pühapäev, 3. mai 2020

Kuidas me Zürichis ei käinud. Viimsi.




Täna otsustasime pikemat trippi mitte ette võtta ning sõitsime lihtsalt Viimsisse. Jalutasime rannas, vaatasime, kuidas linn udusse kadus ning sõitsime poolsaarel niisama ringi. Koduteel üritasime Lyonist croissante osta, aga Lyon oli ukse vaatamate suurtele lubadustele Facebookis juba lukku pannud.

laupäev, 2. mai 2020

Kuidas me Zürichis ei käinud. Aga keelualas lõunat sõime.








Üritamaks vältida ootamatult populaarseks muutunud matkaradu nagu näiteks Viru raba, võtsime suuna hoopis Rakvere peale. Scott polnud seal kunagi käinud ning lisaks on põhjarannikul veel mitmeid ilusaid kohti peatumiseks.

Ettenägelike turistidena olime välja valinud söögikoha, kust lõuna kaasa osta ning seega korraliku ettevalmistusega sõitsime täna hommikul otse Rakverre välja. Jalutasime inimtühjal peatänaval, käisime linnuse ja Tarvase juures. Helistasime seejärel Sarvikusse, kust me omale lõuna välja olime valinud. Kodulehel olevale numbrile vastanud tütarlaps teatas, et mingit Sarvikut seal ei ole. Nojah siis. Helistasime Berliini Trahterisse ja saime sealt lõuna tellitud. Jõudsime kohale, astusime sisse ja leti taga tervitas meid kopse välja köhiv tütarlaps. Lootsime, et kokk oli terve olnud, maksime toidu eest teenindajale, kelle käed olid vabad, mitte köhimiseks suu ees, rabasime oma koti ning kihutasime autosse. Veel enne mootori käivitamist tegime juustupallidele 1:0.

Lõunat oli plaanis süüa maalilisel põhjarannikul, otse Toolse linnuse kõrval. Vahetult enne linnust keeras tee metsa vahele ning arvasime, et ilmselt pääseb sealt veel eriti inimtühjale rannaribale. Sõitsime nii kaua kuni oli selge, et metsateest saab lähiajal vaid kitsamat sorti jalgrada, pidasime auto keset võsa kinni ning sõime ka ülejäänu ära. Auto esiistmel, karp süles polnud see pooltki nii glamuurne kui me eelnevalt ette olime kujutanud, aga maitses siiski hästi. Et sealt looduse rüpest taas tsivilisatsiooni pääseda, tuli esmalt suurem osa teest tagurdada. Esimeses laiemas lõigus, kus õnnestus ringi keerata, nägime ka mahasõidetud keelumärki, mis tungivalt soovitas märgist edasi mitte sõita. Ilmselt oleks sellistest märkidest rohkem kasu kui nad püsti ja loetavad on.

Käisime veel Toolse linnuse juures ning läksime seejärel lähedalasuvasse randa kerget uinakut tegema. Plaan oli seejärel veel kauneid mõisaid Lahemaal väisata, aga peale kahte kuud kodust režiimi tundus päev juba piisavalt väsitav ja sõitsime otse koju.

reede, 1. mai 2020

Kuidas me Zürichis ei käinud. Linnast välja.


















Et alustada algusest tuleb ära mainida see hiinlane, kes pidas heaks mõtteks nahkhiirt süüa. Sealt edasi tuli jaanuar, kus me omale maipühade nädalavahetuseks piletid Zürichisse ostsime. Ja sealt edasi läks kogu reisimine allamäge. Igal juhul olime mai alguseks viimased seitse nädalat veetnud eranditult kas kodus või siis selle vahetus läheduses ehk jalutuskäigu kaugusel. Rentisime auto ning plaanisime eesoleval pikal nädalavahetusel linnast välja sõita. Või isegi linnas kuhugi mujale kui Shnelli parki minna. Neljapäeval saime auto kätte ning esimese asjana läksime ostsime omale K-Rautast matkatoolid, sest teatavasti tuleb ekskursioonide ajal kuskil ka süüa ning toitlustusasutused ei tundu praegusel hetkel veel kõige parem mõte olevat. Ehituspoest läksime Kopli Liinide uusarendusi vaatama ning sealt veel Pikakarile.

Reedeseks väljasõiduks menüüd planeerides leidis Scott, et ideaalne oleks kaasa võtta ahjusoe sai... Tööjaotuse korras panin mina siis neljapäeva õhtul taigna kerkima, Scott käis seda reede hommikul kell 6:30 segamas ning ca kell 9:30 läks sai ahju. Ehk umbes sel ajal kui me muidu oma Zürichi hotelli rõdul oleksime kohvi joonud ja croissante söönud. Tellisime veel Ristikheina kohvikust karamellikreemiga profitroolid kaasa ning poole üheks oli meil lõuna kotti pakitud ning võtsime suuna Tänavjärvele.

Tee peal möödusime mitmest nõukogudeaegsete arhitektuuripärlitega auulist nagu näiteks Rummu, kus peale kortermajade ehitamist ca 50-60 aastat tagasi polnud neile pintslit ega pahtlilabidat isegi mitte kaugelt näidatud. Scott võdistas õlgu ja ütles, et kui ta seal elama oleks sunnitud, siis selle majaga ta ka maetakse, sest kui ta korra juba koju läheks, siis ei astuks ta enam mitte kunagi majast välja, sest ta polevat valmis neid hooneid teist korda enam nägema.

Umbes tund ja veerand hiljem käskis Google Maps meil metsavaheteele keerata, aerud haarata ning oma madala autoga mudalompidest läbi sõuda. Keerasime ringi ning katsetasime järgmist teeotsa. Sõitsime Veskijärveni, leidsime sobiva koha, kus vaatega järvele oma võileibu ja kooke süüa. Sai oli küll maha jahtunud, aga endiselt krõbe ning kuna meil kodus papptaldrikuid polnud, siis olime kaasa haaranud natuke lauahõbedat ning sõime nagu parimates Araabia restoranides. Kõik toimis ilusti kuni profitroolideni. Nimelt on Ristikheina profitroolid tuntud kui pool kilo kreemjat täidist õhukese krõbeda kesta sees. Peale kolmandat suutäit voolas kreemi välja kõikidest aukudest, mida seal enne isegi ei olnud. Peale lõunat istusime seal veel mõnda aega, mina jakivillase pleedi sisse keeratud, Scott plätudes... ning nautisime vaikust ja värsket õhku.

Veskijärvelt sõitsime Nõva randa, kus esmapilgul tundus, et me oleme rannahooaja alguse maha maganud, parkla oli rohkem täis kui laululava ümbrus Metallica kontserdi ajal. Aga selgus, et rahvas oli sõitnud randa, et siis metsa all RMK ahjudes omale vorste grillida ning terve pikk rannariba oli täiesti inimtühi. Jalutasime, viskasime lutsu ja sõitsime siis Padisele ning sealt edasi Rummu karjääri, tuntud ka kui kohalik helesinine laguun. Vaatasime, kuidas osad kõigusoojased ujumas käisid, korjasime mõned kevadised oksad koju kaasa ning tegime viimase peatuse Ämari pilootide surnuaias, kus on hauakivide asemel lennukijupid.

esmaspäev, 27. aprill 2020

Isolatsioonigurmee. Vol. 3


Ja isolatsioon kestab endiselt. Seega järgmine menüü ülevalt vasakult:
1. Imelihtne potisai, kus taigna kokkusegamiseks kulub 5 minutit ning peale 12+2 tundi kerkimist küpsemiseks ca 40 minutit. Otsas on see sai umbes veerand tunniga.
2. Apelsini-vahtrasiirupi marinaadis kana
3. Vaesed rüütlid värskete maasikate, peekoni ja vahtrasiirupiga
4. Kartulisalat munaga
5. Alfajores - muredad küpsised kondenspiimatäidisega
6. Pasta bolognesekastmes
7. Sidruni-meemarinaadis kana
8. BBQ seasisefilee ahjukapsa ning roheliste ubadega
9. Chilli con carne

reede, 24. aprill 2020

Isolatsioonigurmee. Vol. 2


Sööme endiselt. Ülevalt vasakult:
1. Kohevad gluteenivabad veganpannkoogid. Sõime peekoni ja vahtrasiirupiga.
2. Praetud koha kartuli ja värske soolakurgiga
3. Liimaoad tomati ja peekoniga
4. Roheline kanakarri köögiviljariisiga
5. Küpsisetort kirsimoosiga
6. Aeglaselt küpsetatud veiseliha
7. Suhkruvaba kleepuv puding
8. BBQ seasisefilee maisi ja koreapärase porgandisalatiga
9. Lasanje

esmaspäev, 20. aprill 2020

Isolatsioonigurmee. Vol. 1


Isolatsioonigurmee esimene osa. Piltidel vasakult alustades:
1. punasesõstrakokteil - blenderisse külmutatud punased sõstrad, natuke vahtrasiirupit ja piim
2. karamelliseeritud sibula, balsamico, kreeka pähklite ja sinihallitusjuustuga tartaletid
3. laimi ja tüümianiga kana köögiviljadega
4. kodused kotletid gerli ja ema retsepti järgi
5. tegin esimest korda “deep dish” pitsat Scottile - põhi on vormitud nagu lahtise piruka puhul ning täidetud rohke tomatikastme ja juustuga. Ja pepperoniga.
6. praetud halloumi salat röstitud kikerherneste praetud tomati, sibula, suvikõrvitsa ja brokoliga
7. isetehtud pastaga klassikaline lasanje
8. koorene lõhepasta isetehtud tagliatellega - tavaliselt teen koorekastme nullist, siin kasutasin FS Goodsi sidrunikastet
9. Juustune saiavorm

pühapäev, 12. aprill 2020

Uus normaalsus










Neli nädalat ja koroonast, karantiinist ja isolatsioonist on saanud uus normaalsus. Filme vaadates ja raamatuid lugedes imestad, et tänaval trügitakse, võõrastega distantsi ei hoita, kassasabas üksteisel seljas elatakse. Reisitakse ja käiakse restoranides nagu homset poleks. Loen raamatust, kuidas autor läheb põiepõletikuga arsti juurde ning kitsas ooteruum on rahvast täis. Mu esimene mõte on, et kuidas nii saab, et nad kaks meetrit vahet ei hoia? Kas siis telefoni teel poleks saanud diagnoosida? Kõik see tundub esimese reaktsioonina nii vastutustundetu ja uskumatu. Praeguseks käime poes vahetult enne sulgemist (kui üldse käime) ning kui kuskil vahekäigus keegi juba kaupa valib, siis taganeme sealt selg ees välja ning läheme võtame oma nimekirjas olevad järgmised asjad üle järgmisest vahest. See, et läheks kell 14:05 automaati jõudnud pakile järele, ei tule mõttessegi. See, et läheks jalutama siis kui lõuna söödud ja päike särab, seda ei kaalugi. Jalutuskäigud üritame ilusa ilmaga sättida hilisteks õhtutundideks, sest siis on lootust, et ülejäänud rahvas, eriti jalgratturid, on kodus. Mulle on siiani segane, kus olid Tallinna jalgratturid, kui liiklusseadus vastu võeti ning nüüd 2+2 reegel välja kuulutati. Kui teiste jalakäijatega veel saab distantsi hoida, siis jalgratturid lendavad kõnniteel tagant nii vaikselt peale, et ei märka neid enne kui nad su peaaegu pikali sõidavad. Kõnniteel. Ja siis vaatad autodest täiesti tühja sõiduteed ning ei saa aru, miks neil üldse on vaja kõnniteel sõita. Scott, kes on meist kahest see, kes enamasti oma arvamust enda teada ei hoia, on vahest vastutulijatel palunud distantsi hoida ning saanud selle peale lihtsalt kommentaare, et "Päriselt, väää".

Päevad mööduvad süües ja söögikordi planeerides, tööd tehes, joostes ja trenniaega planeerides, jalutamas ning selleks sobivat aega kalkuleerides ning Facebooki ja Instat ja e-kaubandust skrollides. Mäletate, kui lapsena olid need nädalapäevadega trussikud? Need kuluks praegu ära, oleks vähemalt selge, mis päev on.


Umbes poolteist kuud tagasi vaatasin tööle kõndides tee ääres sireleid, mis oma suurte pungadega tundusid kohe-kohe lehes olevat. Praegu, poole aprilli peal on seis suhteliselt sama. Kuigi ma oleks eeldanud, et selleks ajaks on nad kõik rohelised ja kohe õide minemas. Aga vähemalt oleme leidnud paar puud, mille roosasid õisi käime iga kahe päeva tagant kontrollimas ja pildistamas.

Scott tahab rohke suhkruga hommikukrõbinaid. Selliseid, nagu USA odavama otsa hotellides (neis, kus öö "kõigest" 100-150 dollarit maksab) hommikusöögilauas pakutakse. Kus suhkrukiht on nagu karamell creme brulee peal ning sisuni jõudmiseks tuleb ennast enne magusast kihist läbi murda. Aga ootamatult on selgunud, et online poed on kõik täis "tervislikku" või kallist gurmeed, pakkudes "Saaremaa tädi aiast korjatud ja külmkuivatatud marjadega Lõuna-Eesti põldudel ööbikulaulu saatel kasvanud kaerast" müslit või Kellogsi fake-tervislikku täisteramaisihelvest. Igal juhul õnnestus leida ühed, mis olid vähemalt meekihiga kaetud. Järgmises postituses annan põhjalikuma ülevaate meie isolatsioonikokkamisest ja -gurmeest.

Aega veedame veel puzzlesid kokku pannes, Gerli saadetud mängudest aru saada üritades (Scott on küll veendunud, et Gerli pidas esimest lauamängupakki kokku pannes peenikest naeru) ning filme vaadates. Oleme puzzledes juba nii kõvad tegijad, et hetkel viimase, Itaalia ranniku 500se puzzle panime kokku ilma isegi laua tagant tõusmata kahe tunni ning 40 minutiga. Tuhandese Manhattani vaate taga sai oluliselt kauem higistada.

laupäev, 28. märts 2020

Kokk-kondiiter-keevitaja

Normaalsuse kadumine. See on vist see, millega võiks praeguse olukorra kokku võtta. Ehk mitte midagi, mis siiani iseenesestmõistev, igapäevane ja normaalne oli, seda enam pole. Ja ma ei räägi isegi sellest, et reisida ei saa, et majandus pekkis on, et enam ei saa H&Mis käia. Ma ei pea Netflixi inimõiguseks. Küll aga seda, et ma saaksin õue minna. Ja see pole mitte viimase kahe nädala jooksul tärganud tervisesportlane minus, vaid ma olen alati eelistanud jalgsi käimist bussidele, niisama jalutuskäike. Sporti olen ma alati suhteliselt vihanud - kooliajast meenub see, kuidas ma ei sallinud rahvastepalli ning kuidas ma siiani ei suuda mingit köit mööda lae alla ronida või kukerpalle ja hundirattaid veeretada. Aga 3,5 aastat tagasi Münchenisse kolides hakkasin jooksmas käima. Ning see on mulle praeguseks harjumuseks saanud. Enamasti ca 2-4 korda nädalas, oktoobris vist keskmiselt 5 korda lausa. Ja nüüd on mu ainus võimalus teha seda varahommikul, lootuses, et kõik kärutajad ja koerajalutajad veel magavad. Kust nad kõik ühtäkki välja tulid? Kus neil need koerad ja lapsed siiani olid? Veel mõned nädalad tagasi võisin ükskõik, mis ajal jooksma minna ja heal juhul nägin ühte koera. Praegu tuleb 35-minutilise ringi jooksul varahommikul vastu umbes kuus käru ja kaheksa koera. Mida rohkem päeva peale, seda suurem number. Kahest meetrist on ka enamusel väga omapärane arusaam.

Endiselt üritame siiski vähemalt korra päevas jalutamas käia. Rihime selle ca kaheksa-üheksa paiku õhtul, et võimalikult vähe rahvast väljas oleks. Ja ikkagi on tunne, nagu viibiks loata võõral maal. Varasematest mõnusatest pikkadest jalutuskäikudest on saanud kiirkõnnid, kus marsruut kujuneb vastavalt sellele, kus tänaval parajasti inimesi ei paista. Ning kergemalt hingata saab ikkagi alles koju jõudes. Asi oleks oluliselt parem kui ka ülejäänud liiklejad siiski sellest kahest meetrist kinni peaks, mitte ei loivaks oma kuuspakk Sakut näpus KESET kõnniteed! Ja siis on veel need tõukside ja (jooksu)ratastega lapsed, kes natukene vanematena (silma järgi sellised kümneaastased) omaette gruppidena ringi liiguvad ja trikke teevad või noorematena lihtsalt oma vanemate eest ajama panevad ning keda samuti teiste inimeste vahetusse lähedusse sattumine grammigi ei häiri.

Selle kõigega seoses peaks ka oma igapäevast sammude eesmärki kohendama. Hetkel tundub, et senise 11.000 asemel oleks näiteks 800 sobiv väljakutse.

Kui kogu see jama algas, siis enamus sõnavõtte kõlas, et "Sinu vanavanemad võitlesid sõjas vabaduse eest ja sina ei saa kahte nädalat kodus diivanil wifi ja netflixiga veeta, et maailm päästa?" Tänaseks on kaks nädalat läbi, kas nüüd saab siis tavaellu tagasi pöörduda? Ja muuseas, selle kahe nädala jooksul pole endiselt suur osa rahvast aru saanud, mis vahe on karantiinil ja isolatsioonil. Paistab, et valdav enamus inimesi on äsja kas reisilt tulnud või haigussümptomitega, sest nad kõik on karantiinis. Samal ajal kui neile piisaks lihtsalt isolatsioonist ja distantsi hoidmisest... Frustreerivalt paljud on endiselt ka garantiinis.

Ja ühtäkki on kõik maailmaklassi viroloogid. Kõik need, kes enne olid poliitikud või kinnisvarale spetsialiseerunud juristid. Nüüd teavad nad kõik, et viirus ulatub maksimaalselt kahe, kolme ja poole ning kuue meetri kaugusele. Või püsib pindadel 72 tundi, nädal aega või 17 päeva. Imelisi tervenemisi on toimunud MMS-joojate hulgas ja Tervishoiuametis tuleks kõik lahti lasta ning oluliselt asjatundlikumad Jaanused ja Imbid seal pukki panna.

Tegin eile hommikul omale meiki (loe: värvisin ripsmed ja kulmud) ning tundsin ennast kui eeskujulik mosleminaine, kes ennast ainult koduseinte vahel näitamiseks ja abikaasa rõõmuks ilusaks teeb. Ehete panekuga siiski vaeva ei hakanud nägema.

Tellisin omale Apollost paki Kristiine keskuse esimese korruse Smarti. Kuna mul jäi kahe silma vahele teade, et see pakihoidla on ülekoormatud ja nad viivad mu paki teise korruse omasse, siis paar tundi hiljem nad seda tegidki. Et keegi ei arvaks, et ma siin juuksekarva lõhki ajan, pikk maa see siis esimese ja teise vahel ikka on, siis esimese korruse omast saan ma paki kätte kuni kella 23ni kuid teise korruse ligipääs on vaid kella 21ni ning mul pole hetkel erilist soovi nii vara sinna minna. Igal juhul helistasin siis Smarti ja palusin oma paki esimese korruse automaati toimetada:
Smarti tütarlaps: See on juba teise korruse automaadis, me ei saa seda enam ümber viia.
Mina: Jah, aga mul kahjuks ei ole võimalust sinna järele minna, sest ma ei lähe enne kella üheksat õhtul kaubanduskeskusesse.
Smarti tütarlaps: Siis me peame firmaga ühendust võtma.
Mina: Millise firmaga?
Smarti tütarlaps: Müüjaga.
Minu poolt vaikus, sest ma olin sõnatu.
Smarti tütarlaps: Me võtame siis Apolloga ühendust.
Mina: Ok.
Smarti tütarlaps: Aga see kõik võtab siis kauem aega, sest kui nad loa annavad, siis võtame paki teise korruse automaadist ära, viime meie sorteerimiskeskusse ja kui esimesel korrusel kapp vabaneb, saame sinna viia. Hetkel neid väga kiirelt ei vabane, sest inimesed ei võta oma pakke välja ja pikendavad tähtaegu.
Kuna mul pakiga kiiret polnud, siis lubasin neil lahkelt kõike seda teha. Saamata samas aru, miks siis praeguses olukorras, kus pakkide saatmine on mitmekordistunud, üldse lastakse pikendada. Pigem võiks siis üle tähtaja pakid sorteerimiskeskusesse ootele viia, mitte uute pakkidega venitada.

Ja lisaks on tulemas pakk ka Omnivast. Sain pakiteate, et ma palun läheks oma pakile Kristiine keskuse postkontorisse järele. Uue olukorra valguses on postkontor avatud E-R 10-18 ja L 10-15. Ehk täpselt sel ajal kui ma kindlasti kaubanduskeskusesse ei lähe ning veel vähem näen võimalust postkontoris 2m distantsi hoida. Palusin neil paki automaati suunata. Omniva ütles küll, et hetkel võtab see ülekoormuse tõttu natuke kauem aega, aga saab tehtud. Hetkel siis ootan :)

Ja tegelikult peaksime me praegu hoopis Gruusias olema. Kutaisi ümbruse mägedes matkama ning kõike head ja paremat sööma. Ausalt, kui oleks sinna saanud, siis nende hetkeolukorda arvestades oleks ilmselt sinna ka jäänud kuni selle jama lõpuni. Tundub hetkel mõistlikum kui siin läänerindel. Aga selle asemel vaatame aknast ilusat päikeselist kevadet ning teeme plaane, mis kell oleks kõige mõistlikum välja minna, et võimalikult vähe rahvast tänavatel oleks. Hea lojaalne lugeja, kas sulle meenub, kuna viimati nii ilus päikeseline kevad oli?

laupäev, 7. märts 2020

Igav liiv ja tühi väli. Guest of the Day.



Check-out oleks pidanud olema kell 11:30 ja buss lennujaama kell 19:00. Kuna me ei soovinud laupäeva veeta hotelli fuajees oma koti otsas istudes, siis mugavusreisijatena olime broneerinud hilise check-outi ning võisime tuba kasutada kuni hilisõhtuni. Lõunast väljasõitu wifisse tehes avastasin hotelli fuajeest tühja pildiraami kirjaga "Päeva külastaja". Kaalusin korra, et me peaksime selle raamiga äkki pildi tegema, aga mõtlesin siis sellele, kuidas me ei tõstnud lärmi kui kolm korda päevas tuli uksekaarte käia vahetamas, kuidas enne viit rannast ära aeti, kuidas söögi kvaliteet vastas pigem teeäärse motelli tasemele kui Hiltonile ning olin kindel, et kohe tuuakse välja ka meile sobiv pildiraam kirjaga "Nädala külastaja".

Lõunaks otsustasime a la Lett peale minna ning värske pasta võtta. Sai valida kahe kastme vahel: punase tomatikastme ja valge, vabandust läbipaistva, ilmselt rasvatu piimakastme vahel. Lisaks olid erinevad köögiviljad, mida sai kastme sisse lasta panna, näiteks tomatid, sibulad, petersell, küüslauk. Ning ilma küsimata sai iga ports kaks hiigellusikatäit õli. Ühe kastmepraadimisel ja teise hiljem garneeringuks peale. Makaronid olid keedetud ning vahetult enne serveerimist visati siis portsu jagu uuesti keevasse vette ning segati seejärel kastmega. Kuna mu reageerimiskiirus oli muljetavaldav, siis pääsesin vaid poole supilusikatäie õliga ning kokkuvõttes polnud pastal viga.

Vedelesime veel rõdul, magasime natuke ning sättisime ennast kella kuue paiku fuajeesse, et wifis aega veeta, check out teha ja bussi oodata. Buss tuli nagu plaanitud kell 18:45, aga täiesti plaaniväliselt oli üks noorpaar sel ajal alles Itaalia restoranis. Ilmselt selle kreemitu Creme Bruleega maiustamas. Kell 19 saime lõpuks liikvele.

Rahvas ka ülejäänud hotellidest peale korjatud, hakkasime liikuma lennujaama poole. Teel sinna tutvustas giid meile veel siinset kodukorda. Nimelt olevat neil siin "imeilus traditsioon" bussijuhile jootraha jätta. Et see kõik oleks turistile, kes rahaga vasakule-paremale lehvitada soovib, võimalikult mugav, siis jootraha purk asub kohe esiukse kõrval. Meie meelest on maailmas ka imeilusamaid traditsioone ning selle konkreetsega me kaasa ei läinud.

Esimene dokumendi- ja piletikontroll oli lennujaama välisuksel. Nimelt ei pääse sealt ilma piletita mitte keegi edasi. Näitasime oma passi ja pileti ette ning saime sisse. Asusime esmase turvakontrolli järjekorda. Islamimaale kohaselt olid neile eraldi turvakontrollid naistele ning meestele ja kuna meeste omi oli 3, samal ajal kui naised said vais ühest läbi, siis venis see saba nagu lehmaila kuumal suvepäeval kitsast pudelikaelast välja. Tundus, et juba võime hakata oma soole sobiva lindi suunas liikuma kui meid peatas meesterahvas, kes soovis enne veel meie passi näha. Ilmselt, et ikka kindlalt meie soos veenduda. Seejärel võisime ennast lindi juurde sappa sättida. Kott ja jalatsid lindile, turvaväravast läbi. Tädi katsus ning käskis püksirihma ära võtta ja siis uuesti väravatest läbi minna. Järgmiseks tuli ka käekell ära võtta ning jälle uuesti läbi. Paistis, et seekord oli kõik ok, tädi katsus kõik korralikumalt läbi kui värske kaasa eelmise sajandi pulmaööl ning võis minna oma kraami kokku koguma. Turvamees käratas vene keeles, et me kastid tagasi viiksime. Kuna Helena vastas talle, et viigu ise kui tahab, siis järgmise sammuna sai ta kogu oma pagasi lahti võtta ning kohalikele Ahmedidele ette näidata. Õnneks ma endiselt nii palju vene keelt ei oska, et vastata oleks saanud ning kõndisin lihtsalt edasi.

Check In letis saime pardakaardid ning loa edasi liikuda. Enne passikontrolli täitsime veel mingi blanketi, kuhu läks nimi ja rahvus ning veel nipet-näpet. Passis tempel sees, tuli järgmine turvakontroll. Aga veel enne nimetatud sappa asumist ning täpselt 5 meetrit peale passikontrolli seisis üks meesterahvas, kes, vahi üllatust!, tahtis meie passe näha. Järgmine turvakontroll, kott, jalatsid, püksirihm, kell lindile, uuesti 19. sajandi pulmaöö läbimäng, turvamehe venekeelne kisa, et kastid tagasi saaks pandud ja juba olimegi ootesaalis.

Õnneks olime hotellist paar banaani kaasa rabanud, kes Egiptuse suuruselt teises lennujaamas oli üks hall ootesaal, ilma seinteta suitsunurk ning kaks saiaputkat, kus sai umbes viie euro eest kas croissanti või üleeilse pizza lõike osta. Wifit ei olnud. Aga vähemalt oli passikontroll kõva ning saime välja lennata ikkagi suuruselt teisest lennujaamast...


Võtsime oma kohad sisse ning vaatasime rahuolevalt kõiki tühje kohti oma reas, sest stjuuard oli just teadustanud, et kõik on kohal, sulgeme uksed ning tõuseme õhku. Mõnus, saab jälle üle kolme istme pikali visata. Ja siis ütles teine stjuuard, et pool rahvast on puudu. Krt, oleks natuke kiiremini teinud, oleks lennates palju rohkem ruumi olnud. Igal juhul jäi mulle arusaamatuks, kus see pool lennukitäit rahvast siis aega veetis selles suurepärases lennujaamas. Näris neid kuivanud pizzalõike või? Igal juhul saime siiski lendu enne õiget aega ning ilmselt oli osadel reisijatel kerge segadus sõiduvahendi tüübi osas. Nimelt otsustasid nad terve lennu veeta vahekäigus seistes nagu tegemist oleks tipptunni Kopli trammiga. Koju jõudsime graafikust ca tund varem.

reede, 6. märts 2020

Igav liiv ja tühi väli. Veel rohkem liiva.


Hommikul ärkasime tuulekellade helina peale. Aknast välja vaadates selgus, et tegemist pole siiski mitte tuulekelladega vaid tugevas tuules koliseva metalliga naaberkrundilt. Päike ilmselt tõusis ka, kuigi udu ja liiva tagant seda väga näha polnud. Käisime söömas ning kolisime siis oma rõdule, mis oli kogu kuurorti kõige tuulevaiksem koht. Kell pool 11 üritasin jooksma minna, aga vastutuult jooksmine oli suhteliselt sama nagu jooksulindil - samme teed, aga edasi ei liigu. Selle vahega, et iga paari sammu järel viskas liiva vastu paljaid sääri ja näkku. Keerasin otsa ringi lippasin resorti tagasi. Koristaja oli voodi peale käterättidest, pudelikorkidest ja telekapuldist skorpioni, skarabeusi või kahe sabaga krokodilli teinud.

Enne lõunat käisin veel korra meres, mis oli seekord veel rohkem värvilisi kalu täis kui eelmine kord. Üks suurem ja julgem kui teine.

Pealelõunal tegime ringi Mango Marketisse, et mõned KitKatid osta. Minnes avastasime, et meie kuurortis on ka kartulivaod, millele osadelt rõdudelt avaneb kaunis ja orgaaniline vaade. Otsustasime kõndida kartulipõllu kõrvalt ja vaadata, et kas saab ka sealtkaudu välja. Jõudsime kohta, kus tundus, et sealt siiski ei saa enam edasi ning enne kui jõudsime ringi keerata, seisis meie et kõrval, ilmselgelt meie privaatruumis üks kohalik Omar taaskord ning näitas mingi alajaama peale (sellesama, mille tõttu me enam edasi ei saanud), et ta töötab seal. Pakkus ka võimalust meile oma töökohta näidata. Me seepeale otsustasime siiski peaväravast väljuda. Esimest korda kogu selle nädala jooksul oli tööle jõudnud turvamees, kes väljudes küsis meie toanumbrit ja seda, kust me pärit oleme. Tundsime kohe, kuidas elu kuurortis muutus palju turvalisemaks.

Tugeva tuule tõttu jäeti ära ka õhtune õuegrill, aga vähemalt oli menüüs taas hummus, mille me kahepeale praktiliselt ära sõime.