Ma ei saa aru, mis see aasta PÖFFil toimub. Kolm filmi praeguseks ja mitte ükski pole meeldinud. Ja samas räägitakse läbi aegade parimast valikust. Tegelikult oli juba filmilisti läbi käies tunne, et selliseid filme, mida mingil juhul ei saa vaatamata jätta, ei olegi...
Kõik kolm filmi - Pilt, Teel ja Kabuli laps - on üsna paljukajastatud teemadel.
Pilt on Aasia naisest, maalt linna suurt raha teenima tulnud naisest, prostitutsioonist, vägivallast ja soolistest eelarvamustest. Indoneeslanna Sita kolib linna, et teenida raha ning hoolitseda koju jäänud tütre ja haige ema eest. Ta põgeneb oma vägivaldse sutenööri eest ühe vana fotograafi katusekambrisse ning aja jooksul hakkavad nad üksteist mõistma ning tekib teatav kiindumus. Arvestades seda, kui palju on sellisel teemal filme ja raamatuid, peaks film pakkuma uudset lähenemist, midagi sellsit, mida vaataja ei ole varem korduvalt juba näinud. Aga see oli täpselt samasugune nagu kõik teised, jäädes isegi natuke nõrgemaks (arvatavasti seetõttu, et ootused olid kõrgemad).
Teel on film Nicaraguas elavast õest ja vennast, kes otsustavad põgeneda tüdrukut ahistava vanaisa juurest ning otsida Costa Ricasse tööle läinud ema. Minule, kes ma ei oska hinnata hinnata laste vanust, tuli keset filmi üllatusena, et tüdruk on 12 ja poiss ca 8 (arvasin, et nad on 8 ja 6). Ka rasketes oludes kasvanud 12-aastasel tüdrukul peaks rohkem mõistust peas olema kui sellel oli. Igal juhul kulges film nii aeglaselt ja absurdselt (näiteks Nicaragua - Costa Rica piiriületuse paati said nad igasuguste probleemideta), et kui lõpuks see tüdruk suuresti omaenda rumaluse tõttu sutenööri kätte sattus, siis polnud isegi temast kahju. Filmi alguses tundus ta olevat üks nendest väikestest tüdrukutest, kellel on elus väga raske olnud, aga filmi käigus muutus ta järjest negatiivsemaks ja vastumeelsemaks.
Afganistani teemal on endiselt Lohelennutajad minu absoluutne lemmikfilm. Kabuli laps oli tempolt sarnane Pildiga, suurt midagi ei toimunud, aga väga pikki ja aeglaseid plaane ka ei olnud. Tšadorit kandev naisterahvas jätab taksosse oma kuuekuuse poja, kelle avastab alles järgmine klient ning selle aja peale on ema jõudnud juba kaduda... Kahe päeva jooksul ei õnnestu lapse ema kohta midagi teada saada ning alles kolmanda päeva hommikul leitakse prantsuse vabatahtlike abiga, kes pakuvad lapse emale 100$ läbi raadioreklaami, lapse ema üles. Olgu lisatud, et kuulutuse peale tuli kohale veel kolm + üks (sellesama taksojuhi naine, kes lapse leidis) tšadorit kandvat naist. Laps sai tema 16-aastasele emale üle antud, 100$ samuti ning lahtiseks jäigi, kuivõrd see üldse hea mõte oli... Ainus huvipakkuv liin filmis oli taksojuht Khaled, tema naine, nende viis tütart, taksojuhi soov poega saada ning leitud poisike. Naine, kes oli valmis poisi omale võtma, kuid ei julgenud seda oma mehele öelda ning mees, kes ei olnud valmis otsust tegema. Ja 16-aastane ema, kes ilmselgelt ei olnud ka filmi lõpus valmis last kasvatama.
Kõik kolm filmi - Pilt, Teel ja Kabuli laps - on üsna paljukajastatud teemadel.
Pilt on Aasia naisest, maalt linna suurt raha teenima tulnud naisest, prostitutsioonist, vägivallast ja soolistest eelarvamustest. Indoneeslanna Sita kolib linna, et teenida raha ning hoolitseda koju jäänud tütre ja haige ema eest. Ta põgeneb oma vägivaldse sutenööri eest ühe vana fotograafi katusekambrisse ning aja jooksul hakkavad nad üksteist mõistma ning tekib teatav kiindumus. Arvestades seda, kui palju on sellisel teemal filme ja raamatuid, peaks film pakkuma uudset lähenemist, midagi sellsit, mida vaataja ei ole varem korduvalt juba näinud. Aga see oli täpselt samasugune nagu kõik teised, jäädes isegi natuke nõrgemaks (arvatavasti seetõttu, et ootused olid kõrgemad).
Teel on film Nicaraguas elavast õest ja vennast, kes otsustavad põgeneda tüdrukut ahistava vanaisa juurest ning otsida Costa Ricasse tööle läinud ema. Minule, kes ma ei oska hinnata hinnata laste vanust, tuli keset filmi üllatusena, et tüdruk on 12 ja poiss ca 8 (arvasin, et nad on 8 ja 6). Ka rasketes oludes kasvanud 12-aastasel tüdrukul peaks rohkem mõistust peas olema kui sellel oli. Igal juhul kulges film nii aeglaselt ja absurdselt (näiteks Nicaragua - Costa Rica piiriületuse paati said nad igasuguste probleemideta), et kui lõpuks see tüdruk suuresti omaenda rumaluse tõttu sutenööri kätte sattus, siis polnud isegi temast kahju. Filmi alguses tundus ta olevat üks nendest väikestest tüdrukutest, kellel on elus väga raske olnud, aga filmi käigus muutus ta järjest negatiivsemaks ja vastumeelsemaks.
Afganistani teemal on endiselt Lohelennutajad minu absoluutne lemmikfilm. Kabuli laps oli tempolt sarnane Pildiga, suurt midagi ei toimunud, aga väga pikki ja aeglaseid plaane ka ei olnud. Tšadorit kandev naisterahvas jätab taksosse oma kuuekuuse poja, kelle avastab alles järgmine klient ning selle aja peale on ema jõudnud juba kaduda... Kahe päeva jooksul ei õnnestu lapse ema kohta midagi teada saada ning alles kolmanda päeva hommikul leitakse prantsuse vabatahtlike abiga, kes pakuvad lapse emale 100$ läbi raadioreklaami, lapse ema üles. Olgu lisatud, et kuulutuse peale tuli kohale veel kolm + üks (sellesama taksojuhi naine, kes lapse leidis) tšadorit kandvat naist. Laps sai tema 16-aastasele emale üle antud, 100$ samuti ning lahtiseks jäigi, kuivõrd see üldse hea mõte oli... Ainus huvipakkuv liin filmis oli taksojuht Khaled, tema naine, nende viis tütart, taksojuhi soov poega saada ning leitud poisike. Naine, kes oli valmis poisi omale võtma, kuid ei julgenud seda oma mehele öelda ning mees, kes ei olnud valmis otsust tegema. Ja 16-aastane ema, kes ilmselgelt ei olnud ka filmi lõpus valmis last kasvatama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar