esmaspäev, 16. aprill 2018

Croatia Full of Life. Hästi planeeritud õhtusöök










Kuna ilmaennustuse kohaselt pidi alates esmaspäevast umbes kolm päeva ainult sadama ja välku lööma, olime plaaninud lõunani magada ja seejärel rõdul varju all raamatuid lugeda ning õhtul läbi paduka sadamasse kala sööma kihutada. Hommikul ei ärganud me aga mitte äikese vaid tavapärase linnulaulu peale. Ja enne seda veel tavapäraselt kella kuuest alates iga tund kirikukellade peale. Sain aru, et Müncheni kirikud on ikka nõrgad. Dubrovnikus kui plaat peale pandi, siis kellad helisesid mitu pikka minutit. Kuna lõunani magamine enam väga variant ei olnud, ajasime ennast voodist voodist välja ning kõndisime randa.

Rannast vanalinna kalasuppi sööma, mis pidi kohalik spetsialiteet olema ja mida ma juba peaaegu terve nädala menüüdest vaadanud olin, et peaks ära proovima. Selgus, et ka Eestis saab täiesti autentset Horvaatia kalasuppi süüa. 

Kuna ma eile paaditripilt tulles olin esimese asjana võtnud ühendust meile tripi müünud tütarlapsega ja selgitanud, et paljureisinud turisti ikka 50-minutilise saarepeatusega ei tõmba, siis peale lõunat kõndisime ta tänavanurgale, et osa makstud rahast tagasi saada. Jalutasime veel pargis ning läksime seejärel korterisse, et enne suuremat õhtusööki väike uinak teha. 

Nagu tavaliselt olin ma teinud korraliku eeltöö ning välja selgitanud paar söögikohta, kus kohalikud ise ka hea meelega söövad. Seega olime plaaninud (noh, tegelikult mina plaanisin ja Scott hooliva abikaasana oli mu valikuga nõus) õhtust süüa vanasadamas asuvas kalarestoranis.  Eriti kiideti sealset kalavalikut kahele. Ca 45 euro eest sisaldas see suur malmpann makrelli, mingit muud valge kala fileed, sinimerekarpe, tiigerkrevette, sardiine ja tigusid. Olime just saanud oma õllega alustada kui ka kalavaagen lauda jõudis. Tõstsime omale igat asja natuke taldrikule ning kui makrellifilee oli lihtsalt tuim ja üleküpsetatud, siis sardiini maitstes tuli kerge pisar silma. Mitte rõõmust. Sinimerekarbid olid suhteliselt maitsetud, teod mõrud ning krevetid samamoodi täiesti maitsestamata. Kui ma Scoti poole vaatasin peale seda kui ta oli sardiini maitsnud, siis ma olin täiesti kergelt üllatunud, et ta selle suutäie ka alla neelas. Ja mainisin, et sardiinid on suht kehvad. Scott küsis selle peale, et mis ma makrellist arvan. Noh, ma arvasin, et üleküpsetatud on. Scott ütles, et tema meelest on see rohkem nagu söödamatu. Ning peale seda kui ma olin öelnud, et minu meelest pole terves selles pajas midagi söödavat, kutsus Scott ettekandja ja ütles, et kuna seal potis pole midagi värsket ega head, siis me maksame hea meelega õlle eest ning lahkume sõpradena. Tundub, et see polnud ettekandjal esimene kord sellist tagasisidet saada, sest ta viis ilma kommentaarideta vaagna minema ning tõi arve õlledele. Lõpetasime joogid ning otsustasime, et nüüd vaatame kõik vanalinna menüüd üle ning valime sellise, mis tundub, et vastab meie ettekujutusele heast toidust. Leidsime suurepärase menüü ja teenindusega terrassi ning alustasime valgest veinist ja kaheksajalasalatist. Scott jõudis vahepeal ettekandjale rääkida sellest, kuidas me just hiigelkalavaagna tagant tõusime ja kuidas me parajasti mesinädalatel oleme ja nende professionaalset teenindust kiita. Kuna ma tundsin, et ma rohkem kala see õhtu näha ei taha, siis tellisin kohapeal horvaatide nobedate näppude poolt rullitud värske pasta trühvlite ja seentega ning Scott, kellel ei olnud kalaga probleeme, tellis lõhe köögiviljadega. Arvestades seda kui suurepärane oli terve õhtusöögi aja teenindus olnud, olin ma üllatunud, et praetaldrikuid ära viies tütarlaps huvi ei tundnud, et kas me magustoitu ka tahaks. Sest noh, ma plaanisin espresso peale juua kuni Scott oma šokolaadikooki sööb. Ja siis hetk hiljem olid kaks ettekandjat meie laua kõrval, käes kandikud koktelilide ja toorjuustukoogiga, kus säraküünal sees põles ning soovisid meile õnne :) Mul oli lauast tõustes kõht nii täis, et mul oli isegi raske hingata. Õnneks oli koju vaid 6-7 minutit ülesmäge ronimist ning ma magasin veel enne kui pea patja puudutas.

pühapäev, 15. aprill 2018

Croatia Full of Life. Daytrip Full of... Something.












Olime omale tänaseks broneerinud paaditripi kolmele saarele. Tütarlaps, kes selle meile müüs ja bronnis, näitas pilte imelisest sinisest merest, rohelistest saartest, seitsmekäigulisest lõunast ning kinnitas, et laevas voolavad joogid ojadena ning kogu reisi jooksul on olemas suupistevalik värsketest puuviljadest ja muust. Kujutasime ennast ette purjekal ananassiviile söömas ning pina coladasid joomas.

Hommikul laeva saades oli ainult hea meel, et me esimeste hulgas olime ning istekoha saime (ja veel samasse lauda!), sest ilmselgelt olid horvaadid õppinud parimatelt asiaatidelt ning paat pandi kahelt kihilt rahvast täis. Rootsi lauda ei paistnud kuskilt, selle asemel käis madrus ringi grappapudeliga ning valas kõikidele pitsitäie. Peale seda toodi välja ka kast kraanist täidetud veepudelite ja coca-coladega. Mõni aeg hiljem lisandusid ka paariliitrised häguse veini- ja õllepudelid. Snäkke ega mahlaseid mangosid ei paistnud endiselt.

Jõudsime esimesele saarele, mille jaoks pidi paberite järgi aega olema 2-3 tundi, kapten andis teada, et 50 minuti pärast hiivatakse ankur ning kes ujuda ei taha, parem olgu kohal. Läksime esimese asjana kohalikku poodi, et paar šokolaadi osta (targu ei söönud hommikul üle, et laevas ju saab, puuviljavalik ja puha). Selgus, et kohalik poepidaja on suur kassilemb, poepõrandal pikutas 4 kassi ning ukse ees oli vähemalt kaks korda samapalju. Paraku kasutasid kassid kauplust ka oma sanitaarsõlmena, nii, et üritasime oma ostud võimalikult kiirelt sooritada. Peale seda oligi aega nii palju, et lähima mäekese otsa kihutada, vaadetele kiire pilk peale visata ning alla tagasi tormata.

Endiselt polnud paati midagi eksootilist ilmunud. Jõudsime järgmisele saarele, kus pidi toimuma kahetunnine lõuna kapteni majas. Nägime ennast kauaoodatud sugulastena laua taga head ja paremat söömas, ikkagi seitse käiku ju, koosoldud ning lahusveedetud aastaid meenutamas ning hiljem ümaratena sadamasse veeremas. Alustuseks pandi taas igale ette pits grappat. Esimese ja teise käiguna toodi lauda värske sai ning igale õhuke viil sinki ning õhuke killuke juustu. Järgmiseks oli kodune kanasupp, mis oli koduses köögis hoole ja armastusega kukesupipakist ning kahest erinevast nuudlisordist kokku keedetud. Neljas käik oli vaagnatäis merekarpe, igas peidus maailma kõige pisem sisu. Aga keeduleem oli hea ning karbid maitsesid kui värskelt merest tõmmatud. Viienda käiguna jõudis lauda taldrik salatiga ning kuuendana pearoog - grillitud kala kartulitambiga. Seitsmes käik olid pontšikud kaneeli ja suhkruga ning kohv. Kohv veel poole peal kui madrus rahva lauast püsti ajas ning sadamasse kamandas. Nutikamad ehk suurem osa turistidest kasutasid tee peal võimalust ning ostsid omale jäätist.

Kolmandale saarele oli plaanitud 3-4 tundi, sadamas selgus, et kes kahe tunni pärast paadis tagasi pole, võib arvestada värskendava suplusega saarelt Dubrovnikusse. Otsustasime seega aega ning head ilma mitte raisata ning kihutasime otse üle mäe teisele saareküljele, kus pidi olema imeline liivarand. Mida polnud, oli imeline liivarand. Oli aga ohtralt prügi ning keskmisest hägusem vesi. Me oleme siin siiski kristallselge türkiisrohelise veega harjunud, onju. Vedelesime ca tunni toolidel ning kõndisime sadama kanti tagasi. Scott kasutas tee peale jäävas restoranis juhust ning sõi ära ühe burxi. Ja in no time, tunnike hiljem olime tagasi Dubrovnikus.

Tegime parajast õhtust jäätiseringi vanalinnas kui Scott kuulis kedagi klassikalist kitarri mängimas ning veetsime seejärel veel tunnikese resto terrassil.

laupäev, 14. aprill 2018

Croatia Full of Life. Back to Dubrovnik.








Esimene äratus oli südaöösel. Nutikalt olime majutuse bronninud otse keset vanalinna. Erakordselt paksude seintega majja. Esimesele korrusele. Kuna Kotor on tuntud oma kasside poolest, siis ööseks aknaid lahti ei jätnud, et hommikul mitte koos kassidega ärgata ning selle tulemusena ärkasin hoopis keset ööd ilma kasside ja ilma igasuguse õhuta. Tegin siiski akna lahti, sest paar kassi on parem kui õhupuudus.

Tegime ringi vanalinnas, sõime hommikust, tegime paar peatust kohtades, kus teadsime wifit toimivat (meie korteris seda ikka veel polnud, küll aga toimus kõrval korteris parteikoosolek) ning hakkasime tagasi Dubrovnikusse liikuma. Kummalisel kombel on muide Montenegros, mis ei asu isegi Euroopa Liidus ainsaks kehtivaks rahaks euro. Kotori vanalinnas jõuab lõunaväravast põhjaväravasse vähem kui viieminutilise kõnniga. Sellele vaatamata oli sinna laupäeva hommikul toodud terve hiigelkruiisilaevatäis turiste, nii, et tunnike hiljem oleks tulnud neist juba üle ronida. NIi varajasel tunnil nad õnneks loodetavasti alles istusid suuremalt jaolt hommikusöögilauas.

Tegime tee peal veel paar peatust kauniste vaadetega kohtades, sõime mingis laheäärses linnas lõunat ning juba tunnike peale kokkulepitud aega parkisime rendiauto nende kontori ette. Pidasime natuke läbirääkimisi, et kas nemad peaksid meile paaki jäänud kütuse eest maksma või meie neile hilinemise eest või nemad selle eest, et algul kohe GPSi autos polnud või meie veel millegi muu eest. Igal juhul jõudsime kokkuleppele, et meie ei maksa hilinemise ega rohelise kaardi eest ning nemad ei maksa kütuse eest, aga viskavad meid autoga koju. See diil sobis ning pool tundi hiljem istusime juba oma terrassil.

reede, 13. aprill 2018

Croatia Full of Life. Over the Mountains.


















Kuna neid Dubrovniku hindu olen juba maininud, siis oli plaan hommikust süüa hoopis Bosnias. Kuke ja koidu ajal võtsime kohvitops näpus suuna parkimismajja ning seejärel piirile. Umbes nii 25-minutiliseks hetkeks meenusid kunagised Poola piiril olevad sabad, aga siis olimegi juba omadega Bosnias ning sõitsime mägede vahel lähimasse linna, Trebinjesse. Tuntud ka oma ajaloolise silla ning kloostri poolest. Erinevates annaalides mainiti ka vanalinna. Alustasime olulisemast ehk hommikusöögist. Tellisime laua looka - pannkoogid, cappucino, Sprite, guljašš ja friikartulid. Kogu lugu läks maksma vaid 90 senti rohkem kui Dubrovnikus kohvi ja saiakese eest välja tulnuks käia. Lugesime hommiku õnnestunuks ning plaanisime vähemalt lõunani linnas viibida, et enne järgmiste mägede vahele sõitmist ka kala süüa. Jalutasime vanalinnas ning enne kui arugi saime, olime vanalinnast väljas. Läksime uuele katsele ning sama lugu. Saime aru, et vanalinn ainult paar sammu siia- ning paar sinnapoole ongi. Läksime siis jõeäärt mööda selle kuulsa sillani ning seejärel teist kallast mööda tagasi.

Omadega uuesti kesklinnas, keerasime suvalisest tänavast paremale ning avastasime end keset mahajäetud maju ja varemeid. Linna parimatel kruntidel. Kirjutasime selle sõja arvele ning võtsime auto, et mäe otsa kloostrit vaatama minna. Nimetatud kloostris on kuulsa Bosnia luuletaja maised jäänused. Algselt olid nimetatud jäänused USAs, aga kuna lahkunu viimaseks sooviks oli siiski kodumaale ja täpsemalt selle kloostri kanti maetud saada, siis leidus üks rahakam kohalik, kes selle kõik ära organiseeris. Nüüd on luuletaja oma kloostris ning jõukas ärimees elab igavesti kloostriseinal oleval freskol, kus ta kloostrit jumalasulastele üle annab.

Pildistasime veel eeslit (ma loodan, et see on eesel, sest sain aru, et minu senised kokkupuuted eeslitega on olnud vaid kas raamatulehtedel või on nad kõndinud kahel jalal), kes tundus kas talvekarva suvekarva vastu vahetavat (kas eeslid teevad seda üldse? ) või oli lihtsalt hommikul kammiga seitli sisse tõmbamata jätnud. Igal juhul peale seda eeslit sõitsime uuesti all-linna, istusime samasse kohvikusse ning tellisime omale kuulsa Bosnia kalasupi, grillitud forelli, grillitud kalmaarid, õlle ja veini ning jäime ootama. Umbes 40 minuti järel hakkas alkohol otsa saama nagu ka meie kannatus ning uurisime ettekandjalt, et kaugel see supp ka on. Minutiga oli lauas. Maitses nagu seljanka, aga kalaga. Kahe minutiga oli söödud ning ettekandja sõnul pidi praega veel minut minema. Umbes 8 minutit hiljem hakkasime püsti tõusma, et ära minna kui juba saigi ka Bosnia minut läbi ja mereannid jõudsid lauda.

Järgmised poolteist tundi nautisime autoaknast vaateid mägedele ja lahesoppidele ning parkisime auto otse Kotori vanalinna väravate ette ära. Viisime asjad korterisse, kus wifi ei töötand ning kihutasime mäe otsa. Et siis kindluse juurest vaateid ja päikeseloojangut nautida. Kuna ülesminek oli selline, et ma isegi valges allatulles olin libedaks tallatud raja osas skeptiline, siis taaskord panin päikeseloojangule veto peale ning kihutasime enne pimedat alla tagasi.

Vaevalt jõudsin selle üle rõõmustada, et meil on korter keset vanalinna ja söömaminekuks pole vaja alla linna kõndida, et siis hiljem 260 astet taas ülesmäge visata, kui Scott ütles, et tahaks süüa kuskil väljapool vanalinna, kus saab õhtul kaunilt tuledes olevat linna ning laheäärt nautida. Selgus, et kohti pole seal müüridest väljaspool just üleliia ning üks kapuutsiga dressikas (mille all oli küll kaunis fäänsilt sädelev Guessi pidupäeva top, mida keegi ei näinud, sest dressika lukk oli kinni) ja teisel rannaplätud jalas maandusime laheääre parimas fine dine restos, kus sõime kaheksajalaterriini, veise carpacciot, salatit, tiigerkrevettidega tagliatellet valge veini ja tomatikastmes ning marineeritud ja üleküpsetatud sealiha karamelliste sibulate ja õuntega. Ja espressot ning külmutatud šokolaadimousse'i, mis valati üle kuuma šokolaadiga.

neljapäev, 12. aprill 2018

Croatia Full of Life. Sõja jäänused. Abandoned.








Kuna meie eilne linnamüüripilet sisaldas sisse- ja ülespääsu ka kindlusesse, siis ajasime ennast taas päikesetõusu ajal üles, et ennelõunaks kohv joodud oleks ja enne suuremaid turistihorde kindluses ära käia saaks. Selgus, et paljutõotava kindluse külastus võttis aega ca 15 minutit ning seejärel läksime koju, et terrassil lõunat süüa ja väike nap teha.

Pool neli pidime rendiauto kätte saama, millega homme suund Bosnia ja Hertsogoviinasse võtta. Nii ka oli ning kuna siin linnas maksab ka parkimine oluliselt rohkem kui mõistlik oleks, siis olime ettenägelikult vajamineva kraami kaasa pakkinud ning võtsime suuna linnast välja. Täiendasime Lidlis toidu- ja veevarusid (siinne kraanivesi olla küll väga puhas ja joodav, aga minu meelest erakordselt kehva maitsega - umbes nagu otse merest ja ainult sool välja uhatud) ning sõitsime Kuparisse. Olime eelnevalt Google'i abil teada saanud, et tegemist on järjekordse pompöösse hotellikompleksiga, mis sõja ajal rünnakus kannatada sai ning seega viimased ca 30 aastat rivist väljas on olnud. Asudes samas imelisel valge liiva ja helesinise veega rannal. Mahajäetud oli kolm hiigelhotelli, kaks väiksemat maja ning ohtralt kõrvalhooneid. Ühtlasi selgus, et see piirkond on populaarne jalutamiskoht, sest kõikvõimalikud rajad nende tondilosside vahel oli täis lapsi kärutavaid peresid ja koerti koos omanikega. Lisaks ports lapsi ilma vanemateta.

Sõime rannas õhtust, hulkusime mööda tühje koridore, tundsime ennast kauaoodatud külalistena avarates hotellilobbydes, ronisime mööda bulevardilaiuseid keerdtreppe ning jätsime värskendava basseinisupluse vahele.

Kuna mõnel meist jätab iga kord neil mägiteedel servas sõites süda paar lööki vahele, siis tegin Scotile selgeks, et meil on kindlasti vaja enne pimedat üles ja alla saada ning ei mingit päikeseloojangu romantikat. Poole mäe peal üles sõites olin valmis viimased kilomeetrid jalgsi minema ning ülesjõudes uurisin ettevaatlikult, et mida Scott sellest arvaks, kui jätaksime auto mäe otsa ning tuleksime ise köisraudteega alla. Ta ei arvanud sellest miskit ning seega sõitsime ka alla autoga.