laupäev, 15. august 2020

Baltikum ja valged liivad. Mida sulle Jurmalas serveeritakse kui sa pizzat tellid








Laupäevaks olime ennast Tartusse lõunale kutsunud ning sõime vanemate pakutud kalast, tomatitest, ahjujuustusaiadest, praekartulist ja aedubadest ennast servini täis.

Kella nelja ringis saime Tartust liikvele ning umbes kaheksa paiku jõudsime Jurmalasse. Esialgu tundus, et jõuame asjad tuppa viia ning randa kihutada Baltikumi parimaid päikeseloojanguid nautima, aga sellele plaanile üritas kaikaid kodaratesse loopida meie hotelli perenaine. Samal ajal kui ma meid sisse registreerisin, kasutas Scott juba tualetti ning naisterahvas, kes tahtis meile äärmiselt entusiastlikult Jurmalat tutvustada, keeldus seda tegemast ainult mulle: Ootame, kuni abikaasa ka siin on. Lõi siis kaardi letti ning hakkas näitama, kuidas Jurmala ilusti mere ja jõe vahel paikneb ning kuhu me täpsemalt sammud peaksime seadma. Lõpuks saime siiski toavõtme kätte, daam soovis tingimata meid veel ise tuppa juhatada, et me vastuvõtust kolme meetri kaugusel oleva ukse ikka üles leiaks.

Randa jõudsime täpselt 15 minutit enne seda kui päike horisondi taha kadus, jalutasime, tegime pilte ning läksime siis peabulevaardile, et enne magamaminekut veel kerge snäkk haarata. Valituks osutus Kohvik 53. Tellisin grillkana ja porgandimahla ning Scott, optimistina võttis oma salatile lisaks pizza. Minu grillkanal ning soojal porgandimahlal polnud viga, Scotti lehtsalat tundus ka ok. Pizza asemel sai ta suurema saia, mille keskel hunnik singitükke ning kaetud rohke juustuga. Me rohkem sinna lokaali minna ei plaaninud.

neljapäev, 30. juuli 2020

Go Blue. Kuidas ma peaaegu hotelli ukse taha jäin.








Nõukogude naise abikaasa juba hätta ei jää. Detsembris läks meil pesumasin katki ning ei olnud mõistlik seda ei parandada ega uut soetada. Ilmselgelt ei kaalunud me hetkel ka selvepesulate võimalust, kus koos ülejäänud klientidega maskiballi teha. Kuna antud majapidamises polnud kunagi varem pesukaussi vaja läinud, siis sellist asja polnud kohe ka kuskilt võtta. Küll aga hakkas tekkima pesemist vajavaid riideid. Peedist pesumasin või kuidas see oligi, aga hetk hiljem oli abikaasa vooderdanud suure pesukorvi prügikotiga ning presenteeris mulle McGyveri-väärilist pesukaussi. Kuivati õnneks töötas, seega piisas väljaväänatud pesu sinnapistmisest.

Hea lugeja, kas sa teadsid, et on olemas selline asi nagu friteeritud hapukurk? Kui Scott omale "Hapukurgichipsid" tellimusse lisas, siis ma kujutasin ette tüüpilist friika- või chipsilaadungit, mis seekord siis hapukurgiga kaunistatud. Selgus, et siin riigis saab õlist kõik läbi lasta, sealhulgas hapukurgiviilud. Tõestuseks vaata ülevalt pilti.

Toiduteemal jätkates - sattusin ükspäev peekoni-kaneelirulli retsepti peale ning kuna meil oli nii jahu kui kaneeli, mis tulnuks ära tarbida, siis tellisime veel peekonit ning pean kinnitama, et koos vahtrasiirupiglasuuriga on tegemist täiesti suurepärase küpsetisega. Kuna me praegustes oludes suuremaid vastuvõtte ei korraldanud, vaid Rebecca käis korra külas, siis sai neid kaneelirulle meil siiski natuke liiga palju. Aga kuna Ruandas lapsed nälgivad, siis kõvaks läinud kahe rulli äraviskamise asemel lõikasin need viiludeks, leotasin muna-vahukoore-baileyse segus ning praadisin eriti vägevateks rüütliteks. Zero-waste at its best!

Konteinerisse laaditi ka kogu meie supermugav terrassimööbel, aga et viimased 4 päeva ei peaks tühja terrassi vaatama, siis iga hommik vedasime sinna mulle ainsa allesjäänud tugitooli (Scott kasutas meie kokkupandavat matkatooli) ning laudadeks kasutasime tühje pappkaste. McGyveri kodumaa ikkagi!

Kuigi ma poole kohaga kogun Starbucksi kruuse, siis Detroidi oma polnud mul siiani. See tundus alati natuke liiga tumedates toonides, aga nüüd otsustasin, et seekord tuleb ta minuga koju kaasa. Teadupärast müüb Starbucks oma kruuse vaid neis linnades ja riikides, mille kiri nimetatud kruusi peal on. Teades, et Detroidi lennujaamas on Starbucks täiesti esindatud, ei hakanud me eelnevalt kruusi nimel teekonda Detroiti ette võtma. Well... Lennujaamas oli Starbucksi kohvik teadmata ajaks suletud.

Avastasin oma rõõmuks, et vaatamata sellele, et lennujaamas on vaid kolm söögikohta avatud, saab lisaks burxidele ja hot dogidele ka salatit. Või noh, USA ettekujutust salatist (hunnik rohelisi lehti, kaks viilu kana, paar oliivi, mõni kurgiviil ja tops kastet). Võtsin siis karbitäie tervist ja vitamiine ning ühe väikese toorjuustukoogilõigu ning sain selle eest maksta 18 dollarit. Samal ajal oleks ma sama raha eest saanud näiteks kuus portsu kananagitsaid. Või 7 hot dogi... Pole siis ime, et suurelt välja pandud vaid kiirtoiduhinnad ning salati hind selgub alles kassas.

Olime omale viimaseks ööks broneerinud hotelli. Astusime läbi 30-kraadise ilma hotelliuksest sisse ning esimese asjana mõõdeti meie kehatemperatuuri. Otsaeest. Scottiga oli kõik korras, mulle öeldi number 101,1F (kui ka teie, nagu minagi, ei tea unepealt Celsiuse ja Fahrenheiti suhteid, siis see number teeb 38,4 kraadi Celsiuse järgi) ning teatati, et kui see minuti jooksul ei lange, siis tühistavad nad toabronni ära ja me vaadaku ise, kus magada saame. Kuna ma tean täpselt, kuidas ma ennast tunnen üle 38-kraadise palavikuga, siis olin veendunud, et tegemist on õuekuumusest tuleneva temperatuuriga ning juba pool minutit hiljem näitas nende kraadiklaas alla 100 ja saime tuppa minna. Ma olin küll kindel, et sellise palavaga otsaeest temperatuuri mõõtmine on selline idiootsus, et mu vererõhk lööb selle veel kõrgemaks, aga ilmselt siiski mitte. Tuba oli iseenesest mugav, aga vannituba ja tualett nii kõrgtehnoloogiline, et ilmselt jäid meil ainuüksi vetsupoti pooled funktsioonid testimata. Igal juhul ei kujuta ma omale ette, et veel kunagi soojendamata prill-lauda peaksin kasutama. Dushi all käies sai peegli puutetundliku paneeli abil telefonist muusika laekõlaritesse saata ning Nancy Sinatra saatel pead pesta.

esmaspäev, 27. juuli 2020

Go Blue. Kuidas me esmaabis käisime. Ja apteegis.

Hea lugeja, minu esimene kogemus meditsiinisüsteemiga riigis, mis on üles ehitatud meditsiinile, juristidele ja maksunõustajatele, väärib eraldi sissekannet.

Scottil hakkas lõunast kõht valutama ja kui algul süüdistas eelmiseõhtust pizzat ja hommikust McDonaldsi burgerit, siis paari tunni pärast oli selge, et need kaks sellist valu ei tekita. Kõikvõimalikud ravimid olid kas otsas või Eestisse saadetud, seega olid valikus kummel, piparmünt ja Viru Valge. Alustasin kummeliteest ning jätkasin kange piparmünditeega. Suurt abi ei kummastki. Kella kuueks oli valu nii tugev, et läksime lähimasse esmaabikliinikusse.

Esimeses ruumis mõõtis pidevalt oma maskinäppiv tütarlaps palavikku ja uuris kaalu ning trenni kohta. Sealt saadeti järgmisse  tuppa ootama. Hetke pärast tuli sisse rastapatsidega Patrick, kes sõitis oma taburetiga Scottile jalgevahele ning küsis täpsemalt selle kõhuvalu osas. Scott pakkus välja, et tal on divertikuliit, mis tal on varemgi olnud ning küsis valuvaigistit. Kuna patsiendil ei olnud ravikindlustust, siis sai ta valida, kas soovib tilka (kallim ja kiirem) või süsti (odavam, aga aeglasem). Enne anibiootikumide väljakirjutamist uuriti veel, et kas patsient ka mingeid teste soovib, näiteks vere- või uriiniproovi. Patsient väga ei soovinud, aga neerukivide välistamiseks uriiniproov siiski võeti. Süsti käis tegemas naisterahvas, kes oli oma juuksed ilusti hidžaabi alla peitnud, aga maski ilmselt koju jätnud.

Süst hakkas vaikselt mõjuma, vahepeal käidi täpsustamas, millist ravi patsient sooviks. Arvestades, et vähem kui 48h pärast peame lennukisse saama ning enne seda on veel üht-teist teha, siis soovis patsient antibiootikume ning mingit tugevamat valuvaigistit, näiteks vicodini. Selgus, et rastadude vicodini välja kirjutada ei saa, liiga tugev narkootikum, aga peale lühikest vestlust kliiniku omanikuga oli viimane nõus kahe päeva doosi norcot välja kirjutama. Valuvaigisti retsepti saime paberi peal, lisaks saadeti otse apteeki kaks antibiootikumide retsepti. Töö kiire ja korralik - astu sisse, ütle, mis diagnoosi omale panid, maksa arve ning kõnni välja peotäie retseptidega.

Maksime arve ning sõitsime apteeki. Scott jäi autosse ootama kuni ma sisse lippan ja rohud ära toon. Mõeldud-tegemata. Retseptuuris oli kolm letti:
Consultation (konsultatsioon) - tühi
Drop Off (mahapanek) - tühi
Pick Up (kättesaamine) - üks apteeker ja üks klient

Kuna mul oli vaja ainult kätte saada rohud, siis seisin sinna sappa, kus oli kirjas kättesaamine. Selgus, et polnud hea plaan. Peale 10-minutilist ootamist sain letti, ainult selleks, et saada teada, et ma ei saa enne mingeid rohtusid kätte kui pole retsepti Drop Off letis ära andnud, et nad saaksid mu tabletipurgid ette valmistada. Kõndisin siis viidatud letti ning jäin ootama. Ca 5 minuti pärast tuli noormees, võttis esmalt norco paberi ning peale natukest klõbistamist teatas, et temal pole volitusi sellise rohuga tegelemiseks. Vanemproviisor tulevat kohe. Ja juba kümnekonna minuti pärast oligi kohe käes ning järgmisel apteekril retsept peos. Klõbistas arvutis, tegi kõnesid ning teatas siis, et nad ei saa seda rohtu väljastada. Kuna tegemist on liiga tugeva valuvaigistiga, siis on põhjendamatu, et tavaline kliinik selle retsepti üldse väljastas. Igal juhul keeldus ta sellega tegelemast. Antibiootikumidega minevat ca 15 minutit, ta lubas hõigata kui need kätte saan.

Kuna ma ei osanud seal apteegis veerand tundi midagi teha, siis läksin autosse ning andsin Scottile ülevaate toimuvast. Scott helistas omakorda veel nii apteeki kui kliinikusse, aga parim, mis ta saavutas, oli uus retsept lahjemale valuvaigistile.

Läksin uuesti sisse ning juba 45 minutit peale esmakordset sisenemist apteeki, olid mul kahed ravimid käes!

reede, 24. juuli 2020

Go Blue. Olukord Läänerindel

Juuli keskel tekkis meil vajadus taas USAsse lennata. Kuna mõlemad pooled on teise jaoks piirid kinni pannud, siis pakkisime omale kaasa kõikvõimalikud dokumendid, et tõestada riiki pääsemise õigust. Esimest, abielutunnistust läks vaja juba Amsterdamis, kus kulus umbes veerand tundi, et kõik vajalikud toimingud saaks tehtud ja load kontrollitud. Detroidis oli seekord vaid üks järjekord, USA kodanikud jagasid saba kõikvõimalike, kuid siiski väga väheste immigrantidega. Kui letti saime, siis noormees uuris, et kas me oleme juba paberid sisse andnud, viidates, et ilmselgelt soovib see ida-eurooplane Ameerikasse parema elu peale kolida. Tempel passis, tuli liikuda kraadimisele. Selgus, et meil kummalgi polnud palavikku  ning medpunktist saime kiirelt liikuma. Sealt pääsedes tuli siiski veel kiire põige teha passikontrolli, kus enne lõplikku riikilubamist kontrolliti veelkord kraadimise tulemus üle.

Kojujõudes selgus, et maakler on meie külmkapis ja sügavkülmas nii puhta reha teinud, et isegi hiirt polnud enam alles ning mul oli Eestist kaasavõetud porgandite, õunte ja juustu üle ainult hea meel.

Mul oli ju ambitsioonikas plaan peale kojujõudmist ja tunde lennukis tagumiku laiaksistumist panna tossud jalga ja teha kiirem jooksuring. Selle asemel kloppisin padja kohevaks ja keerasin kell 21 magama. Mingi hetk läbi une kuulsin veel, et Scott käis ütlemas, et läheb toob poest süüa.

Vaatamata sellele, mis toimub ülejäänud riigis, paistab olukord meie linnas suhteliselt kontrolli all olevat. Nakatumisi on märksa vähem kui riigis keskmiselt, kõik kannavad igal pool maske ning kus võimalik, hoitakse ka distantsi. Läksin kolmapäeval jooksma ning metsa vahel ühel kitsamal rajal nägin, et ema käru ja kõhukotiga jalutab vastu. Plaanisin tõmmata nii rajaserva kui võimalik, kui nägin, et ema on pannud juba tagurpidikäigu sisse ning kütab selg ees minust eemale. Hetke pärast oli tal võimalik natuke metsa vahele sisse keerata ning seal ta ootas, kuni ma mööda lippan. Arvestades meie maja taga oleva metsa suurust, siis enamasti teen seal 2-3 ringi peale ning vaevalt 12 minutit hiljem nägin taas juba tuttavat kolmikut. Andsin märku, kuhu suunas liikuda plaanin ning nemad valisid teise raja. Suhteliselt sama lugu oli ka kõikide teistega, kes metsas kas jooksmas või jalutamas olid. Kellel mugavam, see keeras kas otsa ringi või tõmbas mõne laiema koha peal kõrvale.

Kesklinnas oli paar peatänavat autoliiklusele suletud ning võimaldatud restoranidel terrasside ala sõiduteele laiendada, et külastajad saaksid distantsi hoida. Restoranides sees kehtis kõikidele maskikohustus, maski tohtis vaid lauas ära võtta. Nina puuderdama minnes tuli mask ette panna.

Suurema osa vabast ajast oleme veetnud rõdul, joonud veini ning vaadanud oravaid, skunke, jaanimardikaid ning pesukarusid. Asju sorteerinud, lahti ja kokku pakkinud. Scotti ema ja tädi ning Rebeccat külastanud ning paaril kiiremal poeringil käinud. Poe ukse peal tervitavad siin maskides töötajad, kes pakkuvad desovahendit ning poepõrandad on kaetud ühesuunaliste kleepsudega. Samas selgus, et mitte kõik ei vaata maha ning minu abikaasa nägi nimetatud kleepse alles pärast seda kui ta oli juba 10 minutit poes veetnud ning ma ta tähelepanu neile juhtisin. Trader Joe's olid ukse taga kriidiga ringid joonistatud igale ootajale, uus külastaja sai siis sisse kui keegi oli välja tulnud ning kõik kärusangad desotati enne uuele sisenejale andmist üle.

laupäev, 27. juuni 2020

Isolatsioonigurmee. Vol. 4


Siinkohal viimane ülevaade kodusest isolatsioonigurmeest, sest praeguseks saab jälle väljas söömas käia ning kodune kokkamine on märkimisväärselt vähenenud. Ülevalt vasakult:

1.  Eriti hea porgandikook toorjuustuglasuuriga
2. Brunch: riivitud praekartulid, värske spinat, praetud peekon ja pošeeritud muna
3. Scotti kuulus šokolaadi ja kreeka pähkli küpsis
4. Kodune Dairy Queen: kondenspiimajäätis Daimitükkidega
5. Minu esimene õnnestunud pirukas: krõbe rabarbripirukas martsipanikattega
6. Brunch isetehtud croissantidega
7. Veise sisefilee köögiviljadega
8. Hapukoore-rabarbrikook
9. Kohupiima-marjakook soolakaramelliga

neljapäev, 25. juuni 2020

Haapsalu. Valged ööd.










Kuna ma pidasin heaks mõtteks, et Scott, kes oli juba niigi häiritud sellest, et hommikuti kell pool neli juba valgeks läheb, saaks jaanipäevast ning sellest, kuidas päikeseloojang läheb sujuvalt üle päikesetõusuks täieliku elamuse, siis valisime välja mereäärse hotelli Haapsalus ning sõitsime esmaspäeva pealelõunaks sinna. Viisime oma asjad läbi 80-kraadise temperatuuriga õhuvaba koridori tuppa ning eelmisest aastast veel Hapsal Dietrichi koogimaitse meeles, kihutasime sinna. Laud oli ettenägelikult kinni pandud.

Saime viimase pardicannelloni, sõime pelmeene, kartuli-lõhesalatit ning tartari. Väga ettenägelikult olime kohe lauda istudes palunud omale lõigu mustika-šokolaadikooki kõrvale panna, vastasel korral oleksime terve õhtusöögiaja närviliselt koogiletti silmas pidanud, sest nimetatud mustikakook kadus sealt nagu esimene lumi. Lisaks mustikakoogile valisime veel kirsi-šokolaadikoogi ning peale õhtusööki jalutasime võimalikult pika ringiga tagasi.

Hotell ning rõdu oli meil vaatega merele ning päikesetõusule. Esmaspäevaõhtust loojangut läksime seega oma poolsaare vastaskaldale vaatama. Jagasime rannariba umbes miljoni sääse ning kärbsega ja kõndisime tuppa tagasi.

Hotelli pakutav hommikusöök oli täiesti vanakooli buffee, kus kõik külastajad said vabalt toidu peale köhida nii nagu kopsumahtu oli, seega otsustasime taas Hapsal Dietrichisse minna. Hommikusöögimenüü polnud neil just teab, mis pikk, koosnedes vaid kolmest valikust (pluss smuutid), aga leidsime omale sobivad variandid ning tellisime lõhe-avokaadovõileivad (mina) ning kartulid peekoni ja munaga (Scott). Scott, kes sööb muna ainult koogi sees või siis segatuna (munahüüve ja omlett), palus oma muna segatult. Selgus, et hommikusöögikokad suudavad teha vaid praemune. Sest neil on kolmele laudkonnale kokkamisega nii kiire, et munad jõutakse küll pannile lüüa, aga labidaga segamini enam mitte. Scott võttis siis ka lõhevõikud. Ja otse vispli alt tulnud mustika-šokolaaditordi lõigu.

Jalutasime päeval taas linnas ringi, käisime rannas, tegime pealelõunase uinaku ning läksime õhtusöögikohta otsima. Selgus, et jaanipäeval pole see mitte lihtne ülesanne ning sõime lõpuks ühel tänavaäärsel terrassil. Kana ja veisefilee olid head, limonaadid olid värviliste lilleõitega kaunistatud. Kuna parem osa magustoidumenüüst oli neil välja müüdud, kõndisime Kuursaali, et seal midagi magusat võtta. Mina tellisin tuuletasku ja kohvi, Scott jäätise maasikamoosiga. Minu kook ja kohv ammu kohal ning praktiliselt ära söödud, kui lõpuks jõudis Scotti ette kauss sulanud jäätise ja moosilusikatäiega. Ja minu eelnev mälestus Haapsalu Kuursaalist oli see, kui me ükskord 10 minutit enne sulgemist sisse astusime, ise täiesti näljased ja neil köök ammu kinni ning nad ikkagi leidsid võimaluse meile suure taldrikutäie sinke, juustu ja tomateid kokku panna ning serveerida. Nad ei tahtnud selle eest isegi raha tookord mitte. Meil õnnestus siiski midagi jätta. Ilmselgelt on ajad muutunud.

Jaaaniööl oli plaan terve öö üleval istuda, et otse oma rõdult õhtuvalguse üleminekut hommikuvalguseks vaadata. Scott oli eriti veendunud, et tahab päikesetõusu näha. Kella 12 paiku öösel Scott haigutas ja teatas, et tuleb kell pool kaks uuesti vaatama, mis seis selle päikesega on. Seda me ka tegime. Kell pool kaks ja pool kolm ja pool neli. Peale seda magasime hommikuni.

Kuna Hapsal Dietrichi kokad magasid peale eilehommikust väsitavat munapraadimist ning butiik avati alles lõunast, siis läksime hommikust sööma Müüriääre kohvikusse. Kuna paistis, et seal on kiirema randmeringiga kokad tööl, siis sai Scott omletti ning mina kaerahelbeputru.

esmaspäev, 15. juuni 2020

Kuidas me Operas käisime. Jaa miks me sinna enam ei lähe.

Märtsis, vahetult enne kui kriis peale tuli ja kõik uksed sulges, jõudsime ühel kinoõhtul vastavatud Opera restoranis käia. See on see uus paviljon Tammsaare pargis. Sõime tartari ja hummust, mingit seenepirukat ja creme brüleed. Superhea oli.

Minu sünnipäeval läksime sinna uuesti. Menüü oli täiesti nullist kõik uus. Sõime krevetitempurat, aaasiapärast salatit, lõhekaussi, shnitslit ning limoncellokooki. Kõik oli jälle nii hea, et Scott oli valmis järgmine päev uuesti seal sööma. 

Ühtlasi oli neil ukse juures silt, mis teavitas, et 2+2 reegel kehtib ning palutakse lauda juhatamist oodata. Selgus, et mõlemad reeglid on nõrkadele. Aga dressides, nokamütsi ning Versace’i roosa ridiküliga tütarlaps koos oma kaaslasega polnud kindlasti nõrgad ning istusid täiesti tühjas saalis meie kõrvallauda.




Ja siis juuni keskel läksime uuesti, seekord kuuekesi. Ja jälle täiesti uus menüü… Kuna meie seltskonnas oli üks, kes sai ainult köögivilja süüa, siis seda ta küsiski. Ettekandja käis köögis, tuli tagasi ning teatas, et koka sõnul on kõik köögiviljad juba mingi teise toidu juurde ette nähtud. Oh, well. Leidsime siis menüüst tomatisalati kohaliku väiketootja juustu ning pestoga. Palusime sealt juustu ja pesto ära jätta ning ainult tomateid serveerida. Lauda jõudis taldrik kolme tomativiilu ning kolme kirsstomatiga. Oliiviõli oli ka. Arve tasumise ajal selgus, et meile serveeriti vabariigi kõige kallemaid tomateid - nimetatud kolme viilu ja kolme kirsstomati hinnaks oli 9 eurot. Palusime siis juba ka salati juurde kuulunud juustu ja pesto meile kaasa pakkida. Selle peale jõudis meieni kreeka pähkli suurune pehme juustu pall ning supilusikatäis pestot. Kuna ka muud toidud olid seekord suhteliselt keskpärased, siis edaspidi käime mujal söömas.

pühapäev, 31. mai 2020

Pärnu. Sünnipäev



Üle mitme aasta olime Scottiga mu sünnipäeval samas riigis ning, et täiesti reisimata ei jääks, siis panime omale Pärnu randa hotelli kinni.

Reede õhtuks jõudsime kohale, surusime ennast välisukse ees suitsetavate külalistajate vahelt sisse ning saime suhteliselt kontaktivabalt oma võtme kätte. Eeltöö korralikult tehtud, jalutasime vanalinna uuemasse lokaali ning nagu tavaliselt, tellisime laua looka. Muuhulgas jõudis lauale snäkivaagen kahele, mida katsid erinevad juustud, tartar, pasteet, kalad, prosciutto jne. Olles selle taldrikutäiega peaaegu ühele poole saanud, otsustasin proovida ka kitsejuustu. Panin tüki suhu ning enne kui oma veast aru sain, jõudsin seda juba ka hammustada. Kui suhu panin kitsejuustu, siis välja sülitasin igal juhul selge pekitüki. Jalutasime veel rannas ja vaatasime päikeseloojangut.

Peale hommikujooksu võin kinnitada, et Pärnu rand on suhteliselt sama pikk kui Klong Nin Tais, Koh Lantal. Noh, kui see lojaalset lugejat huvitama peaks.

Hommikusöök oli natuke rohkem buffee kui Pühajärvel - külm laud oli eraldi pakendatult välja pandud - juustu- ja vorstitaldrikud olid kilega kaetud, moos, kala jmt eraldi kaanega purkides. Kohvi ja proseccot valas ettekandja ning sooje sööke toodi köögist. Väga mõnus. 

Kuna Scotti eelmine kohtumine Pärnuga oli veebruarikuise tormi ajal, kus pressisime ennast vastu majaseinu, et natuke tuule ja vihma eest hoida, siis nüüd tegime uue ringi ja vaatasime kõike, mida vaadata oli. Kahe tunni jooksul jõudsime neid kõiki  umbes kolm korda näha. Õnneks oli siis käes aeg toas väike uinak teha ning õhtusöögile sättida.

Selgus, et koroonajärgne Pärnu on populaarne koht ning paaritunnise ettehelistamisega meil Akordi lauda saada ei õnnestunud. Aga kes maksab, telliba ka muusika, ning läksime hoopis Nooti. Sõime kammkarpe ja krevette ja rosbiifi, creme brüleed ning sõrnikuid. Päikeseloojangut vaatasime vaarikamargaritaga Tervisepaaradiisi baari terrassilt.

Pühapäevahommikune rannajooks ning ennelõunased sõõrikud ning sõitsime Tallinna tagasi.