pühapäev, 15. september 2019

Küpros. Puhkus.



















Augusti lõpuks oli selge, et mul on puhkust vaja. Sellist, kus ei kihuta mööda vaatamisväärsusi ega ei käi kodus tolmulapiga ringi. Sellises kohas, kus on soe, saab rannas olla ning otselennuga kohale. Ostsin piletid Küprosele ning panin omale kõige ranna lähemal oleva hotelli, mida ma lubada sain, kinni. Tund enne lennujaama minekut helistatakse mulle hotellist ja küsitakse, et kas nad tohivad mind mu planeeritud kolmetärnihotelli asemel oma viietärnihotelli paigutada. Kiire konsultatsioon Google Mapsiga kinnitas, et pakutud asendus on rannale veel lähemal (ehk: otse rannas) kui mu algne variant ning olin vastutulelikult vahetusega nõus.

Lennukis sattusin istuma ühe naisterahva ja lapse kõrvale, kus naine suurema osa ajast oma istmel ringi keerutas, et tagumise reaga, kus neil ilmselt ülejäänud pere oli, juttu ajada ning oma lapsest pilte tehes ennast pidevalt poolest saati minu istmele sirutas, et parem kaader saada. Umbes iga kümne minuti järel olin ma sunnitud teda oma istmelt ära lükkama. Ja tegemist oli rohkem kui neljatunnise lennuga... Üsna varsti hakkasid ka meie ees olevad reisijad hapu näoga taha vaatama, sest laps togis eesolevat istet jalgadega ning tagus oma lauda kinni ja lahti.

Hotellitoas ootasid mind värsked puuviljad, rõdu, vaade basseinile, merele ja hommikusöögirestoranile ning kuna kell oli juba tuntavalt üle südaöö, siis eelkõige voodi!

Järgmised neli päeva möödusid marsruudil voodi - hommikusöök - bassein - rand - Starbucks - bassein - jalutuskäik (korra käisin ka linnas, polnud suurem asi) - õhtusöök - päikeseloojang. Basseine oli seal hotellis rohkem kui Aura veekeskuses, lisaks lõputu infinity pool, kosk ja basseinibaar.

Ilmselt on minu näol tegemist erakordselt räpase inimesega, sest mu tuba käidi koristamas ja voodit tegemas kaks korda päevas...

Kõik neli päeva oli 30+ kraadi, päike ja sinine taevas. Ning 10 minutit enne seda kui ma hakkasin lennujaama sõitma, tekkis eikuskilt meeletu torm, sadas vihma ning tuul viis üle tee oleva Hiina restorani küljest varikatused ära.

Lennujaamas kuulsin teadet, et algas pardaleminek Tallinna lennule. Viskasin kiire pilgu ekraanile ning võtsin suuna väravasse. Näitasin seal viimase pardaleminejana oma passi ja pardakaarti, mille peale eriti tõreda olekuga töötaja küsis, et kuhu ma lendan. Selgus, et sealt väravast ei saa mitte Tallinna vaid Moskvasse. Selgus ka, et kuigi oli alanud pardaleminek Tallinna lennule, siis sellel ekraanil, mida ma vaatasin, polnud Tallinna lennu väravat üldse kirjaski. Arva ise, kust väljub.

pühapäev, 11. august 2019

Vilnius. Püha pontšik.
















Eile avastasime, et pealinna parim pontšikubaar "Püha pontšik" / "Holy donut" on meil kohe ümber nurga ning veel enne kui uksed avati, olime me juba ootel. Järgneva viieteistkümne minuti jooksul suutsime omale nende kümnete ja kümnete sõõrikute hulgast ka sobivad välja valida ning enda taha täiesti arvestatava järjekorra tekitada. Lisasime mulle veel Benedikti munad ning saime lauda istuda. Scott valis peekoni- ja vahtrasiirupiga ning laimiga sõõrikud, mina kirssidega.

Peale hommikusööki kõndisime Frank Zappa monumendi juurde, kus oli seinale kirjutatud ka igati asjalik hoiatus, et kollast lund ei tasu süüa. Jalutasime veel vanalinnas, käisime raamatutänaval ning vaatasime lipuvahetust parlamendi juures, kus kahele turistile (jep, meile) tehti märkus vales kohas istumise kohta ning ühele sõdurile kehva rühi kohta. Ühe maja fassaadil vaatasime ka püüdlikult vettepandud kunstlilli... Peatänaval oli parajasti "Õhtusöök taevas" kraana ja laud ning sattusime sellest taas mööduma just siis kui järgmine punt taevasse tõsteti... ning kohe ka alla toodi, sest ühele meesterahvale oli see liig. Kõndisime seepeale taas Užupisse, et kerge lõuna süüa. Scott võttis gazpacho ning mina peedi-keefirisupi ja sõrnikud. Superluks.

Kuna tänase päeva plaan oli pisut alternatiivsem Vilnius, siis panime oma marsruudi tänavakunsti järgi paika. Raudteejaama lähedal asub baar, mille seinal võib näha Brežnevi ja Honeckeri suudluse tänapäevast satiirilist versiooni, kus nimetatud tegelased on asendatud Trumpi ja Putiniga. Nimetatud baari ees on suur kiri Let's make Empathy great again, mille ette on omakorda pandud Trumpi lapsepõlve kuju. Käisime ka raudteejaamas ning tegime seejärel aega parajaks vanalinna servas asuvas rannabaaris.

Enne lennujaama tegime veel kiire peatuse IKEAs, et osta Scottile kontoritool ning mulle mõned silikoonspaatlid ning olime taas selles igavesti hallis lennujaamas. Andsime oma kahes jupis oleva tooli pagasisse ja siirdusime turvakontrolli, kus olukord läks veel hallimaks. Olin suveniiriputkast ostnud Robynile pisikese mõõgakujulise magneti ning selle oma märkmiku vahele pannud, et ta kotis muude asjade vahel katki ei läheks. Erakordselt kompetentne turvatöötaja leidis, et tegemist on terariistaga, mille tera on pikem kui lubatud 5cm ning võttis mult selle magneti, mis oleks kuhugi vastu lüües lihtsalt katki läinud, ära. Turvakontrollist läbi, paar sammu edasi, oli esimene restoran, kus võis letilt vabalt võtta täiesti tavalisi metallist nuge ja kahvleid. Selliseid, mis kellelegi virutades, kindlasti ei murdu. Võta siis kinni, eksole.

laupäev, 10. august 2019

Vilnius. Inimesel on õigus olla tundmatu ja mitte kuulus.


















Kuna meie korteriomanikel oli naabermajas väike toitlustusasutus, siis hommikul seadsime esimese asjana sammud sinna, et päeva vahvlitega alustada. Kokkuhoidliku ida-eurooplasena võtsin kohe kombo-pakkumise, kus 6 euro eest sain kohvi, smuuti ja lõhe ning pošeeritud munaga vahvli. Scott kokkuhoiust ei hoolinud ning võttis 4.50 eest tomati ja mozzarellaga vahvli.

Sealt edasi oli plaanis vaatamisväärsuste ring. Jalutasime vanalinnas ning suundusime seejärel Užupise Vabariiki. 1. aprillil 1998 kuulutasid kohalikud elanikud välja Užupise Vabariigi koos selle juurde kuuluva lipu, valuuta, presidendi, valitsuse, põhiseaduse, hümni ja 11 mehest koosneva sõjaväega. Tänaseks päevaks on armee küll pensionile läinud, aga kõik muu on endiselt olemas. Sealhulgas põhiseadus, mis on erinevates keeltes Užupise müüril kõikidele kättesaadav. Eestikeelselt tahvlilt saab lugeda:
1. Inimesel on õigus elada Vilnele ääres, Vilnelel aga voolata inimesega kõrvu.
2. Inimesel on õigus soojale veele, küttele talvisel ajal ja katusekividele pea kohal.
3. Inimesel on õigus surra, aga see ei ole tema kohustus.
4. Inimesel on õigus eksida.
5. Inimesel on õigus olla ainumas.
6. Inimesel on õigus armastada.
7. Inimesel on õigus olla mitte armastatud, aga mitte tingimata.
8. Inimesel on õigus olla tundmatu ja mitte kuulus.
9. Inimesel on õigus laiselda ja mitte midagi teha.
10. Inimesel on õigus armastada kassi ja tema eest hoolitseda.
11. Inimesel on õigus hoolitseda koera eest, kuni üks neist sureb.
12. Koeral on õigus olla koer.
13. Kass ei ole kohustatud oma peremeest armastama, kuid peab teda raskel hetkel aitama.
14. Inimesel on õigus vahel mitte teada, kas tal ongi kohustusi.
15. Inimesel on õigus kahelda, aga see ei ole tema kohustus.
16. Inimesel on õigus olla õnnelik.
17. Inimesel on õigus olla õnnetu.
18. Inimesel on õigus vaikida.
19. Inimesel on õigus uskuda.
20. Inimesel ei ole õigust vägivallatseda.
21. Inimesel on õigus aduda oma tühisust ja õilsust.
22. Inimesel ei ole õigust sekkuda igavikku.
23. Inimesel on õigus mõista.
24. Inimesel on õigus mitte midagi mõista.
25. Inimesel on õigus olla erineva(te)st rahvus(t)est.
26. Inimesel on õigus oma sünnipäeva tähistada või ka mitte.
27. Inimene on kohustatud mäletama oma nime.
28. Inimene võib jagada seda, mis tal on.
29. Inimene ei või jagada seda, mida tal ei ole.
30. Inimesel on õigus omada õdesid, vendi ja vanemaid.
31. Inimene võib olla vaba.
32. Inimene vastutab oma vabaduse eest.
33. Inimesel on õigus nutta.
34. Inimesel on õigus jääda teiste poolt mõistmata.
35. Inimesel ei ole õigust teist süüdlaseks teha.
36. Inimesel on õigus olla isikupärane.
37. Inimesel on õigus mitte mingeid õigusi omada.
38. Inimesel on õigus mitte karta.
39. Ära võida.
40. Ära kaitse ennast.
41. Ära anna alla.

Käisime katedraali juures ning Gediminase tornis, mille sissepääsu leidmine osutus päeva väljakutseks. Vaated olid samas seda paarituhandet lisasammu väärt. Tornile järgnenud lõuna pakkus aga päeva üllatuslikuma toiduelamuse. Läksime suhteliselt mittemidagiütlevasse pubisse, kus teenindus oli nii märkimisvääritult kehv, et tasus täiesti äramärkimist. Andsime tellimused sisse ning viimasel hetkel lisas Scott ka küüslaugusaiad nimekirja. See käis nii kähku, et ma ei jõudnud talle Baltikumi küüslauguleibade kontseptsiooni tutvustada, kus enamasti tuuakse lauda rasvast nõretavad leivad, mis heal juhul on kangideks lõigatud, tihtipeale aga tervete viiludena praetud ning lisandiks siis paar küüslauguküünt, millega need leivad ise kokku tuleb määrida. Aga lauda jõudis taldrikutäis saiakange, mõnusalt küüslaugused ja üle valatud sulajuustuga. Need on absoluutselt peaaegu parimad küüslauguleivad, mis ma söönud olen. Jagavad esikohta Põrgu omadega.

Jalutasime jõe ääres, käisime mingi mahajäetud nõukogudeaegse kolossi juures, tegime korteris väikese pealelõunauinaku ning sättisime ennast seejärel õhtusöögile. Võtsime gazpacho, grillitud kitsejuustu, krevetid, carpaccio, täiesti imelise kukeseene-kana-koorepasta ning üks meist, mitte mina ka šokolaadilaavakoogi.