laupäev, 9. veebruar 2019

Kohalik kana



Mõni tähelepanelikum lugeja on arvatavasti märganud, et üle seitsme aasta olen taas hakanud natuke liha sööma. Mu toidulaud oli lõpuks ainult juust, kohupiim, marjad, puuviljad ja köögiviljad, sekka pisut kala ning see kõik oli lõpuks nii üksluine, et ma ei suutnud enam järjekordset porgandit või paprikat ning juustukuubikuid süüa. Lisasin siis oma menüüsse veidi kana ja pisut veiseliha. USAs oli kanaga kõik hästi - ostsime mingit amishite poolt hoole ja armastusega supermarketi letile sobivaks nuumatud kanafileesid ning pannilt tulid nad ootuspäraselt krõbeda ja mahlasena. Teades, kuidas Eestis Ameerikast pärit kanu meedias materdatakse, olin veendunud, et siin, kohalikust farmist tulnud kana on kindlasti veel parem. Prisma pakkus mulle Rannamõisa kanu ning nii ma kahe fileega koju tulingi. Kui kellegi kunagi peaks tekkima vajadus vanu autorehve kööginoaga viilutada, siis võib mulle helistada - vajalik trenn on mul nüüd selleks tehtud ja liigutus käe sees. Viskasin viilud tavapäraselt pannile, kuid sealt edasi oli kõik täiesti tavapäratu. Kõigepealt haises terve mu köök hullemini kui rong Kohila paberivabrikust mööda sõites omal ajal ning siis hakkasid kanatükid vaikselt selle halli vedeliku sisse ära kaduma. Närisin ennast osadest kummitükkidest läbi ning ülejäänu viskasin minema.

Läksin Balti Jaama turule lootuses leida sealt kohalike amishite poolt kasvatatud kanu. Selgus, et lihasaali kõik letid pakuvad vaid Talleggi omi, kuid pidasin neid Rannamõisa lähisugulasteks ning ei julgenud osta. Aga Baltas on mingi lihapood-resto ka ning neil oli letis neli kanafileed, mille kohta nad väitsid, et pärit Saaremaalt talust. Ostsin kaks ning neid kodus lõikama hakates libises nuga sujuvalt läbi, praadides muutus kana vaid krõbedaks ilma eelnevalt reoveehoidlat tekitamata ning maitses ka umbes nii nagu üks praekana maitsta võiks. Sellele vaatamata on mul peale kõiki neid katsetusi kanast juba suhteliselt villand. Ostsin eile tüki veisekintsu sealtsamast poest, kus Saaremaa kanu müüakse. Arvestades asjaolu, et Orxi toitumiskava lubas mul sellest täna õhtul vaid 80 grammi ära süüa, saan sellest kintsujupist vähemalt 10 õhtusööki :)

neljapäev, 24. jaanuar 2019

Go blue. Otsi kohta, kust sa leiad




Hea lugeja, ma olen siin ka varasemalt oma rahuolematust avalike "puhkeruumide" (sest siin on ju restrooms, mitte toilets) osas väljendanud. Vaatamata sellele, et ma tulen ühiskonnast, kus avaliku kempsu kohta oli käibel sünonüüm "metsapeatus", on aeg siiski edasi läinud ning võiks eeldada, et tänapäeval saab toimingud tehtud veidi privaatsemalt kui lähima puu taha kükitades. Aga mitte siin riigis. Ja siinkohal ka pildinäide sellest, kuidas vetsukabiini uks on umbes sama varjav kui omal ajal Tartu 10. Keskkooli keldrikorruse käimlas. Ja ühtlasi kui teema juba sanitaarruumi peale läks, siis lisaks sellele, et kabiini saab iga järjekorras ootaja rahulikult sisse vaadata, et automaatne loputussüsteem jõuab selle aja jooksul, mis mina kabiinis viibin, umbes 5 korda potti loputada, on lisaks ka rullihoidjad omadega peaaegu vastu põrandat. Et paberit kätte saada, tuleb mitte ainult kükitada, vaid kükkis olles veel ka kummardada, et saaks paberi hoidjast kätte ning välja sikutada.

Kuna mul on kõige mugavam ja soodsam siin shopata Amazonis (lihtne tagastamine, pakk kohal kahe päevaga, vahest isegi järgmine päev), siis tuleb pakke meie ukse taha ikka iga päev või üle päeva. Vahest mitu päevas. Postiljonid toovad pakid ukseni, panevad trepi peale maha ja sõidavad järgmise maja juurde. Nüüd on hakanud mati peale visatud pakist pilti ka tegema ning ma võin Amazonist oma tellimuste alt neid ootavaid pakke vaadata. Ükspäev nägin magamistoa aknast, et postiljon tuleb. Aga ei läinud mitte nagu tavaliselt eesukse juurde vaid kõndis maja kõrvale ning sokutas pakid rõdu trepi kõrval oleva ukse juurde. Ma oleks nad sealt ilmselt alles mitu päeva hiljem avastanud.

Scott ärkas hommikul mingi kõhuvaluga ning armastava abikaasana tegin talle tassitäie kummeliteed. Kuna ta kuumi jooke ei armasta, siis ütlesin, et lasku sellel ära jahtuda ja joogu leigelt või jahedalt. Tund aega hiljem valas ta selle kraanikausist alla, sest see olevat ilge lõhna ja maitsega. Ma peaks talle rääkima, kuidas väikese ida-eurooplase nobedad näpud omal ajal maal kummeliõisi korjasid, et erinevate valude ja põletike korral tee omast käest võtta oleks. Ta vist ise vaatab juba ka kahtlevalt, et mis metsamoori otsa ta sattunud on - kord üritan teda pihlakatega teise ilma saata, siis pakun ta niigi kehva enesetunde juures talle mingit heinaleotist. Ma olen kindel, et ka kuusevõrseid ei oleks ta valmis sööma.

laupäev, 19. jaanuar 2019

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Tagasilend.










Ettenägelike turistidena olime neljapäeval peale seda viletsat brunchi kõik vana Vegase võimalikud söögikohad läbi käinud ja menüüd üle vaadanud. Sõelale jäi Terrace. Et hommik huvitavam oleks, jalutasime sinna 45-minutilise ringiga ning jõudsime täpselt 2 minutit peale uste avamist. Mina võtsin praekartulid pošeeritud munade, vähja, spargli ja hollandi kastmega ning Scott vahvlid praekana vahukoore, õunte ja maasikatega. Ettekandja hiljem ütles, et ta on New Yorgist ja see kana ja vahvlite serveerimine oli talle omal ajal uudis. New York... Ma ütlen, et suuremale osale Euroopast on uudis, et kana süüakse vahvlite ja vahukoorega ning pannkooke serveeritakse peekoni ja vahtrasiirupiga. Nii, et pole nad seal New Yorgis midagi nii tagurlikud kui ta arvab. Ja kõike seda serveeritakse riigis, kus Scott ei uskunud oma silmi kui ma talle hommikuse omleti sisse pepperonit pistsin. Sest pepperoni käib pizza peale, mitte muna sisse. Duh, üks vorst kõik ju. Söök oli väga hea, muide.

Käisime kasiinost läbi, võtsime hotellist pagasi, ostsime arepaputkast jahu kaasa ning sõitsime lennujaama. Siinne pardaleminek ja lennukist lahkumine on mulle senini täiesti arusaamatud. Suuremates lennukites on reisijad tihtipeale gruppidesse jagatud ning kui Euroopas saavad peale rikkaid, ilusaid ja suurperesid peale esmalt lennuki tagumises osas olevad grupid ning viimasena täidetakse esimesed read, siis USAs on vastupidi. Ka siin saavad esmalt muidugi peale rohkemate laste ja suuremate rahakottidega reisijad, aga seejärel hakatakse  pardale laskma gruppe eest taha. Ja siis oodatakse kõikide nende järel, kes esimestes ridades oma kohvreid üles upitavad, et saaks mööda minna ja tagaotsas koha sisse võtta. Maandudes toimib Euroopas loogiline süsteem - kes on enne vahekäigus  püsti, saab enne välja. Kes jäi istuma, saab liikuma siis, kui vahepeal paus tuleb. Vahekäik on väljujaid täis ning reisijad võrdlemisi kiirelt terminalis. USAs lastakse väljuda järjest ridade kaupa. Kui kaheksanda rea kõik kuus reisijat veel istuvad kui vahekäik juba tühi, siis üheksanda rea omad ootavad, kuni eesolev rida on ennast püsti ajanud, lockeritest oma kohvrid alla sikutanud ning liikvele lähevad. Suurema osa ajast on vahekäik lihtsalt tühi, sest keegi ei jõua oma 30-kilost pagasit alla tõsta või pressib ennast 5 rida tahapoole, kuhu ta oma pagasi oli mahutanud.

Kodus oli vahepeal paks lumi maha tulnud.

reede, 18. jaanuar 2019

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Uus Vegas ja tacod.
















Eilsest hommikust õppisin seda, et toidukriitikute asemel tuleb usaldada iseennast ning vettinud köögiviljaarepade ja pošeeritud munade asemel läksime täna hoopis oma arepaputkasse hommikust sööma. Sain täpselt selle, mida vaja - krõbeda maisiarepa Aafrika väikeriigi aastase juustuvaruga. Nii hea! Kohv oli ka täpselt see, mida ühest dinerist oodata võiks ehk ei midagi erilist, aga läbi ka ei paistnud.

Jalutasime Stripi suunas ning vaatasime, kui palju hotelle aasta jooksul lisandunud oli. Üksjagu. Üks suurem kui teine. Kõndisime kuni Eiffeli tornini, käisime üleval, inspekteerisime veel korra ehitusobjekti ning taamal olevaid mägesid ning võtsime takso tacoputkasse. Nimelt olin ma taaskord teinud korraliku kodutöö ning kursis sellega, et vaid nelja- ja pooletunnise jalutuskäigu kaugusel on osariigi parimad tacod. Jõudsime kohale ning tellisime alustuseks kahepeale kolm tacot ja portsu guacamolet. Siis tellisime veel kolm tacot. Siis oleks veel tellinud, aga Spirit Airlines'il on väga oluline, et lennuk korralikult balansis oleks ja seega me ei tahtnud neile tagasilennul meelehärmi valmistada sellega, et lennuk vasakule poole kaldu on ning me Vegase kohale ringe tegema jääme. Sõime tacosid grillitud kalaga, rebitud lihadega ning vürtsikate krevettidega. Eeltöö tasus ennast ära, kõik oli parem kui me arvasime. Välja arvatud kalataco, mida nad võiks kastmetega veel natuke tuunida.

Kuna tacoputka asus väga armsas äärelinnas, tegime ka seal veel ringi, vaatasime kasiinos jalgratastel ringikihutavaid lapsukesi ning sõitsime tagasi hotelli pealelõunaseks uinakuks.

Õhtuks liikusime uuesti oma lemmikpiirkonda - konteineriparki, sest Scott tahtis hot dogi süüa. Seda ta pidi ka saama. Istusime parajasti laua taga, kuum koer ja külm õlu laual kui ühtäkki hakkasid värava juures paugud käima ja sädemeid lendama. Arvestades, et ma viibin riigis, kus relva on lihtsam soetada kui suhkruvaba jogurtit, siis olin valmis laua alla viskuma kui viimasel hetkel meenus, et kell on nii palju, et palvetav ritsikas asus taas tegudele. Närvide rahustuseks tundus kõige parem mõte kasiinos veel natuke raha maha mängida, aga läks hoopis nii, et väljusime sealt 32-dollarilise plussiga.

Kuna mul jäi hot dog vahele, sest kõht ei olnud tühi, aga samas millegi hea isu nagu oli, guugeldasin kohvikuid. Et saaks head kohvi ja mõne maitsva trühvli. Aga vaata üllatust, USA polegi tuntud kui klassikalist kohvikukultuuri viljelev riik. Selle asemel oli mul võimalik hoopis minna üle tee asuvasse restorani nimega "Südamerabanduse Grill". Ja kui ma oleks veel 159-kilone külastaja, siis saaks selles grillis lausa tasuta süüa. Välisukse kõrval on neil kaal ka, kuhu pääseb laia rampi mööda ennast kaaluma kõikvõimalike abivahenditega, mis ühel 159-kilosel külastajal kaasas on. Läksime siiski hoopis Starbucksi. Jõin võiküpsise kohvi ja sõin pulgakommikoogi. Või pulgakoogikommi. Igal juhul oli see ümmarguseks veeretatud küpsisetainas, millele pulk sisse pistetud ja siis glasuuriga kaetud. Scott jõi kuuma šokolaadi ja sõi mingit suhteliselt igavat kohvikooki.

neljapäev, 17. jaanuar 2019

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Vana Vegas.
















Kuna hommikusöök on päeva kõige olulisem toidukord, siis otseloomulikult olin teinud eeltöö ning kolmeks hommikuks 4 söögikohta välja valinud. Täna hommikul alustasimegi kõige lähemast. Makers & Finders. Võtsin pošeeritud munad köögiviljadega arepade peal ning kohvi. Nad olid kuuma vee sisse küll unustanud kohvi panna, aga kuna see serveeriti koos kannukese piimaga, siis peale piima pealevalamist, ei paistnud jook enam läbi. Arepade peal oli ohtralt grillitud köögivilja ning kõige tipus pošeeritud munad chimichurriga. Chimichurri oli ainus asi, mis kogu sellele taldrikutäiele maitset andis ning ka sellega olid nad üsna kokkuhoidlikult ümber käinud. Palusime nii chimichurrit juurde tuua kui ka hollandi kastet. Parandas küll mõnevõrra olukorda, aga mitte piisavalt.

Eile õhtust meeles, kuidas suhkur olukorra päästis, otsustasin, et selle hommikuse pettumuse kompensatsiooniks on ühte Dairy Queeni jäätist vaja. Kõndisime lähedalasuvasse ostuparadiisi. Nad ise nimetasid seda küll outletiks, aga olid unustanud hinnad outleti omadega vastavusse viia. Astusin Piimakuninganna juurde sisse plaaniga küsida kõige šokolaadisemat jäätist, mis neil on. See plaan oli hea seni, kuni nägin menüüs Reese Supertormi. Reese teeb neid suurepäraseid maapähklivõimaiustusi. Tütarlaps, kes kinnitas mulle, et see maapähklivõijäätis on täiega galaktikast, keeras topsi koos jäätisega isegi kummuli, tõestamaks kui suurepärase jäätise ta mulle valmistas. Ainus, millele ma mõelda suutsin, oli see Howelli jäätiseputka, kus jäätisemeister topsi nii pikalt peos soojendas, et ta poleks topsi isegi kummuli jõudnud keerata kui jäätis juba põrandal oleks olnud. Peale jäätiseringi hakkasime vanalinna suunas liikuma, et Fremontil ja konteineripargis ringi vaadata. Kõnniteedega on siin riigis endiselt lood kehvavõitu. Esiteks on neid palju vähem kui sõiduteid ning teiseks on siin Vegases hoovidest ja parklatest väljasõidud visuaalselt küll täiesti märgistamata kuid füüsiliselt selle eest täiesti tuntavad. Koperdasin nende ootamatute tõusude ja languste peal iga mõnesaja meetri järel. Aga võimalik, et seetõttu siin kõnniteedele rõhku ei pööratagi, et nagunii on seal võimatu normaalselt kõndida.

Igal juhul jõudsime omadega Fremontile ja linn muutus kohe palju ilusamaks. Tegime paaris kasiinos peatuse, vaatasime vanu neoontulesid ning kõiki tuledes fassaade. Fremonti viies kvartalis põleb igapäevaselt 12,5 miljonit LED tuld. Kõndisime konteineripargini, mis on vanadest konteineritest ehitatud vaba aja ja meelelahutuskeskus, kus on ohtralt poode, söögikohti, terrasse, mänguväljak ning lava. Pargi ees on suur metallist putukas, mis õhtuti käima pidi minema, värve vahetama, tuld purskama ja muidu hüppama. Otsustasime õhtul tagasi tulla.

Sest selleks hetkeks oli kell juba piisavalt palju saanud, et hilist lõunat või varajast õhtut süüa ning läksime uuele katsele arepaputkasse. Et asi huvitavam oleks, jalutasime läbi kõikide tänavate, mis sellele kolmele kilomeetrile jäid, mis selleks hetkeks meid arepadest eraldasid. Kell 3 pealeõunal oli kohvik avatud ning tellisime oma arepad. Selgus, et ma päris sellele ikka pihta ei saanud, mida ma plaanisin süüa, aga valitu osutus siiski täiesti heaks. Homme tuleme uuele katsele. Kunagi see ju peab õnnestuma!

Tegime vahepeatuse hotellis ning siirdusime siis päikeseloojanguks palvetava ritsika juurde tagasi. Vaatasime showd, jõime õlut ning läksime täistunniks tagasi Fremonti tänavale, sest seal pidi grandioosne valgusshow hakkama. Selgus, et ca kuueminutilist animatsiooni tulnukatest, mida tervet mitmesajameetrist tänavalõiku katval katusel näidati, nimetasid nad ise valgusshowks.

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Kohalejõudmine.




Talvel tuli Scotil idee, et me võiksime oma pulma-aastapäevaks Las Vegasesse minna. Jõulude ajal langeski meile sobivaks ajaks piletite hind meile sobivale tasemele ning ostsime ära. Broneerisime majutuse ja juba kolm nädalat hiljem lendasimegi kohale. Ma olen siin blogis varem ka neid imehäid Vegase arepasid maininud ning esimese asjana peale kottide hotelli viimist oli plaanis kohalikku arepaputkasse jalutada ning õhtust süüa. Mõeldud-tegemata. Olin küll netist järele vaadanud, et avatud on see kella 23ni ja jõuame ilusti, aga ilmselt nad ise unustasid kodulehte külastada ning kell 21:58 pandi meil uks nina ees lukku.

Kuna kõht oli tühi, siis astusime sisse peaaegu kõrvalolevasse Mehhiko urkasse, kuid seal söödud taco pole isegi mainimist väärt. See, mida Scott sõi, oli mõnevõrra parem. Otsustasin, et ainus, mis päästab olukorra, on šokolaad ning rabasin 7/11-st omale maapähklivõiga Twixi. Šokolaadiriiulini jõudmiseks tuli ennast läbi murda tervest hasartmängijate armeest, kes suurema suguseltsiga kõik mänguautomaadid hõivanud olid, suitsu tõmbasid ning ennastunustavalt hobustega ekraani vasakust servast paremale kihutasid.

esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Go blue. Ekskursioon












Ma tunnen, et eilne päev vajab eraldi postitust. Ma üldiselt pole seda eile-hommikul-ärkasin-ja-tegin-praemuna tüüpi postituste kirjutaja, aga eilse osas teen erandi. Mulle siiani meenub üks raamat, mida ma kunagi lugeda üritasin. Võimalik, et tegemist oli Indrek Jäätsi raamatuga "Aasia päevikud. Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani", kus juba esimene peatükk algas kirjeldusega, kuidas autor hommikul oma hotellitoas ärkas ja aknast sinist taevast nägi. Igal juhul esimese päeva kronoloogilisest kirjeldusest ma kaugemale ei jõudnud. Aga tagasi tulles eilsesse päeva, siis alustuseks sõitsime Detroiti, et ühes oma lemmikkohas brunchi süüa. Mina ei hakanud riskima ning võtsin taas Benny munad külmsuitsulõhega ning kohvi. Scott tellis kanavõiku, mis visuaalis oli pigem kanaburger ning suure kausitäie trühvliõli, peekoni ning juustuga friikaid. Need Benny munad olid täpselt nii imehead nagu ma mäletasin: põhjaks pool inglise muffinist (miks nad seda kuklit muffiniks nimetavad, beats me), peal rohkelt külmsuitsulõhet, kappareid, pošeeritud muna ning hollandi kaste. Selliseid muffinitorne oli taldrikul kaks ning lisandiks nende meelest salat, minu meelest peotäis rohelisi lehti. Täiesti superluks igal juhul. Scoti friikad olid ka imelised ning tema võikut ma ei proovinud.

Peale brunchi tegime ringi linnapeal, vaatasime talveturgu, kõndisime jõe ääres ning vaatasime Kanadat ning käisime peeglimajas. Ühe mahajäetud pangahoone fuajeesse oli ehitatud tavalise keskklassi tüüpiline majamakett peeglitest. Lisa pangahoone pompöösne võlvkaarte ja sammastega sisedisain ning valgusmäng ning saad väga ägeda elamuse. Kuna oli selge, et talveturu sõõrikud ning vein jäävad meist maitsmata, sest kõht oli endiselt täis, võtsime suuna Northville'i, kus mul oli netis silma jäänud üks vana mahajäetud koolimaja. Seda meil leida ei õnnestunud ning sõitsime edasi Howelli, et minna Tommy Hilfigeri outletti. Howellist läbi sõites vaatasime, et ikka nii kena väikelinn, et peaks peale outletis käimist seal natuke ringi jalutama. Kaunid jõulukaunistused ja puha. Ja no siis nägime Dairy Queeni, avatud ja puha. Tähelepanelikum ja parema mäluga lugeja juba teab meie seiklustest piimakuningannaga ning saab aru autos tekkinud elevusest. Olime valmis kohe pidurite vilinal maja ette tõmbama kui saime aru, et kell kolm pealelõunal oli kõht endiselt servini hommikusööki täis. Siis meenus, et sama teema oli meil ka eelmine kord kui Kümne Sendi Poes sõime, ei olnud enne õhtut järgmist einet vaja.

Outletcenteris on ainus mulle huvipakkuv pood Tommy Hilfiger ning 97 euro eest väljusin sealt kahe kleidi, ühe kampsuni, kahe džempri, kolme paari sokkide ja ühe triiksärgiga. Teise 97 euro eest sai Gerli omale samasuguse komplekti riideid. Proovimas pidin kaks korda käima, sest neil on 6 eseme reegel... Peale esimest ringi andsin portsu asju Scotti kätte hoiule, kes need omakorda usaldusväärsusetu poetöötaja kätte andis, et ma hiljem ilusti stangelt võtta saaksin. Kui ma siis peale teist proovimisringi oma kraami võtma läksin, üritas nimetatud töötaja mulle väita, et just selle jubeda triibulise talupojasärgi ja veel paar mõttetut asja mu abikaasa tema valvata andis. Otsisin siis saali pealt oma nodi uuesti kokku.

Sõitsime tagasi Howelli, sõime Piimakuninganna juures pekaanipähklitega jäätist, jalutasime natuke ringi ning läksime Walmarti. Sest netipoest ostetud mahlapress osutus jamaks ning viisime selle tagasi. Minu teine käik Walmarti. Mul oli netist jäänud mulje, et tegemist on mingi eriti odava ja kehva kvaliteediga poega, kus käib vaid kolmas Ameerika ostlemas. Selline sada kilo naiseilu, kes on ennast XS-suuruses liibukatesse litsunud ja nabapluus katab vaevu nibud ära ning karjatab siis poe peal oma kuut last, kellel on vähemalt viis erinevat isa, neist suurem osa parajasti kinnipidamisasutuses. Igal juhul oma päevatripi raames sinna me nüüd sattusime. Riiete hinnad vastasid tegumoele ja kvaliteedile - särke näiteks oli võimalik soetada ka ühe dollari eest. Toidukaup samas oli märksa kallim kui Aldis, aga mul on hea meel, et Walmarti klientuur Aldit avastanud pole. Samas oli seal kõike söödavat saadaval hiigelpakkides, mida nad ise armsalt peresuuruseks nimetasid. Karbid 18 munaga, maisihelbed sellistes kastides, et kui silti peal poleks, rabaks külmkapi pähe kaasa, piim lehmamõõtu kanistrites.

Sõitsime veel Bed and Breakfasti kaudu, aga selgus, et nad on pooled oma jõulukaunistused juba järgmist jõulu ootama pannud ning väljapanek oli pettumusttekitavalt kesine.