laupäev, 28. märts 2020

Kokk-kondiiter-keevitaja

Normaalsuse kadumine. See on vist see, millega võiks praeguse olukorra kokku võtta. Ehk mitte midagi, mis siiani iseenesestmõistev, igapäevane ja normaalne oli, seda enam pole. Ja ma ei räägi isegi sellest, et reisida ei saa, et majandus pekkis on, et enam ei saa H&Mis käia. Ma ei pea Netflixi inimõiguseks. Küll aga seda, et ma saaksin õue minna. Ja see pole mitte viimase kahe nädala jooksul tärganud tervisesportlane minus, vaid ma olen alati eelistanud jalgsi käimist bussidele, niisama jalutuskäike. Sporti olen ma alati suhteliselt vihanud - kooliajast meenub see, kuidas ma ei sallinud rahvastepalli ning kuidas ma siiani ei suuda mingit köit mööda lae alla ronida või kukerpalle ja hundirattaid veeretada. Aga 3,5 aastat tagasi Münchenisse kolides hakkasin jooksmas käima. Ning see on mulle praeguseks harjumuseks saanud. Enamasti ca 2-4 korda nädalas, oktoobris vist keskmiselt 5 korda lausa. Ja nüüd on mu ainus võimalus teha seda varahommikul, lootuses, et kõik kärutajad ja koerajalutajad veel magavad. Kust nad kõik ühtäkki välja tulid? Kus neil need koerad ja lapsed siiani olid? Veel mõned nädalad tagasi võisin ükskõik, mis ajal jooksma minna ja heal juhul nägin ühte koera. Praegu tuleb 35-minutilise ringi jooksul varahommikul vastu umbes kuus käru ja kaheksa koera. Mida rohkem päeva peale, seda suurem number. Kahest meetrist on ka enamusel väga omapärane arusaam.

Endiselt üritame siiski vähemalt korra päevas jalutamas käia. Rihime selle ca kaheksa-üheksa paiku õhtul, et võimalikult vähe rahvast väljas oleks. Ja ikkagi on tunne, nagu viibiks loata võõral maal. Varasematest mõnusatest pikkadest jalutuskäikudest on saanud kiirkõnnid, kus marsruut kujuneb vastavalt sellele, kus tänaval parajasti inimesi ei paista. Ning kergemalt hingata saab ikkagi alles koju jõudes. Asi oleks oluliselt parem kui ka ülejäänud liiklejad siiski sellest kahest meetrist kinni peaks, mitte ei loivaks oma kuuspakk Sakut näpus KESET kõnniteed! Ja siis on veel need tõukside ja (jooksu)ratastega lapsed, kes natukene vanematena (silma järgi sellised kümneaastased) omaette gruppidena ringi liiguvad ja trikke teevad või noorematena lihtsalt oma vanemate eest ajama panevad ning keda samuti teiste inimeste vahetusse lähedusse sattumine grammigi ei häiri.

Selle kõigega seoses peaks ka oma igapäevast sammude eesmärki kohendama. Hetkel tundub, et senise 11.000 asemel oleks näiteks 800 sobiv väljakutse.

Kui kogu see jama algas, siis enamus sõnavõtte kõlas, et "Sinu vanavanemad võitlesid sõjas vabaduse eest ja sina ei saa kahte nädalat kodus diivanil wifi ja netflixiga veeta, et maailm päästa?" Tänaseks on kaks nädalat läbi, kas nüüd saab siis tavaellu tagasi pöörduda? Ja muuseas, selle kahe nädala jooksul pole endiselt suur osa rahvast aru saanud, mis vahe on karantiinil ja isolatsioonil. Paistab, et valdav enamus inimesi on äsja kas reisilt tulnud või haigussümptomitega, sest nad kõik on karantiinis. Samal ajal kui neile piisaks lihtsalt isolatsioonist ja distantsi hoidmisest... Frustreerivalt paljud on endiselt ka garantiinis.

Ja ühtäkki on kõik maailmaklassi viroloogid. Kõik need, kes enne olid poliitikud või kinnisvarale spetsialiseerunud juristid. Nüüd teavad nad kõik, et viirus ulatub maksimaalselt kahe, kolme ja poole ning kuue meetri kaugusele. Või püsib pindadel 72 tundi, nädal aega või 17 päeva. Imelisi tervenemisi on toimunud MMS-joojate hulgas ja Tervishoiuametis tuleks kõik lahti lasta ning oluliselt asjatundlikumad Jaanused ja Imbid seal pukki panna.

Tegin eile hommikul omale meiki (loe: värvisin ripsmed ja kulmud) ning tundsin ennast kui eeskujulik mosleminaine, kes ennast ainult koduseinte vahel näitamiseks ja abikaasa rõõmuks ilusaks teeb. Ehete panekuga siiski vaeva ei hakanud nägema.

Tellisin omale Apollost paki Kristiine keskuse esimese korruse Smarti. Kuna mul jäi kahe silma vahele teade, et see pakihoidla on ülekoormatud ja nad viivad mu paki teise korruse omasse, siis paar tundi hiljem nad seda tegidki. Et keegi ei arvaks, et ma siin juuksekarva lõhki ajan, pikk maa see siis esimese ja teise vahel ikka on, siis esimese korruse omast saan ma paki kätte kuni kella 23ni kuid teise korruse ligipääs on vaid kella 21ni ning mul pole hetkel erilist soovi nii vara sinna minna. Igal juhul helistasin siis Smarti ja palusin oma paki esimese korruse automaati toimetada:
Smarti tütarlaps: See on juba teise korruse automaadis, me ei saa seda enam ümber viia.
Mina: Jah, aga mul kahjuks ei ole võimalust sinna järele minna, sest ma ei lähe enne kella üheksat õhtul kaubanduskeskusesse.
Smarti tütarlaps: Siis me peame firmaga ühendust võtma.
Mina: Millise firmaga?
Smarti tütarlaps: Müüjaga.
Minu poolt vaikus, sest ma olin sõnatu.
Smarti tütarlaps: Me võtame siis Apolloga ühendust.
Mina: Ok.
Smarti tütarlaps: Aga see kõik võtab siis kauem aega, sest kui nad loa annavad, siis võtame paki teise korruse automaadist ära, viime meie sorteerimiskeskusse ja kui esimesel korrusel kapp vabaneb, saame sinna viia. Hetkel neid väga kiirelt ei vabane, sest inimesed ei võta oma pakke välja ja pikendavad tähtaegu.
Kuna mul pakiga kiiret polnud, siis lubasin neil lahkelt kõike seda teha. Saamata samas aru, miks siis praeguses olukorras, kus pakkide saatmine on mitmekordistunud, üldse lastakse pikendada. Pigem võiks siis üle tähtaja pakid sorteerimiskeskusesse ootele viia, mitte uute pakkidega venitada.

Ja lisaks on tulemas pakk ka Omnivast. Sain pakiteate, et ma palun läheks oma pakile Kristiine keskuse postkontorisse järele. Uue olukorra valguses on postkontor avatud E-R 10-18 ja L 10-15. Ehk täpselt sel ajal kui ma kindlasti kaubanduskeskusesse ei lähe ning veel vähem näen võimalust postkontoris 2m distantsi hoida. Palusin neil paki automaati suunata. Omniva ütles küll, et hetkel võtab see ülekoormuse tõttu natuke kauem aega, aga saab tehtud. Hetkel siis ootan :)

Ja tegelikult peaksime me praegu hoopis Gruusias olema. Kutaisi ümbruse mägedes matkama ning kõike head ja paremat sööma. Ausalt, kui oleks sinna saanud, siis nende hetkeolukorda arvestades oleks ilmselt sinna ka jäänud kuni selle jama lõpuni. Tundub hetkel mõistlikum kui siin läänerindel. Aga selle asemel vaatame aknast ilusat päikeselist kevadet ning teeme plaane, mis kell oleks kõige mõistlikum välja minna, et võimalikult vähe rahvast tänavatel oleks. Hea lojaalne lugeja, kas sulle meenub, kuna viimati nii ilus päikeseline kevad oli?

laupäev, 7. märts 2020

Igav liiv ja tühi väli. Guest of the Day.



Check-out oleks pidanud olema kell 11:30 ja buss lennujaama kell 19:00. Kuna me ei soovinud laupäeva veeta hotelli fuajees oma koti otsas istudes, siis mugavusreisijatena olime broneerinud hilise check-outi ning võisime tuba kasutada kuni hilisõhtuni. Lõunast väljasõitu wifisse tehes avastasin hotelli fuajeest tühja pildiraami kirjaga "Päeva külastaja". Kaalusin korra, et me peaksime selle raamiga äkki pildi tegema, aga mõtlesin siis sellele, kuidas me ei tõstnud lärmi kui kolm korda päevas tuli uksekaarte käia vahetamas, kuidas enne viit rannast ära aeti, kuidas söögi kvaliteet vastas pigem teeäärse motelli tasemele kui Hiltonile ning olin kindel, et kohe tuuakse välja ka meile sobiv pildiraam kirjaga "Nädala külastaja".

Lõunaks otsustasime a la Lett peale minna ning värske pasta võtta. Sai valida kahe kastme vahel: punase tomatikastme ja valge, vabandust läbipaistva, ilmselt rasvatu piimakastme vahel. Lisaks olid erinevad köögiviljad, mida sai kastme sisse lasta panna, näiteks tomatid, sibulad, petersell, küüslauk. Ning ilma küsimata sai iga ports kaks hiigellusikatäit õli. Ühe kastmepraadimisel ja teise hiljem garneeringuks peale. Makaronid olid keedetud ning vahetult enne serveerimist visati siis portsu jagu uuesti keevasse vette ning segati seejärel kastmega. Kuna mu reageerimiskiirus oli muljetavaldav, siis pääsesin vaid poole supilusikatäie õliga ning kokkuvõttes polnud pastal viga.

Vedelesime veel rõdul, magasime natuke ning sättisime ennast kella kuue paiku fuajeesse, et wifis aega veeta, check out teha ja bussi oodata. Buss tuli nagu plaanitud kell 18:45, aga täiesti plaaniväliselt oli üks noorpaar sel ajal alles Itaalia restoranis. Ilmselt selle kreemitu Creme Bruleega maiustamas. Kell 19 saime lõpuks liikvele.

Rahvas ka ülejäänud hotellidest peale korjatud, hakkasime liikuma lennujaama poole. Teel sinna tutvustas giid meile veel siinset kodukorda. Nimelt olevat neil siin "imeilus traditsioon" bussijuhile jootraha jätta. Et see kõik oleks turistile, kes rahaga vasakule-paremale lehvitada soovib, võimalikult mugav, siis jootraha purk asub kohe esiukse kõrval. Meie meelest on maailmas ka imeilusamaid traditsioone ning selle konkreetsega me kaasa ei läinud.

Esimene dokumendi- ja piletikontroll oli lennujaama välisuksel. Nimelt ei pääse sealt ilma piletita mitte keegi edasi. Näitasime oma passi ja pileti ette ning saime sisse. Asusime esmase turvakontrolli järjekorda. Islamimaale kohaselt olid neile eraldi turvakontrollid naistele ning meestele ja kuna meeste omi oli 3, samal ajal kui naised said vais ühest läbi, siis venis see saba nagu lehmaila kuumal suvepäeval kitsast pudelikaelast välja. Tundus, et juba võime hakata oma soole sobiva lindi suunas liikuma kui meid peatas meesterahvas, kes soovis enne veel meie passi näha. Ilmselt, et ikka kindlalt meie soos veenduda. Seejärel võisime ennast lindi juurde sappa sättida. Kott ja jalatsid lindile, turvaväravast läbi. Tädi katsus ning käskis püksirihma ära võtta ja siis uuesti väravatest läbi minna. Järgmiseks tuli ka käekell ära võtta ning jälle uuesti läbi. Paistis, et seekord oli kõik ok, tädi katsus kõik korralikumalt läbi kui värske kaasa eelmise sajandi pulmaööl ning võis minna oma kraami kokku koguma. Turvamees käratas vene keeles, et me kastid tagasi viiksime. Kuna Helena vastas talle, et viigu ise kui tahab, siis järgmise sammuna sai ta kogu oma pagasi lahti võtta ning kohalikele Ahmedidele ette näidata. Õnneks ma endiselt nii palju vene keelt ei oska, et vastata oleks saanud ning kõndisin lihtsalt edasi.

Check In letis saime pardakaardid ning loa edasi liikuda. Enne passikontrolli täitsime veel mingi blanketi, kuhu läks nimi ja rahvus ning veel nipet-näpet. Passis tempel sees, tuli järgmine turvakontroll. Aga veel enne nimetatud sappa asumist ning täpselt 5 meetrit peale passikontrolli seisis üks meesterahvas, kes, vahi üllatust!, tahtis meie passe näha. Järgmine turvakontroll, kott, jalatsid, püksirihm, kell lindile, uuesti 19. sajandi pulmaöö läbimäng, turvamehe venekeelne kisa, et kastid tagasi saaks pandud ja juba olimegi ootesaalis.

Õnneks olime hotellist paar banaani kaasa rabanud, kes Egiptuse suuruselt teises lennujaamas oli üks hall ootesaal, ilma seinteta suitsunurk ning kaks saiaputkat, kus sai umbes viie euro eest kas croissanti või üleeilse pizza lõike osta. Wifit ei olnud. Aga vähemalt oli passikontroll kõva ning saime välja lennata ikkagi suuruselt teisest lennujaamast...


Võtsime oma kohad sisse ning vaatasime rahuolevalt kõiki tühje kohti oma reas, sest stjuuard oli just teadustanud, et kõik on kohal, sulgeme uksed ning tõuseme õhku. Mõnus, saab jälle üle kolme istme pikali visata. Ja siis ütles teine stjuuard, et pool rahvast on puudu. Krt, oleks natuke kiiremini teinud, oleks lennates palju rohkem ruumi olnud. Igal juhul jäi mulle arusaamatuks, kus see pool lennukitäit rahvast siis aega veetis selles suurepärases lennujaamas. Näris neid kuivanud pizzalõike või? Igal juhul saime siiski lendu enne õiget aega ning ilmselt oli osadel reisijatel kerge segadus sõiduvahendi tüübi osas. Nimelt otsustasid nad terve lennu veeta vahekäigus seistes nagu tegemist oleks tipptunni Kopli trammiga. Koju jõudsime graafikust ca tund varem.

reede, 6. märts 2020

Igav liiv ja tühi väli. Veel rohkem liiva.


Hommikul ärkasime tuulekellade helina peale. Aknast välja vaadates selgus, et tegemist pole siiski mitte tuulekelladega vaid tugevas tuules koliseva metalliga naaberkrundilt. Päike ilmselt tõusis ka, kuigi udu ja liiva tagant seda väga näha polnud. Käisime söömas ning kolisime siis oma rõdule, mis oli kogu kuurorti kõige tuulevaiksem koht. Kell pool 11 üritasin jooksma minna, aga vastutuult jooksmine oli suhteliselt sama nagu jooksulindil - samme teed, aga edasi ei liigu. Selle vahega, et iga paari sammu järel viskas liiva vastu paljaid sääri ja näkku. Keerasin otsa ringi lippasin resorti tagasi. Koristaja oli voodi peale käterättidest, pudelikorkidest ja telekapuldist skorpioni, skarabeusi või kahe sabaga krokodilli teinud.

Enne lõunat käisin veel korra meres, mis oli seekord veel rohkem värvilisi kalu täis kui eelmine kord. Üks suurem ja julgem kui teine.

Pealelõunal tegime ringi Mango Marketisse, et mõned KitKatid osta. Minnes avastasime, et meie kuurortis on ka kartulivaod, millele osadelt rõdudelt avaneb kaunis ja orgaaniline vaade. Otsustasime kõndida kartulipõllu kõrvalt ja vaadata, et kas saab ka sealtkaudu välja. Jõudsime kohta, kus tundus, et sealt siiski ei saa enam edasi ning enne kui jõudsime ringi keerata, seisis meie et kõrval, ilmselgelt meie privaatruumis üks kohalik Omar taaskord ning näitas mingi alajaama peale (sellesama, mille tõttu me enam edasi ei saanud), et ta töötab seal. Pakkus ka võimalust meile oma töökohta näidata. Me seepeale otsustasime siiski peaväravast väljuda. Esimest korda kogu selle nädala jooksul oli tööle jõudnud turvamees, kes väljudes küsis meie toanumbrit ja seda, kust me pärit oleme. Tundsime kohe, kuidas elu kuurortis muutus palju turvalisemaks.

Tugeva tuule tõttu jäeti ära ka õhtune õuegrill, aga vähemalt oli menüüs taas hummus, mille me kahepeale praktiliselt ära sõime.

neljapäev, 5. märts 2020

Igav liiv ja tühi väli. Angry Bird.


Nad on hommikusöögimenüüsse lisanud riisipudingi. Koore puudumise on nad tasakaalustanud suhkruga. Tavapäraselt kreemine puding maitseb siin nagu veega keedetud suhkur natukese riisiga.

Lõunat sõime taas Paradiisi Riffis. Hakkasime juba vaikselt lõpetama kui üks kohalik töötaja meie laua juurde tuli. Tal oli menüü käes ja ilmselt tahtis meile mingit kalaõhtusööki müüa, mille peale me ütlesime, et pole huvitatud. Selle peale järgnes vestlus tema ja Helena vahel:
Kohalik mats: "Miks sa nii kuri oled?"
Helena: "Ma ei ole kuri, ma söön."
Kohalik mats: "Sa näed nii kuri välja, sa võiksid rohkem naeratada."
Ma olin ilmselt lihtsalt sõnatu, ma oleks tahtnud talle öelda, mida ma arvan sellest, et ta kutsumata meie laua juurde tuli ja ilma küsimata arvamust avaldama hakkas. Milline külastaja poleks vihane kui keegi lihtsalt nende lõunasöögile sisse sajab ja ilma küsimata arvamust avaldama hakkab?

Pealelõunal läksime järjekordsesse pompöössesse kaubanduskeskusesse, mis oli täis suveniiri- ja sukeldumispoode, lisaks mõned kohvikud ja McDonald's. Soetasime kohalikku šokolaadi ja jõime Einsteini kohvikus kohvi.

Tagasijõudes vaatasin, et mul on täpselt 15 minutit aega, et enne viit alla randa jõuda ja paar pilti teha loojanguvalguses merest. Kihutasin alla ning 16:50 panin varbad rannaliiva. Vees polnud ühtegi inimest selle aja peale enam. Kõndisin veepiirile, võtsin telefoni välja, et paar pilti teha ning samal hetkel kõndisid minu fotoka ette kolm venelast ning jäid siis pahkluuni vette seisma. Minu selja taga oli terve tühi rand ja meri, kuhu nad oleks võinud minna... Kõndisin siis kaugemale, et leida mingi teine nurk, kus venelasi poleks mu pildi peal ning siis tormas juba üks kohalik Ahmed Hasselhoff minu poole, rääkides midagi vene keeles, ilmselt "Zakrõta". Küsisin inglise keeles üle nign sain teada, et "Finish". Jep, tundus, et kell 17:00 keeratakse kraanid kinni ning pannakse rand lukku. Kell oli 16:54 ning ütlesin poisile, et rannas on teisigi inimesi. See ei avaldanud talle muljet ning ilmselt ei saanud ta sellest ka aru. Aga sai aru, et ma ei plaani hetkel kuhugi astuma hakata ning kordas veelkorra, et "Finish". Kell 17 jäi ta minust sinna väikest vene tüdrukut pildistama.

Õhtusöögil grillisabas seistes tuli üks vene mammi meie juurde, vaatas, mida pakutakse ning teavitas siis, et läheb toob omale taldriku ja siis tuleb seisab meie ette. Tulin, nägin, võitsin. Kui ta taldrikuga tagasi tuli, siis meie ette ta oma väljavalitud kohta ei saanud igal juhul.

kolmapäev, 4. märts 2020

Igav liiv ja tühi väli. Mister Hilton.


Päev algas tavapäraselt - hommikusöögi järel liikusime peabasseini äärde, kus kell 10 keerati bassid põhja ning tehti kiire tantsutrenn. Peale seda käisid treenerid ringi ning tegid reklaami oma iga hetk algavale venitamisele. Tunni aja jooksul nad reklaamist kaugemale ei jõudnud ja keegi midagi venitama ei hakanud. Otsustasime basseini hüpata. Nüüd ma tean, kuidas talisuplejad ennast tunnevad. Hüppasime basseinist välja.

Paistab, et täna on kohale jõudnud turismigrupp kuskilt lähiriigist, sest ootamatult pole venelaste osakaal enam 95% vaid langenud haleda 92% peale. Nimetatud 3% on nüüd moslemimaadest pärit turistid. Juuksed ja nägu hidžaabide või nikaabidega kaetud, tihtipeale veel mask ka ees ning maani beežid või mustad burkad seljas. Vaatmata dress code stendidele basseinide ääres hüppavad nad kirjeldatud outfitiga ka vette.

Lõuna ajal selgus, et Helena joob liiga vähe. Nagu tavaliselt tuli noormees uurima, mida me oma lõunase gurmee kõrvale juua soovime. Mul oli vesi ees (siin saab vett viinapitsi mõõtu klaasist) ning ma ei tellinud midagi ja Helena ütles ka, et ta ei soovi juua.
"Miks sa midagi juua ei soovi?"
"Ma ei taha, aitäh!"
"Aga jooge ikka, äkki siis vett?"
"Olgu, ma võtan ühe vee"
Hetk hiljem oli noormees laua juures tagasi kolme klaasi veega, millest kaks pani Helena ette ning ühe mulle. 10 minutit hiljem kui me olime magustoidu lauda toonud, ilmus entusiastlik noormees uuesti ning ma palusin ühte kohvi. Helena ei soovinud endiselt midagi. Kaks minutit hiljem pandi mõlema ette tass kohvi.

Pealelõunal otsustasime kõndida Mango Marketisse. Tee peal jalutas vastu kaamel, kelle seljas istuv kohalik tahtis, et me ilmtingimata kaamliga pilti teeksime. Me ei teinud. Tegin hoopis kaupluse ees pilti, mille kohal oli kiri "Gena ja Potsataja". Kaupluse omanik ütles, et tema poeukse pildistamine on keelatud.

Mango Market on suurepäraselt varustatud supermarket - sealt saab nii dieetmoose, viagrateed, uuemaid Prada ja Michael Korsi mudeleid kui ka umbes kümmet sorti KitKat šokolaade.

Õhtusöögilaua parimad palad olid tulel küpsetatud kotletid ning otse kuumast õlist tulnud pontšikud. Sõime neid tuhksuhkruga. Pontšikuid siis, mitte kotlette. Õhtusöögi ajal käidi reklaami tegemas õhtusele meelelahutusele, mileks täna oli Mister Hiltoni valimine. Padarokeid lubati ka. Silme ees kõik need mitte väga saledad, aga karvased ja ülepõlenud mehed, kes siin stringide väel ringi jalutavad ning oma roosat tagumikku välgutavad kõikidele soovijatele ja mittesoovijatele, otsustasime nimetatud valimised vahele jätta. Tühja need kingitused.

teisipäev, 3. märts 2020

Igav liiv ja tühi väli. Itaalia gurmee.


Hommik ja ennelõuna möödus sööklas, basseini ääres, meres ning uuesti sööklas. Pealelõunal läks elu oluliselt põnevamaks. Olime otsustanud linna minna. Naama keskus asub umbes 7km kaugusel ning turistile on kõige lihtsam viis sinna saada taksoga. Bussid sõidavad ka, aga kuna bussidel pole kindlat marsruuti, siis nad sõidavad sinna, kuhu reisijad soovivad. Kui erinevad reisijad soovivad erinevatesse kohtadesse, siis võib tekkida arusaamatus ning sellega me ei soovinud tegeleda. Kõndisime seega oma värava ette, kus taksod ilusti rivis olid ning küsisime hinda. Taksod pidid siin küll taksomeetriga sõitma, aga hind tuleb ikka enne sõitu kokku leppida. Ka see süsteem ei tundunud esmapilgul väga lihtsalt mõistetav. Igal juhul küsis esimene taksojuht selle otsa eest 10 dollarit. Me pakkusime kolm eurot. Nad üritasid meile ka tagasisõitu sokutada, aga me ei teadnud, kaua me metropolis aega veedame ning jäime seega ainult ühe otsa juurde. Tee peal üritas juht meiega araabia-vene keeles suhelda ning kui oli selge, et see ei toimi, siis rabas välja oma taskutõlgi ning üritas selle abil vestlust jätkata. Selgus, et ta soovis teada, kui kaua maadamid linnas aega plaanivad veeta, et seejärel tema õnnistatud autos tagasi kuurorti sõita. Maadamid andsid teada, et nad ei oska seda öelda ja plaanivad shopata nii kaua kui Allah soovib ja seejärel mõne teise õnnistatud tranduletiga tagasi tulla. Juht ei olnud sellega üldse rahul ning tõstis häält. Ning üritas seejärel vähemalt juba kokkulepitud hinda tipi võrra tõsta. Saanud aru, et ega neilt koonritelt ida-eurooplastelt midagi oodata pole, pani ta meid esimesel võimalikul tänavanurgal maha ja läks jagas Allahi õnnistust edasi teistele turistidele, kes seda ilmselt rohkem hinnata oskasid.

Helena astus sisse esimesse hõbedapoodi ning väljus sealt tunnike hiljem sellise kogusega, mis tal Tallinna Lennujaamas ilmselt deklareerida tuleb. Soetasime ka magneteid ning tutvusime Victoria's Secreti ja Tommy Hilfigeri nii uute mudelitega, et ilmselt pole nad isegi veel kõigega kursis, mis juba tee tehasest Naama turule on leidnud.

Ma saan aru, et ma veedan aega turistide jaoks ehitatud tehislinnas, aga see tehislinn asub siiski islamimaal. Kui nende oma naised peavad katma juukseid ja ei või võõrastele meestele otsagi vaadata, siis miks kohalikud Ahmedid arvavad, et mina turistina soovin nende kõikidega suhelda, jagada oma nime ja seda, kust ma tulen. Jalutasin kõrvale suveniiripoodi sel ajal kui Helena hõbedapoes kee pikkuse üle läbirääkimisi pidas ning otseloomulikult tuli poe omanik tutvuma. Ütles oma nime ning sirutas käe välja. Ma ütesin vastu, et mul on samuti ärarääkimata hea meel temaga tutvuda, aga ei pakkunud kätt vastu. Pool minutit hiljem olin ma situatsioonis, kus mul oli variant kas välja kõndida või siis ta väljapakutud käsi vastu võtta. See, et ma pole oma juukseid hidžaabi alla peitnud, ei tähenda, et ma iga Mustafaga vahetut kontakti sooviksin. Fakken kahepalgelisus, ma ütlen! Ja hiljem tuli ta küsima, et miks me ostsime teisest poest, mitte tema omast. Ma ei osanudki talle kuidagi selgitada, et Helena sooritas oma ostud hõbedapoes, aga tema müüb külmkapimagneteid ja kaamlikujukesi.

Õhtusöögi osas olid meil ootused kõrged. Nimelt olime pannud laua Itaalia restorani, kus meid ootas kolm käiku. Võtsime eelroogadeks tomatisupi (mina) ja friteeritud mozzarella pulgad, pearoogadeks friteeritud kanafilee (mina) ja calzone ning magustoiduks creme brulee (mina) ja jäätisetrio. Enne eelroogi saime veel maailma kõige pehmemad ja kergemad kuklid tomatisalsaga. Supp ja mozzarella olid head. Aga peale seda paistis, et nad ei leidnud kokaraamatus õiget lehekülge üles. Calzone ei erinenud visuaalselt kuidagi tavalisest pizzast. Ma sain aru, et ka maitse poolest polnud suurt erinevust. Õhuke pizzapõhi oli kaetud tomatipastaga ning siis rohke juustuga, mille peale oli viilutatud pool šampinjoni ning tükeldatud üks viil kanasinki. Minu kanafilee oli lõigatud paberõhukesteks viiludeks ning friteeritud. Maitses ilmselt paremini kui KFC oma, mida ma kunagi proovinud pole. Jäätisepallidel ei tasu pikemalt peatuda, aga minu Creme Brulee oli ilmselge dieedipidaja märg unenägu. Creme osa oli neil täiesti kahe silma vahele jäänud ning koore asemel oli kasutatud rasvavaba piima. See kausitäis maitses nagu lahja kollast värvi tarretis, mis oli kaetud imeõhukese karamellikihiga. Sõin karamelli ära. Siinsete külastajate keskmist kaalu ja ümbermõõtu vaadates on muidugi tervitatav, et nad väheke tervislikumaid alternatiive pakuvad.

esmaspäev, 2. märts 2020

Igav liiv ja tühi väli. Upgrade.


Ma plaanisin alustada hommikusöögist, sest mis saab olla olulisem asi kodumaaga jagada kui gurmeekogemus, isegi kui see pole suurem asi maitseelamus, aga paraku tuleb alustada hoopis elulisema probleemiga. Milleks on keeleoskus. Või siis selle puudumine. Ühesõnaga - peale minu ja Helena ei räägi siin mitte keegi inglise keelt. Kõik ülejäänud räägivad aga vene keelt. Nii turistid, kellest 95% on venelased kui kogu teenindav personal nii resortis kui ka sellest väljas. Kui kuuldakse, et me oleme Eestist, siis osatakse veel öelda "Tere-tere!" ja "Kuidas läheb? ". Aga kõik muu käib vene keeles. Kaasreisijad küsivad teejuhiseid vene keeles, uurivad toidu koostise kohta vene keeles (ilmselgelt on mulle otsa ette kirjutatud, et ma pakun vene keeles toitumisnõustamist) ja küsivad veel umbes kümmet muud asja, millest ma arugi ei saa. Teenindav personal tervitab meid rõõmsa Zdrastjega ja ei lase ennast ka sellest häirida kui ma "Hi" vastu ütlen. Ju peavad mind mingiks vene tõusikuks, kellel ei kõlba emakeelt rääkida. Aga kõige selle juures ka pisike positiivne noot - pealelõunal peeti meid rootslasteks (kohaliku taksojuhi hinnang) ja seejärel taanlasteks. Nii, et kerge progress tundub toimuvat. Aga ma plaanin endiselt omale särgi osta, kus on peal kirjas, et Ja ne gavarju po russki.

Aga nüüd toidu juurde. Andsin kaerapudrule uue võimaluse. Selgus, et seda lahjat ja vedelat lurri ei päästa ka sool ja aprikoosimoos. Sõin saia ja puuvilja. Stendi pealt vaatasin, et eile läks taas 8kg toitu raisku. Lubasin, et homme enam pudrukatseid ei tee.

Veetsime ennelõuna rannas, tuul oli vaibunud ning olemine seal palju mõnusam. Käisin ka jooksmas ning vaatasin ühtlasi üle lähikonna kaubandusvaliku.

Lõunaks broneerisime laua all Paradiisi Riffis ning seal pakuti buffee asemel a la carte'i. Võtsin kanavardad friikatega. Täiesti arvestatav vaheldus riisile ja vesistele köögiviljadele.

Peale lõunat tegime taas väljasõidu wifi levialasse - wifit on siin vaid peamajas ning peabasseini ääres. Ja kuna peabasseini ääres käib hommikul kella kümnest hiliseõhtuni praaznik ja pillerkaar (ehk kõva muusika ja whoop-whoop saatel üritatakse kõiki mammisid saada nii võimlema kui kõiksugu muid tegevusi tegema), siis me pigem eelistame oma päikesevõtuaega veeta Chillax basseini ääres.

Naaberresorti kõrval on kaardil koht, mis on ära märgitud kui väga kauni vaatega. Lootsime sealt näha ka hingematvat päikeseloojangut. Jalutasime kohale ning tühermaal kruusahunniku otsas seistes avanes tõepoolest kaunis vaade. Samale tühermaale sattusid ka mõned kaasturistid, kellest üks paar uuris meie käest vene keeles, et mis hotell seal on. Ma vaatasin natuke segaduses ringi, et mis hotell seal tühermaal muud ikka olla saab kui nimega "Telkimisala kõigile" või "Telkimisoaas" või "Hilton Telk". Nad siis natuke täpsustasid oma küsimust, et kust võiks Grand Hotelli leida. Me ei osanud ses suhtes paraku aidata.

pühapäev, 1. märts 2020

Igav liiv ja tühi väli. Kuidas me ilma loata rannas käisime.


Hommikul kella kaheksa paiku olime valmis sööma Egiptuse köögi paremaid palu ning araabiamaade teada-tuntud imelist kohvi. Euroopa turistile sobivalt olid letid varustatud ka teraviljaga - egiptusepärane piimasupp nisuteradega ning kaerahelbepuder. Tellimise peale sai ka omletti, lisaks oli pannkooke, umbes 28 sorti saiu, natuke puuvilju ja kohvi. Kuna omletid lihtsat uputati õli sisse, siis otsustasin pudru kasuks. Eraldi letis oli veel dieetaprikoosimoos ning dieetmaasikamoos. Ütleme nii, et need ei päästnud päeva. Või noh, putru, sest see oli kõige maitsetum puder, mida mul on kunagi olnud ebaõnn maitsta. Ühtlasi ka kõige lahjem.
Otse söökla sissepääsu kõrval on silt, mis teavitab, et eile läks siin restoranis raisku 8kg toitu. Külastajatel on keelatud toitu raisata ning raiskamist trahvitakse 100 egiptuse naelaga (ca 6-7 eurot). Arvestades, et hotellis on sadu numbritube, iga päev on kolm buffeetoidukorda ning juba minu nähes koristati ainuüksi kõrvallaualt vähemalt kilo jagu järelejäänud toitu, siis see 8kg raisatud toitu terve päeva, mitmesaja turisti ning kolme buffeekorra peale on ju superlux tulemus. Eriti kui vaadata, kuidas rahvas omal taldrikud nii täis laob, et neil on raske neid kandagi...
Peale suhteliselt ebaõnnestunud hommikusööki panime selga bikiinid, haarasime oma rannalinad ja raamatud ning läksime basseini äärde. Vaatasime seal, kuidas kõrgemas kaaluklassis vene prouad käsipuu juures umbes 18 erinevas asendis endast pilte tegid, üritasime ennast tuule eest varjata ning kui viimane tahtis juba rannalinaga koos minema viia, läksime tagasi tuppa, et ennast lõunaks valmis panna. Kõht oli ka ammu juba tühi. Selgus, et lõunaks pakutav on veel haledam kui hommikusöök, aga riis ning paar salatit olid täitsa nitshevoo. Lisaks saialett ning, et kõik ikka ilusti balansis oleks, ka koogilett umbes kahekümne erineva kreemikoogiga.
Pealelõunal otsustasime kõndida kohalikku keskusesse ning tutvuda sealse kaubandusega. Kaubandus, nagu selgus, oli paar tolmunud suveniiri ning mõned pagariärid. Jõime suhteliselt mitte väga kehva kohvi ning kõndisime tagasi.
Hommikul, kui me omast arust rahulikult päikest võtsime, käis meie juurest läbi umbes kümmekond müügimeest, kes kõik pakkusid kõige parema hinnaga massaaži, pediküüri, snorgeldamist ja ilmselt veel üht-teist. Et pealelõunal sama olukorda vältida, käisime ning võtsime omale "Palun mitte segada" sildi ning päevitamine sai hetkega uue kvaliteedi. Samal ajal kui ma selle sildiga meie toolide suuans jalutasin, üritas üks küll tee peal minuga veel jutule saada ("Enne kui sa selle sildi üles paned!"), aga suhteliselt edutult.
Peale õhtusööki, millel polnud väga viga, kõndisime alla randa. Randa viivatel treppidel olid küll ketid ees, aga lukk on teatavasti loomadele ning kui nõukogude naine soovib mere äärde minna, siis seda peab ta saama.
Läksime tuppa ning kui Helena kell 20:30 ütles, et ta korra paneb silma kinni, siis etteruttavalt võin öelda, et pühapäeval ta seda silma enam lahti ei teinud.

Igav liiv ja tühi väli. Egiptuse efektiivsus.


Elevus algas juba Tallinnas, kui avastasin, et mu kauaotsitud lõhn on Non-Schengeni alas poole hinnaga. Kuna tagasitulles ma seda sellise hinnaga sealt osta ei saaks, siis tuli lõhn minuga Egiptusesse kaasa.
Järgmine põnevam moment oli see, kui meie lennukit ootas Tallinna lennujaama väravas kiirabibrigaad, kes korralikult maskide ja valgete kombinesoonidega lennukisse sisenesid ning sealt kahe persooniga väljusid. Spoiler: Postimehe kinnitusel olid kõik 29. veebruaril võetud koroonaproovid negatiivsed. Lend ise tuli sisse Bergamost, tuntud ka kui Itaalia kriisikolle.
Ja taaskord sattusin lendama koos esmakordselt lennukit näinud isikutega. Minu ees olev meesterahvas pani oma koti oma istme alla ning kui ma palusinr tal selle oma jalaruumist ära võtta ning üles panna, siis ainus, mis ta teha suutis, oli oma naisega üksteisele otsa vaadata ja silmi pööritada. 5 minutit hiljem, kui stjuuardess talle sama ütles, hüppas onu püsti ning pani ilma pikema jututa koti kappi. Autoriteet ikkagi!
Egiptuse efektiivsusega saime kokku puutuda juba lennujaamas - esimese asjana tuli ära seista saba, et saada sissesõiduankeet. See tuli ära täita ning sellega siis passikontrolli sappa minna. Tempel passis, läksime bussi, olles eelnevalt veel oma kohalikult giidilt saanud ümbriku, milles oli info ekskursioonide kohta, mida meil on võimalik neilt soetada. Ja vaid tunnike hiljem oli kogu meie punt bussis, see pere, kes polnud giidi tähele pannud ning julgenud bussi siseneda ilma ümbriku, sai veel ka etteheiteid kuulda, kuidas neid ju ometigi oodati õues. Teel hotellidesse kuulasime giidi ülevaadet egiptuse liiklusest (kaos!), jootrahast ning giidi isiklikku arvamust koroona viirusest (meedia olevat asja liiga suureks puhunud).
Hotelli sisenemine oli läbi turvakontrolli, jõudsime retseptsiooni, näitasime passid ette, saime teada, et lubatud sööki kell 00:30 enam ei saa ning uksekaardid käes, palun istugu me neil võidunud, vabandust mugavatel diivanitel kuni meid tullakse, golfikärusse pannakse ja tuppa viiakse. Kõrvaldiivanile sattus istuma üks äärmiselt jutukas vene daam, kelle ta mees ja tütar ettenägelikult üksinda olid jätnud. Järgmised 35 minutit kuulasime seda, kuidas nad nutikate reisijatena omade võileibadega olid tulnud ja nüüd seal südaöösel nälgima ei pea ning kuidas ta on juba kolmandat korda Egiptuses (jääb kaheks nädalaks), olles eelnevalt 7 korda Türgis puhanud. Tema tütar töötavat turismitööstuses ning küll nemad juba teavad, millised ja kui puhtad toad välja nägema peavad. Esimese asjana kõnnivad nad alati vannituppa ja löövad jalaga kempsupoti kaane ja prill-laua üles. Kui mingigi mustus sealt vastu vaatab, siis kohe kamandatakse koristusbrigaad kohale. Ega nad ju mingid lihtsad linnukesed pole! Küll nad juba teavad. Kell 1:05 ma ei suutnud madaami ja Helena vahelist suhteliselt ühepoolset vestlust (Helena oli kogu sellest kasulikust infost ilmselt nii lummatud, et ei suutnud sõnagi vahele öelda, pidas tõenäoliselt ka juba plaani, kuidas seda oma kasuks tööle panna) enam kuulata ning marssisin retseptsiooni ja palusin meid kas tuppa juhatada või anda suund kätte, kus ma oma toa leiaks, sest me olime juba tund 0aega hotelli lobbys vahtinud ja ma tahtsin ära magama saada. Noormees vaatas mulle küll natuke etteheitvalt otsa, küsis siis, et kas tõesti pole keegi meile veel järele tulnud (oi, kindlasti tuli, me lihtsalt eelistasime lobbys edasi kükitada!) ja viis meid ise kohale.
Tuba oli suurem kui ma arvasin, aga samas ma olen ka paremaid kolmetärnihotelle näinud kui see viietärnioma on.

esmaspäev, 24. veebruar 2020

Live the Rhythm of Riga. Kuidas me Lidlis ei käinud.










Juba eile õhtust saadik ootasin hommikusööki, sest mul oli meeles kui hea see kaerahelbepuder oli. Ning hommikusöögibuffeedes on harva midagi sellist, mis mulle maitseb ning mis samal ajal poleks croissant, pannkook või midagi muud maitsvat, aga ebatervislikku. Võtsin kohvi, kausi ning kõndisin otse pudruletti. Kokad olid otsustanud meid esmaspäeva hommikul poolvedela mannapudruga tervitada. Panin kausi tagasi ning võtsin omale nördinult paar pannkooki, natuke kartulisalatit ning mingi porgandipirukalaadse asja.

Guugeldasin veel ning läksime uuesti Mustpeade maja jahtima. Ja Bremeni linna moosekante. Ja seda galeriid, kust Scott mulle eile kõrvarõngad ostis, sest ta otsustas, et tahaks võib-olla ka ühte maali sääsest. Bremeni linna moosekante ei leidnud. Taaskord, kui Google Maps teatas, et siin nad kõik on, nägin mina vaid kirikuseina ning kassimaja selle seina ääres. Ei tundunud tõenäoline, et neli muusikut sinna varjunud on. Aga mille me leidsime, oli Mustpeade maja. Ja Raekoja plats. Taas täiesti inimtühi. Leidsime ka galerii, mille suured aidauksed olid kindlalt kinni. Scott helistas ning ilmselt ajas kellegi kella 10 paiku voodist välja, aga sai teada, et galerii avatakse täna alles kell üks. Guugeldasin veel ning sain teada, et Bremeni linna moosekandid on paigutatud sama kiriku teise seina äärde. Vaatasime üle ning läksime hotelli, et asjad pakkida, Lidlist läbi minna ning Sigulda poole sõitma hakata.

Olin eelnevalt kaardilt vaadanud, et Riias on terve rida Lidleid, millest mitu jääb ka meil koduteele. Plaanisin ohtralt toiduvarusid täiendada. Esimese planeeritud Lidli asemel oli ehitusplats. Sõitsime edasi. Ka järgmise asemel saime ehitusplatsi vaadata. Guugeldasin taas. Selgus, et parajasti on umbes kümne Lidli ehitustööd käimas ning veel 2020 on plaanis nad ka avada. Hetkel võime aga Rimis shopata. Sõitsime Siguldasse. Kahe euro eest saime varemetes käia ning raagus vaateid nautida. Köisraudtee ei töötanud.

Otsustasime, et elame äärel ning oleme söögi osas paindlikud. Siguldasse tagasi sõitma ei hakka ning vaatame, mis tee äärde jääb. Tundus, et tee äärde jääb vaid üks Circle K ning üks kebabiputka. Guugeldasin. Selgus, et kui oleme tühja kõhtu valmis ca 10km kauem kannatama, siis Ainažis saame einestada ühes riigi nooblimas, väljaspool Riiat asuvas restoranis. Parkisime auto ning astusime restorani, kus peale meie oli veel kaks laudkonda külastajaid. Neist eestlaste kuuene kamp just lahkumas. Ettekandja üritas meile edutult pakkuda baari pimedaimas nurgas asuvat kahest lauda ning ei tundunud üldse rahul olevat kui me küsisime, kas me võime akna alla neljasesse lauda istuda. Tellisime juustu ja prosciuttoga ahjusaiad, krevetid mangosalsaga, tomatisupi (mulle) ning guljašisupi (Scottile). Täiesti planeerimatult saime kabanosside asemel täiesti suurepärase lõuna.

pühapäev, 23. veebruar 2020

Live the Rhythm of Riga. Kuidas me Mustpeade maja otsisime.
















Hommikut alustasime hommikusöögiga. Ootused olid kõrged, aga selgus, et peale kaerahelbepudru minu maitsele suurt midagi ei olnud. Selle eest oli puder väga hea :D

Kuna eile Buržujasse saada ei õnnestunud, hakkasin täna kohe hommikul sinna helistama, et õhtuks kindlalt laud saada. Keegi ei vastanud. Ei vastanud ka hiljem ega veel hiljem. Vaatasin siis nende Facebooki lehele ja selgus, et pühapäeva kasutavad nad sihtotstarbeliselt selleks, mille jaoks Vanajumal selle lõi. Süüa ei pakuta.

Vaatamisväärsuste osas oli meil plaan tehtud - kõige hingematvamad ja unustamatumad vaated avanevad Skyline restost (vaatasime eile läbi vihmase klaasi tuledes linna ja murdsime ennast läbi kuiva biskviidi), Püha Peetri kiriku tornist, Teaduste Akadeemia 15. korruselt ning raamatukogu katuselt. Raamatukogu oli neist kõige haledama vaatega ning lisaks asus ka kõige kaugemal, seega jäi meie marsruudilt välja. Lisaks oli plaanis jalutada vanalinnas, vaadata Kolme Venda ja Mustpeade maja ning käia teisel pool trammiteed asuval keskturul. Alustasime kirikutorniga, sest see oli meil mugavalt otse hotelli kõrval. Vaateid oli rohkem kui üheksa euro eest. Tuult samuti. Fotokaid hoidsime igaks juhuks kahe käega kinni.

Talviste, hooajaväliste reiside pluss on teiste turistide puudumine. Miinuseks võib küll jahedamapoolset temperatuuri pidada, aga parem jalutada tühjadel ja jahedatel tänavatel kui pressida ennast kuumaga teiste turistide higiste kehade vahelt läbi ja vaadata hiljem oma puhkusepilte, mille allääri ehivad kaasreisijate pead. Igal juhul saime tunni-paariga kõik vanalinna tänavad läbi jalutatud, bastionilgi käidud ning mina omale uued ilusad helesinised klaasist kõrvarõngad abikaasa käest saanud ja võtsime suuna Teaduste Akadeemiale, et ka sealt vaadet nautida. Vahepeal oli nimelt natuke päikest välja tulnud ning tundus, et nüüd võib Riia linn veel kaunim paista. Paistiski. Suitsusest rendiautost läbiimbunud riided said ka korralikult ära tuulutatud. Vahepeal tuli küll rõduservast kinni hoida, aga muus osas möödus see reis turvaliselt.

Turg oli kohe akadeemia ees ning järgmise tunnikese veetsime hiigelgranaatõunu vaadates, piruka- ja saialettide ääres ning tänavatoidu paviljonis. Kuna meil oli endiselt gurmeedinner ja ülesöömine plaanis, siis kompromissi korras sõime turul otse pizzaleti kõrval (mida Scott korduvalt igatseva pilguga jälgis ja vaheldumisi mulle ilmselgelt etteheitvaid pilke heites) põdralihaga pelmeene.

Tagasi hotelli suunas liikudes meenus mulle, et me polnud oma hommikuse vaatamisväärsuste ringi ajal Mustpeade maja näinud. Panin selle kaardile, selgus, et taas on tegemist otse hotelli kõrval oleva hoonekompleksiga ning kui kaart väitis mulle, et "Siin sa oled, astu sisse!", siis mina nägin ainult mingi modernse hoone tagakülge ning Rimi Expressi. Ei mingit barokki ega renessanssi. Läksime hotelli, panime õhtuks mereannirestorani laua ning keerasin magama.

Jõudsime Zivju Letesse nagu plaanis poole kaheksaks kohale, istusime lauda ja tellisime laua looka. Võtsime kaheksajala carpacciot, lõhe-tuunikala-langustiini tartari avokaadoga ning fish and chipsi. Lisaks toodi maja poolt imepehmet baguette'i tuunikalamäärdega. Tartar oli serveeritud toore vutimuna, kapparite, sibula ja murulauguga. Maitses täiesti suurepäraselt. Nagu ka kala, mis oli erakordselt mahlane ning imeõhukeses paneeringus ja krõbedad friikartulid. Kaheksajala carpaccio oli ainus, mis oli lihtsalt keskpärane. Tundus, et natuke mahuks veel ning tellisime ka taldrikutäie grillitud Atlandi tiigerkrevette, mis osutusid kõige paremateks ja õrnemateks krevettideks, mis me viimasel ajal söönud oleme. Magustoiduks otsustasime kahepeale ühe cannoli võtta, sest ma olin kindel, et ükskõik kui hea see ka poleks, siis Rebecca ja Mike'i omadeni ikka ei ulatu. Mul oli õigus, vaatamata sellele, et ka cannoli oli imehea.