laupäev, 20. detsember 2014

On the Road again

Vaatasin sadamas laeva ja siis vaatasin sinna pealesaamist ootavat rahvamassi ning hetkeks oli mul isegi hea meel, et ma peale piletiostu oma nime ja rahvuse sinna kaustikusse kirja panin, mis leti kõrval oli. Laev otseloomulikult väljus ca pool tundi hiljem ja otseloomulikult oli servini rahvast täis.

Kujutasin ette, et Danaos lähen suure tee äärde, ootan kuni mõni Maya Bayst tulev Cerese konditsioneeritud buss Cebu suunas sõidab, astun sinna peale ja olen 1,5 tunni pärast tagasi saare pealinnas. Küsisin liikluse reguleerijalt igaks juhuks üle, et kus kõige mõistlikum oodata oleks. Selgus, et kõige mõistlikum oleks minna hoopis bussijaama. Tricycle'iga. Vaatasin seda Danaod, mis oli väiksemat sorti külake ja uurisin, et kuidas sinna bussijaama jalgsi saaks. Reguleerija pakkus ikka tricycle'it. Küsisin siis, et kaugel see bussijaam on, selgus, et ca 3 minutit. Mh, mul oleks see kolm minutit kulunud juba seljakoti seljast võtmiseks ja tricyclisse tõstmiseks. Kõndisin siis näidatud suunas ja kui mingi hetk seesama reguleerija autoga mööda sõitis, siis ta tuli autost välja ja viis mind kättpidi kohale :) Ajakulu: ca 5 minutit.

Bussijaamas ei olnud ühtegi Cerese bussi, mis ilmselgelt Danao bussijaama üldse sisse ei keeragi. Selle eest oli seal jeepney'sid. Cebu osas viidati ühele, mis mulle tundus suhteliselt täis olevat, aga mahtusin veel sisse. Selgus, et peale mind mahtus sinna bussijaamas veel nii kümmekond inimest sisse. Silma järgi oleks seal mõistlikult olnud ruumi 15-16-le reisijale. Kokku mahtus sinna 29 last ja täiskasvanut + ca 5 sülelast. Transpordivahendi pluss oli eelkõige see, et maha ei pidanud minema Põhja bussiterminalis, vaid sai suhteliselt kesklinna. Mu hotelli oli sealt ca 10 minutit kõndimist. Bussiterminalist oleks ligi tund olnud.

Kuna peale nädalat 100% filipiini köögi peal elamist oli mul sellest suhteliselt villand, läksime pizzat sööma.

reede, 19. detsember 2014

Hotel California

Ma ei suuda ühtegi Aasiareisi meenutada, kus ma seda lugu kuulnud poleks.

Kuna hommikul sadas, siis esiteks ei saanud ma enne poolt 12 voodist välja (no tegelikult lõppes sadu varem, aga ma olin laisk) ja teiseks ei saanud pesu lasta pesta, sest riided poleks ära kuivanud. See teine häiris mind oluliselt rohkem.

Aga kui ma siis lõpuks välja sain, nägin, et resorti ees on täna turupäev. Selgus, et ka siin pakutakse põhiliselt konserve, lisaks palju erinevaid komme. Natuke köögivilja, roosat plastmassi ja potte-panne. Võimalik ka, et kõik puuviljad olid juba selleks ajaks ära ostetud :)

neljapäev, 18. detsember 2014

Milky latte

Hommikuks mangod ja banaanid, lõunaks kookospähkel. Lisaks kuum ilm ja järjekordselt kohvita. Kell kolm oleks peaaegu randa magama jäänud. Läksin siis ja tellisin oma rannarestoranis kohvi. Kuna ma küsimusele, et mis maitselist, midagi vastata ei osanud, siis tütarlaps pakkus ise Milky Latte välja. Nüüd ma siis tean, kuidas üks Milky Latte maitseb :)

Väga armas tüdruk oli muide, 14-aastane. Ja kuidagi nii tore, et kui ma talle ütlesin, kui pretty ta on, siis ta tänas ja ütles, et mina olen ka :) Ja isegi mingi 5-aastased lapsed eile tee ääres hõikasid sedasama (Carlo tõlkis).

Üleüldse on siin eriti armsad ja ilusad lapsed - nii beebid kui ka juba sellised 3-4sed. Ja siis saavad nad mingi hetk 15 ja suurem osa kaalub neist vähemalt 80-90 kilo.

Šveitslane ütles, et tänasest "hakatakse laulma". Selgus, et hakatigi. Õhtul liikus grupp inimesi mööda tänavaid ringi ja laulis jõululaule.

kolmapäev, 17. detsember 2014

Turupäev


Carlo oli juba enne kümmet kohal ja vähem kui poole tunniga olime San Francisco turul. Tagasihoidlikult öeldes valik just jalust nõrgaks ei võtnud - lettidel laiutasid erinevad konservid, kondenspiimad, kolm ühes kohvipakid ja kiirnuudlid. Lisaks siin-seal kuivatatud kala ja toorest liha. Õnneks olid olemas ka mangod ja banaanid, mille pärast ma sinna tegelikult ka läksin. Ostsin paar kilo ja arvestasin, et saarelt lahkumiseni olen nüüd varustatud. Tagasiteel näitas Carlo mulle veel parimat kanepisuitsetamiskohta :)

teisipäev, 16. detsember 2014

50 shades of blue


Taeval on siin sadu erinevaid toone. Ma käin päevas kümneid kordi rannas ja mitte kordagi pole taevas veel värvid kordunud.

Alustasin projekti kookospähkel kohvilaadse joogi asemel. Tellisin hommikuks hispaania omleti ja kookospähkli. Eriti hea kookospähkel sattus, rohke viljalihaga. Lõunaks võtsin tavapärase mangoshake'i teises restos ning õhtuks kartulisalati :) Koostisained: kartul, juust, ananass, rosinad, majonees. Täitsa hea oli. Nad teevad siin ka muid häid asju, aga enamus ujub õlis. Näiteks eileõhtune täidetud baklažaan oli väga maitsev. Libedalt läks alla ka :D

Carlo lubas mind homme San Franciscosse viia. Mul on puuviljakriis ja seal olevat turg.

Kohalik šveitslane kutsus reede õhtul nende juurde restorani, nad olevat ainult reedeti ja laupäeviti avatud. Menüüd ma ükspäev juba vaatasin, tundus vaheldust pakkuv :)

esmaspäev, 15. detsember 2014

Külaelu


Kuna ma siin avalikus rannas tundun ainus turist olevat, siis tunneb mind praeguseks nii nime- kui nägupidi juba kogu küla.

Jalutasin naaberkülla, kus on saare teine ilus valge rand. 6km Mangodlongi ja 6km tagasi. Tee peal sai jäätist osta ja veel paljude-paljude inimestega tuttavaks :)

Igal kohalikul tundub olevat nutitelefon ja igas majapidamises üks kuni mitu telekat. Samas pole neis telekatega hüttides veevärkigi sees ja pesemine käib vanakooli kopsikumeetodil.

Söön valdavalt kahes "rannarestoranis" - ühes on tavapärasest suurem valik sööke, teises parem mangoshake :)

Kohvilaadsete jookide tarbimise lõpetan tänase seisuga ära.

Täiendavat harjutamist vajab minu poolt veel kahvli ja lusikaga söömine. Kui riisi jmtga saab veel hakkama, siis näiteks pannkooke ja muid lõikamist vajavaid asju on natuke ebamugav lusika või kahvliga hakkida. Aga üldiselt ma arvan, et ma olen suutnud ka põhjuse välja mõelda, mis siin nuge kunagi lauda ei tooda. Tavapärasest kehvem köök on tõenäoliselt tinginud selle, et kokad muretsevad oma elu ja tervise pärast ning ei riski klientidele nuge kätte anda.

pühapäev, 14. detsember 2014

Pop music as we know it, has officially been killed now

Eriti lugu "She bangs". Karaokearmastajad alustavad juba hommikuse riisiportsu ja praemuna kõrvale meelelahutusega. Lisaks karaokele teevad muusikat juba mainitud rastapoisid ja erinevatest kohtadest kostab ka jõululaule.

laupäev, 13. detsember 2014

There is no Internet here, maybe in San Francisco


Äratus kell 6:30, hommikukohv ja veerand pizzat. Takso bussijaama. Buss Danaosse. Tee peal tutvus Joachimiga, kes oli teel Malapascuasse ning lubas hiljem infot majutuse osas jagada. Tund aega väljasõiduga hilinev praam ning siis Camotese saar.

Kohapeal selgus, et Santiago Bay resortid maksavad rohkem kui ma üleüldse päevas kulutada olen plaaninud ning võtsin toa bambushütis. Tõenäoliselt oli selles hinna ja kvaliteedi suhe veel rohkem paigast ära kui resortides. Toas oli kaks aknaava, mõlema ees vineerluugid, millest ühed olid kinni naelutatud ja teisi ei saanud muul viisil lukustada kui haamri ja naeltega. Voodi, uks, telekas ja 6 Barbiet oli ka (kaks neist olid Frozen multika tegelased, muide). Lambipirn ja ventilaator. WC oli korrus allpool ning pesemiseks oli sealsamas ruumis veetünn ja kopsik. Otse terrassi all olid 4-5 rastatüüpi, kes lõunast varajaste hommikutundideni Tanduayd libistasid ning reggaet laulsid. Igas endast lugupidavas baaris ning kohalikus Activity Centeris oli karaoke. Väga valjusti. Väga valjusti. Väga varajaste hommikutundideni. Kui erinevad muusikud lõpuks kustusid, hakkas teine osa rahvast ärkama, pani raadio mängima ning hakkas pannkooke praadima.

reede, 12. detsember 2014

Sexy Girls and Red Lips

Vahetasin hotelli. Olen nüüd ümbritstetud ilusatest inimestest - kohe ümber nurga olevates majades on näiteks Sexy Girls ja Red Lips, aga ka Love City. Mingi sildi järgi tundus, et neil on paar tantsijat puudu.

Plaan oli homme ennelõunani magada, siis süüa ja turismiinfosse jalutada, et küsida, kuidas ma Cebu linna külje all asuvale saarele saan. Siis tulla tagasi, võtta kott ja minna sadamasse ning olla kohe kohal. Otsustasin siiski vanakoolimeetodil enne netti tshekkida ja selgus, et esiteks lähevad laevad sinna teisest linnast ja teiseks lähevad nad väga vara hommikul ja väga harva. Istusin siis kella üheni öösel hotellirestos (toas polnud wifit) ning tegin omale selgeks, kuidas ma kohale saan, ning mis kell üles tuleb tõusta. Ja kas üldse tasub magama minna.

neljapäev, 11. detsember 2014

On-Board Entertainment

Olin omale kella kuueks shuttle'i lennujaama tellinud. Shuttle pidi lennujaama sõitma 1,5 tundi. 40 minutit peale sisseistumist sai lennujaamas juba välja astuda.

Kuna olin ennast varustanud Cebu Pacificu äralennupiletiga Manilast HongKongi, siis check-ini tehes, kus seda näha küsiti (kuna see eelmine kord mul teemaks ei olnud, siis mul polnud ka meeles, kus seda näidata tuli) lõi adrenaliini ka korra üles :)

Lennujaamas jõin ühe parima cappuccino ever. Kompliment piimavahustajale.

BKK - MNL lennul tehti reisijatele mingi viktoriin, mille olemusest mina aru ei saanud ja jagati paar auhinda. MNL-Cebu lennul toimunust sain selle eest aru küll. Stjuuardessid ütlesid, et laulavad tuntud jõululaule ning kes arvab ära laulu nime, saab auhinna. Esimene stjuuardess hakkas laulma "Jingle bells, Jingle bells, Jingle all the way...". Käsi tõusis. Õige vastus "Jingle bell" tõi käetõstjale auhinna. Mikrofoni hakkas kõlama järgmine lugu "You better watch out, you better not cry..." Järjekordne käsi, "Santa Claus is coming to town" ning järjekordne auhind. Viimasena hakati laulma "Jingle bells, Jingle bells, Jingle bells rock..." Käsi tõusis ning vastuse "Jingle Bells Rock" eest anti välja kolmas ja viimane auhind. Sellega lõppes ka entertainment pardal.

Juba Manila lennujaamas oli selge, et toitumisharjumusi siin rahvas vahepeal muutnud pole ning esikohal on endiselt saiad ja liha. See arvamus sai veelkord kinnitust Cebusse jõudes.