teisipäev, 22. august 2017

Go Blue. Elu metsas.



Hirve mainisin. Oravaid ka, kes katusel kolistavad, seinu mööda üles ronivad, terrassi mööda jooksevad, üksteist puutüvesid mööda taga ajavad, õue peal kaklevad, piki elektrikaablit kihutavad ja tänaval mulle vastu tulevad. Eile pani üle naabriõue skunk põõsasse.
 
Tõenäoliselt märkisin juba talvel, et siin on kõik suur - köögitehnika (kuumal suvepäeval mahuksin ma vabalt külmkappi ennast jahutama ning ahi võimaldaks ühe soojaga küpsetada prae, millest jätkuks mõnele Aafrika väikeriigile mitmeks lõunaks), autod, toiduportsud, piimakanistrid poes jne. Lisaks sellele on kogu tehnika ka maru võimas. Vajutasin blenderil nuppu, et pähkleid purustada ning väikelennuki mootoriga võrreldava võimsusega blender purustas pähklid hetkega. Ka kikerhernekook pole mul kunagi nii pehme ja siidjas tulnud.
 
Ühtlasi vaatasime ära filmi "What the Health" ning mul on ainult hea meel, et ma liha ei söö. Munade söömist olen ka vähendanud ning kuidagi võiks see õnnestuda ka piimatoodetega. Kohupiimaga siin riigis keeruline ei ole, sest seda siin lihtsalt pole, aga jogurtit ja juustu on siin küll vabalt saadaval...

esmaspäev, 21. august 2017

Go blue. Oravate kiirtee



Hommikuti ärkame selle peale, et oravad liduvad kolinaga mööda katust või vaatavad rõduaknast magamistuppa. Ei mingeid kombeid. Öösiti on ritsikad valjemad kui Elroni rong Tehnika tänaval.
 
Laupäeval hakkasime ca kella viiest grillima ja pool 9 lõpetasime õhtusöögi :) Tulemus üleval pildil. Frittisime mozzarellaga täidetud suvikõrvitsaõisi (itaallased, värisege! tulid paremad kui Roomas või orvietos), grillisime krevette, lõhet ja suvikõrvitsat. Tegime värvilistest tomatitest, mozzarellast, basiilikust ja sidrunikurgist salatit ning magustoiduks grillisime amaretto ja vahtrasiirupiga virsikuid, mida serveerisime vahukoore, vaniljejäätise, mustikate ja granaatõunaseemnetega. Saatjaks kõigele vinho verde. Peaaegu nagu vahemere ääres oleks olnud :)
 
Eile otsustasime pealelõunal matkama minna ning tegime lähikonnas väikese ringi. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis loodus Eesti omast väga ei erine.
 
Aasta tagasi ostsin omale sinised Salomoni X-Screamid, mis tähendab, et aastajagu olen jooksmas käinud. Selle aja jooksul olen:
  • jooksnud kolmel kontinendil
  • jooksnud seitsmes riigis
  • käinud jooksmas 70 korda (kõige vähem detsembris ja jaanuaris)
  • kokku läbinud 321,11 km
  • teinud 0,008 ringi ümber maakera
  • teinud 0,001 reisi kuule
  • vahetanud välja kaks varbaküünt
  • põletanud 44 burgerit (mida ma isegi tarbinud pole)

reede, 18. august 2017

Go Blue. Äratus Ann Arboris.

Tahtsin eile peale kohalejõudmist veel ainult dushi all käia, hambad pesta ning magama minna. Otsisin kotist hambaharja (et ülejäänud asjad pakin järgmistel päevadel lahti) kui Scott seisis koti kõrvale ja arvas, et kindlasti on veel midagi, mis ma nüüd kohe lahti tahan pakkida. Võtsin siis mandlišokolaadi karbi välja :)
 
Sissesõidutee ääres seisis eile hirv kui me koju tulime :)
 
Londonist alates oli lennukites koguaeg nii külm, et istusin kas fliisi all või suurde salli keeratult. Kui NYCi lennul vett käidi pakkumas, siis oli see jäävesi ning vahepeal pakuti ooteks jäätist. Ju ühtlustasid temperatuure nii.
 
Minu uus hobi on lugeda kokku, mitut oravat ma päeva jooksul aias või jooksmas käies näen. Hirvede lugemine on hetkel on hold.

neljapäev, 17. august 2017

24 + 7 tundi. Travel a clock.





Viimased kaks nädalat tegelesin pakkimise asemel valdavalt apteekide külastustega. Tulemus on teisel pildil. Kõik, mida kodus ära ei söönud, pakkisin kaasa. Teemoonaks. Esmaspäeval linna peale läinud hääl pistis teisipäeval taas suure varba ukse vahelt sisse. Sai siiski kaasa.

Esimesel pildil on ka minu tavapärane koht lennukis. Tallinnast minnes istus ette ja taha ja külje peale kamp noori, kellest suur osa esimest korda lendas (õnneks Helsinkist edasi Sloveeniasse, mitte Londonisse). Arutluse all oli näiteks see, et Ryanairiga on kehv lennata, sest see maanduvat alati suure crashiga. Või noh, vähemalt need kaks korda kui etteheidet tegev noormees Ryanairiga üldse lendanud oli. Siis arutati, et kui pikk see lend Tallinnast Helsinkisse on. Üks arvas, et tund aega. Keegi teine ei usukunud, et nii kaua kestab. Aga selgus, et neil on need kõige odavamad piletid, siis on aeglasem lend ka. Õnneks kestis lend siiski vaid 20 minutit. London-NYC otsal vahetasin oma aknaaluse koha (kus ma ei tahtnud istuda) vahekäigu äärde ning sattusin eriti korpulentse ja higi järele haiseva naisterahva kõrvale. Suurema osa ajast kippus ta minu istmele valguma.

Londonis tuli pilet ära registreerida. Selgus, et Finnair oli mulle omaalgatuslikult lemmiklooma (või siis juhtkoera) piletile lisanud. Kuna mul polnud parajasti ühtegi kaasa rabada seal enam, siis kulus American Airlines'i esindajatel kahepeale üle kümne minuti, et nimetatud loom mu piletilt eemaldada ja väravas keegi kahtlustama ei hakkaks, et ma oma hamstri kuhugi ära olen sokutanud. Selle peale tuli taas kiiremini kui Usain Bolt oma parematel päevadel väravasse kihutada. Sooritus päädis ca 10-minutilise köhahooga, peale mida ma küll lootsin, et minu kõrval, ees ja taga jäävad istmed kõik tühjaks, aga paraku selgus, et terve lennuk on välja müüdud. Pileti registreerimisel tehti ka riiki sisenemise intervjuu eelsoojendus. Sain vastata, et mis mul USAs plaanis, kelle juures peatun, mis ta nimi on, kellena töötab ja äkki tean isegi, mis firmas. Teadsin.

JFK immigrationis tuli esmalt ennast masinas tuvastada ning ühtlasi tollideklar täita. Küsimuse juures, kas mul puuvilju, toitu, piimatooteid ja muud huvitavat on kaasas, tekkis mul korra dilemma, et kas ma peaksin oma juustupulgad, kohukese ja porgandid-kurgid deklareerima, aga mäletasin, et eelmine kord arutasime mu lennukist kaasavõetud lõheleiba üsna pikalt ning vajutasin, et pole midagi sellist. Igaks juhuks sõin enne järgmist lendu ära ka. Ühtlasi sain uuesti aru anda, et kuhu ma lähen ja miks seekord nii pikalt (pidasin sobivamaks vastuseks seda, et jaanuaris käisin esimest korda ja nii väga hakkas meeldima, et tulin nüüd kohe pikemalt). Kuna kõik pakikärud on selles kaunis lennujaamas tasulised (aga maksta saab ka krediitkaardiga, mis annab vast mõnevõrra aimu hinnast), siis kooner idabloki esindaja oma nelja koti alt välja ei paistnudki. Pilt nagu India teedelt, kus mootorrattal on terve hõimkond, nende 25 kana, 60 resti mune, uus diivan ja natuke eterniiti katuse parandamiseks.

Aga tulles tagasi terviseteema juurde, siis kõigepealt kruvisin ma ennast esmaspäeva õhtul üles sellega, et otsisin netist nõuandeid nohuga lendamiseks. Enamus nõuandeid oli, et ära lenda. Paarist ülejäänust lugesin välja soovitused, mille täitmiseks tuligi teisipäeval uuesti apteeki siirduda - soetasin midagi ninnapihustamiseks (toimis), midagi sissevõtmiseks (ei tarbinud, otsustasin, et segi ei tarbi) ja survet vähendavad kõrvatropid. Tallinn - Helsinki otsal oli kõik korras, Helsinki - London otsal tundus, et ikka natuke liiga lukku hakkavad kõrvad minema. Ning kui hakkasime maanduma New Yorgis, otsustasin, et katsetan neid kalleid kõrvatroppe. Tulemuseks oli lennukist mahaminnes tummfilm ning intervjuuküsimuste lugemine huultelt ning tunnetuslik lähenemine (pakkusin huupi, mida ta võis küsida). Kui hiljem kuulmine jupikaupa tagasi hakkas tulema, siis enne ragises nagu need vanad raadiod, kus tuli nuppu kruvides kanalit otsida.

Kaks viimast lendu, New York - Boston ja Boston - Detroit olid odavlennufirmaga JetBlue. Odavlennufirma pardale oli võimalik võtta suuremat pagasit kui ma ära andsin, lisaks oli igal lubatud kahe kotiga tulla. Pardal oli tasuta wifi ja jalaruumi oli rohkem kui American Airlines'i London - New York lennul. Ühtlasi märkasin, et lennukites vett tellides saab minipudeli, samas cocat, mahla vmt tellides saad pooleliitrise plekkpurgi. Go figure.

Detroidi lennujaama pagasiala oli avatud kõigile soovijatele, tänavalt sai rahulikult sisse - välja jalutada. Nii mitmedki taaskohtumised leidsid aset just pagasilindi kõrval :)

laupäev, 12. august 2017

Siis kui ma šokolaadipoes käin




Käisin juuksuris. Kuna sellel tütarlapsel, kelle juures ma viimati käisin, oli parajasti puhkus, lasin ühe teise juurde aja panna. Sattus selline vingus olekuga tädi. Mitte, et telefonis selle eest hoiatatud oleks, onju. Palusin otsad ära lõigata.
Juuksur: Kas pesta ka vaja?
Mina: Ei ole.
J: Kas midagi peas on?
M: Ei ole.
J: Lakki näiteks?
M. Ei ole, ma ei kasuta lakki. Midagi ei ole.
J: Sest lakk nüristab kääre.
M: ...
Hakkas lõikama. 5 minutit hiljem:
J: Ikka oleks pidanud pesema. Kuna te viimati pesite?
M: Eile õhtul (kell oli parajasti 11:10 ja ma olin just eelmisel õhtul poole nelja ringis pesnud. Võimalik, et kiirustamise tõttu šampooni natuke halvasti välja pesnud).
J: Tõsi või? Oleks arvanud, et pikemat aega pole pesnud.
M: Jah (+selgitasin šampooniasja). Ma nagunii pesen iga päev.
J: Hmmm.
Natuke hiljem:
J: Mis šampooni te kasutate?
M: Al Verde omi.
J (pole neist kuulnudki): Võib-olla peaks šampooni vahetama?
Seletan uuesti seda väljaloputamise osa. Ja ei saa ise küll aru, et mu juuksed kuskil pesemata tunduks...
Lähen maksma ja ulatan kaardi.
J: Sularaha.
M: Ma siis pean Kristiine juurde tooma minema, mul pole nii palju.
Juuksur noogutab.
M: Aga ma olen siin varem saanud kaardiga maksta ja kodulehel ei jäänud ka silma, et nüüd ainult sularaha.
J: Saabki kaardiga ka maksta, aga sularaha on eelistatud.
Ulatan kaardi.
Needless to say, et Kamibi salongi ma rohkem ei lähe. Isegi selle siniste juustega toreda juuksuri juurde kui ta kunagi peaks puhkuselt naasema.

Aprillist alates kauplesin Karu Talu šokolaadipoepidajat, et ta teeks karamelliseeritud mandlitega šokolaadi. Koguseg lubas, aga teod ei jõudnud järele. Tegin siis nüüd juuli lõpus viimase katse ja ütlesin, et hädasti oleks Ameerika jaoks vaja, siis sain neljapäeval pildi, kuidas mu tahvlid jahtuvad. Imeline. Reedel käisin järel (vaata pilti, kotis on ainult šokolaadipoe saak).

Saolarises mingis kohvikus hakkas MyChefi reklaam silma. Tõesti kiire, kui Tallinna-suuruses linnas keskmiselt 47 minuga toidu kätte saad :D

pühapäev, 6. august 2017

Heal lapsel mitu nime


Käisime Pudelis kolmapäeval. Või pigem Pudeli terrassil. Ettenägelikult oli mul sulejope taas kotis, mille ma ka piisavalt varajasel õhtutunnil juba selga ajasin. Sellele vaatamata olen reedest saadik saanud nohu ja kurguvalu ravida.

Et Prisma tundub oma puu- ja köögiviljad kuskilt laojääkidest ostvat, pole mulle ammu enam uudis. Ega ka mitte see, et pühapäeva õhtul poodi minnes on suure tõenäosusega läbi müüdud suurem osa piimatooteid. Aga see, et täna vaatasid vastu tühjad riiulid seal, kus nad oleks võinud majapidamisšvamme täis olla või, et prügikotiriiulis oli saada vaid neid koledaid musti ning värvilisi ja lõhnavaid (kas te teadsite, et toodetakse sellist asja nagu roosi- ning õunalõhnaline prügikott?) prügikotte ning kõrvalvahes vaid kahte sorti tualettpaberit (üks hall, mis nägi välja kui korduvkasutatu ning teine mingi lõhnav) ei olnud mitte ootuspärane.

Pildil on Haselnusskugelid šokolaadiglasuuriga. Ehk Saksa Weihnachtsplätzchenid. Ehk saksapärased jõuluküpsised. Ettevalmistus jõuludeks ei saa kunagi liiga vara alata. Eriti kui nimetatud tähtpäev on juba nelja kuu pärast. Aga tegelikult ei maitse need imelised küpsised üldse jõululikult vaid on pigem nagu martsipan.

Vaja läheb:
3 munavalget
225gr roosuhkrut
380 grammi jahvatatud metspähkleid
80 grammi tumedat šokolaadi

Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa jaokaupa suhkur. Vahusta ühtlaseks. Lisa pähklid ning sega korralikult läbi. Jäta vähemalt kolmeks tunniks või üleöö külmkappi.

Pane ahi 150 kraadi juurde sooja ning veereta taignast kuulikesed (tuleb ca 40 või oleneb kui suured teed). Laota ahjupannile ning suru pisut lapikuks. Küpseta ca 12 minutit.

Lase jahtuda ning kasta seejärel sulašokolaadi sisse. Lase enne serveerimist veel ca pool tundi jahedas seista.

teisipäev, 1. august 2017

Loomaaeda ja kohvikusse







Gerli ja Saskia olid kolm päeva külas. Loomaaias käisid, poodides käisime ka, randa ei jõudnudki. Uiske polnud kaasas ja ilma oleks mage lihtsalt liugu lasta.

Lisaks Rataskaevu 16le (vaata neljast pilti) käisime ka Blissis (vaata bataadifriikatega pilti). Võtsin seal magustoiduks erinevaid kohupiimakreeme ning olin sunnitud ettekandja tähelepanu sellele juhtima, et minu meelest oli mustikakreem käärinud. Taldrik viidi ära ning mõni minut hiljem kui me just püsti ja liikuma hakkamas, tuli ettekandja, vabandas ette ja taha ning pakkus kompensatsiooniks kohvi või kooki. Kuna me juba minemas, siis võtsime hoopis Saskiale ühe kõrrejoogi teele kaasa :)

Ühtlasi avastasime vanalinnas kõndides merevaigust (või villast või linased) karvased kaisuloomad. Noh, nagu autentsed kohalikud suveniirid siis vist.

Woolish vol. 2. Gerli tahtis omale kampsi. Seal olla (taas) allahindlus. Aga läks kuidagi nii, et Gerli tuli välja ilma kampsita ja minul on nüüd kapis uus kampsun.

pühapäev, 23. juuli 2017

Restoranikriitik










Käisime ükspäev ühes vanalinna restoranis söömas. Plaan oli minna Rataskaevu, aga kuna me polnud valmis lihavõtte ajal lauda reserveerima, siis jäi see ära. Aga kurta pole midagi, sest Rataskaevus me vaevalt nii ... meeleoluka kogemuse otsa oleks sattunud. Menüüs oli maja aperitiiv. Küsimuse peale, mida see sisaldab, vastas ettekandja, et seal on "niipalju kanget alkoholi, siis marju ja siis mahla". Wow. Mitmes toidus oli koostisosaks meile tundmatu freekeh. No või kuidagi nii. Küsisin, et mis see on. Ettekandja ei teadnud. Aga informeeris meid, et ta on alles uus seal. Ja jäi laua kõrvale seisma. Mul hakkasid kulmud vaikselt kuklast alla libisema juba. Selle peale läks ja küsis köögist. Selgus, et tegemist olevat tooreste nisuteradega. Tellisime "maastiku", mis sisaldas ca kümmekonda erinevat suupistet ja määret (hummused jmt). Kika ja Riina võtsid järgmiseks käiguks salatid, mina võtsin Rautsi talu porgandid (porgandihummus, porgandipealsepesto, marineeritud porgandid ja porgandikrõpsud). Koos maastikuvaagnaga toodi igale väike taldrik ja kahvel. Kuna ettekandja ennast rohkem näole ei andnud, läksime ise uurima, et kas oleks võimalik saada ka leiba, nuge ja salvrätte. Tulid salatid ja porgandid. Vaatasin natuke nördinult oma taldrikut, et kuidas ma menüüs tähele ei pannud, et seal ka praekartulid on. Ja mingi pirukatükk (pidasin seda visuaali järgi läätsepirukaks, hiljem konsistentsi alusel kohupiimavormiks, aga kaugel sellest). Samas hummusel, porganditel, pirukal ja pestol polnud viga. Ka porgandikrõpsude all ei pidanud ma terveid praetud porgandeid muidu silmas. Veel enne kui Kika oma tee joodud sai, mille juurde lubatud mett kunagi ei jõudnudki, toodi ilma meiepoolse soovita lauda arve. Vaatasime sisse, esimese asjana hakkasid silma mitu pearooga, mida me polnud tellinud ning saatsime arve tagasi. Varsti tuli ka korrigeeritud arve, kuid mu Rautsi talu porgandite (5.50) asemel oli seal kirjas Porgandid ja tofu (12.50). Tahtsin arve juba uuesti tagasi saata kui ettekandja küsis, et kas mu toidus polnud tofut. Ja alles siis sain aru, et kahtlane läätsepirukas / kohupiimavorm oli tofu ning tütarlaps oli porganditoidud sassi ajanud ja mulle vale asja toonud. Mis ühtlasi selgitas ka ootamatud kartulid mu taldrikus. Kuna minust ei paistnud soovi mittetellitud toitu kinni maksta, läks ta taas sisse uurima, et mis nüüd saab. Tagasi tuli korrektse arvega.

Enne nimetatud restoranipeatust olime teinud Viru keskuses kerge shopinguringi. Riina ja Kika proovisid parajasti riideid ning mina ootasin proovikabiinide ees moedeme kui kabiini tuiskas üks välismaalane, et proovida suvist kombinesooni. Või onesiet. Paraku oli ta valinud nii umbes kolm numbrit väiksema ning kui ta kabiinist välja astus, et suuremast peeglist asi üle vaadata ning ka erapooletut arvamust parimatelt moekriitikutelt kuulda, siis oli selge, et selle kostüümiga ei saa ta suurt kõndidagi, istumisest rääkimata. Aga vähemalt olid tagumik ja kintsud rohkem trimmis kui kunagi varem, ma usun. Ta palus saalitöötajal omale number suurema tuua ning kui ta sellega kabiinist välja astus, siis küsis, et "much better, right?". Kuidas võtta. Ei olnud. Aga me ei hakanud ta tuju ka rikkuma. Eriti kui tema meie oma tuntavalt tõstis.

Endomondo saadab pühapäeviti mulle nädala kokkuvõtte. Teinekord patsutab õlale, täna küsis, et "noh, laisaks muutud, jah?". Tõepoolest, ma käisin ju see nädal kõigest kolm korda jooksmas, tavapärase kahe korra asemel.

Tellisime Balilt hõbedapoest mõned ehted. Arvestasin, et isegi koos saateka ja siin tollis lisanduva käibemaksuga tulevad soodsamad kui siin mõnest poest ostes. Neljapäeval jõudis pakk DHLi vahelattu, täitsin ära tollideklari (ajakulu ca 8 minutit, sest pidin summad uuesti sisestama, muidu oleks 4 minutit kulunud), mille osas oli DHL eelnevalt pakkunud, et võib pisikese, 18-eurose meelehea eest seda minu eest teha, maksin ära käibemaksu ning järgmisel päeval oli DHLi kuller mul pakiga ukse taga. Pakk nägi välja selline nagu ülaloleval pildil. Jah, ma arvestasin sellega, et ma pean selle paki pealt makse maksma. Küll aga ei arvestanud, et pakk täiesti lahti kisutakse ning kõik asjad (neli ehet, koguväärtuses ca 55 eurot) üle vaadatakse. Korra viie aasta jooksul väljastpoolt ELi tellides ei oska selliste asjadega enam arvestada. Kuigi siis meenus küll jah, et 10 aastat tagasi Nepalist kosmeetikat ja viirukeid tellides lõhuti samamoodi pakendid ära, lahti olid lõigatud isegi vahetult toote ümber / osaks olevad pakendid, nii, et edasi müüa ei õnnestunud pooli asju. Kuna lehtedest on aeg-ajalt läbi käinud, et Omniva ägab Aliexpressi pakkide all, siis mind huvitab, et kui palju neist pakkidest lahti tehakse ja sisu üle kontrollitakse? Isegi kui paki väärtuse tõttu makse ei lisandu, siis miks minu paki puhul oli vaja see lahti kiskuda ning seda odavat Hiina prahti mitte? Need Hiina sodi edasimüüjad tellivad tõenäoliselt iga kuu sadade eurode eest kraami, mis tuleb kahekümnes erinevas pakis, ei maksa sentigi makse ning pakid jõuavad ka kõik tervelt kohale.

kolmapäev, 19. juuli 2017

Värsked fotod

Ja juba, kõigest neli kuud peale talvist puhkust on üleval ka galeriid:
Indoneesia
Kuala Lumpur
Tai & Bangkok
Laos - Luang Prabang

Facebookis jagati kuulutust:
"Ema koos 3 aastase lapsega sooviks üürida 1-2 toalist korterit Tallinnas või Harjumaal."
Vähe sellest, et oma aastaste kolmikutega juba üksikema, nüüd peavad neljakesi veel ühetoalisse korterisse ka ära mahtuma.

pühapäev, 16. juuli 2017

Ole tänulik väikeste asjade eest

Tasub olla tänulik ka väikeste asjade eest. G. teatas just nördinult, et kooliasjad olla juba müügil. Ja täna olen ma tänulik selle eest, et vähemalt pole veel kuusemunad müügil.

Ühtlasi mainin ära, et kodulehele panin üles galeriid:
Istanbul 2017
Itaalia 2017
Detroit & Ann Arbor 2017
New York 2017
Tänavakunst
Abstraktne

Raamatukuu juuli 2017, vahekokkuvõte


Hõivatud persoon, nagu ma olen, ei saa vahest kuude (ah, mis kuude, aastajagu) kaupa uuendada raamaturubriiki ja nüüd on vaja teha poole kuu peal ülevaade. Aga ma lugesin jutti läbi kuus raamatut ning kuna ei tea, kuidas mul kuu lõpus selle ülevaatega jälle on, siis siin vahekokkuvõte.

Douglas Wells "Jänki seiklused Hiiumaal"
Nagu juba mainitud, nägin raamatupoes seda raamatut ja kuna selgus, et tegemist on kordustrükiga, tasus sammud seada raamatukogu poole, sest elu on näidanud, et välja on laenatud enamasti just see kõige värskem kraam. Nii ka seekord ja jänki seiklused olid riiulis täitsa olemas.
1992 kolib Douglas rahukorpuse programmi raames kaheks aastaks Hiiumaale, jäädes sinna lõpuks vähemalt neljaks ning kirjutab oma elamustest mitte nii jutukate ja avatud hiidlastega väga lõbusa raamatu.

Jennifer Worth "Kutsuge ämmaemand" ja "Parandusmaja varjud"
Esimene neist on 50ndate Londoni East Endist, kus autor töötas ämmaemandana ning kirjeldas nii oma tööd kui patsientide igapäevaelu. Südamlikud lood vaheldusid ootamatustega, tihtipeale iiveldamaajavateni välja. Äärmiselt huvitav lugemine oli. Kohati tundus nagu toimuks tegevus kuskil 19. sajandi lõpus, kohati pani imestama, et "juba 50ndatel?".

Parandusmaja varjud olid mõnes mõttes järg ämmaemanda raamatule, aga täiesti loetav ka eraldiseisvalt. Palju kurvem kui eelmine raamat, sest kõik räägitud lood olid vähemalt osa oma elust parandusmajas (vaestemajas) veetnud inimestest.

PS. Tõlge ja toimetamine olid suhtelised kehvad

Kersti Dennis ehk Amira "Minu Las Vegas"
Kuigi valdavalt raamat lapsehoidjatööst ja tantsimisest, oli see siiski kuidagi üsna haaravalt kirja pandud. Mitte miski ei tekitanud minus soovi kunagi Las Vegasesse minna, koht kui niisugune jättis täiesti külmaks, aga tema seiklustest lugeda siiski väga huvitav.

Alan Adojaan "Elu läbi taksopeegli"
Raamatu kujundus ajas nutma, aga taaskord - lood ise olid kaasahaaravad. Kuigi võrdlemisi ebaühtlaselt ja katkendlikult kirja pandud. Lõpuks oli tunne, et materjali oleks olnud hea raamatu tarbeks, aga kirja said jutud nii nagu nad parajasti ette trehvasid või meelde tulid.

Riina Kangur "Minu Nizza"
Oeh. See raamat võttis isegi minusuguse sõnatuks. Tahaks lihtsalt öelda, et kohutav kräpp oli, aga ma tunnen, et ma pean seda ka kuidagi põhjendama. Sest ilmselgelt olen ma ju konstruktiivne kriitik. Enamus Minu-sarja raamatuid on kirjutatud läbi isikliku kogemuse, mis on ka täiesti mõistetav, aga kui see isiklik kogemus on selline, et võiks toimuda ükskõik, kus, siis ei ole pealkirja seda kohanime tingimata vaja pannagi. Praegusel juhul on raamat eelkõige autori pereprobleemidest - tema alaealisest tütrest, vastutustundetust eksabikaasast ning empaatiavõimetust prantslasest elukaaslasest. Kas Eestisuuruses riigis, kus kõik tunnevad kõiki, ikka tasub detailideni lahata oma 15-aastase tütre halvale teele minekut ning seda kui hoolimatu on tüdruku isa? Lisaks neile kahele oli mul juba esimesel paarikümnel lehel arusaamatu, miks ta sellise kompromissitu ja "meil küll nii ei tehta" mehe juurde üldse kolib? Mulje mehest ei paranenud terve raamatu jooksul, vastupidi. Ühesõnaga, vaimusilmas valge rand, türkiissinine meri ja punane vein, sain hoopis soovimatult osaliseks kellegi teise peredraamas ja kehva palga üle virisemises.