kolmapäev, 18. juuli 2018

Kadunud sussi kojutulek


Sussid on tagasi! Ma olin vahepeal juba mures, sest olin kindel, et ventilaator lennutas nad metsa ja seal said koopaoravad oma valdusse. Aga isegi kui see juhtus, siis hetkel on nad koopaoravatelt tagasi toodud.

Vaatasin, et Ann Arboris müüb keegi väikest siili. Ütlesin Scotile, et me selle ära ostaks ja minu sussi saaks pesana kasutada, aga ei läind läbi. Oleme endiselt siilitud.

Käisime Raamatuklubi kinos vaatamas. Ma olen alati arvanud, et enne filmi näidatavad treilerid on vastavalt sihtgrupile ning seega tekkis juba õigustatud mure, et mis filmi me vaatama tulime. Treilerid olid valdavalt erinevate õudukate omad. Ja kui siis tundus, et mingi vaadatav film on ka hulgas, selgus, et see on Lexuse reklaam.

Täna sattud mulle taas taksojuht, kellest ma sain 10-minutilise sõidu jooksul teada tema elukoha, selle, et ta on kuus aastat Aasias elanud, omal ajal Kongos elanud ja äri ajanud, kasutab ka ise vahest Yandex taksot, ei pea neegritest (tema sõnastus!), eriti nigeerlastest suuremat ning ajab nüüd väikestviisi ehitusäri, tal olla vaja 10 töölist palgata. Mitte, et ma midagi küsinud oleks…

reede, 13. juuli 2018

Sussiseiklus


Kui mina olen Eestis, siis mu sussid on ikka omadega USAs. Ilusti voodi kõrval maas. Kõrvuti. Mitu kuud. Kuni üks hetk muutus nende elu põnevamaks:

 
Ja siis said nad laua peale:


Ja võeti Scotiga terrassile veini jooma kaasa:


Kuni üleeile hommikuni:


pühapäev, 8. juuli 2018

See rahustav sprei




Koristasin vannitoas seda karpi, kus seisab kogu kosmeetika ja hügieenikraam, mis pole igapäevases kasutuses. Näiteks väiksed reisihambapastad, uued hügieenilised huulepulgad, hambaharjaotsad jmt. Korra-paar aastas viskan sealt aegunud kraami välja ja täna sattus olema siis see päev. Ühtlasi oli karbis ka väike pihusti, milles rahustav õhuvärskendi. Kaasa toodud Detroidi hotellist, kus oli mõnus kolmene pakike asju öökapi peal üheks relaxing sessiooniks peale pikka päeva vaatamisväärsusi mööda jooksmist. Lisaks sellele õhulõhnastajale oli seal veel lavendlilõhnaline kreem väsinud jalgadele ja midagi veel, mida ma ei mäleta, sest ammu ära kasutatud. Igal juhul rabasin selle rahustava pudelikese pihku ning selgus, et vahepeal on suurem osa vedelikust ennast välja pressinud ja korki äravõttes voolas kogu chill ja relax mulle käte peale. Hetkel võin öelda, et sellises koguses see lõhn kaugeltki enam ei rahusta vaid hakkab vaikselt ärritama. Eriti kuna peale kolme kätepesu ei ole see kuhugi kaduma ka hakanud...

Jaanuaris kingapoetuurile minnes, et pulmas midagi kraad kõrgema kontsaga jalga panna oleks, kui seda on Skechersi tennised, alustasin tavapäraselt TJ Maxxist ning kuigi ma Vegasesse kaasavõtmiseks midagi sealt ei saanud, siis ühed valged nahast suvekingad 10 dollari eest viisin koju kaasa küll. Täna viisin kingad Tallinna tänavatega tutvuma. Peale nelja tundi väljas, natuke rohkem kui 10.000 sammu ja poolt pakki plaastrit, pole ma kindel, et kingad see suvi veel päikest ja värsket õhku saavad.

Kunagi kevadepoole oli kuulda, et Rataskaevu 16 plaanib Kopli tänaval uut toitlustusasutust avada. Vastu suve Ülo ka avatud sai ning täna oli käes see päev, kui lõpuks ka meie sinna jõudsime. Menüü tutvustamist alustas tütarlaps toitudest, mida neil hetkel ei ole. Kuna ma olen varasemalt mõned korrad sattunud olukorda, kus iga kord kui ma toidu välja valin, kuulen ettekandjalt, et "oi, see on otsas", siis oli selline lähenemine väga mugav. Ja üldiselt jättis mind ka täiesti ükskõikseks, et neil veisetacosid ja chilli con tofut polnud. Tiigerkrevettide puudumine pani paraku mõnevõrra nördima, aga selle kompenseerisid erakordselt head ja krõbedad bataadifriikad.

Magustoidu järele jalutasime Gelato Leedide juurde ning seal otsapidi tänaval sappa võttes oli selge, et sama plaan oli kõikidel turistidel ja vähemalt pooltel kohalikel. Jäin truuks riigi parimale maasikajäätisele ning komplimenteerisin seda pavlovajäätisega, uue tulijaga nende külmikus. Hiljem patsutasin omale suurepärase koosluse eest tunnustavalt õlale.

esmaspäev, 2. juuli 2018

Quorn. Mükoproteiin. Allergia.

Mul ei ole kunagi muid allergiaid olnud kui nikli, penitsilliini ja idiootide vastu. Ja siit nimekirjastki tean penitsilliini osa vaid juttude põhjal. Niklihaavu olen ravinud nii kõrvalestades ja vöökohas (rihmapannal) kui ka kätel-jalgadel peale niklit sisaldava lauahõbeda kasutamist Filipiinidel. Nimekirja viimane allergeen õnneks visuaalseid sümptomeid ei tekita.

Täna siis ärgates suurte punaste laikude ja erinevas mõõdus sügeleva lööbega, selgus, et mul on mingi allergia ikka veel. Kahtlustasin arbuusi, sest eile õhtul sai kilojagu seda ära söödud. Kuna päeval rohkem arbuusi ei söönud ning lööve ka taandus, lugesin teema lahendatuks. Kuni peale arbuusitut õhtusööki viskas uuesti sellise lööbe üles nagu oleks eevaülikonnas läbi nõgesevälja lipanud. Võtsin eilse ja tänase menüü ette ning järgmiseks kahtlusaluseks on mükoproteiin. Ehk quorn. Asi, mida ma sõin ka USAs ja nüüd on Prisma lettidele jõudnud. Tegemist on hallitusseenest (mõtle suunal "nahaseen" mitte "kukeseen") eraldatud valguga, millest toodetakse veganitele ja taimetoitlastele lihalaadseid asju.

Igal juhul ma nüüd katsetan, kas selle mittesöömine hoiab uue nõgeslööbelaine eemal või mitte.

Arusaadavatel põhjustel on tänane postitus ilma piltideta.

laupäev, 30. juuni 2018

Maasikafestival















Läksin täna maasikafestivalile plaaniga soetada paar kilo maasikaid. Selgus, et festivalihinnad mulle ei sobi ning lahkusin sealt ilma ühegi maasikata. 4 eurot kilo oli võimalik osta kas Poola maasikaid või siis poolmädand kohalikke. Vähegi viisakama marja kilohind algas viie juurest.

Mõned kuud tagasi avas LaMuu Telliskivis oma kohviku. Vaatasin seal kogu seda valikut, kust tundus, et tahaks kõike proovida. Peale peekonijäätise siis. Küsisin siis, et kas ühte kuuli kahe maitsega saab. Ei saanud. Küll aga oldi valmis sellesse pisikesse vahvlisse kaks kuuli panema. Võtsin vaarika-prosecco oma, aga edaspidi käin siiski Gelato Leedide juures, kus saab sorte kombineerida.

Igal juhul tulin koju mangojäätise ja mittefestivalimaasikatega ning tegin pool liitrit mango-maasika jäätisekokteili.

Kuna Prisma puu- ja köögiviljavalik pole paranenud ja tundub, et nad endiselt müüvad kuskil saadud laojääke, siis käisin ükspäev Selveris. Seal on arbuusid ka nagunii paremad olnud. Ostsin seemneteta arbuusi. Vaata pilti.

Õlut käisime üks õhtu Eveliniga terrassil joomas. Ma ei saa aru, teiste laudade ääres on kõik rahvas lühikeste käistega, kleidikestega (noh, naised siis, meestest hakkas ainult ühel kleit silma) ja Gaili sikutab samal ajal oma karvase voodriga dressika lukku kinni. Uniqlo dressikas muide, täiesti asendamatu siin kliimas. Uniqlo võiks mulle influenceri tasu hakata maksma.

neljapäev, 28. juuni 2018

Moeblogija



Võimalik, et selleks hooajaks hakkab baleriinade aeg läbi saama, aga baleriinadega kantav sokisoovitus tuleb siit ikka. Eriti arvestades seda, et nimetatud sokke Eestis saada pole. Teate ju küll neid eriti väikseid ja enamasti pitsilisi sokke, mis siis jalga lähevad, kui paljast jalga kinga sisse pista ei taha, aga tavalise sokiga näeks välja nagu saksa turist. Igal juhul need sokid, mida ma vanasti Eestist ostsin, olid mul veel enne trepist alla jõudmist talla all kortsus ning hiljemalt kahe päeva pärast tervitas varvas juba läbi pitsi. Siis aga ostsin omale Uniqlost kolmese paki neid poolsokke ning mugavamaid pole minu jalad veel trehvanud. Talla all on kerge paksendus ning kanna taga kumminupud, mis hoiavad soki ilusti paigal ja kojujõudes ei pea seda kuskilt kinganinast kokku korjama. Kõigele sellele lisaks teeb ta veel kingad nii pehmeks ja mugavaks nagu käiks paljajalu. Selle vahega, et kive ja muud kruusa talla all ei tunne.

Tallinna kesklinnas hakkas eelmisel kolmapäeval aga selline moeröögatus silma, et ma ei jõudnud isegi telefoni rabada, et kõike seda teiega jagada. Seega peate nüüd oma kujutlusvõimet kasutama. Trühvli terrassilt kõndis nimelt läbi üks hea toidu peal olev tütarlaps, kellel olid jalas kas nii mikrominid, et alumine pool kannikat oli täiesti katmata või käis ta ringi lihtsalt stringide väel. Kuna tal oli seljas jakk, mis ulatus täpselt poole tagumikuni, siis oli keeruline aru saada, kas ta käis ringi palja tagumikuga või oli tal midagi jalas ka.

kolmapäev, 20. juuni 2018

Tallinn juunis










teisipäev, 19. juuni 2018

Toidupäevik







Juba teist nädalat mõtlen, et peaks siia midagi kirjutama, sest bloggeri statistikat vaadates siia ikka paar lojaalset lugejat jäänud on. Mida te siin nädalateks hüljatud paigas teete, jääbki mulle tõenäoliselt lahendamata müsteeriumiks.

Mõtlesin siis, et panen üles hommikusi vaateid, neid, mida ma alates esimesest märtsist iga hommik pildistanud olen, aga nagu juuresolevatelt piltidelt näha, ei toimu ka seal suurt midagi.

Mu lihavõtte ajal sisse lülitatud click & grow on arenenud arvestatavaks aiamaaks. Juba praegu saan oma raamaturiiuli pealt noppida tomateid (kolm kuuest on punased), lähiajal loodetavasti ka metsmaasikaid (kolm õit!). Juba kaks nädalat lähen iga päev homme poodi, et tuua mulda ning basiilik väheminnovaatilisse kasvukohta ümber istutada ning vabanev auk kas koriandri või tšillidega täita. Nagu juuresolevalt pildilt näha, pole homme veel käes. Aga kunagi koidab ka see päev ja viib mu potipõllunduse teise dimensiooni. Luunja ja Laheotsa, hoidke alt!

Kika küsis mõned nädalad tagasi, et kas ma tahaksin nädala jooksul kirja panna kõik, mis ma söön. Mul polnud sellega probleemi, sest kaua selle kolme asja kirjapanek, mis ma omast arust söön, ikka aega saab võta. Elasin ju illusioonis, et söön nagu lavalaudu väisav modell oma karjääri kõrghetkedel ning vannitoakaal on lihtsalt rikkis ja annab pigem Põrsas Peppale kui Kate Mossile sobivaid numbreid. Esimese nädala järel oli selge, et kohalikud ning lähiriikide magusatööstused vaid minu peal elavadki. Kolmandast päevast alates ei hakanud ma ennast enam vaevamagi sellega, et iga söödud komm eraldi kirja panna vaid paberile läks koguseks "palju". Teise nädala poole peal tõmbasin lisatud suhkrutega magusale joone peale ja söön nüüd ainult joone alt. Kaal on ikka parandusse viimata.

kolmapäev, 30. mai 2018

Delicious Thailand. Deja Moo 2018

Ehk olen seda BSi juba näinud. Nagu arvata oligi, kella viiene shuttle ei jõudnud mitte 6:30 lennujaama nagu tailased hoiatasid vaid 5:52 ning passikontrollis oli meie ees vaid üks inimene, seega olime kõik protseduurid läbinud selleks hetkeks, kui oleks võinud alles hotelli ees bussi istuda. Ning lennuki väljumiseni oli kaks tundi ja 50 minutit. Sisustasime selle taas sisukalt ehk suure kohvi ja šokolaadicroissantiga. 

10,5 tundi kestnud lend oli suhteliselt elamustevaene, vaatasin ära kolm filmi ning sõin kõik mahavõetud kilod uuesti Finnairi pastast täis.

teisipäev, 29. mai 2018

Delicious Thailand. Deja Moo





Olles eile saanud nii kultuuri, autentsust ja rustikaalsust, nahaalseid tailasi, religiooni, hiina turgu kui paduvihma, otsustasime täna teha konditsioneeritud shopingupäeva mõnes kaubanduskeskuses. Ja valisime välja sellesama Siami pundi, kus just üleeile käisime.

Aga järjekorras. Sõime hommikust ning nägime, kuidas kohalikud järjest müüri taha kaovad. Maksime arve ära ning läksime asja uurima. Selgus, et sealtkaudu sai templi aeda, mida muuhulgas kasutati nii läbisõiduhoovi kui parklana. Vaatasime templi üle ja läksime toast läbi, et siis suund bussipeatusse ja kaubanduskeskustesse võtta. Jõudsime hotelli lobbysse, kui 10 sekundiga sai sinisest taevast paduvihm ning istusime seejärel 45 minutit ja ootasime, et see ära lõpeks. 

Järgmise tunni võib kokku võtta kui kinganööriturismi järgmine tase. Buss kaubanduskeskusesse maksis 19 senti. Juba eelmine kord oli meile Samsungi pop-up silma hakanud ning astusime sisse. Selgus, et täitsa tasuta sai proovida 4D prille ja sellega kaasnevat ameerika raudteed ja luukerede alla tulistamist. Tasuta pakuti ka mingit suusatamise imitatsiooni ning oma andmete jätmise eest neile sai tasuta ostukoti, kleepse ja sinise stardust joogi. Kokkuhoid ja entertainment at its best. Aga sealt alates ei olnud mingeid kinganööre enam, sest me olime otsustanud lõunat süüa luksusbrändide keskuse all toidumaailmas. Maailma kõige pisemate quesadillade eest maksin ca 5.50 EUR ning kuna mul oli juba eelmisest reisist alates soov süüa Onu Tetsu jaapani juustukooki, siis seekord otsisin õige leti üles ning soetasin 4.50 eest ka juustukoogi. Ühesõnaga kulus lõuna peale rohkem kui teinekord kahe päeva toidu  peale. 

Võtsime bussi ja sõitsime tagasi hotelli. Ostsime tee pealt veel bussipiletid homseks lennujaama ning taaskord tekkis taidega väike arutelu, mis kellasega me minema peaksime. Mina tahtsin kella kuuesega minna, aga järjekordselt tegid nad mulle selgeks kui kaua pick-up aega võtab ja kui ma ikka homme Euroopat näha tahan, siis kella viiesega. Et ei tasu serval kõndida. No näeb siis. 

Ostsime õhtul omale veel kauaoodatud sticky rice ja mangot ja läksime kell üheksa magama, et kell 4 üles tõusta.