teisipäev, 17. oktoober 2017

Go blue. Kõrvitsapidu.


Iga teise maja ees on üks kuni kümmekond suurt kõrvitsat ukseesist kaunistamas. Küsisin Scotilt, et kas need on muidu söödavad kõrvitsad. Noh, sest need pisikesed dekoratiivkõrvitsad näiteks pole. Või siis neis pole piisavalt midagi süüa. Ta ei osanud vastata, aga igal juhul neid ei sööda hiljem ära. Parimal juhul need, millele nägu lõigutakse, tehakse seemnetest tühjaks ja seemned siis süüakse ära. Viitasin Ruanda nälgivatele lastele.

Täna oli emaga kõrvitsatest juttu ja mainisin, et complainisin siin natuke toidu raiskamise üle. Ta küsis, et kas meil on ka mõni välja pandud. Nimetasin siis kuut  pisikest dekoratiivkõrvitsat rõdul ja ühte dekoratiivi terrassil. Ta küsis selle peale, et kas Scott ei kaunista suurtega, kuna kardab, et ma äkki sööks need trepi pealt ära :)

laupäev, 14. oktoober 2017

Up North. 50.











Scottil oli juubel. Üleslaulmise jätsin vahele. Lisaks oli tal juba teist aastat järjest suurepärane võimalus veeta terve oma sünnipäev autoroolis. Eelmisel aastal sõitsime Lissabonist Algarve'i.

Kui ma tööpäeva lõpetasin, võtsime suuna kodu poole, plaaniga tee peal süüa ja veel kahte ilusat vaadet vaadata. Mõlemad nimetatud vaated avanesid mäe otsast Jordani jõe suunas ning olid kaetud valgusfoori spektriga (vaata pilte). Jõge ei paistnud, küll aga oli kuulda. Ühes parklas oli taas sama ilge hais, mida ma ka varem siin-seal vahest tundnud olin. Selgus, et skunk on parklat läbinud. Ma nüüd loodan, et see, kes siin meie aias vahest jalutab, hakkab igaks juhuks edaspidi ringiga ümber aia käima.

Tegime teeäärses dineris peatuse, et kerge pealelõunane hommikusöök võtta. Tellisin omleti köögiviljadega. Esimene küsimus oli, et mis kujul ma kartuleid tahan - kas hash browns (riivitud kartulikotletid) või mingil muul kujul. Jäin hash browns juurde. Siis, kuidas ma oma röstsaia soovin - samal ajal kui ta variante üles luges (röstsai, bisquit kastmega või pannkoogid) jõudsin ma juba öelda, et ma saia ei tahagi ja siis enne kui ma jõudsin reageerida, et pannkooki ikka tahaks, jõudis Scott juba öelda, et ettekandja võib need bisquitid kastmega tuua. Vähemalt jäi mul see nisu tarbimata :) Ma ei oska neid bisquite kuidagi tõlkida. See tähendab, et ma oskan sõna küll ära tõlkida, aga mitte edasi anda seda, misasjad need on. Natuke nagu piki poolekslõigatud kuklid. Ja serveeritakse vorstikastmega ülevalatult. Noh umbes nagu sai hakklihakastmega (sest see kastmesse hakitud vorst meenutab pigem hakkliha). Absoluutselt mõistetamatu ning ebamaitsev toit.

Eelviimane peatus oli teeäärse köögiviljaleti ääres, kust saime ülisuure ja erakordselt maitsva lillkapsa. Seni kuni Scott tankis, arutasin mina lillkapsamüüjaga, et "Näe kui kahju, et Michigan (ülikool siis) kaotas" - "Jah, tead, aga ma olen Euroopast, mul on siin natuke teine seisukoht..." Ta nõustus, et minu lähenemine on palju positiivsem. Kiitis mu kella ka (vaata pilte).

Paar tundi enne kojujõudmist oli tee peal veel üks ülikoolilinn, Mt Pleasant ehk Meeldiv Mägi, kus tegime lihtsalt pooletunnise jalasirutamispeatuse. Istusime pargis, sest ringikõndimiseks oli lihtsalt liiga palav.

reede, 13. oktoober 2017

Go Blue. Halloween.







Väike ülevaade sellest, kuidas kohalikud Halloweeniks valmistuvad.




Ja siin pildid sellest, kuidas meie :D Ka neist seitsmest on nüüd oravad ühe maha ajanud.

Up North. Tunnel of trees. Festival. M-119.









Järgmine maaliline sügisene maantee olevat M-119, mille visuaalselt nauditav osa algab enam-vähem Petoskeyst ja läheb kuni Ristikülani (Cross Village) välja. Nimetatud maantee sisaldab ka kuulsat puudetunnelit, Tunnel of Trees, kus kahel pool teed kasvavad puud panevad tee kohal oma oksad kokku ning moodustavad kauni tunneli. Mu ootused olid igal juhul kõrged.

Majutus oli meil broneeritud kui full-pansion ehk all meals included ehk kogu toitlustamine hinnas. Mida siis selle eest siin saab? Esimse asjana ohtralt vahtplasti ja plastmassi. Püsieksponaatidena maisihelbeid, magusaid jogurteid, kohvi, piima, mahla, viilukaupa pakendatud juuste, õunakastmeid, erinevate täidistega magusaid pirukaid, küpsetisi. Õhtul on erinevaid suppe (maitsesin ühte, polnud maitsev), hommikuti saab samadest kanistritest mune, vorste, õunu (tükeldatud, keedetud). Lõuna ajal polnud me kunagi läheduses, et oleks saanud gurmeega tutvust teha. Üldiselt piirdusime kohvi ja maisihelvestega. St, et mina piirdusin. Scott piirdus sellega, et peale esimest korda enam kohvikusse ei astunud.

Esimene tee peale jääv küla oli Harbor Springs. Sadamaallikad. Või Sadamakevaded. Jalutasime ringi, üks meist (mitte mina) sõi võikut ning tegime pilte. Sealt on pärit ka see kaunis värviline terrass (vaata pilti). Järgmise vaatamisväärsusena oli kirjas üks farm ja viinamarjaistandus. Keerasime sinna sisse, selgus, et neil oli parajasti kõrvitsafestival. Raha eest oli võimalik heinapallide otsas sõita ja veel mingeid trikke teha, millesse me ei süvenenud. Vaatasime, et üks silt suunab "päikeseloojangu mäele" ning hakkasime astuma. Lootuses jõuda siis nimetatud mäele ning nautida sealt suurepäraseid ning avaraid vaateid ka enne päikeseloojangut. Ütleme nii, et vaateid ei olnud ega tulnud. Istusime autosse ning sõitsime üleshaibitud puudetunnelisse. Selgus, et kuulus tunnel ainult kümnekonnast puust koosnebki (vaata pilti) ning nentisime, et oleme väikestel teedel näinud palju ägedamaid tunneleid.

Edasiliikudes avastasime järve äärest matkaraja, mis viis meid taas ilusatele liivaluidetele. Kuna mu kaart näitas läheduses olevat Great View Hilli vmt, siis otsustasime, et vaatame ka seda. Kohapeal selgus, et hill oli küll, aga great view avanes vaid puudele ning kadakavõsale. Läksime seepeale Good Harti, külasse, mis koosnes kolmest majast (kõik olid poed või kohvikud) ja kus parajasti oli käimas farmers market. Täiendasime oma vahtrasiirupivaru liitrise pudelitäiega ning ostsime vahtrasiirupikomme (vaata pilti). Vahtrasiirupimüüja vaatas mu Michigani (ülikoolitiim siis) särki ja nentis, et väga vapper minust seda täna kanda (loe eilset postitust, kuidas Michigan (ülikool) kaela sai). Tutvustasin talle oma "võit jäi koju nagunii" teooriat.

Ristikülas tuli teha otsus, kas sõita ka kuulsat Mackinac silda vaatama või kihutada tagasi, et jõuda Charlevoix ja Petoskey vahel olevale rattarajale, mis meil eile silma jäi kui visuaalselt väga nauditav. Rattarada võitis (vaata pilti) ning tegime seal ca 8-9km ringi ratastega.

Up North. Mission Peninsula ja teised vaatamisväärsused












Hommikul sadas. Et mitte oma uusi Sketcherseid märjaks teha, panin jalga punased Converse'i tenkud, millega oli tunne nagu kõnniks paljajalu. See puuduv mäluvaht andis ikka tunda. Ausalt, Sketchers ei maksa mulle selle reklaami eest sentigi. Kuigi tekib küsimus, et miks ei maksa. Selga sooja karvase voodriga dressikas ja lisaks kilekas. Et ikka hea soe ja kuiv oleks. Otsustasime enne Traverse Cityst lahkumist seal nimelt veel väikese ringkäigu teha. Umbes tunni aja pärast sai see seenekas läbi ning päike tuli välja ja tassisin siis kogu oma ilmakindlat varustust kaenlas.

Kuna mina olin oma hommikuse suhkrulaksu maisihelveste näol kätte saanud, siis suutsin kohvikus kõikidest nendest marja- ja puuviljapirukatest mööda vaadata ning võtsin ainult ukse kõrvalt korvist tasuta õuna. Selgus nimelt, et tegemist on õunapäevaga ning erinevad ärid olid välja pannud korve kohalike õuntega. Etteruttavalt olgu öeldud, et see ei jäänud mu viimaseks tasuta õunaks, millega ma nimetatud päeva tähistasin. Igal juhul oli see metsamarjapirukas (vaata pilti), mille Scott võttis, väga maitsev. Nagu ka pizzalõik, mille ta järgmisest kohast ostis, kus mul samuti veel kõht tühi polnud ning ka need sõõrikud, mida ma ei tahtnud, maitsesid hästi.

Käisime poolsaare tipus olevas tuletornis ning vaatasime tee peal taas järve nii palju kui majade vahelt paistis. Tagasiteel tegime peatuse ühes viinamarjaistanduses, aga jätsime veini maitsmata. Teel Petoskeysse, kus meil majutus oli kinni pandud, jäi Charlevoix. Väga armas väike linn. Aga kõik poed ja söögikohad olid laupäeva pealelõunal kinni. Jätsime ühe menüüst meelde, et teeksime ise kodus mõni laupäev napsuseid rüütleid - öö läbi šampuse-piima-munasegus leotatud praesaiu. Ma pole ainult kindel, et see öö läbi leotamine midagi rohkemat annaks kui paar minutit leotamist. Ja isegi kui peaksime nende tegemiseks 30-dollarilise šampuse ostma, mida ma ei näe, et me teeksime, tuleksid saiad odavamad kui seal kohvikus.

Õhtul oli mäng. Toimus, nagu paar postitust eespool märgitud, meie kodustaadionil. Samal ajal kui meie lühikeste käistega päikese käes jalutasime, kallas seal kui oavarrest. Telekast nägime, et me tegelikult midagi ei näinudki. Nii tihe sadu oli. Pealtvaatajate kilekatelt voolas vett maha kui kraanidest. Igal juhul mängisid Michigan (ülikool) ja Michigan (osariik) omavahel ning kuigi mina leidsin, et see on täiesti win-win ja Michigan võidab nagunii, siis Scott seda nii ei näinud. Michigani ülikool sai kaela, mis tähendab, et me ei võitnud. Asja kompenseeris (vähemalt minu jaoks, aga ma polnud tulemusest või selle puudumisest väga löödud nagunii) supermugav voodi hotellis. Järgmisel päeval selgus, et lisaks mugavale madratsile saab sellest ka tugitooli teha, jalaosa üles tõsta, masseerima panna ja võimalik, et veel trikke teha.

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Up North. Traverse City.









M-22 olevat üks visuaalselt nauditavamaid sügisesi teid Michiganis. Kui ma ei eksi, siis isegi kõige maalilisemaks hääletatud. Läks seega listi. Internet soovitas peatuspunkte ja jättis mulje, et tegemist on nii paaritunnise road tripiga. Konsulteerisin Google Mapsiga ning jätsime nii algusest kui lõpust üht-teist ära, sest meid tundes võime ennast rahulikult esimesse randa lainete loksumist kuulama unustada ja sealt enne veinipudeli tühjakssaamist mitte lahkuda.

Broneeritud motellis oli ka hommikusöök hinnas. Continental, mis siin tähendab - kolm erinevat sorti ülesuhkurdatud maisihelbeid, magusad jogurtid, kohv, piim ja mahlad ning umbes 5-10 sorti saiu, sõõrikuid, muffineid jmt küpsetisi. Ja õunu. Kõike seda sai nautida plastlusikate ja vahtplastkausside saatel.

Alustasime Sutton Bayst ning kui olime suht edutult läbinud kajaka- ja hanes*tase muruplatsi (ma vähemalt arvan, et see oli muru, sest välja see ei paistnud hunnikute alt), veetsime pooltunni rannas enne kui edasi Leelandisse suundusime. Seal on kuulus ajalooline Fishtown vanade kalurimajade ja ägedate pisikeste söögikohtade ja poodidega. Jalutasime ringi, ostsime saia, juustu, valget suitsukala ja viina ning läksime järgmisse looduskaunisse kohta, et seal nimetatud kraamiga miinus viin, eine liival võtta. Taaskord trehvas selline kaunivõitu liivarand, lained vaikselt taustal loksumas.

Eriliselt maalilisena oli M-22 juures välja toodud Pierce Scenic Road, ca 15 km pikk ning nii maaliline, et sellel sõitmise eest tuli 15 dollarit maksta. Oleksime muidugi võinud ka kella viieni oodata ning siis tasuta sisse saada, aga kuna kell oli alles kolm, siis ei tundunud see mõistlik. Ilmselt peale kella viit see enam nii maaliline pole ka. Või siis ei taheta personalile õhtuse tööaja eest lisatasu maksta. Nimetatud kurvilisel, aga nagu mainitud, maalilisel teel on esimesena katusega sild (vaata pilti). Järgmisena tulid järvevaated ja liivaluited. Tegime luidetes ka ca tunnise jalutuskäigu ning arutasime teemat, et kas ikka tasub kuskil luidetes ka ilma etteantud rajata üles ronima hakata. Scott oli ronimise poolt, mina olin selle poolt, et võtan pudeli veini ja klaasi ning ootan teda all või üleval (olenevalt, kus ta alustada ja lõpetada plaanib). Igal juhul jäi see plaan ootele. Avastasin tee äärest suurema pohlavälja. Scott oli täiesti veendunud, et taaskord, nagu ka arooniate ja pihlakate puhul, on tegemist äärmiselt mürgiste marjadega ja ma peaksin nad pigem rahule jätma. Kuna nad pohlade moodi ei maitsenud, siis konsulteerisin infovoldikuga ning sain teada, et tegemist on bearberryde ehk "karumarjade" ehk hariliku leesikaga (pohlasarnane puhmastaim). Eriti maitsevat karudele, sellest ka nimetus. Mulle ei maitsenud, seega jätsin karudele. Trehvasime veel kadakamarju, aga ma kodurahu huvides jätsin söömata.

Järgmiste luidete otsast, kuhu ronisime, avanesid taas imelised vaated järvele ja luidetele, aga olid samas rohkem rahvastatud kui eelmisel õhtul, kus peale meie oli veel kolm inimest.

Kuna meil oli õhtuks laud kinni pandud Trattoria Stellasse, võtsime peale luiteid suuna motelli, et õigeks ajaks sööma jõuda. Scott polnud rohkem täpsustanud kui, et seal on kõige parem toit ever ja ma ei küsinud ka, mis restoga tegemist. Sinna tenkudes ja teksades kohale jõudes, selgus, et see oleks olnud sobiv koht mu Tommy Hilfigeri kleidi seltskonnadebüüdiks. Trattoria Stella asub endise (vaimu?)haigla keldrikorrusel ning ka ülejäänud hoone on enda alla võtnud erinevad ärid ning kallima otsa korterid. Sõime kaheksajalga tomatikastmes (imehea), friteeritud köögivilju (maitsesid nagu friteeritud köögiviljad), üks meist ka veisecarpacciot, pearoaks ricottaravioole tomatikastmes (eriti maitsev oli taaskord tomatikaste), rukolasalatit (imelised virsikud) ja kammkarpe kukeseentega (ülihead). Kuna Scotile tundus, et talle mahuks veel ka kook, siis ta sõi peale ka šokolaadikoogi. Mulle paraku panna cotta ei mahtunud, seega piirdusin espressoga. Palju ei puudunud, et üks meist (mitte mina) oleks tulnud restoranist koju veeretada.

Up North. Ann Arbor - Traverse City





Lõpetasin neljapäeval tööpäeva ja võtsime joonelt suuna üles põhja, Traverse Citysse. Kuna sõit võttis ca 4-5 tundi aega, siis otsustasime, et tee peal peatusi ei tee ning sõidame otse Magava Karu Liivaluidetesse (Sleeping Bear Sand Dunes) päikeseoojangut vaatama. Otseloomulikult olin välja valinud sellise koha, kuhu tuli autost veel paarkümment minutit ülesmäge matkata. Pistsime joogid ja snäkid kotti ning hakkasime minema. Viimased viis minutit tuli lahtist liiva mööda üles ronida, aga vaade, mis sealt avanes, oli iga tenkus olevat liivatera väärt. Isegi kui loojang pilvede taga toimus. Tagasiteel tegime ringi läbi metsa ning kohas, kus tuli vertikaalset liivaseina mööda üles ronida, andsin mina poole peal alla ning Scott käis üksinda neid suurepäraseid vaateid vaatamas. Luidetelt läksime ööbimiskohta olles enne kohtunud auto eest läbiliduva hirvega. Etteruttavalt olgu öeldud, et see polnud mitte ainus hirv, keda sellel tripil kohtasime.