning peale viimast mängu ei soovi enam ükski klubi teda palgata, läheb Itaaliasse mängima. Ta armub, hakkab armastama kohalikku kööki ning lõpuks meeldib talle seal isegi mängida. Grishami kohta oli seal üllatavalt palju arhitektuurikirjeldust, põhjalikult toidust ja veinist ning hea ülevaade itaallaste vaba aja veetmisest. Raamat oli hea, aga lihtsalt Grishamilt ootaks midagi muud :) Ka Nepalis loetud.

Khaled Hosseini "A thousand splendid suns". Tema esimese raamatu "Kite runner" põhjal tehtud film oli minu 2007. aasta lemmik. Raske film, aga samas täiesti suurepärane. Kathmandus lugesin läbi tema teise romaani "A thousand splendid suns", mille tegevus toimub samuti Afganistanis - algul väikeses mägikülas, hiljem Kabulis. Ma pean tunnistama, et nii film kui raamat on minus äratanud huvi Afganistanis toimunu/toimuva vastu. Raamatu alguses elab viieaastane Mariam oma emaga, kes teda vihahoos teinekord haramiks, sohilapseks hüüab, mägikülas. Kui ta saab 14, poob ta ema ennast üles ning isa, kes on teda aastaid korra nädalas vaatamas käinud, kuid ei ole nõus teda enda juurde elama võtma, paneb ta mitukümmend aastat vańemale lesele mehele. Tüdruk kolib Kabuli, elab seal aastaid isoleerituna teistest oma mehe terrori all kannatades kuni ta mees toob majja ka teise naise, Mariamist paarkümmend aastat noorema, naabermajas üleskasvanud kuid sõjas orvuks jäänud Lajla. Kahe naise vahel kujuneb välja erakordne sõprus, ema-tütre suhe.

Liis Kängsepp "Minu Argentina" - kuna ma sealt midagi ei lootnudki, siis ei saanud raamat ka pettumust valmistada. Taas rohkelt slängi sisaldav (näiteks nimetatakse argentiinlasi könnideks) ajaveebi ümbertrükk. Kormoranidest saavad Argentinas kormoronid ning ühtlasi ka mereelukad :) Ma olen endiselt seda meelt, et blogid võiks jääda internetti ning nende trüki peale ei tasuks paberit kulutada ning metsi hävitada.

Stephanie Meyer "Twilight saga I-III". Noortekas. Kuna erinevates lehtedes ilmunud reviewd kõlasid üsna ahvatlevalt, siis lõpuks läksin ja ostsin esimese osa (ainus eestikeelne siiani) ära. Teisipäeva lõuna ajal ostetud raamat oli neljapäeva hommikuks läbi :) Reedel tellisin ebayst ka teise ja kolmanda osa. Ka teine osa sai paari päevaga läbi. Kolmandat hoidsin reisi ajaks, et lennukis ja lennujaamas lugeda. Jäi isegi natuke üle ja sain lugeda ka Pokharas ja Kathmandus :P Mõtlesin neljanda osa tellida Apollost... Kuigi nende Internetipoes oli kirjas, et raamat on olemas, selgus peale ligi nädalast ootamist, et väliskirjanduse tellimise aeg on 4-6 nädalat. Tühistasin tellimuse ja tellisin ebayst. Sealt tuleb raamat soodsamalt ja vähem kui nädalaga. Lähipäevil peaks siis saabuma :) Üldiselt on tegemist kerge ja kiire lugemisega. Aga nagu tihtipeale kipub olema, oli esimene osa siiani parim.