kolmapäev, 15. november 2017

DIY: jõululamp


Kõik sai alguse sellest, et USAs oli pikk soe suvi, poolde oktoobrisse välja ning me veetsime enamuse oma õhtutest rõdul. Poolde öösse enamasti. Ja kuigi oli soe, siis pimedaks läks ikka. Scott tellis Amazonist mõned valgusribad, et meil õhtuti mõnusam istuda oleks. Kokkuhoidlik eestlane vaatas, et LED-riba on puhas Hiina ning avas Aliexpressi. Tellisime sealt umbes kolm korda odavamalt veel paar riba. Et saagu valgus! Ja valgus saigi.

Aga siis hakkas järjest pimedamaks minema ja ma leidsin, et kindlasti on ka Tallinna neid tulesid vaja. Omal juba silme ees, kuidas need tulukesed meeleolu loovad.

Täna saatis Omniva mulle SMSi, et ma võin oma pakile järele minna. Käisin järel ja in no time valmis seejärel isetehtud valgusti. Lisaks LED-ribale läks vaja nõukaaegset piimapudelit ja ühte USB pistikut. Ma olen oma käsitööskillide üle äärmiselt uhke. IKEA mööblit panen möödaminnes kokku, lampe disainin ja toodan mõne minutiga... Kasutamata talent, ma ütlen. Mul on teine LED-riba veel, nii, et üks lamp on veel tulemas. Seal on hetkel asi ainult disaini taga ootel: kas kasutada väiksemat piimapudelit, veinikarahvini või veinipudelit. Viimane tuleks enne ka tühjaks juua. Ma arvan, et veinipudel on hea valik. Lisab värvi.

esmaspäev, 13. november 2017

Go blue. Lennujaamad



Tähelepanelik lugeja on kindlasti tähele pannud, et iga kord kui ma lendan, on mul taas konstruktiivset kriitikat, mida edastada. Või kaebusi, kuidas keegi sõnastada soovib. Otse öeldes ei saa need ootused ka täna petetud.

Laupäeva hommikul algas kõik ilusti, jõudsime päikesetõusu ajaks lennujaama. Pagas õnnestus ära anda, aga mitte lõppsihtkohta saata. Oh, well, ega ma sellega väga ei arvestanudki. Turvakontrollis küsis agar turvatöötaja, et kas mul kotis snäkke ka on. Ütlesin, et on küll, aga ükski neist ei lähe vedelike alla. Pööritas silmi ja käskis välja võtta. Võtsin porgandid välja. Juustu, wasabiherneid, maapähklikreemišokolaade ja Saksa piparkooke ei viitsinud võtta. Ja guess, what... kellelegi ei läinud kohvrissejäänud snäkid korda.

Detroit - JFK lennul jagasin oma istet naabriga, kes arvas, et minu poole peal on ilmselt mõnusam. Ma istusin ju siiski akna all. Kogemata. Ma ei vali kunagi aknaalust kohta, kui ma üldse valida saan.

NYCis sain pagasi kätte katkimurtud tabalukuga (toll) ja katkilõigatud transpordikotiga (Delta või toll). Veetsin seejärel tunnikese kvaliteetaega Delta pagasiletis, kus naisterahvas mu kaebust sisestas. Arvestades, et ta polnud sellisest mikroriigist nagu Eesti kuulnudki, on arusaadav, et 10-minutilise toimingu läbiviimiseks saab vabalt kulutada tunni. Näiteks oli ta veendunud, et mu telefoninumbris läheb eesti riigikoodi 372 ja minu telefoninumbri vahele "1". Ameerika suunakood siis.

Ma siiani arvasin, et Newarki lennujaam NYCis on kõige mõttetum lennujaam, kus ma viibinud olen, aga JFK teeb talle siiski pika puuga ära. Kui ma Delta kontorist tulema sain, liikusin Finnairi terminali, kus selgus, et esiteks pole pagasi drop off avatud ning teiseks pole seal terminalis avatud alas mitte ühtegi tooli. Ega kohvikut. Ega poodi. Paar aknalauda oli. Konsulteerisin infolaua töötajaga ning selgus, et kuuest terminalist ühes on avatud alas toole ja restorane. Yayyy! Uuesti õhurongi ning kihutasin kaheksandast terminalist esimesse. Ühtlasi leidsin, et kui esimeses siiski ei peaks toole olema, siis paar tundi nimetatud rongis ringe teha pole ka viga, vähemalt saab istuda.

Newarkis, mis nagu mainitud, siiani kehvade lennujaamade edetablit juhtis, pole tasuta wifit. Selgus, et ka JFKs mitte. Sest seda 30 minutit tasuta complimentary wifit võib ka mittewifiks nimetada. Inimesele, kes peab internetiühendust nagu kergelt inimõiguseks, ei piisa 7-tunnise stopover korral poolest tunnist internetist. Aga õnneks lendab ta suurema koguse tehnikaga ning erinevaid tehnilisi vidinaid kombineerides õnnestus kokku saada poolteist tundi netti. Way to go, Gaili!

Esimesest terminalist, kus ma siis kella kaheni, kui Finnairi check-in avatama pidi, aega parajaks tegin, väljuvad muuhulgas ka Aerofloti lennud. Selgus, et keegi Nadežda oma kaaslasega pole veel väravasse jõudnud, et Moskvasse lennata. Paar korda kutsus üks sõbralik naisterahvas neid inglise keeles, siis lubati valjuhääldi äärde venelane, kes vastuvaidlemist välistaval toonil Nadeždale teada andis, et kui viimane kohe väravasse ei ilmu, siis Moskvat ta niipea ei näe. Ma kergelt kahtlustan, et selle tooni peale tormas pool terminalitäit rahvast igaks juhuks väravasse 21.

Olin paar nädalat varem muutnud oma menüüeelistust lennul NYC – Helsinki ning saanud kinnituse, et kõik on kontrolli all. Neil on netis valikus alati nii ovo-lacto taimetoit (ehk piim ja muna on ok) kui ka vegan variant (ei midagi loomset). Valin küll taimetoidu, aga üldiselt nad ise väga vahet ei tee ning klapplauda tuuakse ikka vegan. Mis pole minu meelest neil eriti toitev ning erakordne pettumus on alati näha, kuidas pinginaaber sai juustuvaliku ja mõne pudingi või jogurti magustoiduks ning mul on hunnik süsivesikuid kuiva küpsetise näol. Seega otsustasin riskida ning erimenüüd mitte valida. Tihtipeale on neil ka tavavalikus teine toit taimne. Check-ini tehes selgus, et mingi vääramatu jõud on mulle ikkagi taimetoidu määranud ning Finnairi töötajate mittevastutulelikkust teades, oli selge, et lennukis seda enam muuta ei saa. Oh, well. Aga ootamatult selgus lennukis, et tavamenüüs on neil seekord lihapallid punase veini kastmes või kana Alfredo ning ma väga enam ei kurtnudki asjade arengu üle. Ja kui selgus, et neil tõepoolest oli seekord mulle tavaline taimetoit, mitte vegan, olin nendepoolse otsusega mulle taimetoitu pakkuda juba täiesti rahul. Menüüs olid ricottaravioolid kaunviljade ja juustuga, mozzarellasalat sidrunikastmega ja puuviljasalat. Hommikuks, kui teised said hiigelkukli tomati ja juustuga, tundus, et taimetoitlasele on nii palju piimatooteid siiski liig ning mulle toodi soomlaste nägemus pancettast, mille vahel tomat, kurk ja salatileht.

Lend ise oli muus osas paras nightmare, sest mul oli pea valutama hakanud ning paar tundi enne maandumist iiveldas sellest juba ka, nii, et mul oli oma asukoha, vaid kolm istmerida kempsust, üle ainult hea meel. Ja kui juba sanitaarsõlmedest rääkida, siis ühe põrand oli vaevalt tunnike peale take off'i juba nii täis lastud, et saapad jäid naksudes kinni. Turbulentsegi polnud veel olnud. Hetk hiljem läksid minu ees istuvad kaasreisijad sokkides tualetti…

Helsinki ja Stockholm on siiani olnud ainsad lennujaamad, kus tehakse turvaskriining ka väljastpoolt Euroopa Liitu sissetulevatele lendudele. Ma üldiselt kipun selle ära unustama ning lennukist veega väljuma, millest siis rahulikult paar minutit hiljem ilma jään. Ka on ära võetud näiteks välgumihkel, millega Bangkokis ilusti lennule lasti. Seekord olin valmis, lisaks mainiti turvakontrolli ka lennukis. Ja guess what, mingit kontrolli polnudki. Võta siis kinni, kuidas nad oma lennujaama parajasti turvavad. Helsinkis oli piisavalt aega, et käia tualetis ning osta Duty Freest lagritsat ja eukalüptikomme.

neljapäev, 9. november 2017

Go blue. Tunne oma kodulinna






Kuna terrassil istumiseks on ilmad natuke jahedad (täpsustus: jahedad minusugusele, Scott võiks seal vist talv läbi istuda), siis oleme hakanud jalutamas käima. Vaatame kõrvitsaid ja täispuhutavaid lumememmesid. Tundub, et sujuv üleminek Halloweenilt jõuludele on siinkandis oluline. Tavaliselt võtame suuna kesklinna või ülikoolilinnaku poole, aga eile otsustasime teisele poole minna. Selgus, et ca 6-7 minuti kaugusel meist on järvemõõtu tiik, mille olemasolust Scott, kes siin 16 aastat elanud on, ei teadnudki. Rikkusime kõiki privaatsusettekirjutusi ja kõndisime lihtsalt kahe maja vahelt seda ootamatut oaasi vaatama. Et suurusest aimu anda, siis selle veekogu ümber on 25 maja. Ja ei mingit public accessi vmt. Noh, õnneks pole hetkel enam rannailma ka. Muidu oleks ma vist täiesti frustreerunud.

Jalutasime linna. Plaan oli muuhulgas tassikooke osta. Kummalegi kaks tundus täiesti hea mõte. Kuni nägime pakkumist, et kolmapäeviti iga kolmas cupcake tasuta. Ilmsegelt ei jätnud me tasuta kooke neile. Ma nüüd olen taas oma kaalu pärast natuke mures, sest neljapäeviti on neil sõbrapakkumine, mis tähendab, et kahekesi minnes on 4 tassikooki ja kaks jooki vaid 8 dollarit kokku. Ilmselt nad muidugi annaks selle kraami soovi korral ka üksiküritajale. Ma reedest pakkumist igaks juhuks ei vaadanud. Aga homsed koogid on igal juhul mul välja valitud.

pühapäev, 5. november 2017

Go blue. Väike jutt.



Scott helistas hommikul panka, sest oli oma turvaküsimuse vastuse ära unustanud ja ei saanud parooli vahetatud. Peale lühikest sissejuhatust, kus nad klienditeenindajaga üksteisele teada andsid, kuidas neil läheb, kirjeldas Scott oma probleemi ning hakkas ühtäkki rääkima, kuidas me täna loodusesse matkama läheme ja kuhu täpsemalt ning siis uuris, et mis plaanid ka tütarlapsel endal on. Selle aja peale ma olin juba täiesti veendunud, et ta mingi oma sõbranna otsa sattunud. Selgus, et pole. Lihtsalt jutukas tütarlaps sattus. Klienditeenindajal endal muide plaane polnud, peale selle, et soojas püsida. Kui kedagi peaks huvitama. Ta asus parajasti nimelt Põhja-Dakotas. Ilmselt on seal jahe.

Kui ma jooksmas käin, siis ilmselgelt lehvib mu peal kohal plakat kirjaga, mis kutsub kõiki koeraomanikke oma lemmikuid mind nuusutama laskma. Hiljuti tuli siinsamas maja taga metsas jooksmas käies vastu meesterahvas kahe labradoriga. Kuna rada oli neljale kitsavõitu, tõmbasin puude vahele, et kuldne trio saaks mööduda. Aga kuna koerad tundsid minu suurepärase isiku vastu täiesti ilmselget huvi, siis selle asemel, et näidata, kes on peremees, jäi tüüp hoopis seisma ning lasi oma koertel minuga põhjalikult tutvust teha. Ise kinnitades, et ega nad ei hammusta. Ma ka ei hammusta, aga see ei tähenda, et ma iga vastutulijaga peaksin tahtma ninad kokku panna. Eile olin taas metsarajal ja esmalt nägin naisterahvast jalutamas, tühi rihm rippu ning hetk hiljem tormas must retriiver sada ja seened minu suunas. Ma pidasin paremaks igaks juhuks seisma jääda. Kui naisterahvas lõpuks aru sai, et ega siit mingit bondimist ei tule, kutsus ta koera enda juurde.

Läksime täna Waterloosse matkama. Tegime ca 7km ringi metsas ja järvede vahel ning ajastasime oma jalutuskäigu nii täpselt, et alles sada meetrit enne autot saime paduka kaela.

Hetkel on mul hea meel, et me täna jalgpalli ei plaaninud staadionile vaatama minna, sest hommikusest päikeselisest ilmast (vaata pilti) on praeguseks saanud tuul-torm-äike ja välgud. Mitte, et ma üleüldse oleks mingi hetk plaaninud novembris minna kolmeks-neljaks tunniks vastu ööd staadionile külmetama.

kolmapäev, 1. november 2017

Go blue. Halloween Hide.







Paljude majapidamiste poolt kauaoodatud pidupäev jõudis eile kätte. Need, kellel oli koju kommi varutud, panid terrassitule põlema ja lükkasid kõrvitsatele küünlad sisse. Need, kes ei plaaninud "Trick or Treat" lapsukeste kotte komme täis kühveldada, nagu näiteks meie, valisid mõne Halloween Hide ehk "varju Halloweeni eest" asendustegevuse. Meie läksime kinno. Ja sööma. Ja shoppama. Ei, vabandust, viimase unustasime siiski ära. Ja noh, poole filmi peal andis Swedbank mulle teada, et pani mu kaardi kinni ja ostlemispidu on selleks korraks läbi. Kui ma soovin, võin neile 4 eurot / minut helistada ja oma kaarditehinguid arutada. Saatsin neile selle peale kirja, mille peale nad mulle automaatvastuse näol teatasid, et nad on hetkel väga populaarsed ja ärarääkimata hõivatud ning seetõttu võib kirjale vastamiseks neil 3 tööpäeva kuluda.

Igal juhul film. Läksime siinsesse sõltumatute filmide kinno ning vaatasime Florida projekti. Piletite ostmisel küsis kassapidaja, et "Are you swenska?", mis tekitas minus hetkeks segadust, kuni ta viitas mu Swedbanki krediitkaardile. Kino ise on (väga?) vanas teatrimajas, ehitatud ajal, kui kaldpõrandad alles leiutamist ootasid. Film kippus küll teises pooles natuke venima ja ennast kordama, aga oli siiski väga hea, pakkudes ohtralt WTF hetki, et kas ka päriselt on selliseid inimesi olemas. Scott kinnitas, et on küll.

Õhtust läksime Savasse sööma, sinna, kus ka laupäeval käisime, sest, noh, väga hea oli :) Vaata pilte :)

Sain esmaspäeval ka oma number 40 Salomonid kätte, mis sobisid mu 38 jalale kui valatult. Jooksmine sobis ka. Kuigi natuke jahedavõitu on siin juba.

Tegin esmaspäeval esimest korda lühikest leiba ehk shortbreadi ehk ... lihtsaid võiküpsiseid. Segasin kõik kolm ettenähtud koostisosa kokku ja panin omalt poolt natuke vanilli ning Scoti arvates on tegemist kõige paremate lühikeste leibadega, mis ta söönud on. Külmikus oli küll ka veel eriti sidrunilist sidrunivõiet ootamas, aga nii kaugele need küpsised omadega ei jõudnud. Pildile ka ei jõudnud.

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Go blue. Näljased oravad





Just jõudsin rõõmustada, et naabritel on maitsvamad ja mahlasemad kõrvitsad väljas (vaata eelmise postituse pilti) kui järjekordselt on nad hambad sisse löönud ja pool nahka pannud ka meie halloweenikaunistustest (vaata tänast pilti). Ei mingit respekti.

Otsustasin, et mul on teist paari jooksutosse siia vaja. Noh, ma ju teada-tuntud sportlane, eksole. Igal juhul tundus mulle, et mu praegused X-Screamid või mis nad ongi, ei ole asfaldi jaoks kõige sobivamad. Metsas on nendega muidu täiesti ok. Hakkasin siis numbrit valima. Mu praegused, Saksamaalt ostetud Salomonid, on suurus kolmkümmendkaheksa kaks kolmandikku ehk US7. Siit ostetud US8 Sketchersid pigistasid ning talvel soetatud US7 Salomonid tõmbasid mul kaks varbaküünt rivist välja. Size chart väitis, et ma peaksin võtma 8,5. Ootan siis nüüd põnevusega, et kui suured või väiksed tossud saabuvad.

Neljapäeval tulid Scoti sõbrad Washingtoni kandist külla, mis tähendas tavapärasest tihedamat kultuuriprogrammi rohkete restoranikülastuste ja laupäevase jalgpalli näol. Viimasel mina küll ei osalenud, sest mulle tundus ebamõistlik maksta 75 dollarit ning siis staadionil külmetada kui ma ometi võin samal ajal soojas kodus sedasama jalgpalli telekast mitte vaadata ning selle asemel raamatut lugeda. Michigan võitis, muide, kui see kellelegi korda peaks minema. Aga eile pealelõunal kui viimased külalised lahkusid, tegime veel tuvust naabruskonnaga. St, et mina tegin, sest Scott tundis seda juba nagunii. Kuni eelmise nädalani, kui ilmad olid soojad, istusime õhtuti tavaliselt terrassil, aga hetkel see väga ahvatlev ei tundu, siis oleme hakanud ümbruskonnas jalutuskäike ette võtma :)

laupäev, 28. oktoober 2017

Go blue. Leia kõrvitsa seest orav.












Update murelikele lugejatele: selg ja kael on suhteliselt korras (looduslik geel aitas), aga pea valutas täna hommikul kolmandat päeva ja nimetatud "Eriti tugev" valuvaigisti on pigem nagu papist poiss. Võib-olla oleks ikka pidanud selle punases pakendis "migreenirohu" võtma :)

USA on muidu ainus mulle teadaolev riik, kus telekas retseptiravimeid reklaamitakse. Lisaks ei tundu siin olevat mitte mingit regulatsiooni reklaamide osas. Enamasti võtavad need suurema osa tunnist ja saade või spordiülekanne väiksema. See ainus kord, kui ma üritasin telekast jalgpalli (seda, kus nad üksteisele otsa tormavad, mitte päris jalkat) vaadata, olin ma veerand tunni järel juba endast täiesti õues, sest iga kolme minuti järel tuli reklaamipaus.

Käisime enne jalutamas. Mida lähemale halloween jõuab, seda rohkem tonte puude otsa rippuma pannakse. Ühtlasi oli heameel tõdeda, et mitte ainult meie kõrvitsate kallal ei käi oravad vaid ühe naabri omasse olid nad lausa sisse ennast söönud ning üks liigi esindajatest lasi parajasti, ise keset toidulauda istudes, kõrvitsatükil hea maitsta.

neljapäev, 26. oktoober 2017

Go blue. Turundus ja hinnapoliitika.





Tundub, et olen kuskil tuult saanud ja kael/selg on kange. Kui mitte öelda, et valus. Tahtsin apteegist mingit soojendavat kreemi, mida peale määrida. Läksime esimese asjana Targetisse ja kuna ma ei suutnud kahe geeli vahel valida (üks oli Bengay ja teine oli mingi looduslik), sest ma ei saanud aru, kas looduslik on soojendav või jahutav, siis plaanisime mõne konsultandi käest küsida. Selgus, et küsimise plaan oli paljudel ja kuna meil jääb koduteele seesama CVS, mille filiaalis me ka Targetis see hetk seisime, siis otsustasime lihtsalt sealt läbi minna. Mõeldud, tegemata. Sest suurde CVS sisse keerates selgus, et suur pole mitte ainult kaubanduspind vaid ka hinnad. Looduslik kreem, mis Targeti CVSis maksis 7.99, oli seal 11.49 ning Bengay 6.99 asemel 9.99. Õnneks oli kaks vaba konsultanti, kellelt nõu küsida. Õnnetuseks ei olnud nad targemad kui meie. Sõitsime tagasi Targetisse.

Mulle oli seal enne silma jäänud ka "Eriti tugev" valuvaigisti. Roheline pakend, aitavat hamba-, pea- ja kõhuvalu korral. Hakkasin seda juba korvi panema, kui silma hakkas sama nimega, aga punane karp. Peal kirjas, et migreenirohi. Puhta niisama supermarketi riiulil? Must be my lucky day. Võrdlesin siis toimeaineid. Ei mingit erinevust. Ainsad erinevused kahe valuvaigisti vahel olid pakendi värv ja valud, mille puhul aitavad.

Õhtust sõime Tai restoranis. Mõnus. Vaatamata sellele, et ma omale vale toidu tellisin. See on see kui Scott mind segadusse ajab ja juba väljavalitud toidule lisaks veel kõiksugu valikutele viitab.

kolmapäev, 25. oktoober 2017

Go blue. Arenenud maa?



Kui alustada algusest, siis pühapäeva õhtul oli veel nii soe, et sai kella 11ni rõdul istuda ja veini juua. Esmaspäevast hakkas sadama, läks tuuliseks ja külmaks. Päevasel ajal ca 11-12 kraadi. Aga tulles tagasi tuule juurde, siis see (või midagi muud) tõi eile kell 12 päeval kaasa elektrikatkestuse pooles linnas. In no time, kella poole nelja paiku oli elekter tagasi, et siis kella kaheksa paiku uuesti ära minna. Südaöö paiku laekus uuesti. Kahe kuu jooksul neljas elektrikatkestus. Mul polnud Filipiinide remote saartel ka nii palju planeerimatuid elektrikatkestusi.

reede, 20. oktoober 2017

Go blue. Muhv nõudmiseni.


Tellisin septembri esimeses pooles omale võtmehoidja. Siiani pole kohale jõudnud. Aga võib ka olla, et see on mul kogu selle paberimassi sees lihtsalt tähelepanuta jäänud. Sest igapäevaselt (v.a. pühapäev) toon postkastist tuppa portsu katalooge, reklaamlehti ja nimelisi kirju. Nimelt Scotile siis. Ma ei saa Tallinnas poole aastaga ka nii palju posti kui siin iga päev tuleb. Ja kuuldavasti keelduda pole sellest lõkkematerjalist võimalik.

Lisaks "tavapärasele" reklaamile on iga kord ka umbes 2-4, ilusti ümbrikku pandud kirja ka postis. Enamasti pakub mõni pank krediitkaarti või mõni teine institutsioon midagi muud. Paar nädalat tagasi tuli posti teel kiri, et arstiaega on muudetud... Helistamine ja meilimine on ilmselgelt nõrkadele.

Pakkide toomisest ma olen ka juba kirjutanud. Postiljon tuleb, paneb paki trepile ja läinud ta ongi. Postiljon siis. Pakk on trepil. Ükspäev ehmatas mind aga FedExi kuller poolsurnuks, kui lugesin rahulikult ja ühtäkki kõlas koputus uksele. Sest ma ei oodanud omateada kedagi külla. Aga kiire pilk aknast välja andis teada, et FedExi kuller oli just paki trepile pannud. Ja enne autossetormamist viisakalt uksele koputanud.

Kõige sellega meenus mulle, kuidas ma aasta tagasi tahtsin Münchenis hakata Amazoni pakke tellima omal ümber nurga (ca 400 meetrit) asuvatesse Deutsche Posti pakikappidesse. Amazonil on omal ka kapid, aga lähim oli 5 metroopeatuse kaugusel. Enne DP / DHL pakikapi kasutamist tuli paket.de lehel ennast kasutajaks registreerida, mis oli piece of cake. Peale seda tuli teade, et neil on väga hea meel selle üle, et ma regasin, aga nüüd on aeg tegudeks ja tõestamaks, et ma mina olen, tuleb ükspäev kuller läbi ja toob mulle testpaki. Kellaaega ega kuupäeva ei antud kuna see kuller läbi tulla soovivat. Igal juhul sain järgneva nädala jooksul kolm korda umbes kella 11 paiku tööpäeviti emaili, et kuller käis ja maru kahju, aga sind polnud kodus. Ma siis kolmandale vastasin, et jah, tõepoolest, ma käin siiski tööl ja kell 11 on suhteliselt selline kellaaeg, kus töölkäiv rahvas kontoris on. Igal juhul sinna see jäi ja pakkidel käisin ka edaspidi teisel pool Hauptbahnhofi järel.