kolmapäev, 1. jaanuar 2020

Head uut aastat!


Meie aastavahetuse söögilaual oli:
1. šampusetrühvlid ja šampus
2. heeringa tar-tar rukkileival
3. lõhe-toorjuusturullid
4. grillitud paprika ja kitsejuustu rullid
5. juustune küüslauguleib
6. rebitud sealihaga taco
7. sidruniruudud
8. juustud salaamiga
9. Scotti küpsetatud sai munaga ülepraetult

neljapäev, 26. detsember 2019

reede, 20. detsember 2019

Go Blue. Loomaaed kodulinnas







Kuna üks orav ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis siinkohal väike ülevaade kohalikust faunast.

kolmapäev, 18. detsember 2019

Go Blue. Go Green.



Meie esimene kuusk. Charlie Browni kuusk, nagu Scott ütles. Ja oli väga pettunud kui ma paar kuiva oksa alt ära lõikasin, sest kohe olevat kuusk palju vähem Charlie Brown. Ma pidin lausa guugeldama, Charlie Brown tundus, et sai omale lubada vaid ühte eriti haledat kuuseoksa. Ühe ehtega. Igal juhul meie omal käisime ise järel ja saagisime maha. Või noh, Scott saagis.


David Zinni loominguga.


Jim elab mei 8-minutilise jalutuskäigu kaugusel ja teeb detsembrikuised tripid poodi palju värvilisemaks. Pildil on selle aasta teine karu juba, sest esimene pandi tal lihtsalt pihta.


Esimest korda elus tegin ise piparkoogitainast. Väga hea tuli :)


Jõuluvaated viimasest kuuest aastast.

esmaspäev, 16. detsember 2019

Go Blue. Detroit





Nädalavahetusel käisime veel korra ka Detroidis, mu kõigi aegade lemmikus hommikusöögikohas. Nende Benny munad on lihtsalt nii head, et ma olen valmis hommikul enne söömist ja kohvijoomist ennast riidesse panema, meigi tegema, 45 minutit sõitma ja siis veel pool tundi ootama, et lauda saada, et neid mune süüa. Ideaalne kombinatsioon krõbedast kuklist (mida nad ise inglise muffiniks kutsuvad), toorjuustust, lõhest, kapparitest, posheeritud munast ja hollandi kastmest.

Natuke jalutasime talveturul ka.

pühapäev, 15. detsember 2019

Go Blue. Osavate käte ring - Peppermint Mocha


Scott tahtis kütust võtta ning tanklasse sõites nägin seinal suurt kirja, mis lubas vaid 1.19USD eest mulle topsitäie piparmündi mokat. Kuna Speedways on üldiselt hea kohv (mu abikaasa toob mulle seda vahest hommikuti voodisse), siis läksin sisse kohvi järele. Kujutasin ette, kuidas valin topsi, vajutan nuppu ning saan kuuma piparmündise kohvi rohke vahustatud piimaga. Aga võta näpust. Selgus, et tegemist on käed-külge kohvivalmistamisega. Seinal oli “retsept” ning nii hakkasingi ise omale kohvi koostama - 2/3 tassi värsket Columbia kohvi, 1/3 tassi kakaod, 1 spl piparmündisiirupit ning veel midagi. Ei tulnud väga hea - baristat minust ei saa.

laupäev, 7. detsember 2019

Go Blue. Pagasita immigrant


Kuna keegi oli jälle kella kuuese lennu valinud, siis algas päev kell 4:30 ning 5:20 olin juba ka lennujaama turvakontrollist läbi ning siirdusin väravasse.

Hetk peale take offi, kui aknast välja vaadates oli võimalik veel mahajäänud inimesi tuvastada otsustas üks kogukam madaam, et tal on vaja jalgu sirutada ning kõndis vaatamata lennusaatjate käsule kohale istuda piki vahekäiku kokpitini ja tagasi. 

Detroidi lennu väravas pakkusid Lufthansa töötajad suurepärast võimalust rabada ära viimased vabaks jäänud äriklassi kohad. Upgrade sealt, kuhu minusugune pööbel omale kohad oli soetanud, maksis vaid 900 eurot. Lisaks oli ootamatult vabanenud ka kaks kõrvuti kohta Economy Plus osas, kuhu ma oleks vaid 350-eurose lisatasu eest koha saanud soetada. Jätsin seekord need suurepärased pakkumised kasutamata. Samas kui nad oleksid vaadanud täpsemat infot reisijate kohta ning reklaaminud oma kalleid vabu kohti infoga, et “Kõige odavamate piletite osas reisib täna ka 10 titte, aga meil on vaid 900 euro eest pakkuda äriklassi koht rahus ja vaikuses”, oleks neil ilmselt huvilisi palju rohkem olnud. Lisada ka veel see, et reisijate hulgas oli ports inimesi, kes kasutab vetsupaberi asemel vasakut kätt ning rohkelt vett, ning neil oleks piletite pärast rabamiseks läinud.

Minu kuuldekauguses istus kolm last, kellest üks röökis umbes 6 tundi 9-tunnisest lennust. Enamasti iga kord kui ta kisama pistis tundsid ka ülejäänud kaks teatavat kambavaimu ning tõmbasid samuti akordioni lahti. Vetsud, nagu eespool juba mainitud, olid nii üle ujutatud, et isegi tennisega ei tahtnud väga sisse astuda. Samas need lapsed, kes sinna paljajalu läksid, arvasid ilmselt, et näe, nii hästi pestud põrandad. Vetsupaber ning kätekuivatuspaber oli uudistoode nähtavasti mitmele kaasreisijale, sest kasutatud paberit oli topitud igasse võimalikku auku. Näiteks leidus seda sahtlis, kus asusid prill-laua katted.

Olin omale targu valinud istekoha võimalikult lennuki etteotsa ning lennukist välja saades liikusin piisava tempoga passikontrolli suunas ning olin järjekorras ca viieteistkümnes. Letti saades vastasin paarile küsimusele, sain passi templi ja olin juba rahul, et seekord nii tore immigratsioonitöötaja sattus. Aga ära hõiska enne pagasialast väljumist, eksole. Kõndisin pagasilintidest mööda ning tolliputka ukse juures seisid kolm piirivalvetöötajat, kellest üks küsis, et kas mul rohkem pagasit polegi. Mul oli keskmine seljakott ja väike käekott. Kui kuulis, et pole, tahtis ta minuga kohe pikemalt suhelda. Selgus, et siiski mitte selleks, et saada nõuandeid, kuidas kerge pagasiga reisida. Pidin aru andma, kust ma tulen, kuhu lähen, kauaks jään ja kuidas ma KOLM nädalat nii väikse pagasiga plaanin hakkama saada. Patsutasin omale mõttes õlale, et mul Scotti mahajäänud kraam oli vaja kaasa võtta, sest muidu oleks ma ilmselt ainult käekotiga tulekut kaalunud. Pidin veel passi ette näitama ja vastama küsimusele, palju mul sularaha on. 10 eurot oli. Igal juhul sain selle peale oma passi tagasi ja võisin edasi liikuda…

pühapäev, 10. november 2019

A Portuguesa. Kui mañana mentaliteet kohtub saksa täpsusega.


Nutikate reisijatena olime valinud hommikul poole üheksase lennu, et saab varakult (kell 17) koju, aga ei pea päris poole öö ajal hakkama lennujaama poole liikuma. Saime vaevalt oma kohvrid, mis nüüd kaalusid mitu korda rohkem kui tulles Alfama libedatest treppidest alla lohistatud (sest meie ukse ette ükski takso ei pääse, seega tuleb Muhamedidel mäe juurde minna) kui TAP andis teada, et tark ei torma ning lend väljub alles kell 9. Lennujaamas sai sellest sujuvalt 9:25 ja siis juba lennukis ka 10:15. Igal juhul oli selge, et Tallinna lennule me ei jõua.

Kuna ootamatult oli meil  Lissaboni lennujaamas aega laialt käes, otsustasime hommikust süüa. Kuna valida oli saia ja saia vahel, siis minu valik langes saia kasuks. Avokaado ja posheeritud munaga. Pakkumises koos kohviga, eksole. Küsisin omale siis avokaadoröstsaia menüü. Et saaks kohvi ka. Tädi leti taga, kes oli varajasele hommikutunnile sobivas meeleolus, lõi sisse ainult saia hinna, mille peale ma juhtisin tähelepanu, et ma seda kombomenüüd ikka tahtsin. Tema portugalikeelsest vastusest sain ma aru, et siis ma oleks pidanud seda ka küsima. Igal juhul kutsus ta tagant ühe noormehe appi, kes siis samal ajal kui tädi pahaselt kommenteeris ja altkulmu etteheitvaid pilke selle blondi turisti poole heitis, kes isegi kohvi ei oskavat küsida, eelmise tehingu ära tühistas ja tädi kombo sisse sai lüüa. Sain lõpuks oma röstsaia kätte, millele oligi täpselt nagu lubatud, paljas avokaado peale määritud ning posheeritud muna asemel kuivatatud muna peale pandud. Pisut soola parandas olukorda vaid mõnevõrra.

Frankfurt - Lissaboni lennul pakkus Lufthansa täistoitlustust (lasanje, magustoit, caprese, shoks), seega olid meil peale kahetunnist väljalennu ootamist ootused kõrged. Kui lõpuks turbulentsest tsoonist läbi saime, selgus, et lõunat pakutakse vaid äriklassis. Pööbel sai ühe vintske pastel de nata ning juua.

Frankfurdis, ma eeldasin, et sakslased ajavad lennu ümberbronni kiirelt korda ning varsti istume järgmises lennukis suunal Tallinna. Sakslased saatsid meid puu taha. Ehk TAPi letti. Et lahendagu ise oma jama. TAPi letti saamiseks tuli meil kõigepealt turvaalast väljuda, otsida nende lett üles ja enne kui arugi said, olid kahe tunni pärast meil uued piletid olemas. Ootasime veel 20 minutit söögivouchereid, sest saksaliku täpsusega oli sinna vaja ka pitsatid peale saada. Turvast läbi, kus mu kott põhjani lahti võeti (Lissabonis ei huvitanud seal kotis olev kraam kedagi) ja läksime esimesse einelasse sööma. Nii hea!

laupäev, 9. november 2019

A Portuguesa. Turist.















Kuna üks foto ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis säästmaks lugejat 14-tuhande sõnalisest kirjeldusest, kuidas me Bairro Altos mööda vertikaalseid tänavaid üles ronisime või uuesti El Corte Inglesi kõndisime või õhtul jäätise järel käisime, siinkohal hoopis 14-pildiline fotoülevaade toimunust.

reede, 8. november 2019

A Portuguesa. Kommunistid.






Ülejäänud nädal möödus valdavalt kontoris ja konverentsil. Selle aja, mis neis kahes kohas ei möödunud, veetsime söögikohti otsides, kus toit ei ujuks õlis (suhteliselt ebaõnnestunud katse!), jalutasime õhtuti Alfama treppidest ja serpentiinidest üles, et puuviljajäätist süüa (täiesti õnnestunud katse) ja käisime jooksmas.

Ühel õhtul avastasime, et päike loojub umbes 20 minuti pärast ning suurepärane vaade kogu sellele showle on meie vahetus läheduses. Tõmbasime tennised jalga, pistsime fotokad käekotti ja kihutasime alla jõe äärde. Jõudsime täpselt selleks hetkeks kui silla alt veel pool päikest näha oli.

Paar päeva hiljem otsustasime teha paremini planeeritud ja läbimõeldud katse ning googeldasime parimaid päikeseloojanguvaatlusplatvorme. Lõppude lõpuks majutusime ju otse Alfamas, mis on mäeküljel ja peaks pakkuma täiesti hingematvaid loojanguvaateid. Kõndisimegi kõige paljulubavamale väljakule ainult selleks, et saada teada, et antud platvormilt võid vaadata kõike muud kui loojangut.

Bussidesse sisenetakse siin linnas esiuksest. Esiukse läheduses on ka validaatorid, kus oma piletit viibutada. Sattusime ühel hommikul tipptunnil bussipeatuses olema ning kui buss ette sõitis, siis esiuksest sisenedes oleks see välja näinud nagu parim näide India transpordist, kus rahvast on täis nii buss, bussikatus kui riputakse ka külgedel ja taga. Kõikide muude uste juures oli olukord märksa lahedam ning sisenesime keskmisest uksest. Sellise nahhaalsuse peale tõmbas üks kohalik vanamees tuurid üles ja veetis järgmised viis minutit meile portugali keeles rääkides, mida ta meist arvab. Kui ta maha läks, siis üks abivalmis noormees võttis tiraadi inglise keeles kokku, et oleme kuradi kommunistid, kes Lissaboni ühistranspordil tasuta liugu lasta soovivad.