laupäev, 10. november 2018

Finally it's not me








Ma tean, et ma pidin kirjutama Larry majast ja kokkuhoiust kiirteedel, aga vahepeal on nii palju muud põnevat toimunud, et need teemad jäävad endiselt natukeseks ootele.

Hommikul turule minnes jäi meile Chococoo tee peale ning otsustasime päeva esimese trühvlipeatuse teha. Scott võttis vaarika-litšitrühvli ja mina granadillioma ning medalitega pärjatud kukeseene-soolakaramelli oma. Ma saan aru, et juba mõnda aega on äärmiselt populaarne kõiki võimatuid maitseid kombineerida, aga ma ikka pole see inimene, kes valib kommi, mis maitseb nagu puravikurisoto šokolaadi sees. Liikusime edasi, et turult Itaalia riisipall osta. Eelmine kord see mul ei õnnestunud, sest kui mul lõpuks õnnestus sees tainast sõtkuva noormehe tähelepanu saada, selgus, et putka on suletud ning riisipalle võin järgmisel päeva ostma minna. Täna oli pood lahti ja riisipallid letil ja ... me jäime ikka ilma. Sest tütarlapsel polnud vahetusraha ning kaardiga ei saanud maksta.

Vaatasime Raekoja platsil, kuidas ettevalmistused Jeesuslapse sünni tähistamiseks kommertsmaailmas on alanud ning läksime Drink Bari. Sest seal on teadaolevalt riigi parimad juustupallid. Tellisime neile lisaks ka käsitööna valminud kartulikrõpsud. Laudajõudnud juustupallid olid oma tavalises headuses, kartulikrõpsude asemel jõudis meie ette kausitäis pehmeid, aga õliseid kartuliviile. Scott näppis ühte ja liigutas teist ning kõndis siis kausiga leti äärde ning ütles, et need ikka pole väga krõpsude moodi ning kas saaksime sellised, mida on natuke kauem friteeritud. Kümmekond minutit hiljem saime kausitäie krõbedaid kartuliliistakaid.

Dieet nagunii omadega metsas läksime oma friteeritud lõunalt ümber nurga Chocolalasse, sest ma olin Scotile rääkinud, et lisaks šokolaadivalikule on neil nüüd ka šokolaadimuuseum keldris. Kui me väljapaneku ära olime vaadanud ja taas magusaleti ees maandusime, tuli meile trühvleid pakkuma ja juttu ajama omanik isiklikult, Yussuf. Proovisime juba tuttavaid soolakaramelli, kadakadžinni ja tšilliomi ning hooajalist piparkoogitrühvlit. Lisaks saime maitsta roosat värvi 100% šokolaadi. Maitse ja visuaali põhjalt oleks seda valgeks vaarikašokolaadiks pidanud. Ostsime veel šampusekreemiga tahvli ning karbitäie trühvleid kaasa ning jalutasime koju.

pühapäev, 4. november 2018

Sametmassaaž

Sain sünnipäevaks kinkekaardi Tai Orhidee massaažisalongi, tunniajasele sametmassaaži seansile. Kodulehel aega broneerides sametit küll listis polnud, valisin seega velveti, mis tundus sama pehme ja sametine kui samet ise. Kujutasin massööri ette mõnusa kehaõliga mu selga õrnalt masseerimas ja kuidas ma peale seda sametist ja siidist kehahooldust sealt igati lõdvestunult väljun. Esimene kerge kahtlus tekkis mul siis, kui ma nägin, et tegemist pole mitte massaažilaua vaid mattidega ning selga tuli panna Tai massaažiks sobilik pidžaama. Ja kui siis pisike tai naisterahvas mulle esmalt jalgupidi peale hüppas ning seejärel küünarnukkide peal mööda selga peapealseise tegema hakkas, oli selge, et siidi ja sametit siit oodata ei tasu. Kui mul mingi hetk korra hingata õnnestus, siis kasutasin kohe juhust ja küsisin, et kuhu riiulisse nad selle sameti hoidu panid ja mis toimub? Massöör küsis natuke murelikult, et kas ta teeb liiga tugevalt. Noh, eks ma saan ju järgmine päev tulla ja sinikad ja verevalumid ette näidata kui tal sel hetkel veel oma võimetes kerge kahtlus oli. Aga kui järgmisel päeval juba nädalajagu valus olnud selg enam tunda ei andnud, siis ma enam pikka viha ei pidanud.

Tahtsin omale kontorisse sooje susse osta, sest nendes kingades, mis ma sinna viisin, mul varbad külmetavad. Pidasin Amazonist leitud 20-euroseid susse kalliks ning Aliexpressist leitud 5-dollarilisi liiga koledaks. Täna jalutasime kaubamaja jalatsiosakonnast läbi ning kui ma seal ühe laua peal susse nägin, siis sinna ma kihutasin. Et saan ilma paarinädalase ooteajata kätte ja puha. Sussidel oli hinnasilt küljes 79.99. Otsustasin, et investeerin parem Tallinki aktsiatesse kui sädelevatesse sussidesse ning lahkusin kaubamajast.

Muidu lisaks tavapärasele ja igapäevasele kurtmisele on mul veel mõned asjad USAst, mis vajavad suurema publiku ette toomist ja mida ma siiani kritiseerida pole jõudnud. Näiteks magustoidumenüü. Kui just ei lähe pubisse või dinerisse, kus magustoiduvalikus ainult jäätis või koogilõik ongi, siis enne kui soolane söödud, pole magusast juttugi. Istud lauda, saad menüü ja joogikaardi kätte ning oled sunnitud nentima, et menüü piirdub vaid soolaste toitudega. Minu jaoks on see maru keeruline, sest ma tahaks ka magusavalikut näha. Kui seal on midagi isuäratavat, siis ma võtaks näiteks eelroa + magusa. Aga kui seal on ainult pannkoogid ja jäätis, siis ma võtaks hoopis pearoa. Aja jooksul olen ma õppinud planeerima ja vaatan enne minekut netist menüü ära, et mitte tekitada ettekandjas segadust, miks ma enne aedviljade tellimist juba magustoite näha tahan.

Jäätise juurest juhatan kohe sisse ka järgmise teema, milleks on meie ebaõnnestunud ajastamine ja Dairy Queen. Nagu ma siin juba maininud olen, siis terve eelmise sügise planeerisime Dairy Queeni külastust nagu kauaoodatud puhkust Bora Bora saarele. Muudkui rääkisime, aga kohale ei jõudnud. Ja kui siis lõpuks jäätiseputka ees maandusime (peale tunniajalist jalutuskäiku), oli see eelmisel õhtul talveperioodiks suletud. See aasta õnnestus meil kaks korda käia ning kuna neil oli üleval silt, et 07.10 viimast päeva avatud, siis panime kalendrisse kirja, et Washington D.C.st tagasijõudes läheme veel korra jäätist sööma. Mõeldud-tegemata. Sest kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli Dairy Queen juba kinni. Väljas oli 25 kraadi sooja, kell polnud veel kuuski, aga tuled olid ära lastud ja luuk kinni.

Toiduteemal jätkates on mulle täiesti arusaamatu, miks USAs nimetatakse õunamahla õunasiidriks, aga näiteks apelsinimahla ikkagi apelsinimahlaks. Mõlemad on ühtemoodi puuviljast pressitud. Googeldasin nüüd ja sain teada, et siider on kas alkohoolne kääritatud jook õuntest või siis alkoholivaba kääritamata jook, mis pressitakse puuviljadest, tavaliselt õuntest. Miks siis pole apelsinisiider, on ikkagi segane.

Ma tahtsin veel kokkuhoiust kiirteedel ja Larry majast ja umbrohust ja kõigest sellest, mille saad omale USAs regulaarselt käima panna, kirjutada, aga kuna minuni on jõudnud tagasiside, et ma kipun vahest liiga pikki postitusi kirjutama, siis jäävad need teemad hetkel ootele.

Kui elu pakub sidrunit

Hea lugeja, täna jagan sinuga oma pettumust. Hiljuti just kiitsin, kuidas mulle meeldib Billiga jooksmas käia ja suhted naabritega skyrocketivad. Igal juhul hakkas see raamat vaikselt läbi saama ning valisin omale järgmise Billi teose. Sellise, kus kolm raamatut ühes failis. Ja selgus, et nii suures koguses Bill pole üldse enam nii hea kaaslane. Nimelt loeb ta neid raamatuid ise ette. Ja kuigi ta kirjutab väga ägedalt, siis ilmekalt lugemise osas oleks veel natuke harjutada vaja. Või tiba rohkem kui natuke. Igatahes panin nördinult uuesti esimese raamatu käima, sest nagunii olid sealt osad lõigud mul kaduma läinud.

Ja kui juba jagamiseks läks, siis tegelikult ei piirdu pettumused sellega, et Bill Bryson ei suuda oma raamatuid ette lugeda. Avastasin eile Solarisest madala suhkrusisaldusega pudingud. Võtsin šokolaadi- ja vanilliomad prooviks. Šokolaadioma proovisin eile õhtul - see oli suhkruasendajaga nii magusaks tehtud, et esimene suutäis võttis silmist vee voolama. Täna hommikul tegin vanillioma lahti ning see maitses nagu läbikeetmata jahukaste. Minu ja proteiinipudingute teed lähevad siinkohal lahku.

Aga suhkrusisaldusega meenus veel mingi kookosjogurt, mida veganlettides müüakse (see, mida ma tavaliselt nagu muuseumieksponaati poes vaatan, sest pisike topsike maksab üle kahe euro). Selles oli nimelt 7,7 grammi süsivesikuid, millest 11,4 grammi suhkruid. Umbes nagu Felixi ketšupid, kus on pooleliitrises ketšupipudelis 5 kilo tomatit või midagi sarnast.

laupäev, 27. oktoober 2018

Kokkuhoidja

Kuna kõik nagunii juba arvavad, et ma ainult iga asja pärast õiendan ja siis kõike tasuta saan, siis läheb siinkohal veel õli tulle.

Facebookis sattusin nägema reklaami erinevatest huulepulkadest, mis tegevat huuled nii kaunilt säravaks ja pehmeks, et ma kujutasin ette, kuidas ainuüksi huulepulgast piisab, et minust saaks pealinna parimate pidude staar. Kuldne huulepulk aastavahetuse peol mahedalt sätendamas. Jõudis siis see tellitud huuleläige kohale, panin peale ning särav puru moodustas huultele kleepuva liivapaberilaadse kihi. Andsin müüjale teada, et nii küll kuskil ballidel ei käida ning soovisin toote tagastada. Sest nagu koduleht väitis, kliendi rahulolu on neile kõige olulisem. Ja hetkel oli siinpool klaviatuuri täiesti rahulolematu klient. Vaatamata sellele, et ma meilis põhjalikult selgutasin, milles mu mure, saatsid nad mulle vastu kirja, milles palusid tellimuse numbrit, toote nimetust, probleemi kirjeldust ning fotot tootest. Saatsin veel korra kõik küsitu ning jäin ootama vastust. Mida ei tulnud. Kirjutasin neile siis Facebookis, sest ilma koodita pole võimalik neile kraami tagasi saata, kus sain paar päeva hiljem samasuguse vastuse nagu meiliga. Et neil on ikka probleemi kirjeldust vaja ja fotot sellest, kuidas ma peapeal seisan kasutu huulepulk huuli kaunistamas. Andsin neile teada, et nende klienditeenindus ei kõlba kuhugi ning avasin Paypalis dispuudi. Kuna kahe nädala jooksul müüja seal ei reageerinud, kandis Paypal mulle raha tagasi. Ja selle viletsa huuleläike võisin ka lihtsalt prügisse visata.

Tellisin Amazonist liitri vahtrasiirupit (15 dollarit liiter). Kohale jõudis lõõtsaks vormitud karp, milles pudel vabalt ringi veeres ning korgist suured killud väljas olid. Turvakile oli siiski terve ning siirup lahtiselt ei voolanud. Vormistasin ümbervahetuse, et saaks terve korgiga pudeli. Tuli vastus, et saadavad kohe uue ning ka eelmise võin omale jätta. Nüüd on mul kaks liitrit vahtrasiirupit 15 dollari eest.

Käisime Tartus Cafe Truffes söömas. Tellisin vähisupi sinimerekarpide ja hiidkrevettidega. Lauda jõudis paks oranž kookosesupp, milles oli kolm sinimerekarpi, kolm krevetti ning 5-6 väikest lõhetükki. Ettekandja oli kadunud kui vits vette ning lähema 45 minuti jooksul ennast näole ei andnudki, et ma oleks saanud täpsustada, kas ma üldse õige supi sain. Igal juhul suutsin sellest rammusast leemest nii poole ära süüa ja kui lõpuks ettekandja tuli, siis küsisin, et mis kujul neil seal vähk selle supi sees on, sest mina oma taldrikus ei suutnud üldse tuvastada. Tema sõnade kohaselt seal supis vähki polegi, lihtsalt nimi on selline. Ma olin selle peale nii sõnatu, et ei osanud isegi küsida, et miks peaks kookosesupile panema nimeks vähisupp. Hiljem siiski küsisin, et kas ma vähitu vähisupi eest allahindlust saan. Selgus, et kahjuks mitte, ma oleks pidanud seda enne tellimist küsima. Kui nüüd keegi lugejatest plaanib Cafe Truffet külastada, siis siinkohal soovitus iga toidu kohta üle küsida, mida see sisaldab ja mida mitte. Et mitte sattuda olukorda, kus tellid krevetivardad ja saad hoopis üleküpsetatud lõhe, sest lihtsalt nimetus on selline.

neljapäev, 11. oktoober 2018

Go blue. Kodune gurmee

Mõned nädalad tagasi andsin põhjaliku ülevaate sellest, kus me tavaliselt väljas söömas käime. Kuna ma olen veendunud, et kõik lugejad ootavad põnevusega ülevaadet ka sellest, mida me kodus sööme, siis siinkohal ülevaade ka kodusest gurmeest. Mõned ilmuvad hiljem ka retseptidena. Kuna, seda ma ei oska hetkel öelda, sest nagu näha, viimased aasta-paar pole retseptide lisamises just erilist aktiivsust näha olnud.


Kuna kokkuhoidlikule ida-eurooplasele oli täiesti mõistetamatu pizza tellimine, kus esmalt maksad pizza eest ca 25 dollarit + maksud, siis transpordi eest ning siis sellelesamale transportijale veel omakorda jootraha, mis tegi pizza lõpphinnaks enamasti nii 35 dollarit, siis eelmisest sügisest saati on meil sügavkülmas alati Trader Joe'st pärit pizzataignad ning külmkapis isetehtud tomatikaste ja küüslauguõli. Mulle meeldib teha (ja Scotile süüa) õhukese põhjaga pizzat, kus servad tõmban enne ahjupanekut küüslauguõliga üle, nii, et nad jäävad mõnusad ja krõbedad. 


Tavapäraselt oleme viimasel õhtul enne mu äralendu söönud mereande, enamasti kammkarpe, korra ka vähjasabu. Seekord kiirelt praetud kammkarbid grillitud spargliga.


Scoti eri nr. 1: kreeka pähkli ja šokolaaditükkidega pehmed küpsised. Ja nii suure saan kui küsin ainult ühte :)


Scoti eri nr. 2: mac'n'cheese, eriti juustused ja eriti mõnusa krõbeda kattega.


Mangod on siin erakordselt magusad. Ja Eestiga võrreldes ka soodsad.



Kokkuhoidlik ida-eurooplane vol. 2: Hello Fresh. Sattusin peale Hello Fresh koodile, millega sai tellimusest 35 dollarit alla. Valisin välja kaks õhtusööki kahele, koguhinnaga 35.96, kasutasin koodi ning paari päeva pärast oli ukse taga kastitäis toiduaineid vaid 96 sendi eest. Ma olen siin varem ka maininud, et USAs on väga populaarsed teenused, kus sulle tuuakse koju mingi konkreetse toidu jaoks vajalikud ained, täpselt välja mõõdetud ning valmistamisjuhis kaasas. Seekord oli üheks toiduks seeneravioli kooreses šampinjonikastmes krõbeda kattega. Valmistamiseks kulus ca 25 minutit.




Kuna meil oli suur osa nädalavahetusi mingite väljasõitude ja trippidega hõivatud, siis plaanisime sellel laupäeval, kui me kodus olime, ühe korraliku brunchi teha. Eelmisel aastal hakkas Charlevoix's ühe kohviku menüüst silma üleöö proseccos leotatud vaene (või siis purjus, eksole) rüütel ning tegime omale märkme, et see tuleb järele proovida. Kuna vaesed rüütlid on kõige paremad sellise tihkema ja tugevama saiaga, siis läksime Zingermani, kus oli kõige suurem lootus seda õiget saia saada. Kohapeal selgus, et tavaline valge sai on nõrkadele ning väljusime sealt suure pätsi šoklaadi-kirsisaiaga... Lisaks pidasime ka proseccot nõrgaks ning panin pool saia vormi ja valasin üle muna-koore-vanatallinna-vaniljeseguga. Teise poole valmistasin hommikul natuke traditsioonilisemal viisil ehk kastsin viilu muna-piimasegusse ning praadisin ära. Kuna siin riigis käivad nii pannkoogid kui vaesed rüütlid käsikäes peekoni ja vahtrasiirupiga, siis sõi Scott omi peekoniga ja mina vahtrasiirupi ning mustikate ja mangoga. Juurde prosecco värske apelsinimahlaga.


Sagedane õhtusöök on ka grillitud lõhe köögiviljadega.


Ja need kuulsad sidruniruudud, mida ma ei tee siin enam ruutudena vaid muffinivormides, sest seal tuleb põhi eriti krõbe ja servad eriti karamellised. Sidrunit läheb ka poole rohkem kui vanasti.


Üks meie lemmikuid: koorene lõhepasta valge veiniga. Vähemalt korra kuus. USAs ma pole porrulauku leidnud, Eestis panen järgmine kord seda ka sisse.



Kunagi eelmisel talvel pidasime heaks mõtteks osta poolteist kilo külmutatud ananassi, aga mitte nii heaks mõtteks see ära süüa. Seega nii ta seal istus sügavkülmas, kuni ma ükskord ta ananassisalsaks tegin.


Nimetatud ananassisalsat läks muuhulgas ka kanatacode sisse.


Kodust "Snickersit" tegin ka. Ainult Scott ei hinnanud neid suuremat enam pärast seda kui ta üks õhtu kolmandiku plaaditäit ära sõi... Go figure.


Ja minu selle suve avastus, spagetikõrvits. Kus ma siiani olnud olen? Küpsetasin kõrvitsa ära, harutasin kahvliga spagettideks, segasin pesto ja praetud kanaga ning isegi Scott soovis juurde.


Kokkuhoidlik ida-eurooplane vol. 3: Hello Fresh teine õhtusöök. Pärlkuskuss vahemere köögiviljade ja mandlilaastudega. Nii hea oli!


Scoti eri vol 3: brownie. Tegi õhtul enne mu äralendu, et ma osa kaasa saaksin võtta :)

pühapäev, 7. oktoober 2018

Experience Washington. Tagasi koju.

Hommikul tegid Diane ja Mike meile mune ja kohvi ning ce kella 9 paiku viskas Mike meid metroopeatusse. Äralend oli meil Reaganist, kuhu sai ühe ümberistumisega suhteliselt kiirelt. Natuke peavad nad siin riigis oma suunaviitadega tegelema. Ma ei saa öelda, et ma väga vähereisinud olen, aga see, kuhu minna, oli suhteliselt arusaamatu. Ja fun fact - Detroidis sai turvakontrollist Eesti ID-kaardiga läbi, Washingtonis oli passi vaja näidata. Peale turvakontrolli selgus, et seal terminaliosas ainult Starbucks, üks bistroo ja üks suveniiripood olidki. Ostsin siis magneti ja võtmehoidja ning liikusime oma väravasse. Seal selgus, et üks suveniirilett on siiski veel ning pakkus oluliselt paremat valikut magneteid ja võtmehoidjaid. Ostsin siis Saskiale uue võtmehoidja ning viisin eelmise poodi tagasi. Müüja veel imestas, et täna juba teine tagastatud võtmehoidja :)

Lennukis alustasin mingi merehädaliste filmi vaatamist, aga lend oli lühike ja üle poole ma sellega ei jõudnudki.

laupäev, 6. oktoober 2018

Experience Washington. Doghnut worry, be happy!









Mike ja Diane tahtsid meile küll hommikul mune teha, aga ettenägelikud turistid olid taas kodutöö ära teinud ja omale pealinna parima brunchikoha välja valinud. Kohalejõudes selgus, et selle koha oli laupäevahommikuseks brunchiks välja valinud mitte ainult Washington D.C. elanikkond vaid ka kahe piirneva osariigi kodanikud ning laua saamiseni oleks optimistlikuma plaani kohaselt kulunud 2 tundi. Seega läks käiku Plaan B ehk Yelpi ja kaardi abiga tuvastasime kõrvaltänaval Wicked Waffles nimelise söögikoha, kus pakuti umbes 30 erinevat pehmet vahvlit. Scott valis lõhega ja mina mango ja briega.

Päeva põhiplaan oli meil aga Arlingtoni surnuaed. See on ühendriikide militaarsurnuaed ning ühtlasi riigi suurim surnuaed, kuhu on maetud üle 400.000 sõjaväelase ning riigitegelase. Turistid käivad seal peamiselt küll Kennedy igavest tuld ja tundmatu sõduri juures toimuvat vahtkonnavahetust vaatamas. Ka Scoti isa, kui endine mereväelane oleks pidanud (ja soovinud) sinna maetud saama, aga nii siiski ei läinud 7 aastat tagasi. Aga kui meil nüüd sai plaan paika minna pealinna, otsustas Scott isa tuha kaasa võtta ning selle Arlingtoni surnuaeda puistata. Vaatasime ära tundmatu sõduri juures toimunud vahtkonnavahetuse ning jalutasime sealtsamast mäest alla, Scott valis välja suure puu all oleva muruplatsi ning puistas tuha sinna. Lootsime, et viimseks puhkepaigaks sai koht hästi valitud.

Minu hommikusest kergest peavalust oli saanud ilge migreen, ei aidanud kumbki keemiatööstuse lipulaevadest - ei lõputud liitrid coca-colat ega migreenitabletid. Lisaks oli terve selle meeletult suure surnuaia peale vaid üks tualett (sissepääsu juures) ning vajadus poole pealt sinna tagasi kihutada ei teinud paremaks ei mu migreeni ega sellest tulenevalt ka meeleolu. Igal juhul hakkas mingi hetk peavalu kergelt järele andma ning ma olin valmis vallutama järjekordset pilvelõhkujat. Maksime 22 dollarit per osaleja ning sõitsime CEB torni taevavaatlustekile. Nägime Arlingtoni surnuaeda (mida me olime just ka rohujuuretasandilt näinud) ning Ronald Reagani lennujaama (mida me järgmine päev rohujuuretasandilt plaanisime näha) ning veel üht-teist. Postimaja tasuta torn pakkus paremaid vaateid.

Kuna eilsest oli meeles, et Barracks Rowl oli terve rida häid söögikohti, siis võtsime suuna sinna ning peale seda kui planeeritud Balkani restoran meile lindu nipsutas, valisime hoopis ühe ilusa terrassiga kalarestorani välja ning sõime seal beebikaheksajalgu, kana- ja kalavardaid ning friteeritud kalmaarirõngaid. Sattusime sinna õnneliku tunni ajal ning kogu see lõbu läks meile maksma 20 dollarit + maksud + jootraha.

Õhtul pidime Mike'i ja Diane'iga veel Kuuba restorani minema, aga selle aja peale kui me ükskord linnast tagasi saime, ei suutnud ma oma migreeniga muud kui voodisse kobida. 45 minutit hiljem kui oli aeg startida, arvasin optimistlikult, et juba on parem ja kohe on peavalu läinud ning vedasin ennast autosse. Noorim perepoeg oli taksojuhiks ning selle veerandtunnise sõidu ajal olin veendunud, et kui kohale saame, siis ma autost ei välju vaid hääletan temaga ka koju tagasi. Restorani sisseastudes, kus söögilõhnad lisaks peavalule ka iiveldama ajasid, ei saanud ma endiselt aru, miks ma sinna jäin. Aga pean tunnistama, et liikumine aitas ning migreen läks üle. Söögiisu polnud endiselt ning tellisin vaid salati. Kuigi mu ootused pole mitte kunagi kõrged, sest ma tean, et toeka salati kontseptsioon on siin riigis midagi tundmatut, siis ma ikka endiselt üllatun kui niru heinakuhi tavaliselt mu ette jõuab. Eriti selle raha eest, mis nad selle kahe köögivilja poolekslõikamise eest küsivad. Ma ei pidanud pettuma - minu rohkete koostisosadega salat oli hunnik rohelisi lehti, kolm juppi sparglit, kaks poolikut konservartišokisüdant, paar kirsstomatit ja veel mingit nipet-näpet. Selle aja peale tundsin ennast juba paremini ning vaatasin kadedalt Scoti praadi.

reede, 5. oktoober 2018

Experience Washington. Valge orav. Jugoslaavia.




















Alustasime päeva kõige olulisemaga - hommikusöögiga. Peale seda siis kui üks meist (mitte Scott) oli tööpäeva lõpetanud. Mul oli juba Las Vegasest saadik isu heade arepade järele. Konsulteerisin Google'iga ja leidsin, et pealinna parimad arepad valmivad Union Marketil. Sinna me ka suuna võtsime. Uberiga metroopeatusse, sealt metrooga linna ning peatusest jalgsi turule. Turg oli täis suurepäraseid toiduputkasid, kuid mul veel Vegase arepade maitse meeles, oli silmi ja nina vaid ArepaZone jaoks. Võtsime kumbki ühe ning lisaks mõned friteeritud juustupulgad ning ütleme nii, et heade arepade otsingud jätkuvad. Jagasime lauda kahe tütarlapsega, kes nagu rääkisid reisimisest ja kuna üks neist oli Jaapanit külastanud äsja, siis teine nagu täiega tahtis teada, et kuidas seal siis nagu ka oli. Tegelikult oli neid "nagusid" tunduvalt rohkem, aga ma nagu päriselt ei leia kohta, kuhu neid nagu oma lausetes sokutada. Igal juhul see äsja Jaapanit väisanud tütarlaps siis rääkis, kuidas ta oli seal ühe Maltalt ja ühe Jugoslaaviast pärit noormehega tuttavaks saanud... Ajalugu ja geograafia ei tundunud ta tugevamad küljed olevat.

Kaardilugeja (mina...) teadis, et turult saab kuuendat tänavat mööda otse poole tunniga Kapitooliumini. Kui pool tundi täis hakkas saama ja me endiselt jäätmekäitlusjaamade ja jalkaväljakute vahel olime, mis kindlasti pealinna keskuse mõõtu välja ei andnud, oli selge, et kaardilugeja luges kaarti valepidi. Tellisime Uberi ja sõitsime jalutatud teed tagasi ning sealt siis edasi veel Kapitooliumi juurde. Vaatasime Kapitooliumit, kohtumaja ning Senatihoonet, milles parajasti Kavanaugh osas otsust tehti, et kas purjus peaga naisi ahistanud mees sobib riigi peakohtunikuks või mitte. Selgus, et ei naiste ahistamine ega valetamine ei sega kohtunikul oma tööd teha.

Liikusime edasi postimaja torni suunas, millest pidid avanema hunnitud vaated linnale. Veel enne seda tutvusime liikuva vaatamisväärsusega, milleks oli albiinoorav. Valge Maja läheduses on isegi oravad valged nagu näha. Läksime vana postimaja juurde, mida ümbritsevasse hoonesse oli vahepeal Trump jõudnud hotelli ehitada. Ülevalt avanesid tõepoolest kenad vaated ning torn oli ühtlasi avatud kõikidele tuultele.

Läksime sealt W Hotelli, mille katuseterrassilt avanesid järjekordsed hingematvad vaated (seekord erinevate presidenti monumentidele) ning jõime kokteile. Terrassi eksklusiivsust arvestades (muuhulgas vaade Valgele Majale) oli üllatav, et kokteilide eest ei tulnudki Birma aasta hariduseelarvet välja käia.

W-st läksime otse Washingtoni monumendi juurde, vaadates tee peale jäävas T-särgiputkas üksteise alla paigutatud särke, kust ülevalt alates oli kõigepealt Obama ning kiri "Hope", keskmise peal Trumpi pilt ning siis kõige alumise peal FBI. Washingtoni monumendi juurest sai ilusti otse Lincolni monumendi juurde ning selle ees olevas basseinis oli võimalik nautida Washingtoni samba peegeldust.

Eriti vaatamisväärse, aga vähem turistika linnajaona oli välja toodud Barracks Rows, mis kohalejõudes meenutas kergelt Telliskivi. Tegime ringi peale ning siirdusime taas Union Marketile, et õhtust süüa. Kuna üks meist (mitte Scott) ei suutnud otsustada, mida tellida, siis lõpuks polnudki suurt midagi tellida, sest needki vähesed, mis õhtusel ajal huvi pakkusid, olid hakanud oma lette sulgema. Scott samal ajal sõi oma kallist grillitud juustusaia. Võtsin lõpuks fish and chipsi, mis osutus suurepäraseks.