esmaspäev, 5. detsember 2016

Rundschau München. Klient.


Mul oli juba Lidlist väljudes nii palju öelda ja peale postkontorist väljumist veel rohkem.
 
Toidupoodide kassades on peale tööpäeva lõppu alati sabad. Mis on natuke nagu müsteerium, sest suur osa inimestest (lastega naisterahvad siis) käib vaid osalise ajaga tööl ning lähevad enamasti ca ühe ja kolme vahel juba koju. Aga see selleks. Hakkan oma asju lindile laduma, saan kaks asja ära panna, umbes viis korda samapalju veel korvis või kotis ning enne veel kui jõuan kolmanda järele haarata, laob shoppaja minu taga oma ostud minu kahe jogurtitopsi järele. Nad ei ole vist täpselt aru saanud sellest kontseptsioonist, et lint käib ringi mitte ei sõida minema. Peale kassat on siin muide kraami jaoks ruumi vast nii kahe A4 jagu ehk oma asjad tuleb kotti toppida kiiremini kui kassapidaja neid läbi laseb.

Postkontor / DHL. Vol palju. Pakkisin Eestissesaadetavad asjad ilusti ära, kastile kilet ümber ei tõmmanud, et saadetis taas ebastandartseks ei osutuks, võtsin näppu ja läksin laupäeval siis postkontorisse. Saba oli läbi postkontori siseruumi, siis lockeritest mööda, lillepoest läbi ja tänavale välja. Silma järgi nii ca 50 inimest. Võtsin oma 9 kilo kaenlasse ja viisin koju tagasi. Täna uuele katsele. Kohe kui ma nägin seda üle-eelmisekordset kassapidajat (sedasama, kes ütles, et kiletatud kasti eest tuleb 33 eurot rohkem maksta, aga ei osanud seda põhjendada), oli selge, et neljast kassast just tema juurde ma satun. No ja nii oligi. Vedasin paki kaalu peale ja andsin eeltäidetud saatelehe. See hetk tuli tagasi eelmine klient, kellele meenus, et talle on tšekki vaja. Aga tšekki ei saa. Aga tal on vaja. Ja selle peale hakkas see kassapidaja arvutis kahe sõrmega pikka arvet toksima. Kõrvalkassast noor tore kassapidaja pakkus vanale, et võtab mu tehingu üle, aga ilmselgelt see vana ei tahtnud teiste seljas liugu lasta. Pärast seda kui kõrvalkassa oli ära teenindanud kaks klienti ning vana ikka veel kahe sõrmega toksis, läksin ise kõrvalletti koos oma tavaariga ning in no time oli pakk teele pandud. Vana toksis klaviatuuri edasi. Ma hakkan selles postkontori teemas juba teatud mustreid nägema.

Laupäeval lappasin Margiti juures mingit seltskonnakroonikat, kus muuhulgas tutvustatakse parimaid palasid ka moe- ja kosmeetikamaailmast. Silma jäi Revloni huuleläige, ajakirjas oleva info kohaselt 10 eurot tk. Otsisin siis täna Galeria Kaufhofist Revloni standi, aga ei miskit. Küsisin saalitöötajatelt ning sain teada, et Revlonit Saksamaal enam ei müüda. Vabandust? Et siis täiesti eksitav reklaam ajakirjas?

Otsustasin kaubandusele uue võimaluse anda ning läksin veel korra omale pluusi otsima. No need peod ju. Proovisin viit pluusi, panin kõik tagasi ning lahkusin poest ilma koduosakonda minemata. Sest ma olin täiesti kindel, et seal on veel riiulite kaupa kauneid JO nõusid.

Neljapäeval hakkas Netto kassasabas oodates kastitäis ökohõõgveine silma. Ilusad pudelid ja viisakad sildid ja hind 2.39. Pistsin ühe valge siis kassalindi peale ning jõime laupäeval ära. Väga hea oli. Plaanisin esimesel võimalusel varusid täiendada, aga tänaseni pole nimetatud võimalus saabunud, sest rohkem ma seda veini Nettos näinud pole. Ja muuseas, nisule on siin riigis mujal kui saialettides ilmselgelt nulltolerants, sest isegi nisuõlu on neil speltaga.

Õhtusöögiks oli täna kummiliim natukese PVAga. Nad ise nimetasid seda pakendi peal küll Pidupäevaknöödliks, aga võimalik, et kuskil trükikojas olid sildid vahetusse läinud. Rakletijuustu sulatasin peale.

Parimate soovidega
Esimese Maailma Pseudoprobleemide Tekitaja

laupäev, 3. detsember 2016

Rundschau München. Turist.












Sest noh, kes see teine ikka keset kõige kõrgemat kõrghooaega Marienplatzile ja Kaufingerstrassele kipub. Aga mul oli ju vaja pilte teha. Nagu ka miljonil teisel turistil. Samas sai külg ees ju liikuda, nii, et mis ma ikka kurdan. Pildid said ka tehtud.

Tegelikult plaanisin pildistamistripi shopinguga ühendada. Sest seoses lähenevate pühadega tundus mulle, et mul on pidulikumat pluusi vaja. Noh, kõikideks nendeks planeeritud jõulupidudeks. Läksin TK Maxxi, valisin kuus pluusi ja ühe käekella välja, proovisin selga ja käe peale ning tulin poest ära portsu Jamie Oliveri nõudega.

reede, 2. detsember 2016

Rundschau München. Ah nii saab ka.


Nii on jube hea üllatusmune osta - teed poes lahti, vaatad, mis sees on ja kui sobib, siis võtad. Ei pea sobimatuid üllatusi koju tassima ja nende eest maksma. Väga mõnus seal Lidlis.

Saksamaal on igal töötajal õigus ja igal tööandjal kohustus töösuhte lõppedes või ka selle jooksul kui töötaja soovi avaldab, saada / väljastada soovituskiri. Ja mitte lihtsalt soovituskiri vaid igati positiivne soovituskiri. Kui soovituskiri pole töötajale meelepärane, ehk näiteks on kirjas "ta sai oma ülesannetega hästi hakkama" selle asemel, et seal oleks "ta sai oma ülesannetega alati suurepäraselt hakkama", tulevad mängu juristid. Sest tööandjal pole mingit õigust töötaja kohta nii halvasti öelda, et ta sai hästi hakkama. Otsisin täna ühele punktile paremat sõnastust ning sattusin foorumisse, kus üks noormees kirjutas, et ta lasti enne katseaja lõppu ebarahuldavate tulemuste tõttu lahti ning kurtis, et saadud soovituskiri ei ole piisavalt positiivne. Ta uuris tööõigusjuristidelt, et kas tal on õigus nõuda paremat soovituskirja, sest seda ei saa ta ju kandideerides kasutada. Ei, no mage muidugi, kui uus tööandja teada saab, et tüüp müüb ennast võimekamana maha kui ta tegelikult on.

Käisin eile Lindti poes ja ostsin nagu ikka paar kilo šokolaadi. Kassa kõrval oli suur silt, et telli omale newsletter, saad minitrühvlikarbi tasuta. Kodus tegin esimese asjana Lindti lehe lahti, aga võta trühvlist, seal pakuti uudiskirja tellijale vaid võimalust mingi suurem šokolaadipakk võita. Läksin siis täna uuesti poodi, et vaadata, mis värk sellega on ja nägin plakati kõrval vanamoodsaid flaiereid, kuhu oma nimi ja meiliaadress kirjutada. Sain oma kommikarbi :) Peaks homme uuesti minema ja Gerlile ka uudiskirja tellima :P

teisipäev, 29. november 2016

Rundschau München. Go west, life is greener there.


Läänes on ju muru rohelisem ja taevas sinisem ja pudrumäed ja piimajõed. Tänapäeval küll vist taimse piima jõed. Aga iga kord kui Eestis midagi pekkis on, siis on "mujal/Soomes/Rootsis/Saksamaal/Kreekas kõik hoopis paremini". Seal ei vihata teiste lapsi, palka makstakse nii, et rahvas ei tea, mida sellega peale hakata, liikluses ollakse teistega arvestavad ja koolides on toredad õpetajad. Ma olen nõus sellega, et siin Saksamaal on palga ja teatud kaupade hindade suhe tasakaalus: keskmine palk on ca kolm korda kõrgem kui Eestis, samas toiduained on Eestiga samas hinnaklassis või mõnevõrra soodsamad. Korterite üürihinnad on küll keskmiselt kaks korda kõrgemad kui Eestis, aga moodustavad keskmisest palgast siiski protsentuaalselt väiksema osa. Teenused, mida olime (või noh, mis ma nüüd siin kõikide nimel sõna võtan, ikka mina olin) harjunud Eestis taskukohaseks pidama, on nüüd Müncheniga suhteliselt samas hinnaklassis. Riideid saab siit tavaolukorras osta samade hindadega kui Eestis, allahindluste ajal samas märksa soodsamalt. Hea hinnaga lennukipileteid pakutakse vasakult ja paremalt.

Aga. 65-aastane äsja pensionile jäänud meesterahvas otsib omale osalise ajaga tööd, sest kohus otsustas, et tema emal ei ole kodus, kus tal kolm korda päevas hooldaja käis, enam ohutu olla ning määras emale hooldekodusse kolimise. Nimelt oli vanainimene toas kukkunud ning see oli piisav põhjus ta pideva järelevalve alla suunata. Kuu hooldekodus maksab 3.400 eurot, millest ema pension katab vaid 1.400 eurot. Ülejäänud 2.000 tuleb sellelsamal 65-aastasel pojal välja käia, kelle pension on küll pisut kõrgem kuid jääb siiski samasse suurusjärku. Seega, täiendav töökoht, et igakuiseid makseid katta. Sest kohtu seisukoht oli, et mehel on ju pangalaenuga ostetud maja nüüd ilusti kinni makstud, ta võib selle maha müüa, tuludest hooldekodu arveid maksta ning ise linnalt sotsiaalkorterit taotleda. Teoorias vast isegi teostatav, aga sundida inimene oma kodu maha müüma, kui ta on selle nimel 40 aastat tööd teinud ja igakuiseid laenumakseid tasunud? Öelda, et "koli sotsiaalkorterisse", kuigi on teada, et linnal ei ole midagi pakkuda, sest põgenikud on eelisjärjekorras... Aga sotsiaalsüsteem on ju hea - võib olla kindel, et kui kunagi hooldekoju on vaja minna, küll kohus leiab, kellelt see raha välja nõuda.

Kahekümnendates üksikema elab alla kaheaastase lapsega keldrikorruse korteris, kus seinad hallitavad ja rõskusest on juba igikestev köha tekkinud. Küsib linnalt uut korterit, aga ei saa, sest "põgenikud on eelisjärjekorras".

pühapäev, 27. november 2016

Rundschau München. Pink up your life.












Tänase seisuga on üle vaadatud: roosa turg, Sendlinger Tori turg, Rotkreuzplatzi turg, Tollwood, Marienplatzi turg ja Märchenmarkt. Ja kodus on üks kruus rohkem kui enne turgude väisamist.

Ma saan aru, et üks eestlane võib rohkem vinguda kui kümme ... Midagi läks sellega nüüd metsa. Igal juhul käisin eile oma sügissaabastega kõigepealt Rotkreuzplatzil hõõgveini joomas ja hiljem Tollwoodil. Ühe koha peal seistes hakkasid jalad külmetama. Sügis või asi. Täna olin targem ja panin oma talvesaapad jalga. Ja guess what! Palav oli. Ma nüüd ei teagi, mis homme jalga panna. Või kas üldse tasub nii segaste oludega majast välja minna.

reede, 25. november 2016

Rundschau München. Kapitalistid.


Münchenlased on endast väljas, sel aastal maksab hõõgvein jõuluturgudel, vabandust jeesuslapseturgudel, kuni 5 eurot. Kõige kallima kruusitäie saavat Karlsplatz Stachusilt, kus tulebki 5 eurot välja käia, järgneb Tollwood 4.50-ga. Kõige soodsamalt olevat võimalik palavalt armastatud jõulujook kätte saada Marienplatzil, kus kruusitäis maksvat 3.50. Me tegime eile ringi Sendlinger Tori turul ning roosal turul. Esimeses maksime kruusitäie eest 2 eurot, teises 2.50. Tallinnas maksis glögi juba aasta tagasi nii 2.50-3 eurot vähemalt. Barrikaadidele, ma ütlen, seal Tallinnas!

Tegelikult meeldisid mulle ikka Praha jõuluturud. Mõnusad, trügimist polnud, lõhnasid imeliselt.

esmaspäev, 21. november 2016

Rundschau München. Roosad jõulud.




München valmistub jõuluturgude avamiseks. Vabandust, Bayeris ei ole jõuluturge, siin on Jeesuslapseturud (Christkindlmärkte). Grand opening on sellel neljapäeval, kui loodetavasti üle linna hakkab levima mõnus hõõgveini ja praetud mandlite lõhn. Suurema osa platside peal on juba püsti puidust majakesed, tulederibad servi kaunistamas. Kuna mina elan Glockenbachviertelis, mis on tuntud ka oma gei- ja lesbilembuse poolest, siis mul kerkib ümber nurga roosa turg. Puidust majakeste asemel on valged telgid ning kuuskede asemel roosades õites kirsipuud.

Ajalehtede trükkimine ning levitamine on mulle siin natuke segaseks jäänud. Tänavatel on need nn. lehekastid, kuhu pistad mündi sisse ning võid siis värske Zeitungi võtta. Samas nendel tänavanurkadel, kus nimetatud kaste pole, vedelevad ajalehed (nagu ka juuresoleval pildil näha) kinniseotuna tänaval maas. Kuhu münt pista, sellest pole ma veel täpselt aru saanud. Suhteliselt sarnased lehevirnad vedelevad tänavatel ka paduvihmaga, ainult selle vahega, et siis on terve ümbrus täis asfaldile kleepunud märgi leheriismeid.

neljapäev, 17. november 2016

Rundschau München. Pribaltika.


Ma tahan siin riigis pidevalt võimatut. Eile näiteks osta uut kuupiletit, sest praegune lõpetab neljapäeval kehtivuse. Ja kuna siin nendes masinates kaardimaksetega on nagu on või siis pigem on nagu pole, siis otsustasin selle parajasti Hauptbahnhofis olles ära teha. Sest seal saab "krediitkaardiga" maksta. Mõeldud-tegemata. Sest nii pikalt (ehk siis teisipäeval algusega reedest) ette ei saa piletit osta. Edit õhtul: selgus, et viga on siiski piletiostjas, kes ei suutnud out of the box mõelda. Selle asemel, et visalt sisestada masinasse kuupäevi, millisteks mul piletit vaja on, oleks võinud juba päev varem tulla selle peale, et sisestada tuleb hoopis päevad, millisteks piletit vaja ei ole. Elukestev õpe.

Siis sai see pakk lõpuks Eesti poole teele pandud. Aadress ilusti peal ja puha. Riik ka. Vaatan jälgimiskoodi abil teekonda ning näen, et pakk on omadega Leedus ning juures kiri, et "Pakk jõudis sihtriiki". Ega vist jah, üks Pribaltika ju kõik. Täna hommikuks oli pakk siiski Leedust edasi liikunud ning asukohaks Soome. Mõnda aega hiljem tekkis sinna info, et pakk on väljastatud. Ja seda endiselt Soomes. Aga noh, asi see siis kiirelt üle lahe pakki vastu võtmas käia pole.

Käisime "Willkommen zu den Hartmanns" kinos vaatamas. Selgus, et suurem osa filmist oli siinsamas Isari kaldal filmitud ning näitlejad lippasid pidevalt minu jooksuradadel.

Mütsituti kaotasin hommikul ära. Kvaliteet või asi sellel Salomonil :)

esmaspäev, 14. november 2016

Rundschau München. Show-off.

Lisan oma riietusele järjest rohkem kihte ning soetasin ka alpakavillased sokid, mis leidsid kasutust veel enne kui esimest korda poest koju jõudsid. Müts on kõrvuni, kinnastega käed lisaks taskusse pistetud. Ning kaalun täna õhtul poest läbiminemist, et omale veel üks eriti soe kampsun või pontsho soetada. Kolmapäeval istusin metroos meesterahva lähedal, kes pidas ilma ja hooaega plätudele sobivaks. Eile trehvasime Maxvorstadtis noormehi, kes tassisid koju kanget alkoholi, olles ise Havai särgis ja shortsides. Täna hommikul, kui mul hingeõhk nii auras, et kippus tänaval juba vaadet varjama, istus S-Bahnis mulle vastu lühikestes pükstes meesterahvas. Äkki peaks siin riigis riidepanga (toidupanga sugulase) sisse viima?

neljapäev, 10. november 2016

Rundschau München. Jänes vol 4. DHL vol. 2.




Jänes vol 4. Mul oli eile dinner Garchingis, mis tähendab, et tuli kuupiletitsoonist kaks peatust välja sõita. Kahe peatuse jaoks piisab Kurzstrecke piletist ning ostsin siin automaadist kaks piletit. Noh, et hiljem koju tagasi ka saada. Piletid käes, selgus, et need on koheseks kasutamiseks, mitte, et valideerid siis kui sõita on vaja. Siin ei anna peale 10-korra pileti mitte ühtegi Einzelfahrti ette osta. Igal juhul polnud mul tuju hakata tagasitulekuks uut piletit ostma ning sõitsin need kaks peatust piletiga, mis lõpetas kehtivuse tunde tagasi.

Selgus, et Saksamaa ID-kaartidel on peal ka kodune aadress. Kui kolid, lähed vastavasse ametisse ja lased aadressi ära muuta oma kaardil. Seda riigis, kus on andmekaitse kõrgeimal võimalikul tasemel. Ehk, et igaüks, kellele oma dokumenti näitad (kaardimakse, postkontor jne) näeb su aadressi majatäpsusega.

Sellega seoses ka kohe DHList. Käisin eile C-ga õhtust söömas ning ta rääkis, kuidas oli omale paki kontorisse tellinud, et see võimalikult kiirelt kätte saada. Pakk tuligi järgmisel päeval, C. ilusti retseptsioonis dokumendiga vastas kui kuller märkas, et ID-kaardil olev aadress (kodune!) ei kattu sellega, kus ta praegu seisis. Well, duh, see siin on ju kontor, ilmselgelt ma ei ela siin. Jah, aga siis pole võimalik pakki üle anda. ??? Sest aadressid ei klapi. Ehk siis Saksamaal ei tasu DHLiga tellida mujale kui omaenda koju, mis on ka dokumendil kirjas. Kui peale kolimist ei ole jõudnud veel dokumenti uuendada, siis unusta üldse tellimine ära. Asi lahenes nii, et DHLi kuller võttis paki kaenlasse, viis lähimasse postkontorisse ja sealt sai C. selle siis hiljem kätte.

Eile hommikul oli siin lumi maas ja puud härmas. Pealelõunal polnud enam kumbagi.