reede, 24. juuli 2020

Go Blue. Olukord Läänerindel

Juuli keskel tekkis meil vajadus taas USAsse lennata. Kuna mõlemad pooled on teise jaoks piirid kinni pannud, siis pakkisime omale kaasa kõikvõimalikud dokumendid, et tõestada riiki pääsemise õigust. Esimest, abielutunnistust läks vaja juba Amsterdamis, kus kulus umbes veerand tundi, et kõik vajalikud toimingud saaks tehtud ja load kontrollitud. Detroidis oli seekord vaid üks järjekord, USA kodanikud jagasid saba kõikvõimalike, kuid siiski väga väheste immigrantidega. Kui letti saime, siis noormees uuris, et kas me oleme juba paberid sisse andnud, viidates, et ilmselgelt soovib see ida-eurooplane Ameerikasse parema elu peale kolida. Tempel passis, tuli liikuda kraadimisele. Selgus, et meil kummalgi polnud palavikku  ning medpunktist saime kiirelt liikuma. Sealt pääsedes tuli siiski veel kiire põige teha passikontrolli, kus enne lõplikku riikilubamist kontrolliti veelkord kraadimise tulemus üle.

Kojujõudes selgus, et maakler on meie külmkapis ja sügavkülmas nii puhta reha teinud, et isegi hiirt polnud enam alles ning mul oli Eestist kaasavõetud porgandite, õunte ja juustu üle ainult hea meel.

Mul oli ju ambitsioonikas plaan peale kojujõudmist ja tunde lennukis tagumiku laiaksistumist panna tossud jalga ja teha kiirem jooksuring. Selle asemel kloppisin padja kohevaks ja keerasin kell 21 magama. Mingi hetk läbi une kuulsin veel, et Scott käis ütlemas, et läheb toob poest süüa.

Vaatamata sellele, mis toimub ülejäänud riigis, paistab olukord meie linnas suhteliselt kontrolli all olevat. Nakatumisi on märksa vähem kui riigis keskmiselt, kõik kannavad igal pool maske ning kus võimalik, hoitakse ka distantsi. Läksin kolmapäeval jooksma ning metsa vahel ühel kitsamal rajal nägin, et ema käru ja kõhukotiga jalutab vastu. Plaanisin tõmmata nii rajaserva kui võimalik, kui nägin, et ema on pannud juba tagurpidikäigu sisse ning kütab selg ees minust eemale. Hetke pärast oli tal võimalik natuke metsa vahele sisse keerata ning seal ta ootas, kuni ma mööda lippan. Arvestades meie maja taga oleva metsa suurust, siis enamasti teen seal 2-3 ringi peale ning vaevalt 12 minutit hiljem nägin taas juba tuttavat kolmikut. Andsin märku, kuhu suunas liikuda plaanin ning nemad valisid teise raja. Suhteliselt sama lugu oli ka kõikide teistega, kes metsas kas jooksmas või jalutamas olid. Kellel mugavam, see keeras kas otsa ringi või tõmbas mõne laiema koha peal kõrvale.

Kesklinnas oli paar peatänavat autoliiklusele suletud ning võimaldatud restoranidel terrasside ala sõiduteele laiendada, et külastajad saaksid distantsi hoida. Restoranides sees kehtis kõikidele maskikohustus, maski tohtis vaid lauas ära võtta. Nina puuderdama minnes tuli mask ette panna.

Suurema osa vabast ajast oleme veetnud rõdul, joonud veini ning vaadanud oravaid, skunke, jaanimardikaid ning pesukarusid. Asju sorteerinud, lahti ja kokku pakkinud. Scotti ema ja tädi ning Rebeccat külastanud ning paaril kiiremal poeringil käinud. Poe ukse peal tervitavad siin maskides töötajad, kes pakkuvad desovahendit ning poepõrandad on kaetud ühesuunaliste kleepsudega. Samas selgus, et mitte kõik ei vaata maha ning minu abikaasa nägi nimetatud kleepse alles pärast seda kui ta oli juba 10 minutit poes veetnud ning ma ta tähelepanu neile juhtisin. Trader Joe's olid ukse taga kriidiga ringid joonistatud igale ootajale, uus külastaja sai siis sisse kui keegi oli välja tulnud ning kõik kärusangad desotati enne uuele sisenejale andmist üle.

laupäev, 27. juuni 2020

Isolatsioonigurmee. Vol. 4


Siinkohal viimane ülevaade kodusest isolatsioonigurmeest, sest praeguseks saab jälle väljas söömas käia ning kodune kokkamine on märkimisväärselt vähenenud. Ülevalt vasakult:

1.  Eriti hea porgandikook toorjuustuglasuuriga
2. Brunch: riivitud praekartulid, värske spinat, praetud peekon ja pošeeritud muna
3. Scotti kuulus šokolaadi ja kreeka pähkli küpsis
4. Kodune Dairy Queen: kondenspiimajäätis Daimitükkidega
5. Minu esimene õnnestunud pirukas: krõbe rabarbripirukas martsipanikattega
6. Brunch isetehtud croissantidega
7. Veise sisefilee köögiviljadega
8. Hapukoore-rabarbrikook
9. Kohupiima-marjakook soolakaramelliga

neljapäev, 25. juuni 2020

Haapsalu. Valged ööd.










Kuna ma pidasin heaks mõtteks, et Scott, kes oli juba niigi häiritud sellest, et hommikuti kell pool neli juba valgeks läheb, saaks jaanipäevast ning sellest, kuidas päikeseloojang läheb sujuvalt üle päikesetõusuks täieliku elamuse, siis valisime välja mereäärse hotelli Haapsalus ning sõitsime esmaspäeva pealelõunaks sinna. Viisime oma asjad läbi 80-kraadise temperatuuriga õhuvaba koridori tuppa ning eelmisest aastast veel Hapsal Dietrichi koogimaitse meeles, kihutasime sinna. Laud oli ettenägelikult kinni pandud.

Saime viimase pardicannelloni, sõime pelmeene, kartuli-lõhesalatit ning tartari. Väga ettenägelikult olime kohe lauda istudes palunud omale lõigu mustika-šokolaadikooki kõrvale panna, vastasel korral oleksime terve õhtusöögiaja närviliselt koogiletti silmas pidanud, sest nimetatud mustikakook kadus sealt nagu esimene lumi. Lisaks mustikakoogile valisime veel kirsi-šokolaadikoogi ning peale õhtusööki jalutasime võimalikult pika ringiga tagasi.

Hotell ning rõdu oli meil vaatega merele ning päikesetõusule. Esmaspäevaõhtust loojangut läksime seega oma poolsaare vastaskaldale vaatama. Jagasime rannariba umbes miljoni sääse ning kärbsega ja kõndisime tuppa tagasi.

Hotelli pakutav hommikusöök oli täiesti vanakooli buffee, kus kõik külastajad said vabalt toidu peale köhida nii nagu kopsumahtu oli, seega otsustasime taas Hapsal Dietrichisse minna. Hommikusöögimenüü polnud neil just teab, mis pikk, koosnedes vaid kolmest valikust (pluss smuutid), aga leidsime omale sobivad variandid ning tellisime lõhe-avokaadovõileivad (mina) ning kartulid peekoni ja munaga (Scott). Scott, kes sööb muna ainult koogi sees või siis segatuna (munahüüve ja omlett), palus oma muna segatult. Selgus, et hommikusöögikokad suudavad teha vaid praemune. Sest neil on kolmele laudkonnale kokkamisega nii kiire, et munad jõutakse küll pannile lüüa, aga labidaga segamini enam mitte. Scott võttis siis ka lõhevõikud. Ja otse vispli alt tulnud mustika-šokolaaditordi lõigu.

Jalutasime päeval taas linnas ringi, käisime rannas, tegime pealelõunase uinaku ning läksime õhtusöögikohta otsima. Selgus, et jaanipäeval pole see mitte lihtne ülesanne ning sõime lõpuks ühel tänavaäärsel terrassil. Kana ja veisefilee olid head, limonaadid olid värviliste lilleõitega kaunistatud. Kuna parem osa magustoidumenüüst oli neil välja müüdud, kõndisime Kuursaali, et seal midagi magusat võtta. Mina tellisin tuuletasku ja kohvi, Scott jäätise maasikamoosiga. Minu kook ja kohv ammu kohal ning praktiliselt ära söödud, kui lõpuks jõudis Scotti ette kauss sulanud jäätise ja moosilusikatäiega. Ja minu eelnev mälestus Haapsalu Kuursaalist oli see, kui me ükskord 10 minutit enne sulgemist sisse astusime, ise täiesti näljased ja neil köök ammu kinni ning nad ikkagi leidsid võimaluse meile suure taldrikutäie sinke, juustu ja tomateid kokku panna ning serveerida. Nad ei tahtnud selle eest isegi raha tookord mitte. Meil õnnestus siiski midagi jätta. Ilmselgelt on ajad muutunud.

Jaaaniööl oli plaan terve öö üleval istuda, et otse oma rõdult õhtuvalguse üleminekut hommikuvalguseks vaadata. Scott oli eriti veendunud, et tahab päikesetõusu näha. Kella 12 paiku öösel Scott haigutas ja teatas, et tuleb kell pool kaks uuesti vaatama, mis seis selle päikesega on. Seda me ka tegime. Kell pool kaks ja pool kolm ja pool neli. Peale seda magasime hommikuni.

Kuna Hapsal Dietrichi kokad magasid peale eilehommikust väsitavat munapraadimist ning butiik avati alles lõunast, siis läksime hommikust sööma Müüriääre kohvikusse. Kuna paistis, et seal on kiirema randmeringiga kokad tööl, siis sai Scott omletti ning mina kaerahelbeputru.

esmaspäev, 15. juuni 2020

Kuidas me Operas käisime. Jaa miks me sinna enam ei lähe.

Märtsis, vahetult enne kui kriis peale tuli ja kõik uksed sulges, jõudsime ühel kinoõhtul vastavatud Opera restoranis käia. See on see uus paviljon Tammsaare pargis. Sõime tartari ja hummust, mingit seenepirukat ja creme brüleed. Superhea oli.

Minu sünnipäeval läksime sinna uuesti. Menüü oli täiesti nullist kõik uus. Sõime krevetitempurat, aaasiapärast salatit, lõhekaussi, shnitslit ning limoncellokooki. Kõik oli jälle nii hea, et Scott oli valmis järgmine päev uuesti seal sööma. 

Ühtlasi oli neil ukse juures silt, mis teavitas, et 2+2 reegel kehtib ning palutakse lauda juhatamist oodata. Selgus, et mõlemad reeglid on nõrkadele. Aga dressides, nokamütsi ning Versace’i roosa ridiküliga tütarlaps koos oma kaaslasega polnud kindlasti nõrgad ning istusid täiesti tühjas saalis meie kõrvallauda.




Ja siis juuni keskel läksime uuesti, seekord kuuekesi. Ja jälle täiesti uus menüü… Kuna meie seltskonnas oli üks, kes sai ainult köögivilja süüa, siis seda ta küsiski. Ettekandja käis köögis, tuli tagasi ning teatas, et koka sõnul on kõik köögiviljad juba mingi teise toidu juurde ette nähtud. Oh, well. Leidsime siis menüüst tomatisalati kohaliku väiketootja juustu ning pestoga. Palusime sealt juustu ja pesto ära jätta ning ainult tomateid serveerida. Lauda jõudis taldrik kolme tomativiilu ning kolme kirsstomatiga. Oliiviõli oli ka. Arve tasumise ajal selgus, et meile serveeriti vabariigi kõige kallemaid tomateid - nimetatud kolme viilu ja kolme kirsstomati hinnaks oli 9 eurot. Palusime siis juba ka salati juurde kuulunud juustu ja pesto meile kaasa pakkida. Selle peale jõudis meieni kreeka pähkli suurune pehme juustu pall ning supilusikatäis pestot. Kuna ka muud toidud olid seekord suhteliselt keskpärased, siis edaspidi käime mujal söömas.

pühapäev, 31. mai 2020

Pärnu. Sünnipäev



Üle mitme aasta olime Scottiga mu sünnipäeval samas riigis ning, et täiesti reisimata ei jääks, siis panime omale Pärnu randa hotelli kinni.

Reede õhtuks jõudsime kohale, surusime ennast välisukse ees suitsetavate külalistajate vahelt sisse ning saime suhteliselt kontaktivabalt oma võtme kätte. Eeltöö korralikult tehtud, jalutasime vanalinna uuemasse lokaali ning nagu tavaliselt, tellisime laua looka. Muuhulgas jõudis lauale snäkivaagen kahele, mida katsid erinevad juustud, tartar, pasteet, kalad, prosciutto jne. Olles selle taldrikutäiega peaaegu ühele poole saanud, otsustasin proovida ka kitsejuustu. Panin tüki suhu ning enne kui oma veast aru sain, jõudsin seda juba ka hammustada. Kui suhu panin kitsejuustu, siis välja sülitasin igal juhul selge pekitüki. Jalutasime veel rannas ja vaatasime päikeseloojangut.

Peale hommikujooksu võin kinnitada, et Pärnu rand on suhteliselt sama pikk kui Klong Nin Tais, Koh Lantal. Noh, kui see lojaalset lugejat huvitama peaks.

Hommikusöök oli natuke rohkem buffee kui Pühajärvel - külm laud oli eraldi pakendatult välja pandud - juustu- ja vorstitaldrikud olid kilega kaetud, moos, kala jmt eraldi kaanega purkides. Kohvi ja proseccot valas ettekandja ning sooje sööke toodi köögist. Väga mõnus. 

Kuna Scotti eelmine kohtumine Pärnuga oli veebruarikuise tormi ajal, kus pressisime ennast vastu majaseinu, et natuke tuule ja vihma eest hoida, siis nüüd tegime uue ringi ja vaatasime kõike, mida vaadata oli. Kahe tunni jooksul jõudsime neid kõiki  umbes kolm korda näha. Õnneks oli siis käes aeg toas väike uinak teha ning õhtusöögile sättida.

Selgus, et koroonajärgne Pärnu on populaarne koht ning paaritunnise ettehelistamisega meil Akordi lauda saada ei õnnestunud. Aga kes maksab, telliba ka muusika, ning läksime hoopis Nooti. Sõime kammkarpe ja krevette ja rosbiifi, creme brüleed ning sõrnikuid. Päikeseloojangut vaatasime vaarikamargaritaga Tervisepaaradiisi baari terrassilt.

Pühapäevahommikune rannajooks ning ennelõunased sõõrikud ning sõitsime Tallinna tagasi.







reede, 22. mai 2020

Sport massidesse ja eriolukorra lõpp

Kui märtsis eriolukord kehtestati, spordisaaalid ja kaubanduskeskused kinni pandi ning inimestel kodudes paluti püsida, siis päevapealt oli mu tavapäraselt tühi jooksurada täis trennitegijaid ning laste ja koertega jalutajaid. Terve Tallinn tegi ühtäkki trenni nagu homset poleks. Ja kui trennitegijatest saab veel aru - koliti Fitness24st ju õue, siis kus siiani kõiki neid lapsi ja loomi hoiti, keda päevapealt jalutama oli vaja hakata?

Nüüd, mais, kui eriolukord läbi, kaubandus ja jõusaalid taas avatud ning ilmad soojad ja päikeselised, on mu jooksurajad taas tühjad. Enam ei pea vaatama, kuidas mobiilis skrolliva kärutaja ning pissivat koera edasisikutava omaniku vahelt kahemeetrist vahet hoides läbi pressida. Sport massidesse ning tervislikud eluviisid said kiire ja kuulsusetu lõpu. Shoppajad võivad taas kergemalt hingata ning kaubandust rünnata.

pühapäev, 17. mai 2020

Pühajärve. Isolatsioonijärgne väljasõit









Esimene koroonajärgne ööbimisega väljasõit viis meid Tartusse. Kuna endiselt on soovitus distantsi hoida, siis otsustasime, et ööbime Pühajärvel. Panime omale järvevaatega toa kinni.

Reede õhtuks jõudsime Tartusse, sõime ema juures kõikidest reeglitest kinnipidades õhtust ning napilt päikeseloojangu ajaks jõudsime hotelli.

Kuna maikuuks olid puud lehte läinud, siis järvevaadet meil metsa tagant näha ei õnnestunudki. Hommikusöök oli buffeestiilis - buffee oli kahe ettekandja selja taga, kes sulle siis, oma visiirid pealaele lükatud nagu rullnoka nokats palaval suvepäeval, soovitud toite tõstsid. Saime laua klaverisaali ning nautisime vaadet.

Tegime järvele poolringi peale ning sõitsime lõunaks Agalisse, et isa juures värsket suitsulõhet süüa. Reegleid järgisime ainult osaliselt. Nagu juba õpetaaja Laur ütles, et kui kõike ei jõua, siis tee pool. Hoidsime poolt soovitatud distantsist.

Pühapäeva hommikul tegime veel pikema ringi küla peal ning sõitsime uuesti Tartusse. Sõime ema juures lõunat, ajasime Gerli perega juttu nii palju kui see kuue meetri pealt (igaks juhuks, eksole!) võimalik oli ning hakkasime Tallinna poole sõitma.

Kuna Scott polnud Viljandis käinud ning meil kiiret ka polnud, siis sõitsime sealtkaudu. Suurema osa teest sadas paduvihma ning mingil määral saime vett ka Viljandis ringi jalutades.

pühapäev, 3. mai 2020

Kuidas me Zürichis ei käinud. Viimsi.




Täna otsustasime pikemat trippi mitte ette võtta ning sõitsime lihtsalt Viimsisse. Jalutasime rannas, vaatasime, kuidas linn udusse kadus ning sõitsime poolsaarel niisama ringi. Koduteel üritasime Lyonist croissante osta, aga Lyon oli ukse vaatamate suurtele lubadustele Facebookis juba lukku pannud.