pühapäev, 19. veebruar 2017

Mekongi juveel. Scrambled eggs.




Ilmselgelt pean ma oma oskust scrambled eggsi tellida, veel lihvima. Kuna mul oli hommikune lend, siis oli plaan hakata peale ärkamist lennujaama poole kõndima ning tee peal hommikust süüa. Vaatamata sellele, et eilne hommikusöögikoht pidi juba kell seitse näljaseid turiste kostitama, oli poole kaheksa ringis nii see kui ka kõik teised kohad kinni. Võtsin selle peale tuktuki ning sõitsin lennujaama. Otse väravate ees oli täiesti avatud toitlustusasutus, kus sai nii kohvi kui süüa. Tellisin magusa piimaga kohvi, näitasin neile köögis igaks juhuks õige purgi ka ette, sest ma polnud selle seitsmeaastase noormehe keeleoskuses väga veendunud. Menüüs olid veel praetud munad. Seletasin peakokale, et ma nii tahaks neid scrambled (kui kellelgi on mingi sobiv eestikeelne vaste scrambled eggs jaoks, siis ole mu külaline, sest munapuder ja munaroog ei ole päris need, mis taldrikul on enamasti) kujul. Näitasin käega õiged kloppimisliigutused ka ette. Aga ilmselgelt oleks pidanud köögis järelevalvet tegema, sest paari minuti pärast saabusid lauda kolm õlist nõretavat praemuna, sojakastmega üle valatud.

Terminalis olid kõikvõimalikud jahutussüsteemid ja puhurid sisse lülitatud, nii, et panin omale salli kaela ja fliisi selga. Natuke hakkas soojem. Rõhk sõnal natuke.

Kuala Lumpuris on teatavasti palav. Seega vahetasin Shahabi ja Riry juurde jõudes pikemalt mõtlemata riided lühikese seeliku ja maika vastu. Selgus, et sööma läheme Mid Valley kaubanduskeskusesse, sest noortel oli seal peale dinnerit veel mingi kinnisvaraüritus. Kuna ma kinnisvara ei plaani soetama hakata KLi, siis läksin selle asemel UniQlosse. Kaubanduskeskuses oli jahe, UniQlo saalis oli külm, UniQlo proovikabiinis oli jäine. Mul riideid proovides isegi käed värisesid.

Tundub, et Maybank hakkab Malaisias tegevust lõpetama, sest automaatide juures olid järjekorrad peaaegu naaberpanka välja ning iga klient võttis välja pakse rahapakke kõikide rahakotis olevate kaartidega.

Peale dinnerit oli plaanis karaoke ning kuigi lubati, et hiljemalt kell 11 ollakse kodus, sest järgmine on tööpäev, palusin ennast siiski vabandada, sest ma olin väsinud, tahtsin dushi alla ning järgmiseks päevaks mingi plaani teha. Pole vist vaja mainida, et karaokelised pool tundi peale südaööd jõudsid.

laupäev, 18. veebruar 2017

Mekongi juveel. Sang Hai.




Kuna hommikusöök oli meil juba kella üheksaks kokku lepitud, siis jooksma läksin 7 paiku. Täna jooksis ainult üks tütarlaps vastu, kõhnem kui Kate Moss oma kondisematel aegadel. Jooksmisega meenus, et teisipäeval põrutasin joostes varbad ära (diagnoos ise pandud tulenevalt varbaküüne värvist ja valutasemest). Läksin siis nejapäeval apteegist läbi, et mingit jahutavat geeli osta (ka ravi määrasin omale ise). Küsisin leti taga olevalt tütarlapselt, et kas ta inglise keelt räägib. Yes. Näitasin siis varvaste peale ning küsisin, et kas tal jahutavat geeli on. Pakkus mulle D-vitamiini. Näitasin uuesti varbaid, mainisin sõnu valu, kreem, geel, losjoon, jahutama, mille tulemusena etles ta mulle miimi, et kas soovin varbaküünte väljatõmbamist. Ma seda hetkel vajalikuks ei pidanud ning ighaks juhuks lahkusin apteegist.

Sattusime hommikust sööma kohta, kus menüüs olid mugavad hommikusöögisetid ning võtsin reisiselli kombo, mis tõi esimest korda üle aastate minu ette klaaditäie pehmet jooki. Vaatamata nn. apelsinimahla erkoranžile välimusele otsustasin asjasse pealiskaudselt mitte suhtuda ning võtsin ettevaatlikult lonksu. Kuna nad sinna kõrvale temaatiliselt eluaegse säilivusega saksa keeksi ei pakkunud, ei näinud mõtet ka seda ülejäänud keemiatööstuse lipulaeva ära juua.

R., kes oli selgelt põhjalikuma eeltöö teinud, pakkus juba eile välja minna täna koobastesse. Selle peale võtsin eile õhtul google lahti ning sain teada, et tegemist on Luang Prabangi kõige olulisema vaatamisväärsusega, kus kahes koopas, millest kõrgemasse on järsk ronimine ja kuhu mõistlik inimene võtab taskulambi kaasa, on kokku ca 4000 buddha kuju. Selle teadmisega varustatult panin hommikul tossud jalga ja lambi kotti ning võisime teele asuda. Ca poole tee peal tuli hargnemisel valida vasak teeots. Minu arust õige koha peal ütlesin, et siit peaks nüüd minema, aga R., kellel oli oluliselt rohkem põhjendamatut usku Lao teehooldusesse, ütles, et see on liiga tolmune ning ei saa õige olla. Kui hakkasime juba vaikselt Vietnamile lähenema ning rohkem mingeid hargnemisi polnud näinud, oli selge, et tuleb kurssi muuta. Keerasime vasakule ning läbisime viimased 10 kilomeetrit küla-, vabandust, metsavaheteel, mille ääres nägime kolme maja ja paari riisipõldu. Kuhu suundusid tee ääres kõndivad kohalilkud, jäigi saladuseks.

Külasse sissesõites pakuti meile esimese asjana 3000 kipi eest faaking teenust. Võtsime selle ning kolm sammu hiljem pidime ostma 13.000 eest ka paadimehe teenuse, kes meid üle jõe koopasuu ette viiks. Koopa ees tuli lunastada sissepääs hinnaga 20.000 kipi. Ja kõige selle järel vaatas iga annetuskasti (ja neid kaste oli üksjagu seal) ääres istuv naisterahvas meid nii etteheitva näoga nagu oleks meie süü, et kõik 4000 buddha kuju tolmust puhastamata olid.

Alumisele koopale pilgu peale visanud, alustasime siis lubatud ronimist üles. Veel enne kui jõudsime esimese peatuse teha, selgus, et järsk ronimine on läbi ja ülemises koopas kohal. Ülemine, lubatult ägedam koobas erines alumisest ... hmmm ... selle poolest, et oli suurem ja sinna viitsis vähem inimesi ronida.

Tagasiteel plaanisime viskikülas peatuse teha, aga viskiküla me ei leidnudki. Leidsime Sang Hai nimelise salliküla. Nimelt oli seal umbes 20 poodi, millest 18 müüsid salle ja 2 madusid pudelis. Peale meie oli seal veel kaks turisti. Sihtgrupp ning ostjaskond jäid meile seega natuke arusaamatuks. Kuna õige tagasitee oli mitu korda hullem kui vale sinnasõidutee, lubas R., et teeb suurele teele jõudes esimeses kohas õllepeatuse, sest ta on ju "nii palju kannatanud". Nimetatud koht saabus paari minuti jooksul. Istusime, jõime õlut, kuulasime kõrvbaltbaarist Lao popmuusikat ning vaatasime, kuidas väike Lao tüdruk kahe tooli abil kummikeksu mängis. Käärid, sisse ja üle olid kuni kolmanda klassini tal kukepea.

Otsustasime enne õhtusööki teha iluune tunnikesed, mille ma sisustasin püstijalu magavana asju pakkides ning kolmapäeval ostetud mangot süües. Mango oli nii küps, et tükid vajusid ise koore küljest lahti ning mangomahl voolas küünarnukkideni.

PS. Nagu juuresolevalt pildilt näha, hoitakse siin lapsi ketis.
PPS. Levinud liha- ja vorstivalmistamismeetod siin ehk kohalik slow-cooking :)

reede, 17. veebruar 2017

Mekongi juveel. Roads more traveled.







Täna oli meil jälle plaan. Süüa kell 10 hommikust ning startida seejärel koskede juurde, veeta seal mõnus päev vee ääres, võtta päikest ja ujuda. Esimese kaika lennutas kodaratesse R. hotell, kes palus tal viisakalt aga konkreetselt kodinad kokku korjata ning välja kolida. Kaks päeva enne kokkulepitud aega. Seega lükkas uue hotelli otsimine ning kolimine hommikusöögi veidi edasi. Aga suund koskede juurde sai võetud. Esimene pilk parklale ei olnud paljutõotav. Ja ma ei mõtle siin seda, et parkla oleks nii tühi olnud, et tekitanuks meis kahtluse, et oleme valesti sõitnud. Tuju ei tõstnud ka veekohina suunas liikuvad hiinlaste hordid ega massid kose ääres. Kaigas number kaks. Ja kolmas läks kodarate suunas lendu see hetk kui R. varba vette pani ning veetemperatuuri kui jääkülma kirjeldas. Tegime mõned pildid, kontrollisime, vahepeal polnud vesi soojemaks läinud ning võtsime suuna tagasi linna plaaniga tee peal ennast külma õllega lohutada. Seda me teeäärses, avatud seinaga, kuid rustikaalses (või autentses?) kauplus-toitlustusasutuses ka tegime. Telekast tuli taustaks kohalik tõsieluseriaal, lakke riputatud hällis magas laps ning seinal olid kolme erineva aasta veebruarikuu kalendrid.

Kui kell kuus plaanisime õhtust minna sööma, laekus R. ning teatas, et ostis lisaks veel kilo grenadilli. Life's passion fruit! Sõime buffeeköögivilja, jõime õlut, sõime ära kümme suurt grenadilli, ostsime ööturult ehteid ning lugesime päeva lõppenuks.

neljapäev, 16. veebruar 2017

Mekongi juveel. Rustikaalsed külad.

 











Panin hommikuks äratuse, et enne suuremat kuuma jooksuringile jõuda. Päikesetõusujärgne Mekong on imeilus ning juba see oli väärt enda kuke ja koidu ajal väljaajamist. Jooksurajad olid ka täna erakordselt populaarsed, peale minu oli liikvel veel vähemalt 5-6 hommikujooksu tegevat turisti.

Peale hommikusööki oli plaan siirduda teisele kaldale kohalike külla, mida A. eile kirjeldas kui "rotten", aga mille kohta R. reisijuht teatas, et tegemist on autentse ning rustikaalse, kommertsist ja turistidest rikkumata külaga, mis on tuntud oma kaunite katuste ning mitmete templite poolest. Ühtlasi pidavat pilet üle jõe maksma olenevalt paadist kas 5.000 või 10.000 kohalikku. Esimene paadimees pakkus, et viib meid üle 50.000 kohaliku eest. Üsna kiirelt sai talle selgeks, et on ilgete koonrite, vabandust, teadlike ja kogenud reisijate otsa sattunud ning hind langes 10.000 peale. Sealt enam alla ei langenud ning kõndisime alla oma privaatpaadi juurde. In no time olime teisel kaldal ning alustasime tutvumist kommertsi ja turistide poolt rikkumata külaeluga. Peale suurema teetolmu ärapühkimist kaubalt selgus, et osta on võimalik oranže plastmasshobuseid, loomaliha, baklažaani ja autojuppe. Ülejäänud müügilette me puhastama ei hakanud ning hakkasime astuma mööda auuli pikimat (ja ainsat)  tänavat. Umbes 500 meetri järel sai tänav otsa ning ees terendasid kaks templit. Mõlemas sissepääsutasu 10.000 kohalikku. Kui buddha seda teaks! Aga korrektsuse huvides olgu mainitud, et mõlemad templid olid seda eurot väärt, isegi kui teine vaid vaadete pärast, mis sealt ülevalt avanesid.

Järgmiseks tegime ebaõnnestunud katse siseneda Royal Palace'isse ning siirdusime seejärel pealelõunasele iluunele, et olla valmis õhtuseks mägitemplivallutuseks. Kella poole viie ringis alustasime retke mäe otsa, et sealt vaadata, kuidas päike Mekongi üle kuldab ning seejärel hõõguvpunasena mäe taha vajub. Selgus, et oleme oma võimeid alahinnanud ning jõudsime mäe otsa tund enne päikeseloojangut. Samas siiski märksa hiljem kui kõik teised Luang Prabangis hängivad turistid. Massi vaadates võinuks arvata, et mõni on lausa Vang Viengist kohale tulnud. Me igal juhul seda loojangut ootama ei jäänud ning läksime alla Mekongi äärde, et paar grillitud kala süüa ning vaadata seda kuldamist ja värki korrus madalamalt. Seni, muide, kuni me üleval olime ning sealt alla jõudsime, oli üks tervisesportlane vähemalt kaks korda treppidest üles ja alla silganud. Loodetavasti ei pidanud ta iga kord piletit ostma. 

kolmapäev, 15. veebruar 2017

Mekongi juveel. Turist tahab süüa.


Kui ma öösel kell 3 üles ärkasin, panin mentaalse noodi kirja, et hommikul kontrollida, kas voodis madrats ka on või magan paljas puitvoodis. Hommikul selgus, et visuaalselt on madrats täitsa olemas.

Magasin sisse ja jooksmamineku asemel sõin terrassil hoopis dragonfruit'i. Seejärel tahtsin kohvi ning hommikusööki ning siirdusin esimesse silmahakanud sööklasse. Küsisin Lao kohvi kondenspiimaga. Ja scrambled mune. Kui kohvi osas tundus, et jõudsime üksmeelele, siis munaosa oli täiesti segane. Menüüs polnud ka, et oleks näidata saanud. Etlemine polnud abiks. Lõin siis käega, et ainult kohv. 10 minuti pärast jõudis lauda lahustuv kohv. Koorepulbripakiga. Aga kõigel on piirid ja viieminutilise selgitamise järel sai b*tch oma magusa piima ka.

Olin plaani võtnud vallutada moodne tempel, ehitatud 1987, asukohaga mäe otsas. Mäe otsa ma ka jõudsin, aga tempel oli suletud. Lugesin seal vaikuses raamatut ning selle ca tunni jooksul väljus Luang Prabangi pisikesest lennujaamast kolm lendu. Väga busy.

Teel sinna tegin katse vol. 2 hommikusöögiga. Seekord õnnestus saada scrambled eggs ning kohv ... värske piimaga. Aga parem ikka kui mitte midagi. Nimetatud toitlustusasutuse tualett oli kaks ühes - vetsus käies sai kohe ka jalad arieliga puhtaks. Pott jagas varjualust pesumasinaga, mille äravool oli mugavalt suunatud otse põrandale. Lubasin järgmine kordki läbi astuda kui jalad põhjalikumat puhastust vajavad.

Proovisin ka Lao massaaži ära. Pisike tütarlaps oli erakordselt tugev ning selgus, et Lao massaaž on suhteliselt näpistamisstiilis. Olen veendunud, et homme olen sinikaid täis.

Läksime night marketile kala sööma. Kala oli täidetud sidrunheinaga ning oli superhea. Samal ajal kui me sõime, kõndis ringi kilekotiga kohalik ning korjas sinna kotti kokku kõik kalaluud ja lihadest ülejäänud kondid, et need hiljem kodus puhtaks süüa...

teisipäev, 14. veebruar 2017

Mekongi juveel. Tasuliste sildade linnas.










Hea, et ma õhtul omale uue hotelli olin valinud. Hommikul ärkasid saksa lapsukesed kell pool seitse ja mitte mõlemad polnud rõõmsad ärkajad. Samal ajal kui see pooleaastane või nii lihtsalt nuttis, tegi viiene niisama lärmi. Ja röökis kempsust isale, et ta on valmis. Valmis! Valmis! Valmis! Isa haigutas (jah, nii õhukesed seinad olidki), aga kobis siiski kempsu. Ma seinale koputada ei julgend, et äkki ongi pabersirm ja käsi läheb läbi.

Käisin jooksmas. Joostes saab eriti aru, kui vähe siin jalakäijatele on mõeldud. Need vähesed jupid kõnniteed on pidevalt kas auke täis või parkivaid autosid. Või müügilette.

Läksin hommikust sööma. Praemunad ja baguette ja Lao kohv. Ma saan aru, et siin on ressurssidega kitsas käes, aga kui ikka muna praetakse ainult nii kaua, et tõsta kannataks, siis kasutagu seda vähestki aega ratsionaalselt ning praadigu mõlemalt poolt. Valasin vedela valge muna pealt ära ja sõin järelejäänud poole ära. Baguett oli kirde saia mõõtu ning kondenspiimaga kohv imemaitsev. Menüüs oli ka värske apelsinimahl. Hind 1 euro. Sama apelsinimahl ilma jää ja suhkruta 1.50.

Hotelli lähedalt saab teisele poole Mekongi üle bambussilla. Ülemarssimine maksab 60 senti. Ma oleks ka mõnest traditsioonilisemast võinud üle minna, aga ei paistnud lähikonnas ühtegi. Lõunasöögikohas tellisin riisi mereandidega. Pildil kuhi praetud riisi, garneeritud suurte krevettidega. Lauda jõudis mõistlik kogus riisi kummiks praetud kalmaari- või kaheksajala tükkidega. Otsustasin tagasi jalutada üle tasuta silla. Tasuta oli küll, aga jalakäijate osa mitte vähem ekstreemne. Tee peale jäi puuviljalett ja kuigi ma olin omale lubanud, et ma koorimata ja tükeldamata puuvilju ei osta, siis ilmselgelt ei saanud ma sellisest letist niisama mööduda. Võtsin mango ja draakonipuu vilja ja väikse kookose kohe joomiseks. Meil on suurest ja väiksest vist natuke erinev arusaam, sest see kogus, mis mulle sealt kilekotti valati, oli vähemalt liiter... Jõin seda terve tagasitee.

Vahepeal avastasin veel ühe vähepopulaarse templi, mis tegi mind ennast munkade silmis kohe populaarseks. Selgus, et nad ärkavad kell pool neli hommikul, et pool tunnikest palvetada. Siis paar tundi hiljem palvetavad veel ning kella kaheksast lähevad juba linna peale almust koguma.

Sõbrapäeva hommikul oli mu tänavanurgale üles rivistatud suurem kogus elusuurusi ja natuke väiksemaid karvaseid loomi.

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Mekongi juveel. Kuningas on surnud, elagu kuningas!



Hommikuks, peale minutitki lennukis magamata, Bangkokis. Vahetasin bussiga, mis kolmveerand aega ragises ning aeg-ajalt paukus kui ilutulestik aastavahetusel, lennujaama. Uni oli selline, et peaaegu oleks püstijalu magama jäänud. Lennukisse saanud, magasin veel enne kui lennuk maast lahti sai. Jõudsin siiski ära kuulata teate, mis algas sellega, et lennukimeeskond väljendab oma lõputut kurbust ... kuninga surma üle, kuid kinnitab, et kuningas elab nende südametes igavesti.

Minu kõrval olnud paar hakkas immigratsioonipabereid täitma. Naine täitis oma ära ning andis siis pastaka mehele, misjärel keskmisele istmele pressitud mees hakkas omakorda dokumentidest lennunumbreid, hotelli nime jmt otsima. Ma lennukist väljusin peaaegu viimasena, sain viisa taotlemise ankeedi näppu, täitsin sealsamas aknalaual ära ning läksin järjekorda. Ca 8 inimest vast minu ees. Mh. mu pinginaaber. Samal hetkel hõikas see oma naisele, et kas too tema avalduse ka ära täitis. Naine ei olnud seda teinud, sest mees oleks ju võinud ise... Mees küll arvas, et ta hoidis sabas kohta, aga kõndis siis laua äärde täitma. Viisa maksab eestlasele 30 dollarit, ameeriklasele näiteks 35 dollarit. Rikkamad, rsk, las maksavad, eksole. Muud põhjust ei tohiks olla, sest protsess on ju kõigil sama. Lisaks tuli maksta 1 dollar teenustasu. Ma oleks võind ise kah selle viisa sinna kleepida :) Kui mul viisa käes ja passikontrolli suundusin, siis oli viisasabas ca 30 inimest (võib-olla oli nende taotluse juurde motivatsioonikirja vaja, kes teab) ja mu pinginaabrid higistasid ikka veel oma avalduste täitmise kallal.

Hotellitoa uksel on riiv väljaspool. Hea teada, et siin turvalisusele ikka rõhku pannakse.

Läksin night marketile. Selgus, et elu on taimetoit ja puuvili. Ühe euro eest sai näiteks pildil oleva puuvilja"vaagna". Või suure taldrikutäie buffeelauast kokkupandud köövilju, mis sinu nähes ära vokitakse. Või 10 väikest kookosepannkooki. Või kolmandiku grillitud kala. Noh, tegelikult tuleb ikka kolme eest terve soetada. Suur on kah.

Tubadevahelised seinad on paberist. Korra tekkis kahtlus, et jagan neljaliikmelise saksa perekonnaga tuba, ainult sirm vahele pandud.

pühapäev, 12. veebruar 2017

Tallinn - Helsinki - Bangkok. Trilemma




Hommik algas trilemmaga. Kõik oli ilusti plaanipärane kuni selle hetkeni kui tegin vea ja küsisin Scotti käest arvamust jalatsite kohta. Enne seda oli plaanis pildil paremal olev paar, pärast oli kõik segane. Proovisin kõik läbi ja kaasa tulid punased. Ka planeeritud riiete osas tuli korrektuure teha, sest veel oktoobris lahedalt seljas istunud asjad enam üle tagumiku ei tulnud. Süüdi on pizza. Ja võikud. Mitte mina.

Lennujaamas istus jooksujalatsites minu vastas lakk-kingades mees ning kõrval näomaskis asiaat. Ma saan aru, ega see õhk seal terminalis ongi kohutavalt saastunud. Loodetavasti saab ta kiiresti tagasi Hong Kongi või Shanghaisse.

Kui nägin lennukis seda, kuidas stjuuardil oli hoopis turvalisem turvavöö kui reisijatel, siis meenus, et esimest korda nägin SAS lennul seda, et esimese klassi reisijatel oli kolme punkti turvavöö. Ilmselt on nende rohkem maksvate klientide elu ja tervis olulisemad kui pööblil turistiklassis.

Eelmiseaastane ülimugav Airbus 350 ning täiesti uudne ovo-lacto vegetarian eine eredalt meeles, olin erakordselt nördinud kui lennata tuli vana 330-300 panniga ning taimetoit oli jälle täiesti vegan. Ei mingit juustu ega jogurtit. Isegi šokolaadi mitte. Magustoiduks oli õhtul mustikakõrrejook ilma perekond Lotteta (sama mustikamahla saab toidu kõrvale tellida piiramatutes kogustes) ninhg hommikul mustikakissell. Lisaks oli lennuk kui tuberkuloosidispanser, pool lennukitäit köhis ja läkastas terve öö.

Sellest, et paar kohta edasi teisel pool vahekäiku istub eestlane, oleks kurtki aru saanud. Noormeest, kes soovis temast mööda oma istmele saada, vaatas kõigepealt pika etteheitva pilguga, siis venis püsti ning kui noormees ärs oli istunud, loopis talle teki, padja ja kõrvaklapid sülle.

kolmapäev, 1. veebruar 2017

Go Blue! Vahvlid. Michigan. Leaving.





Pakkisin Scotti Michigani dressika kotti ning siirdusime brunchile. Kuna neil mustikapannkooke ei olnud, siis võtsin vahvlid cheddari juustu, või ja vahtrasiirupiga. Peekon oli ka pundis, aga selle suunasin Scotti taldrikusse. Niihea!

Lennujaamas öeldi, et väljalend hilineb, sest Newarkis sajab lund. Siis öeldi, et pardaleminek on ikka õigel ajal, aga teeme jäätõrjega aega parajaks. Lõpuks hilines väljalend ca 45 minutit, aga kohal olime ikka õigeaegselt :D

Ostsin Newarki lennujaamas suure kohvi. 2.80. Andsin kolm ja jäin leti äärde. Müüja vaatab mulle otsa ja teatab, et "It's good". See tähendab, et ma ei saanud aru, miks see good on, et ma 20 senti tagasi ei saa. Jootraha selle eest, et ma ise ei pidanud leti taha omale kohvi valama minema?

Ülejäänud lennud olid õigeaegsed ning enne kui ma arugi sain oli teisipäeva ennelõunast saanud kolmapäeva õhtu.

teisipäev, 31. jaanuar 2017

Raamatukuu jaanuar 2017

Lugemismaht on ilmselgelt langenud. Jaanuaris kolm raamatut:
Dagmar Raudam, Diana Lotus - Minu New York
Jesper Parve - Minu Bali
Victoria Twead - Chicken, Mules and Two Old Fools