pühapäev, 21. august 2016

Rundschau München. Aufwärts.










Kuna hommikul taas krokodillipisarate saatel juba enne kukke ja koitu ette heideti, et blogi üldse ei täiene, siis siinkohal ülevaade kõigest põnevast, mis toimunud on.

Hinnad on tõusnud eelmise aastaga võrreldes. Kui varem oli trahv piletita sõidu eest 40 eurot, siis nüüd tuleb 60 välja käia. Mandelhörnchen maksab 1.55 asemel 1.95 ja sama käib šokolaadicroissantide kohta.

Eile hommikul paistis päike, aga ettevaatliku eestlasena panin igaks juhuks seeliku asemel ikka teksad jalga. "Väga nutikas minust", patsutasin omale paar tundi hiljem õlale. Sest kuigi täikal pidin ära sulama, siis varsti peale seda tõmbas kergelt pilve ja ma olin täpselt sobivalt riides. Veel veidi hiljem hakkas sadama. Samas täna hommikul oli õues pilves ja kerge Alaska. Otsustasin, et on õige päev minna muuseumisse. Igaks juhuks pistsin veel ka kileka kotti. Muuseumist välja tulles säras päike vastu. Kuna Pinakothek on kohe selle eriti hea jäätisekohviku kõrval, siis guess what? :) Granadillijäätis ja kreeka jogurti jäätis ja seal pannakse alati suur lusikatäis midagi ka maitsmiseks, nii, et lisaks veel punaste marjade jäätis. Kõik kaunilt vahvlikorvis.

Töölesõit võtab 50 minutit, kui rööbastel ei ole tehnilisi ega meditsiinilisi viperusi. Üks hommik ootasime 20 minutit tunnelis, sest eesolevas peatuses oli Notarzt välja kutsutud.

Ostsin arbuusi, nektariine ja pirne. Arbuusil seemned lumivalged, nektariinid ja pirnid kivikõvad. Aga kõik mesimagusad. Go figure.

pühapäev, 14. august 2016

It's always raining in Ljubljana. Shrek.











Ljubljana linna kohal on mäe otsas kindlus, millest öösiti saab Shrek. Võimalik, et linna kohal valitsev roheline Shrek lisab kuidagi turvatunnet.

Viinamarjad kasvavad otse tänaval. Muus osas on söögiga nirud lood. Kõlavate nimetuste taga peitub Knorri maitseainesegu ja keset kõige paremat köögiviljahooaega külmutatud aeduba. Või oli see konserv... Aga endiselt on kauplused ja jogurt ja india pähklid. Ja falafeliputkad.

Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen, aga ... tahaks Saksamaale sööma :)

Ostsin ühtedelt tütarlastelt külmikumagnetit ja küsisin siis luba nende klaasasjadest pilti teha. Mille peale arenes vestlus. Noh, et kust ma tulen ja nagu ikka, eksole. Aga suht tavapäratult ütlesid nad mulle "Estonia" peale selgelt "Tere-tere". Selgus, et hetk enne mind olid letti läbinud eestlastest turistid ja õpetanud tütarlastele selgeks väga vajaliku väljendi "Tere some old person" (tere-tere vanakere).

laupäev, 13. august 2016

It's always raining in Ljubljana. Ka siis kui päike paistab.











Ja kui Saksamaa juba oma ühistranspordiga seonduvat remontima otsustab hakata, siis ikka põhjalikult. Kinni keeratakse nii trammid kui S-bahnid. Õnneks meenus mulle viimasel hetkel, et Karlsplatzil on trammirööpad vertikaalis ning tramm keerab enne sinna jõudmist otsa ringi. Mis ühtlasi tähendab, et plaan otse välisukse ees trammi peale istuda ning otse Zentral Omnibusbahnhofi sõita tuli ümber mängida. Otsustasin kasutada tavapärast marsruuti, trammiga Rosenheimer Platzile ja sealt S-Bahniga edasi. Sest sealt läheb ju vähemalt viis S-Bahni mulle sobivasse suunda. Aga võta rongist. Selgus, et see teade, mida ma iga hommik ja õhtu kuulasin, tähendas, et käesoleval nädalavahetusel ei sõida miskit. Või noh. Sõidab. Üks S-Bahn tavapärase 8 asemel.

Aga sealt edasi läks ainult aufwärts ja stopwärts, sest puuduvad lülid linnasiseses ühistranspordivõrgus tegi Flixbus tasa marsruudil München - Ljubljana, lisades ettenähtud 5h20m sõidule omalt poolt veel 1h40m istmeaega (stopwärts). Sest nii nagu talv tuleb Tallinnas alati ootamatult, tulevad seda ilmselgelt ka liiklusummikud Bayernis. Ning temperatuur tõusis 17 pealt 27 peale (aufwärts).

Keset Ljubljana linna on ühe väljaku kohal sprinkler tööle pandud ning ca 50-meetrise läbimõõduga platsil sajab konstantselt vihma :)

Tänavalt saab grillitud maisi osta.

pühapäev, 7. august 2016

Rundschau München. Jänes.






Tahtsin alustada ühistranspordist ja kaardimaksetest, aga siis meenus stjuuardess lennukis ja alustada tuleb siiski algusest. Ma olen viimasel ajal tihtipeale joonud kas espresso romanot või siis lihtsalt americanot sidruni ja suhkruga. Ühest küljest sobib see kombinatsioon (kofeiin + hapu + magus) peavalu leevendamiseks, teisest üritan ma piima tarbimist vähendada ja kolmandast on see mulle ka maitsema hakanud. Igal juhul pole selle tellimisega siiani probleeme olnud. Välja arvatud Kohvik Augustis, kus sidruni ja suhkru asemel toodi sidrun ja rõõsk koor ning kuni Lufthansa FRA - MUC lennuni, kus stjuuardess üls küsis, et kohv? Kinnitasin, et jah, kohv. Sidruniga? Jah. Läks siis oma käru juurde, mis oli meeter eemal ning tuli hetk tagasi, tühi tops käes, et küsida, et kas ma ikka kindlasti kohvi tahtsin mitte teed. Kinnitasin uuesti, et jah, kohvi soovin. Sidruniviilu ja suhkruga. Kui mulle oli kov serveeritud, küsis kõrvalistmel meesterahvas teed piima ja suhkruga :D

Aga loomaaed trammis siis. Ostsin lennujaamast pileti ainult linna ja plaanisin hiljem ka kuupileti osta. Käisin korteris ära ning Margiti juurde minnes sõitsin esimesed kaks peatust jänest, järgmised kaks mitte. Järgmised kaks lasin lihtsalt nende piletisüsteemil liugu. Tagasiteel plaanisin Ostbahnhofist osta kuupileti. Aga selgus igakordne tõsiasi, et sealsed automaadid minu pangakaartidega koostööd ei tee. Lennujaama oma just kaks tundi varem tegi lõdva randmega. Vaatasin siis kella ja otsustasin, et julge hundi rind laseb uuesti süsteemil liugu ning sõitsin bussiga koju. Täna hommikul Hauptbahnhofist sai mu krediitkaardiga täiesti probleemivabalt pileti ära osta. Ainult erinevalt lennujaama masinast tahtis see siin ka PIN koodi.

Täna oli plaan matkata Tegernsee ääres. Peale kahte esimest lühikest, aga püstloodis tõusu oli mul keel vestil ja plaanisin lähima pingi peal Margitit oodata, kuni ta tiputõusu teeb. Aga noh, pink oli pensionäride poolt hõivatud. Igal juhul üles ma jõudsin. Ja vaade oli lill ja söök Hüttes kah. Jagasime spinatiknödelit või ja parmesaniga. Ja siis ma sõin köögiviljapuljongit pannkoogiribadega.

Alla minnes selgus, et jõudsime sõna otseses mõttes viimasel minutil, sest kolm minutit peale rongis kohtadele istumist oli rong pilgeni täis ja ülejäänud matkajad jäid juba seisma.

Kuna siin heaoluriigis on kauplused laupäeva lõunast kuni esmaspäeva hommikuni suletud, siis nädalavahetusel kohalejõudes on söögikraamiga natuke keeruline... Aga kuna bahnhofid tunduvad olevat riigid linnas, siis üht-teist võib ka avatuna leida. Näiteks minimarketi, kus banaanikilo maksab 3.50. Või DMi, kust saab küünelakki ja šampooni.

neljapäev, 23. juuni 2016

3 nights in Athens. Higistan ennast Victoria's Secreti modelliks ning söön Oprah'ks








Hommikul võiks voodilinu väänata. Pealevaadates tundub isegi kaal kaduvat. Aga kui kella poole kaheteist paiku lõpuks hommikust/lõunat/brunchi sööma jõuan, on selge, et tegemist on illusiooniga, sest peale taldriku tühjakssöömist tunnen ennast pigem Oprah'na. Well, anyway. Kuna mul on hommikuti selle voodist ja majast välja saamisega nii nagu just on ehk et väga ei ole, siis joongi veel kell 11 kohvi ning tõmban vanamoodsalt paberkaardile ringe. Noh, et siis sobivalt päeva kõige kuumemal ajal linna peale minna. Ning kui brunchi lõpetan, ongi kell ka 12:15. Aga "kagiana" ehk munad tomati ja juustuga on seda väärt. Vaatamata sellele, et jõuavad lauda koos kolme vorstikesega, kuigi me oleme eelnevalt majaperemehega läbi arutanud, et liha selle roa sees pole. Võta siis kinni. Ja kohv on ka hea.

Plaka, mille osas mul olid kõrged ootused, on kaetud turistirestode ja suveniiripoodidega. Mitte sellist Ateenat ei tahtnud ma :) Piltigi ei saa teha, sest noh, mis neist suveniiriputkadest ikka pildistada. Jalutan edasi Monastiraki suunas ning tee pealt sidrunilimonaadi ostes unustan loomulikult Aasias nii tavapärase "No sugar" ning saan pool klaasi suhkrut sidruni, vee ja piparmündiga. Aga jook on külm, mis on väga tervitatav ning putkas on aircon, mis on veel tervitatavam ning wifi.

Monastiraki lähedal olevat keskturg... Kohale jõudes selgub, et majas sees on vaid toores liha ja kala ning tänaval müüakse kuivatatud pähkleid ja puuvilju. Viimane tundub huvipakkuv kuni selle hetkeni kui kreeka pähkli vaagnale maandub tuvi ning kukub omale kõrvaloleva vaagna pealt maapähkleid sisse kühveldama. Pean paremaks pähkliostu edasi lükata. Lihalettide vahel jalutamine lootuses, et kuskil on ka kõik muu - puuviljad, köögiviljad jne, ei tundu mulle ahvatlev ning suundun koju ülejäänud kuuma keskpäeva välja magama.

kolmapäev, 22. juuni 2016

3 nights in Athens. Punane tuli on nõrkadele.







Ca nädalajagu hoidsin Ateena transpordisaidil silma peal, sest ähvardati viiepäevase streigiga, mis kattis kaunilt ära mu Ateenas veedetava aja. Algul pidi streikima vaid maapealne ja -alune transport, siis lisandus ka maa kohal liikuv. Siis tõmmati see nali viie päeva pealt kahe peale ning neist teine viidi kahe nädala kaugusele. Ehk siis kuni selle hetkeni kui ma metroos istusin, polnud päris selge, et kas see rong ka sõidab või mitte. Ja kui sõidab, siis kuna ta seda teha võiks. Aga liikus plaanipäraselt. Ühistransport siis. Muu transport liigub nagu tavapäraselt Aasias tavaks. Ehk punane tuli on nõrkadele. Ja mootorratturid pole ju ometi mingid papist poisid.

Selgus, et ainus restoran, mis mulle veerandtunnise jalutuskäigu järel meeldis, ei paku ühtegi lihavaba pearooga. Võtsin siis Kreeka salati ja Alfa õlle (kuigi menüüs oli ka Kozel!) ning poole salati pealt hakkas vaikselt kitsaks minema.

Kuna kell hakkas lähenema päikeseloojangule ning ma plaanisin vaadata, kuidas loojuv päike linna kuldab, siis oli selge, et kaugemale kui Acropolise kõrval asuva Filopappou mäe otsa ma ei jõua. Kõndisin üles ning selgus, et kuuemiljonilinnas, kus on teine samapalju turiste liikvel, olin peaaegu ainus, kes selle mäe tipus oli. Suurem osa rahvast tundus Acropolise varemete vahel jalutavat. Aga pildid said tehtud ning lisaks 3-4 teisele üksikule uitajale trehvasin veel ühte koera ja ühte kilpkonna. Valvur oli ka muidu.

Tänavanurgal nägin puuviljaletti ning võiks ju arvata, et troopilised viljad maksavad Lõuna-Euroopas next to nothing, aga võta virsikust. Õunad, virsikud, nektariinid - kõik ca neli eurot kilo. Ma saan küll aru, et õuna ümber olev vaha on kallis, aga tühja, ootan, kuni saan tagasi Tallinna ja ostan Prismast Poola õuna. Mis sest, et tõenäoliselt ilma kalli vahata. Mõtlesin siis, et mingi toidupood või supermarket jääb ikka tee peale ning saan jogurtit ja kohvi osta ning tegin veel igaks juhuks ringi ka. Aga mida polnud, olid toidupoed. Mida aga olid, oli üks sex shop teise järel, vaateaknale kogu 50 shades ja natuke rohkem välja laotatud.

Linnas on ca 35 kraadi sooja ning korteris pole kah palju parem. Kui dushi alt välja saada, siis peale hambapesu higi juba voolab uuesti. Kaalusin ööseks rõduukse lahtijätmist, aga ma pole kindel, kas ma ärkan hommikul üksinda või mõne hulkuva kassi või ennast üksildasena tundva naabrimehe seltsis. Panin siis luugid ikka kinni.

teisipäev, 21. juuni 2016

Berlin - being abroad in Germany. Abandoned.








Kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades on Berlinis "aiamaad". Mahajäetud Tempelhofi lennuväljal vist üks suuremaid - kastidesse on istutatud lilli, marjapõõsaid, maitsetaimi. Kõrvale kõige selle ilu jälgimiseks pandud pingid ja varjualused. Üks suurem lava on ka ning aiamaadel kiputakse ka (laste) sünnipäevi pidama. Vähemalt sattusime ühe sellise otsa, kus lauldi "Happy birthday, dear ... eee ..." ja siis oli eetris piinlik vaikus.

Sõime korea bibimbapi ja greibi-camparijäätist.

Saime kokku Nisariga, 16-aastane sõjapõgenik Süüriast, kelle vanemad elavad üks Kuveidis, teine Saudi-Araabias ning vanaema jäi Türki põgenikelaagrisse. Saksamaal on ta praeguseks olnud 8 kuud.

Berlinis olla ca 10-15 mahajäetud lennujaama. Läksime seekord Johannisthali oma vaatama, olla maailma vanuselt teine lennujaam (avati 26.09.1909). Igal juhul leidsime peale väikest jalutuskäiku heinamaal ka sobiva suurusega aiaaugu ning sees me olimegi. Lennuväli oli täis lagunenud hooneid, nimetatud lagunenud hooned omakorda olid täis värvilist grafitit. Väga äge. Süda jättis paar lööki vahele, kui nägime kaugemalt tulemas kahte musta riietatud meesterahvast, esimesel neist Kalashnikov kaenlas. Kui lähemale jõudis, läks süda rütmi tagasi, sest tegemist oli fellow lennujaamahuvilistega ning Kalashnikov ei midagi muud kui statiiv. All good.

Pühapäeva hommikul käisime veel RAW täikalt läbi ning patsutasin omale õlale, et ma vaid käsipagasiga olen, sest noh, muidu oleks seal suuremaks osturalliks läinud. Nüüd piirdus mu shopping kolme kohupiimapontšikuga. Fantat sai tasuta.