laupäev, 9. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Sinine laht.








Hommikul ärkasime oma avaras ja valges toas. Kõndisin akna juurde ning vaatasin ... ookeani. Seda merevaadet, mida ei pidanud olema. Selle ees oli küll suur bassein ja rida palme, aga merd paistis kordades rohkem kui eelmises külalistemajas kõhuli puu all oksi eemale lükates oleks paistnud. Päike oli just tõusnud, panime riidesse ja kõndisime hommikust sööma. Restoranis olid lauad lookas croissantide, šokolaadisaiade, puuviljade, kookide ja suht igavate ubade jmt all. Lisaks oli leti taga kokk, kes vastavalt soovile mune praadis. Sai nii omleti kui munahüübena. Ja otse pannilt pannkooke sai ka.

Scott läks veel eelmisse majutuskohta ütlema, et me leidsime omale uue ja sobivama koha (eile õhtul kui välja kolisime, oli neil retseptsioon juba kinni) ning palun kandku nad meile tagasi nii majutuse raha kui kompenseerigu need tunnid, mis me veetsime uut kohta otsides selle asemel, et rannas vedeleda. Mina pidin korra meie uue hotelli retseptsioonist läbi käima ning seal sain teada, et kuna me eile jõudsime nii hilja kohale, et pidime näljastena magama minema, siis annavad nad meile täna kompensatsiooniks tasuta lõuna.

Täna oli plaanis ka tutvuda saare kauneima külaga ning peale erinevaid asjaajamisi võtsime suuna Mahebourgi. Kohalik kanabuss viis meid 20 minutiga kohale. Jalutasime ringi, vaatasime kaunist arhitektuuri ning mere ääres ringiliduvaid rotte, jõime kookospähklivett ja sõitsime tagasi oma resorti.

Hommikust kõht veel servini täis, oli siiski aeg minna lõunat sööma. Taas buffee ning taas lauad lookas. Sõime ennast veel rohkem kui servini täis.

Pealelõunal tegime snorgeldamis- ja rannaringi. "Meie" on siinkohal tinglik, sest laine oli nii tugev, et vähe sellest, et ma mask peas ujuda ei julgend, ei tulnud mul sellise hoovusega üldse vees olemisest midagi välja. Pikutasin rannal.

Istusime veel natuke rõdul ning vaatasime rebasemõõtu nahkhiiri üle pea lendamas kui hakati õhtusöögilaudu katma. Ilmselgelt polnud kõhud veel kaugeltki tühjad, aga head lammast mahub palju ühte kõhtu ning siirdusime restorani. Minu meelest kasvab magustoidulett iga toidukorraga järjest pikemaks ja ahvatlevamaks. Igal juhul sõin lammast ja salatit ja ohtralt kooke, puuvilja ning šokolaadikreemi.

reede, 8. märts 2019

Bonjour, Mauritius. 23 värvi







Hommikul läksime check-outi tegema ning kuna meil olid mõned parendusettepanekud, siis mainisime ka neid (näiteks, et duširuumi uksetagust võiks pesta, toapõrandal ei peaks eelmiste külastajate poolikuid komme vedelema, eelmise külastaja järel tuleks ka kruusid ära pesta). Igal juhul tegi manager selle peale 8 kõnet ning karjus meie ees poolte oma töötajate peale. Tühistas kompensatsiooniks kogu meie restoraniarve ja arvas, et me võiksime selle ebameeldiva seiga nüüd selja taha jätta ning sõpradena edasi minna.

Kuna pidime kolima saare teisele küljele, siis otsustasime ühendada selle daytripiga ning kell 10 tuli Preetam, et meid peale võtta ja 23-värvilise maaga loodus- ja seiklusparki viia. Võtsime omale 500-meetrise zip-line'i ning Scott ka 350-meetrise Nepali rippsilla metsa ja oru kohal. Scott ületas silla, mille peal mina julgesin umbes kolm sammu teha ning kõndisime zipline'i juurde. Sõitsime mõlemad oma 500 meetrit ära, mina ettevaatlikult üle serva alustades ning Scott korralikult hoogu võttes.

Lisaks adrenaliinile olid pargis veel eelpool mainitud 23-värviline maa, kaks koske, mõned uimased kilpkonnad ning paar sabatut paabulindu. Plaaniväliselt nägime ka ühte koera ja ühte kana.

Kui me parki jõudsime, siis tõmbas Preetam meie pagasiga minema ning lubas kell kaks tagasi olla. Keda kell 14:25 ikka veel polnud, oli Preetam. Scott helistas talle ning tüüp jõudis juba kella kolmeks kohale, vabandades väikest "hiljutumist" liiklusega. Üritades seda kuidagi kompenseerida tegi ta meile otsetee asemel "Tunne-Preetami-koduküla" ringikese ning hiljem kui me soovisime peatust supermarketis, et jooke, juustu ja küpsiseid osta, viis piirkonna kõige nirumasse poodi, kust polnud midagi osta, ilmselge sooviga meie raha kokku hoida.

Olime endale broneerinud merevaatega toa otse Sinise Lahe rannas ning selle ukse ees Preetam meid maha panigi. Läksime retseptsiooni, tegime check-ini, kuulasime, et lubatud bassein on teisel pool teed ning seejärel viis tütarlaps meid tuppa. Toani jõudmiseks tuli läbida meie privaatne pime terrass, sest selle ees kasvas ürgmetsa tihedune nulg. Ilmselgelt polnud ka toas valgem. Tütarlaps tundus rahul, et on järjekordsed rahuolevad turistid ära teenindanud, kui selgus, et need kaks turisti pole üldse rahul. Kuna ma pole harjunud pimeduses kobama, siis küsisin otse, et kus on meie merevaade. Selgus, et kui me kükitame või veel parem, kõhuli viskame, siis alumiste okste vahelt natuke paistab. Järgnes ca veerand tundi läbirääkimisi, kus sai selgeks, et ühtegi teist merevaatega tuba neil pakkuda pole ning neil pole võimalik ka puud maha võtta.

Kuna meie ettekujutus puhkuse lõpust polnud selline, kus iga kord toast väljudes käsikaudu teed otsime, siis kõndisime randa ning hakkasime kõiki vähegi majutusasutuse moodi maju läbi käima. Enamus neist sattusid eramud olema, aga tänu mu jutukale abikaasale said nad kõik meie olukorrast pildi ette ning leidsid, et äärmiselt ebaõiglane on müüa puu all olevat koobast merevaatega toana. Õnn ei naeratanud ning läksime hoopis sööma. Tuunikala, mis pidi olema küüslauguvõiga oli tuimaks küpsetatud ning kausikeses oli küüslauguvõi asemel sulamargariin. Friikad olid serveerimise ajaks üles soojendatud. Scott tundus oma palmisüdametartaletiga suhteliselt rahul olevet ning samuti ka pizzaga.

Kuna me siiski päris polnud valmis veel alla andma ja kolme päeva koopas veetma, siis istusime hotelli retseptsiooni (sest toas polnud ka internetti) ning vaatasime, kas leiab netist midagi paremat. Ja seal ta oli - suur tuba, merevaade, hommiku- ja õhtusöök hinnas ning meist vaid 200 meetri kaugusel. Hind veidi kõrgem kui praeguses urus, aga Scott tahtis oma abikaasat õnnelikuna hommikul croissante söömas näha mitte taskulambiga terrassil teed otsimas. Kihutasime kohale, kus retseptsioonis tüüp kinnitas, et tuba on, aga merevaadet ikka pole. Näitas meile lausa tuba ja vaadet. Kuna vaade basseinile oli ikkagi parem kui mitte mingi vaade, bronnisime toa, kihutasime kõrvalmajja, pakkisime oma asjad ning kolisime kolm korda suuremasse ning rõduga tuppa.

neljapäev, 7. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Kui abikaasa kutsub randa jalutama










Ka tänaseks polnud muid plaane peale puhkamise, söömise, rannas ja basseini ääres vedelemise.

Tegime seda pealelõunani ning siis arvas Scott, et me võiksime teha jalutuskäigu piki randa. Kui nüüd keegi arvab, et tegemist oli romantilise loojangueelse jalutuskäiguga, siis arvaku uuesti. Pool aega kahlasime läbi vee, sest parajasti oli tõus ning kui me lõpuks kuhugi välja jõudsime, oli see vaade Port Louis industriaalsadamale ja mingist põlengust tekkinud suitsule. Pildistasime veel aaloet või midagi, mis nägi välja nagu pikim spargel ning jalutasime hotelli tagasi. Vahetult enne kohalejõudmist tõmmati veel vikerkaar üle majade ja ranna.

Vaatasime ära loojangu ja pakkisime asjad.

kolmapäev, 6. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Korallirannas





Täna oli plaanis teha mitte midagi. Seega olime kella kuuest üleval, Scott käis jooksmas, kella seitsmest hommikusöögilauas ning peale üheksat ootasime juba bussi, et pealinna minna.

Käisime turul, jalutasime rannapromenaadil, käisime kasiinos, võitsime paar eurot ning läksime ühte saare üheksast parimast kohvikust kohvi jooma ja tassikooke sööma. Kohalejõudes selgus, et neil on igati isuäratav menüü ning vaid ühte sorti tassikooki, seega sõime seal hoopis lõunat. Ja jõime kohvi. Käisime veel pargis ning tulime tagasi hotelli.

Minu snorgeldamine oli hiljem nagu tavaliselt väga ettevaatlik :) Scott veetis vees vähemalt poolteist tundi.

teisipäev, 5. märts 2019

Bonjour, Mauritius. I scream, you scream








Olime paar päeva varem omale tänaseks Preetami ja tema auto broneerinud, et ta meile päevase saare edelaosa tuuri teeks. Kujutasime omale ette, et nii saame käia ainult nendes kohtades, mis meile huvi pakuvad ja kogu kommertsi vahelt ära jätta. Arva uuesti...

Ootasime lobbys Preetamit kui ta juba oma sinise värske triiksärgi ja mustade nahkkingadega meie ees seisis ja valmis teele asuma oli. Rääkisime üle, kuhu me minna tahame ning kuhu mitte (ehk ei mingit kaubandust ega muud taolist) ning asusime teele, et teha esimene peatus ... laevamudelite valmistamise töötoas ja kaupluses. Jalutasime läbi ning olime valmis tagasi autosse istuma kui Preetam ütles, et ta teeks suitsu lõpuni ning me võime seni korra kõrvalasuvasse kašmiiripoodi vaadata. Kašmiiripoe müüja, kes kohe mugavalt sealsamas seisis, asus meid eskortima. Viimasel hetkel nägime üle tee asuvat ehtepoodi ning läksime kašmiirimüüja ilmselgelt meelehärmiks hoopis sinna. Meie ehtehuvist innustust saanuna, arvas Preetam, et me peame kindlasti minema veel ühte, piirkonna parimasse ehtepoodi ning parkiski tolle ette. Jalutasime läbi ning vaatasime ilmselgelt pettunud Preetamit kui uuesti autosse istusime.

Ta oli eelnevalt maininud sõbra rummipoodi, kus saavat tasuta degusteerida. Ning kuhu me kindlasti minema peame. Arvasime aga, et oleme piisavalt kaubandust näinud nin ütlesime Preetamile, et nüüd läheme kraatrit vaatama. Preetam nõustus ning keeras järgmise kaupluse parklasse... Rummi degusteerimine, tasuta. Suveniiri- ja kašmiiripoe nurgas oligi riiul rummiga, kus tädi meile kohe labradori entusiasmiga jooke välja valama hakkas. Maitsesin kookosega rummi. Maitses nagu vedel seep. Proovisime veel paari ning ajasime kõik Lufthansa süüks, et me seda maitsvat märjukest kaasa osta ei saa ning läksime välja.

Tundus, et Preetam andis alla ning viiski meid kraatri juurde. Vaatasime siis nimetatud kraatrit ning muid kauneid vaateid, mis sealt mäe otsast avanesid. Kõndisime tagasi parklasse, kus Preetam meile oma head sõpra tutvustas, kellel on, vahi üllatust ... kašmiiripood! Abercrombie & Fitchi müüb ka. Ja hinnad olla head, nagu Ameerikas (me olime enne just rääkinud, et Ameerikas on palju odavam shopata kui siin). Ütlesin selle peale, et meil on väga hea meel kohaliku ärimehega tutvuda, aga mul on kapp ohtratelt Nepalireisidelt kaasatoodud kašmiiri täis.

Järgmine peatus oli Püha Järve ääres, juba eelpool mainitud hindude palverännaku sihtpunktis. Kuna alles eile lõppes see aasta suurim festival ning oli viimane palverännaku päev, siis oli terve järv ning selle ümbrus kui ehitusplats ja prügimägi.

Kuna Preeetam oli veendunud, et turistid on nüüdseks nälga suremas ja tema teab just nii erilist söögikohta, kus me saame elamuse banaanilehelt söömise näol, siis ei pidanud ta paljuks pool tuldud teed tagasi sõita, et meid nimetatud kohta viia. Olles Malaisias korduvalt imehead ning superodavat banaanilehelõunat saanud, tundus plaan hea. Istusime lauda ning saime menüüd, mis osutusid kallimateks kui siinstetes nooblimates fine-dine einelates. Kõige odavam oli köögiliviljaroog, mis maksis 20 eurot ning liha, kala, erinevad mereannid viisid hinnad ca 60 euroni. Kui Marge oleks meiega sel daytripil kaasas olnud, oleks see meile 40 eurot säästnud - ta oleks menüüd vaadanud, teatanud, et see ei sobi meile ning palunud meid mõnda mõistliku hinnaklassiga kohta viia. Aga kuna selle aja peale oli Preetam kõige nelja tuule poole kadunud (ilmselt küll kuhugi restorani teise otsa, kus ta turistide toomise eest tasuta lõuna sai vmt), siis polnud väga muud valikut kui vaadata, mis me selle 20+ euro eest saame.

Kõigepealt saime banaanilehe suupistetega - üks kartulisamosa ning kaks friteeritud köögivlijapontšikut. Seejärel kaeti banaanileht erinevate kastmete ja muu taolisega - tomatikaste (ainus hea asi seal), hunnik koledat pehmeks hautatud spinatit (nagu vanaks läinud ja laialivalgunug Shrek, ma maitsta ei julgenud), suvikõrvits (maitsetu), riivitud banaan (suht ok), oad, salat (täiesti ok), kõrvitsahautis (kah suht ok), riis ja saiad. Scott sai kaks kanatükki ka. Mitte üks nimetatud asjadest pole väärt sellel pikemat peatumist. Kuna sellesse väärt pakkumisse kuulus ka magustoit, siis viimase käiguna jõudsid meie ette pappadumidega katud taldrikud, kus pappadumi all oli peidus sagoo - kardemonimaitseline tapiokipuding. Scott, kes ei söö tarretisi ega pudinguid, pani kiirelt "kaane" peale tagasi, et ta seda võdisevat kuhja kauem vaatama ei peaks.

Käisime veel kaksikkoskede juures, vaatasime, kuidas päike sinna vikerkaare tekitas ning seitsmevärvilist maad vaatamas. Preetam hüppas sissepääsu juures autost välja, ostis piletid ning ütles, et me maksame talle hiljem. Kogenud turisti aga nii kergelt ei tõmba ning seitsmevärvilise maa kõrval kohvipeatust tehes vaatasin netist sissepääsuhinnad üle.

Kuna meie hotelli läheduses pole ühtegi poodi ega restorani, tegime peatuse veel kohalikus supermarketis ning järgmiste bufeeõhtusöökide vältimiseks soetasime ohtralt juustu, salaamit, jogurteid, õlut ja veini ning tagasi autos, pakkisime selle korralikult nagu salakaubavedajad sisse, et hotelli sisenedes aru poleks saada, et me kolme päeva toidumoona sisse smugeldame. Siin on nimelt suured keelud üleval, et mujalt ostetud sööke ja jooke resorti alale tuua ei tohi.

Küsisime Preetamilt, et palju piletid maksid, mille peale ta silmagi pilgutamata teatas, et kaks piletit 900 ruupiat. Näitasin talle screenshotti (ettenägelik turist, onju!), et ühe pileti hind on max 250 ning 450-ruupiase pileti eest oleks lisaks seitsmevärvilisele maale saanud veel ka mingisse haruldasse metsa minna ja võib-olla veel kuhugi. Preetam vaatas, et ega tal nende kopikakoidega midagi peale pole hakata ning ütles, et ta vist tegi jah pileteid ostes vea, et on ok kui me talle 500 maksame kahe pileti eest ja ta läheb ning küsib refundi selle eest, et me metsa ei läinud.

Viisime oma toidukraami tuppa, panime joogid külma ning kihutasime rannale loojangut vaatama.

esmaspäev, 4. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Mystery Shoppers.






Hommikul ärkasin vinnilisena nagu mõni teismeline ning vandusin neid saialademeid, mis siin ära on söödud. Käisime jooksmas ning vaatasime neid prügimägesid, mis üleöö meie ilusasse, tühja ja puhtasse randa olid tekkinud. Päiksetõusuaegne ujumine, hommikusöök ning pakkisime asjad, et järgmisse kohta edasi liikuda.

Paar päeva tagasi saime küüti ühelt kohalikult hindult, kes raha ei tahtnudki, aga ütles, et käsi peseb kätt ning selle eest, et ta meid koju tõi, viiks ta meid mõni peav hea meelega Arsenali-nimelisse külla ja tooks tagasi ka. Meie ülesanne nimetatud külas oleks väisata nelja poodi, mille tulemusena skoorib taksojuht igast poest omale kingituse. Võtsime ta numbri ja andsime lubaduse ühendust võtta. Hiljem uurisime kaarti ja selgus, et see Arsenal on täiesti samas suunas kui meie järgmine hotell ning andsime taksojuhile teada, et oleme valmis esmaspäeval temaga Arsenali minema ja ostuhuvilisi turiste mängima. Kell 11:30 täna korjas Risji meid peale ning viis esimesse poodi, kus tutvusime kauni kašmiiri- ning ehtevalikuga. Täitsa huvitav oli. Järgmine pood oli kohe kõrval, seal näidati meile kohalike mauritaanlaste nobedate näppude poolt suhteliselt saamatult kokkuõmmeldud Abercrombie & Fitch, Ralph Lauren jmt brändide riideid. A&F maikalõikelise rannakleidi hinnaks oli sildil 140 eurot, kleiti kätte võttes kukkus hind 70 peale ning hiljem veel 30 peale. Lubasime mõelda ning suundusime kolmandasse poodi. Guess oleks uhke, kui ta teaks milliseid erinevaid mudeleid siinkandis nende labeli alt müüakse. Proovisin pähe ka mõned paarid paarisajadollarilisi päikeseprille ning siis siirdusime viimasesse poodi. Seal ei piisanud ainult ringivaatamisest ja huvi ülesnäitamisest, seal tuli valitud toode letile panna ning lubadus anda homme ostma tulla. Lisasime omalt poolt boonusena letpile lausa kaks salli, lubasime järele mõelda, kumb neist Scotile rohkem sobiks ning seejärel ostma tulla. Risji sai oma neli kingitust (4 t-särki) kätte, viis meid hotelli ning ca tunniajase windowshoppingu tulemusena hoidsime meie 800 ruupiat taksoraha kokku.

Käisime ujumas, üks meist ka snorgeldamas, sõime lõunat, vaatasime päikeseloojangut ning läksime õhtust sööma. India buffee oli. Äramärkimist väärivad magustoidud - porgandikook (kui seda kirjas poleks olnud, oleks ma arvanud, et see maitsetu klots on kikerhernepirukas), tapiokipuding pistaatsiaga (jällegi, mina oleksin seda riisipudinguks kookosega nimetatud) ja eriliselt head kreemitäidise ja krõbeda karamellikihiga profitroolid.

pühapäev, 3. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Thank God, it was Monday!







Paar päeva tagasi rääkisime ühele kohalikule (ja kõikidele teistele, kes kuulata tahtsid, aga nemad ei puutu hetkel asjasse), kui rahul me oma pika ja inimtühja Mont Choisy rannaga oleme. Tüüp ütles, et oodake pühapäevani, siis te enam tühjast rannast ei räägi.

Pühapäeval võtsime võrkkiige ja snorgeldamisvarustuse (igale oma, eks) kaasa ning läksime randa. Teeäär, mis tavaliselt on tühi, oli pool 10 juba autosid täis... Panime võrkkiige üles, käisime ujumas, Scott läks snorgeldama, mina jäin võrkkiike. Tunni pärast kui oma asju hakkasime kokku pakkima, oli perekond kohalikke meil juba kandadel ja veel enne kui ma sain sammu eemale astuda, lükati oma piknikulaud mulle põlveõndlasse.

Tegime taas juustu- ja salaamilõuna ning plaanisime pealelõunal uue rannaringi koos päikeseloojanguga teha. Kõndisime randa ning kella viieks oli meie rahulikust, inimtühjast, valge liivaga rannaribast ning nulumetsaalusest saanud rahvarohkem koht kui Copacabana rand Ricky Martini kontserdi ajal. Iga puu all oli pere või kaks oma telgid ja väliköögid üles löönud. Nooremad tegid diskot, pered ajasid lapsi taga. Igas piknikunurgas oli ka vähemalt kolmeliitrine purk kohalikku puuviljarummi või mõned pudelid peenemat napsu. Ainsad kained tundusid olevat lapsed ja mosleminaised. Ainus, millele ma mõelda suutsin, oli see, et hea, et me pühapäeval kohale ei jõudnud. Kui meie saabumispäeval oleks samasugune mustlaslaager seal laiali olnud, ma oleks vist samal õhtul hakanud otsima varianti uue majutuse broneerimiseks. Sest nagu meie kipper ütles, et "oodake pühapäevani!" ning seekord olid boonusena kaasas veel kuulõpp (rahval raha laialt käes) ning esmaspäevane riigipüha (vaba päev), mistõttu suur osa rahvast jäi ka ööseks randa.

Vaatasime loojangu ära, meelelahutuseks tegi kõik need 30 minutit üks slaavi päritolu paar pilte, kus naine läks bikiinide väel vette, võttis põlvili meela poosi ning seejärel tegi peopesadest päikese ümber ringi. Ta boyfriend samal ajal, selle asemel, et ise oma tagumik üle ajada, käskis küll vasakule ja paremale, kõrgemale ja madalamale liikuda. Tegi siis paar pilti, millega naisterahvas rahul polnud ning kogu nali hakkas otsast peale. Kõik 30 minutit.

Võtsime takso eile väljavalitud restorani, lootuses, et täna on kokk välja ilmunud ning skoorisime taksojuhi näol omale kohe ka tagasisõidu - restoran pidi talle natuke ette helistama, kuna oleks sobiv aeg meid peale võtta.

Restoran oli tõepoolest avatud ning kokk kohal. Otsustasime anda uue võimaluse kaheksajalasalatile, tellisime veel vähisupi ning pearoogadeks punase snäpperi (valge kala, eksole) kreooli kastmes ning hautatud loomaliha. Kaheksajalasalat oli siiani parim, mõnusalt pehme kaheksajalg ning imeline sidruni-oliiviõli kaste. Ilmselt oli antud resoran lugenud mu kommentaari Cafe Truffe vähjatu vähisupi kohta, sest siinne krabisupp jõudis lauda poole krabiga, sõrad supi seest väljas. Scott natuke vandus küll, et kui ta juba restorani tuleb, siis ta ei taha toidu nimel tööd teha, aga võttis tangid ja konksu ning hakkas siis seda krabi puhastama. Supp ise oli hea. Kala ja selle kreooli kaste oli väga maitsev ning lihal polnud ka viga. Magustoitduks otsustasime võtta pakkumise nimega "Koka üllatus". Kokk otsustas meid üllatada pildil olevate puuviljade ja pudinguga. Ülihea oli!

laupäev, 2. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Pool seitse.





Meil oli täna plaan - teha mitte midagi. Eelmised paar päeva on olnud täis erinevaid trippe ja muud taolist, seega päev rannas ja rõdul tundus nagu kauaoodatud puhkus.

Käisime jooksmas ja ujumas, sõime hommikust ja võtsime siis rõdul kohad sisse. Muide, päikesetõusuaegne ookean on kuidagi eriti mõnus - helesinine siidine vesi, päike ei kõrveta, rahvast pole.

Tegime siesta, sõime rõdul salaamit, juuste, kreekereid ja kõike muud, mida meil külmikus oli ning otsustasime siis pealelõuna Grand Baies veeta ning seal ka õhtust süüa. Olin kaks sobivat kreooli kohta välja valinud ning peale lühikest poeringi läksime neist esimesse. Selgus, et see avatakse pool seitse õhtul ning täna lõuna ajal polnud üldse avatud, sest kokk ei ilmunud kohale. Läksime siis teise. Seal sai vaid pizzat, sest... arva ära - kokk ei ilmunud kohale ning asenduskokk oskas vaid pizzat teha. Kuna tee peal oli veel paar kohta silma jäänud, läksime vaatama, mida neis pakutakse. Saime teada, et kell viis õhtul mitte midagi. Aga nad kõik ootavad meid tagasi kas pool seitse või siis homme lõuna ajal, kell 12-15. Nagu Prantsusmaa - sööd söögiajal või oled ilma. Lasteaedades on vist samad reeglid.

Lõpuks leidsime ühe, mis oli lahti, kokk oli kohal ja pakuti süüa. Ilmselt polnud sealne kokk hindu, sest peamine põhjus, miks need kokad kohale ei ilmunud, on esmaspäevane suur hindu püha - juba paar päeva varem alustati jalgsimatka püha järve äärde, et esmaspäevaks kohal olla. Selles osas olid meid juba ka reisibürood hoiatanud, et esmaspäevaks ei tasu ühtegi ekskursiooni planeerida, sest suurema osa ajast istud ummikutes, kui hindud kõik oma palverännakul on.

Igal juhul - tellisime krõbedad juusturullid (super head, kuigi juustuga nad just väga lahked pole), tšillipontšikuid (minu meelest polnud suuremad asjad, Scotile maitsesid), grillitud lammast (see lammas oleks võinud tiba rohkem trenni teha ja omal rasva maha joosta) ja valge kala võikastmes (need võikastmed siin on nii erakordselt head!). Tellisime veel šokolaadimoussee magustoiduks ning selle söömise ajal "vaatasime", kuidas päike kuskil kaugemal loojus. Kogemata jäi meie kätte ka kaunis südamekujuline kastmekausike... Lambapeki ja ühe kondiga tegime õnnelikuks ka ühe koera, kes meile terve õhtusöögi aja sellise näoga otsa vaatas, et Ruanda lapsed elavad temaga võrreldes ikka head elu.

reede, 1. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Tüsedad tordid ilma krõnksus kringlita.







Tänaseks oli meil broneeritud kolme saare trip, mille kohta reisiputka tütarlaps kohe ausalt kinnitas, et kolmandat saart näeme ainult sellest möödasõites, aga see on väga kaunis ning fotograafiline. Ühtlasi palus ta meil järgmine päev kell 8:20 nende kontoris olla, et siis saaretuuri alustada. Selle peale kortsutas natuke kõrgem tegelane kulmu ning kellaaeg lükati sujuvalt edasi 8:30 peale.

Kui me täpselt kell 8:30 nende ukse ette jõudsime, olime nagu arvata võis, esimesed. Ca viie minuti järel jõudsid ka tütarlaps, kes pidi meile rolleri deposiidi vabastama ning meie autojuht, kes pidi meid pool üheksa algava tuuri jaoks randa viima. Jõudsime ca 8:50 randa ning nagu arvata oligi, peale ootamise ei toimunud seal midagi. Vahepeal sadas natuke vihma ka. Umbes poole kümneks oli rahvas kummipaatidega katamaraanile transporditud ning sõit võis alata. Ettenägeliku turistina, kes ei taha hiljem päikesepõletushaavu lakkuda, valisin meile kohad paadiküljel, varikatuse all. Enamus ronis bikiinide väel paadu ninasse lauspäikese kätte. Kaks tüsedat prantsuse mammit ajasid ka soojendusdressi maha, kobisid põlvili istmetele ning kukkusid ennastunustavalt pilte tegema. Sõitma hakates hoiatati, et meeskond ei vastuta selle eest kui üle parda lööv laine meie kotid läbi leotab ning meil on võimalus need alla hoiule viia. Ühtlasi paluti saarele jõudes mitte avamerele ujuda, sest Madagaskarilt on keeruline tagasi saada.

Jõudsime esimesele saarele, kus meid taas paatidega maale viidi ning poolteist tundi aega anti, millesse ka lõunasöök pidi mahtuma. Jalutasime piki randa, mina käisin ujumas, Scott snorgeldas ning oli aeg lõunat süüa. Saime eriti häid grillitud kalavardaid ning pakuti ka erinevat kanget alkoholi. Magustoiduks oli terve viil ananassi! Muljetavaldav, ma ütleks. Jätsin Scoti sööma ning jalutasin piki randa teisele poole. Uskumatu kui imelisi toone võis meres näha - hele- ja tumesinisest türkiisroheliseni, kõik esindatud.

Tõmbasime kummipaadiga järgmisele saarele ja tegime seal veel paar snorgeldamisringi. "Meie" on siinkohal tinglik, sest minu snorgeldamine näeb välja nii, et jalad põhjas ja siis ettevaatlikult, ideaalis endiselt jalad põhjas liigun selle maskiga edasi. Kui tundub, et satun madalamasse ossa, siis võin ülbemaks ka minna ja lausa veel peal liuelda. Igal juhul nägin väga ägedaid kalu, mida Scott mulle näpuga ette näitas ning läksin siiski suhteliselt varsti välja, et leida sobiv tualettruum. Või põõsas number kaks.

Poolteist tundi tagasisõitu, taas vaadates tüsedate prantslannade suuri tagumikke pinkidel upakil ning nende hiigelpartiid kohe-kohe minibikiinidest välja lupsamas, kiire trip supermarketisse, siis hotelli ning randa päikeseloojangut vaatama.

Hotellis riidest lahti võttes selgus, et kõigele vaatamata oli keha nagu 50 punast varjundit. Tõmbasime selle korralikult aloe veraga sisse, lootuses, et homseks on sellest maksimaalselt roosad varjundid järel.