laupäev, 31. jaanuar 2009

Raamatukuu - jaanuar 2009

Lugemise järjekorras. Ilmselgelt oli jaanuar reisiraamatukuu :)

Maria Kupinskaja "Minu Alaska"
Asha Miró ja Anna Soler-Pont
"Sandlipuu jäljed"
Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”

Jon Krakauer “Hõredasse õhku”
Britta Das "Päikesetõus Himaalajas"

Anatoli Bukrejev ja G. Weston DeWalt
"Tõus. Traagilised ambitisoonid Everestil"
Alec Le Sueur "Hotell maailma katusel"
Jon Krakauer "Üksindusse"
Trudi Canavan "Õpilane"
Trudi Canavan "Ülemlord"
Karl Ernst von Baer "Eestlaste endeemilistest haigustest"

Kirke Harriet


Tallinn,
31.01.2009

Red Yak


Punased kaetud klaashelmed, Tibetan silver.

Tallinn,
30.01.2009

Rannaliivas


Teokarbikujulised klaashelmed ja India klaashelmed.

Tallinn,
30.01.2009

Taevakarva ööd


India klaaspärlid, bali metallhelmed, Tibetan silver.

Saadaval.

Tallinn,
30.01.2009

Pink in ice


Roosad mõralised ja valged klaaspärlid.

Tallinn,
30.01.2009

Taste of lime


Klaaspärlid.

Tallinn,
30.01.2009

Waterdrop


Helesinised klaashelmed.

Tallinn,
30.01.2009

reede, 30. jaanuar 2009

Taste of India


Punased ja oranžid India klaashelmed, bali metall, Tibetan silver.

Tallinn,
29.01.2009

Jäälilled


Läbipaistvad klaashelmed.

Gerlile.

Tallinn,
29.01.2009

Taste of India


Türkiissinised seemnehelmed, sandlipuu, antiikpronks.

Gerlile.

Tallinn,
29.01.2009

kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Taste of Chili


Nii kõrvakad kui käekett on tehtud Pokhara tšilli foto järgi :)

India klaashelmed, punased seemnehelmed, hõbedane kett.

Tallinn,
28.01.2009

The reason for creation


Videvikust Musta Võlurini

Peale Afganistani ja kõiki neid hukkunud alpiniste, kes mu jaanuari raamatulistis olnud on, tundsin vajadust millegi kergema järele. Detsembris olin läbi lugenud Musta Võluri triloogia esimese raamatu "Võlurite Gild" ja nüüd lugesin läbi kaks järgmist - "Õpilase" ja "Ülemlordi".

Must maagia, võlurid, noortekas - täpselt see, mida mul vahelduseks vaja oli. Videviku saagast ongi juba tükk aega möödas ;)

Kolmas raamat oli parim, seal tekkis isegi teatav põnevusmoment aeg-ajalt. Esimene osa ei olnud midagi erilist, aga tekitas piisava huvi järgmise vastu. Teine oli neist kõige nõrgem, venis kuidagi liialt palju.

Aga hetkel on pooleli SEE raamat :)))

teisipäev, 27. jaanuar 2009

Koorekohv maailma katusel


Mulle meenusid nende suurte India klaashelmestega hommikusöögid Kathmandu hotelli katusel. Sellesse komplekti sai Kathmandu tõusvat päikest, hommikust kohvi ja banaanipannkooki, udust vaadet linnale ja põlevat viirukit :)

Tallinn,
27.01.2009

Taste of India


Kaelakee nende kõrvarõngaste juurde.

India klaashelmed, sandlipuust helmed, antiikpronks ja nahkpael.

Tallinn,
27.01.2009

Ja taevas on roosa... või pisut oranž


Klaashelmed, hõbedased helmekübarad, hõbedane kett.

Tallinn,
27.01.2009

Jäälilled


Klaaspärlid, hõbedased pärlikapslid ja hõbedane kett.

Tellimus :)

Tallinn,
27.01.2009

pühapäev, 25. jaanuar 2009

Helmejahil

Helmeste otsimine on mind viinud kohtadesse, kust ei oleks osanud oodatagi, et võiks helmeid saada ja sellistesse, kuhu on piinlik (slaavipärased kassikullapoed) või ebameeldiv sisse astuda. Viimane on näiteks kauplus "Emake Loodus" Balti jaamas, mille müüjaks olev "isake loodus" oli nii täis suitsetanud, et hingata oli võimatu ja vastasseina ka suurt ei paistnud.

Üht-teist saab Balti jaama turult. Hinnad on küll 2-3 korda kõrgemad kui näiteks Ebays, aga plussiks on see, et saab kiirelt kätte ja enne ostmist katsuda :)

Poolteist arvestatavat netipoodi on ka Eestis. Üks, hea valiku ja sõbraliku saatekuluga on Meriino Kuressaares ja pool on Helmehaldjas (seal on mõnikord üht-teist head). Ülejäänud kohalikes netipoodides pole kunagi midagi peale kõrgete hindade.

India helmeste osas on siinmail asendamatu Universaal Universum. Kui korralikult otsida, leiab sealt toredaid asju :)

Välismaiseid netipoode pole proovinud eelkõige suure saatekulu ja miinimumtellimuse tõttu. Selles osas on Ebay täiesti asendamatu, pakkudes kohati isegi free shippingut :)

laupäev, 24. jaanuar 2009

Minu taevakarva ööd :)


Imeilusad suvetaevasinised India klaashelmed ja hõbedased metallhelmed.

Tallinn,
24.01.2009

Frosty pink


Käevõru kingituseks mineva kee juurde.

Tallinn,
24.01.2009

Red yak



Granaat, mustad klaashelmed, antiikpronks.

Tallinn,
24.01.2009

Tiibeti taevas



Kuna Tiibeti taevas osutus väga populaarseks, siis tegin veel ühe versiooni :) Endiselt türkiis ja Tibetan silver.

Tallinn,
24.01.2009

reede, 23. jaanuar 2009

Taste of India

India klaashelmed, sandlipuust helmed ja antiikpronks.

Tallinn,
23.01.2009

Tiibeti taevas


Türkiis, bali helmed ja Tibetan silver.

Tallinn,
23.01.2009

neljapäev, 22. jaanuar 2009

Tiibeti taevas


Türkiissinised klaashelmed ja Tibetan silver.

Broneeritud.

Tallinn,
22.01.2009

Taste of India



India klaasist ja Tibetan silver'ist käevõru ja kõrvarõngad.

Saadaval.

Tallinn,
22.01.2009

Koorekaramell


Kõrvarõngad eilse käevõru juurde.

Broneeritud.

Tallinn,
22.01.2009

kolmapäev, 21. jaanuar 2009

Maasikad. Šampus sai otsa.


Roosadest klaaspäritest.

Tallinn,
21.01.2009

Maasikad šampusega


Roosad ja naturaalvalged klaaspärlid.

Tallinn,
21.01.2009

Koorekaramell päikeselisel pealelõunal


Siin ei ole värvid päris õiged, tegelikult näeb välja nagu crème brûlée musta kohviga :)

Tallinn,
21.01.2009

Frosty pink


Pikk must kee natukese roosaga nagu soovitud :) Läheb kingituseks.

Tallinn,
21.01.2009

Bilbao

DVD-sid koristades ja vaatamata filmide virna nähes, valisin sealt millegipärast Bigas Luna "Bilbao". Ju oli vajadus millegi sürri järele :)

Bigas Luna kinnisideeks ja kireks tunduvad olevat seks, toit ja kõige ülepaisutamine. Ükski tema kolmest filmist, mida ma näinud olen, ei ole neist kolmest puutumata jäänud.

Bilbao - strippar/prostituut, lähivõtteid tegev fotograaf, palju naiseihu, kuum piim ja toores kala :)

teisipäev, 20. jaanuar 2009

Walk "Into the Wild"

Järgmist Jon Krakaueri raamatut "Üksindusse" alustasin juba teatava eelarvamusega. Tema eelnevalt loetud raamatu, "Hõredasse õhku" hüplev stiil ja pidev oletuste tegemine olid mul veel värskelt meeles. Ja selles osas ei tulnud ka "pettuda" - raamat algas Chris McCandlessi hukkumise fakti konstanteerimisega ning seejärel liikus edasi-tagasi ülikooli lõpetamisest surmani Alaskal. Kuna raamatus esines lisaks kronoloogilisele mittejärjepidavusele ka palju nimesid, kellega Chris oma kaheaastase hulkurielu jooksul kokku puutus, oli raamat kohati raskesti jälgitav.

Filmidest ja muusikast olin juba mõnda aega tagasi üles korjanud viite filmile "Into the wild". Ma küll alustasin tookord selle filmi vaatamist, aga jäi pooleli. Nüüd, peale raamatu lugemist tundus õige aeg olevat ka film korralikult ära vaadata :)

Film oli lihtsalt võrratult parem kui raamat, eelkõige oli seal emotsiooni. Kuigi jutustatud samas stiilis, kus Alaska-aeg vaheldub lõikudega sellele eelnenud kahest aastast, on ta siiski paremini jälgitav. Alexi / Chrisi roll on suurepäraselt välja mängitud ning erinevalt raamatust, on ta peategelasena vägagi sümpaatne. Sellele aitas palju kaasa filmis taustaks toodud vanemate lahutusplaanid lapsepõlves ja türannist isa, kes muutus kohati isegi vägivaldseks (raamatus oli tegemist rahumeelsete vanematega, kelle maailmavaated siiski Chrisi omadega enamasti ei ühtinud).

Krakaueri kirjastiil meeldib mulle järjest vähem. Ta esitab oletusi, toob sisse ebavajalikku, kiirustab. Chris McCandlessist kirjutatud raamatus oli kolm pikka peatükki, millest esimene oli enne Chrisi "looduse rüppe" kippunud inimestest ning nende ekspeditsioonidest ning kaks järgmist temast, Jon Krakauerist endast - lapsepõlv, perekond, Devils Thumb'i tippu ronimine. Kõik selleks, et paremini mõista Chris McCandlessi. Ma ei saa öelda, et antud peatükid oleksid mõistmisele kuidagi kaasa aidanud. Ja kui juba kirjutada dokumentaalteost, siis tuleks faktide osas eriti täpne olla. Kui neljandal jaanuaril 1993 sai autor läbi Outside'i toimetuse kätte kirja, milles saatja soovis Outside'i seda numbrit, kus kirjutati Chris McCandlessist (jaanuar 1993), siis tekib mul paratamatult küsimus, et mis kuus ilmus ajakirja jaanuarinumber :) 80-aastane meesterahvas näeb/loeb ajakirjast artiklit, kirjutab kirja artikli autorile, saadab selle ajakirja toimetusse, sealt saadetakse see edasi autorile ning autor saab selle juba 4. jaanuaril kätte...

PS. Raamatu tagakaanel on tsitaat Paul Theroux'lt: "Kütkestav lugu idealismist, fantaasiast ja põlislooduse tundmaõppimise tumedast poolest." Mul seisab lugemist ootavate raamatute virnas ka üks P. Theroux' raamat. Ma ei saa öelda, et ma seda täiesti eelarvamustevabalt lugema hakkan :)

pühapäev, 18. jaanuar 2009

Raske Jaki kohvik

Jaanuar on siiani olnud rohkem või vähem reisiraamatukuu. Alec Le Sueuri "Hotell maailma katusel. Viis aastat Tiibetis" jätkas nimekirja.

Läbi huumoriprisma on Le Sueur kirjutanud oma elust turundusjuhina Lhasa Holiday Innis, hotellis, mille juhtimisest on tõenäoliselt inspiratsiooni saanud Fawlty Towersi loojad. Põgusalt on ka taustainfot Tiibeti ajaloo kohta, kuid reisijuhi kirjutamine ei olegi olnud autori eesmärk. Ta tõi võimalikult vähe sisse ka isiklikku elu, pidades lugeja jaoks arvatavasti huvitavamaks üldist elu Tiibetis, töötingimusi, kohalike inglise keelt jmt. Näiteks elas suurem osa hotelli töötajatest hotellis ning kui talveperioodil oli hotelli täituvus alla 20%, siis lülitati terves majas (sh tubades, kus viibisid need vähesed turistid ja elasid töötajad ning töö- ja toitlustusruumides) küte välja. Talvises Tiibetis oli temperatuur tihti nulli ringis... Hotelli pesumajal olid küll kõige kaasaegsemad pesumasinad kogu Tiibetis, kuid kasutatava pesupulbri tõttu muutusid täiesti korralikud riideesemed äratundmatust materjalist halliks räbalaks. Lhasa trükikoda reklaamis ennast kui moodsaid Läänest imporditud trükimasinaid omav ettevõte, kuid jättis mainimata, et humanitaarabina saadud moodne sisseseade seisis seina ääres presendi all ning trükitöid teostati endiselt vanamoodsal moel.

Ma ei saa alati aru tõlkija eesmärkidest kui tõlgitakse
ära kohanimed. Restorani nimi "Raske Jaki kohvik" tundus mulle kummaline seni, kuni jõudsin lauseni, mis viitas selle sarnasusele tuntud restoraniketiga. Siis meenusid ka Nepalis müüdud T-särgid "Hard Yak Cafe" kirjade ja logodega :)))

Aga raamat on väga-väga naljakas ja astub selles osas tihedalt "Are you experienced" kandadele.

laupäev, 17. jaanuar 2009

Sailing on strawberry fields


Tallinn,
17.01.2009

Kevadpäike


Aknast välja vaadates tundub, et kevad hakkab jõudma :)

Tallinn,
17.01.2009

reede, 16. jaanuar 2009

On the wings of the wind


Suured klaashelmed, mis meenutavad tuules lehvivaid palvelippe valgetel stuupadel ja lumiste mäetippude taustal :)

Tallinn,
16.01.2009

Mustikasmoothie


Mustikane käevõru ja kaelakee.

Saadaval.

Tallinn,
16.01.2009

neljapäev, 15. jaanuar 2009

We are meant for each other and not meant for each other

Sattusin just enne kinnominekut lugema Postimehest artiklit filmi "Vicky Cristina Barcelona" kohta. Ah, et filmi sügavust mõõdetakse selle järgi, kui õnnetu lõpp on? Ja, et Barcelonasse minnakse ainult väga suurest igavusest? Ja mõne riigi kohta lõputööd kirjutades tuleb iseenesestmõistetavana selle riigi keelt osata?

Ma olin peale artikli lugemist ja enne filmi nägemist natuke pettunud, et Barcelonast, ühest minu lemmiklinnadest "vilksatavad vaid Brati lennuväli, paar panoraami ja Antoni Gaudí projekteeritud maja", sest otseloomulikult ma lootsin näha tuttavaid tänavaid, vanu häid kohvikuid, Gaudít. Mh, loomulikult ma nägingi neid :) Mida võis Evelyn Kaldoja oodata? Lonely Planeti linaversiooni? Barcelona vabameelne, eklektiline, samas soe õhustik oli suurepäraselt edasi antud.

Ma ei suuda ka meenutada, et kummalgi "igavlevatest tšikkidest" oleks olnud suuri tundeid Juan Antonio vastu. Pigem sai Vicky aru, et turvaline tulevik usaldusväärse ja täiesti etteaimatava mehega ei pruugi olla just see, mida ta omale soovib ja et ootamatused annavadki elule värvi. Cristina seevastu elas lihtsalt oma vabameelset elu, jagades voodit nii Juan Antonio kui ka tolle endise abikaasaga.

Selgusetuks jäi ka, miks peaks Juan Antonio oma Oviedos, Astuurias elava isaga katalaani keelt rääkima :)

Üldiselt oli selline mõnus kerge film. Mingit suurt sisu ma sealt ei oodanud ega ka ei saanud. Film valikutest, unistustest, nende muutumisest ja julgusest. Ma arvan, et aja jooksul, erinevatel eluperioodidel oleksin ma ennast samastanud nii Vicky kui Cristinaga.

"Only unfulfilled love can be romantic" - kõlab küll tegelikult natuke küüniliselt, aga nii ta vist ongi...

PS. Neid pilte, mida Cristina tegi Park Güellis lastest ja pärast mingi seina ääres Maria Elenast oma digikompaktiga, ilmutas ta hiljem pimikus :D

kolmapäev, 14. jaanuar 2009

"Tõus" hõredasse õhku

"Into thin air" kommentaarides soovitati mul lugeda ka Anatoli Bukrejevi raamatut "Tõus. Traagilised ambitsioonid Everestil" sama ekspeditsiooni kohta.

Krakauer oli maalinud Bukrejevist, teise grupi ühest giidist, pildi kui inimesest, kelle tegevuse(tuse) tõttu tragöödia toimus. Umbes pool aastat peale Krakaueri raamatut ilmub Bukrejevi selgitus, kirja panduna G. Weston DeWalti poolt. "Tõus" on puhtalt Bukrejevi raamat - mida Bukrejev tegi, mida ta arvas, et tuleks või tulnuks teisiti teha. Ei lahatud gruppe, kliente. Ei toodud mängu minevikke ja oletusi.

Mind häiris natuke raamatu algus, kus räägiti pidevalt kui raske on vene alpinistidel peale Nõukogude Liidu lagunemist. Aastad olid siis 1995-1996 juba ja NL lagunemisest üksjagu aega möödas... Ka Bukrejevi kohatine ülistamine ("Bukrejev oma treenitud silmaga" jmt) ei tundunud sarnasele raamatule kohane olevat.

Aeg-ajalt esitati liialt palju ebaolulisi fakte (kellega Bukrejev enne ekspeditsiooni juhuslikult kohtus, mainides ära isegi nende nimed jmt).

Samas oli Bukrejevi raamat keskendunud Bukrejevile ja tema tegemistele, mida kajastati kronoloogiliselt loogilises järjekorras, samal ajal kui Krakaueri raamat algas katastroofiga, liikus siis aasta-paar ajas tagasi, tuli uuesti 1996 aasta kevadesse, läks siis klientide minevikku jne. Bukrejev jäi kuni katastroofi päevani nö. oma grupi juurde ja tõi Rob Halli meeskonna alles siis mängu, kui kahe grupi saatused segunesid. Seetõttu oli sündmusi ka lihtsam jälgida (Krakaueri omas kadus mul pidevalt ülevaade sellest, kes on kes).

"Tõus" ei ole küll ilukirjanduslik tippsaavutus, pigem sündmuste dokumenteerimine (sisaldades ka intervjuusid ja vestluste salvestisi), kuid sündmuste järjestus oli loogilisem kui Krakaueril ja seetõttu oli ka lihtsam lugeda. Weston DeWalti tekstid vaheldusid Bukrejevi sõnadega, mis vahepeal häiris, kuna lõigud kippusid ühe-kahelauseliseks minema, aga üldiselt oli ülesehitus hea. Raamatu lõpus oli ära toodud kirjavahetust, retsensioone, ekspeditsiooni arutelu salvestus. Kokkuvõttes jäi raamat kuhugi ilukirjanduse, dokumentaalteostuse, õigustuse vahele.

Ma alustasin selle lugemist võrdlemisi suure eelarvamusega, sest mulle üldiselt sellised vaidlused, õigustamised, selgitused ja süüdistused ei meeldi. See kõik on kellegi teise elu ja ma ei taha teiste probleemidesse "sattuda". Aga vaatamata eelarvamusele ja kohatisele kiidulaulule muutus Bukrejev raamatu lõpuks mulle oluliselt sümpaatsemaks kui seda oli Krakauer, kelle suhtes mul tema raamatut lugedes erilisi emotsioone ei tekkinud. Ma ei tea, kuidas kõik juhtus ja keda uskuda, aga kui üks esitab pidevalt oletusi (ka selle kohta, mida ta ei kuulnud ega näinud) ja teine kirjutab sellest kui ise läbielatust, siis paraku kõlab see teine usutavamalt. Isegi kui tõendeid pole.

teisipäev, 13. jaanuar 2009

Suveöösinine swing :)


Ja teine tellimustöö :P

Tallinn,
13.01.2009

Jäälilled ja maasikad ilma šampuseta


Esimesed tellimused on valmis :) Muuhulgas otsustasin nüüd ehtekomplektidele ka nimesid hakata panema :D "Jäälilled" ja "Maasikad ilma šampuseta" siis seekord.

Tallinn,
12.01.2009

pühapäev, 11. jaanuar 2009

Päikesetõus Himaalajas

Viimasel ajal raamatuid lugedes meenub mulle kooliaeg ja ma tunnen üha rohkem, kui vähe ma tegelikult õpitut suutsin reaalse eluga siduda. Üldiselt oli sel ajal suhteliselt tuim asjade meeldejätmine ja kui peale vastamist/kontrolltööd/eksamit antud teemat enam ei puudutanud, siis oli kõik õpitu kiirelt peast pühitud. Eranditeks olid üksikud ained näiteks matemaatika või keelte näol, kus iga uus teave põhines varasemale ning seetõttu toimus pidev kordamine. Samal ajal on minu teadmised geograafiast, ajaloost ja religioonist pehmelt öeldes olematud. Me oleme harjunud imestama, kuidas ameeriklaste jaoks on "üks Euroopa kõik" ning nad ei suuda siinseid riike eristada. Pean tunnistama, et mina suudan vast pooled Aafrika riigid kaardil enam-vähem õigesse kohta paigutada.

Britta Dasi raamat"Päikesetõus Himaalajas. Aasta Bhutani kuningriigis" oli ühest küljest tore reisikiri, teisest küljest andis taas uut infot nii hinduismi kui budismi kohta. Ta ei olnud küll nii informatiivne kui Roy Strideri "Himaalaja lood" ega Patricia McCormicku "Sold" või isegi Kiran Desai "Kaotuse pärand", aga sisaldas piisavalt palju sellist infot, mille mitteteadmine tekitas minus piinlikkust.

laupäev, 10. jaanuar 2009

Into thin air

Jon Krakaueri "Hõredasse õhku" meenutas mulle alguses natuke Peter Matthieseni "Lumeleopardi". Lugu on samamoodi tõsieluline, kirjeldab mägesid, lund ja raskeid tingimusi.

1996 aasta mais toimunud Everesti vallutamise ekspeditsioonidel hukkus paari päeva jooksul rekordarv tippupürgijaid. Jon Krakauer, kes oli ise samuti ühe meeskonna liige, kirjeldab toimunut oma pilgu läbi ning üritab arutada, miks õnnetus juhtus ning mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Kuigi "lõpp" on algusest peale teada ning veel enne loo enda juurde jõudmist juhatatakse raamat sisse hukkunute nimede ja piltidega, haarab jutustus siiski endasse. Ei ole hingematvaid looduskirjeldusi, on teekonnal esilekerkivad raskused. On kaaslased, giidid, taustalood. Viimased kipuvad kohati liiga põhjalikud olema. On spekulatsioone. Ja see on see osa raamatust, mis mulle ei meeldinud. Mulle tundus see ühest küljest tagantjärele targutamisena (vaatamata sellele, et autor rõhutas pidevalt seda, et ta ei teinud ka ise piisavalt), teisest küljest giidide liialt negatiivses valguses näitamisena. Kui raamatu lõpus olid katkendid talle saadetud kirjadest, siis ühe hukkunud giidi õe kirjutatu - "SINUL on nüüd kindlasti üleloomulik võime täpselt teada, mis toimus iga üksiku ekspeditsiooni liikme peas ja südames" - vastas täpselt sellele, mida ma raamatu lõpus isegi lugedes tundsin.

Vürtsine


Need imeilusad suured ja värvilised India helmed meenutavad mulle natuke erinevaid Aasiapäraseid vürtse, mis on sama intensiivsed ja haaravad sind oma lõhnade ja maitsetega endasse. Esiplaanil on selle käevõru lemmikhelmes :)

Paar päeva tagasi tegin lahti ühe Nepalist toodud Yogi tee, millest sai juba kannus tõmmates minu lemmiktee. Ta lõhnab täiesti imeliselt ja maitseb samuti. Ma ei kinkinud seda ära ainult seetõttu, et kott millesse tee oli pakitud, oli nii armas, et ma ei raatsinud ;)

Tallinn,
10.01.2009

reede, 9. jaanuar 2009

Feeling Asia



Ma ei saa endiselt Aasia ehete lummusest üle. Komplekt on India helmestest - palju värve, kulda, hõbedat, tolmu ja sära. Päris rahul ei ole, komplekt jääb ootama aega, kui ta õnnestub antiikpronkstraadile ümber teha ;)

Ebayst ootan Tiibeti palveveskiga ripatsit ja veel üht-teist. Kohalikes Universaal Universumites käin suuri ja imeliselt ilusaid klaashelmeid hankimas.

Tallinn,
09.01.2009

kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Pärlipüüdja


Ma ei saa jätta näitamata ühte väga toredat jõulukingitust :) Ma luban sellele pärlile ilusama kee taha teha ;)

Tallinn,
07.01.2009

Otse Aasiast


Juba mõnda aega oli soov teha midagi aasiapärast, midagi sellist nagu ma nägin Nepali ehtelettidel, aga kord ei olnud sobivaid helmeid, kord õiget ideed. Täna sain Universaal Universumist peotäie suuremat sorti India helmeid, Tartust Roosi ärist olin varunud hõbedasi plastikhelmeid ning kasutasin ka nahkpaela. Tulemusega jäin täitsa rahule :) Päriselt on idamaisem kui pildil tundub. Ja tundus õige idee panna ta Nepalist toodud jakivillase pleedi peale ;)

Tallinn,
07.01.2009

Kabuli raamatukaupmees

Mulle tundub, et ma olen väga kriitiliseks muutunud :) Aga kui ma olen midagi väga head hiljuti lugenud, siis paratamatult ootan igalt järgmiselt ka vähemalt ligilähedast taset. Samas on ilmselge, et kõik raamatud ei ole ülivõrdes.

"Kabuli raamatukaupmehe"
korjasin üles vist Khaled Hosseini raamatu lõpust soovitatavate raamatute nimekirjast ning ootasin midagi vähemalt sama haaravat. Raamat andis küll väga põhjaliku ülevaate Afganistani inimestest, traditsioonidest, lähiajaloost, kuid mõjus pigem dokumentalistikana (mis ta suuremalt jaolt muidugi ka oli) kui ilukirjandusliku romaanina.

Reportaažist oli võimalik lugeda kirjandusfanaatikust perepeast, kes türanniseeris nii oma õdesid-vendi kui poegi. Tema vaevalt üle kümneaastased pojad töötasid ta kauplustes 12 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Nad olid koolis käinud paar aastat kui sedagi. Ta jättis oma esimese naise ja tollega saadud tütre Pakistani kui ülejäänud perega peale sõda Afganistani tagasi kolis. Tema 18-aastane õde tõusis hommikul kell 5, et kui mehed ärkavad ja tööle hakkavad minema, oleks söök laual ja läks magama alles siis kui kõik oli ära koristatud ja kõik teised ammu magasid.

Kuna ma olen Afganistani temaatikaga viimasel ajal üsna palju kokku puutunud, siis midagi väga uut ma sealt raamatust teada ei saanud, mõningate teemade puhul läks autor lihtsalt rohkem süvitsi kui teistes minu loetud raamatutes.

Afganistani teemal on endiselt mu raamatusoovitus Khaled Hosseini "A thousand splendid suns" ja filmisoovitus Mark Fosteri "Kite runner".

teisipäev, 6. jaanuar 2009

Full function with some limitations

Tahtsin ühte faili konvertida ning tõmbasin programmi testversiooni. Programm ise on küll tasuline, aga mõnda aega on võimalik seda tasuta testida. Lisainfo lubab: "During this evaluation period, the software has full function except some limitations." Some limitations tähendab antud juhul, et programmi tasuta versioon konverdib vaid 20% failist. Ma ei saa seda kuidagi mõningate piirangutega full function'iks nimetada. Pangu omad piirangud peale kui tahavad, aga ärgu nimetagu seda täistoimivaks.

Meenus veel ka, et ühe teise programmi testversioon lisas klipile suurelt (üle terve ekraani) oma vesimärgi :)

Reisid ritta :)


Nii mõnigi magnet sai tunda kassi karmi käppa, enne kui ma magnetid nende säilimise huvides ära korjasin ja sihtotstarbetult sahtlisse panin. Aga kuna vahepeal on neid üksjagu lisandunud, siis mõtlesin omale vähemalt foto teha, et milline oleks üks tore külmkapiuks :)

Tallinn,
04.01.2009

esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Kuidas asjad paika või paigast ära loksuvad ja prioriteedid muutuvad

Vaatasin oma vanemaid postitusi ja mulle meenus, kuidas ma hindasin näiteks Matsalus või suvilas veedetud aega. Niiiii mõnus oli. Tabasalu metsas ja panga peal ja mere ääres oli ka tore, aga see oli nii kodune ja igapäevane ja lähedal ja iseenesestmõistetav. Praegu, linnas olles ma loomulikult hindan seda, et kõik on lähedal, kesklinn on jalutuskäigu kaugusel ja ma ei pea ühtegi käiku pikalt ette planeerima, aga ma tunnen puudust sellest, et viie minuti kaugusel on mets, kümne kaugusel jooksurada ja meri. Tabasalu tundub samasuguse kvaliteetkohana nagu varem Matsalu...

Sandlipuu jäljed

Plaani võetud raamatutest on nüüd teine - Asha Miró ja Anna Soler-Pont'i "Sandlipuu jäljed" - läbi loetud.

Raamatututvustus oli paljutõotav - kolme orvuks jäänud lapse lapsepõlv seitsmekümnendatel Indias, Etioopias ja Kuubal ning nende eluteede ristumine 30 aastat hiljem Barcelonas. Reaalselt ei moodustanud erinevad lood ühtset tervikut, mängu toodud ülejäänud pereliikmetest kirjutati kohati suhteliselt põhjalikult, kuid jäeti siis nö. "õhku rippuma". Raamatu alguses arvasin, et üks kolmest peategelasest on hoopis Solomoni vanem õde. Juba 21. sajandil toimuvas mainiti aeg-ajalt nimesid, mis olid varasemast tuttavad (võõrapärased nimed ei püsinud eriti meeles ning seetõttu tuli neid eestpoolt paar korda üle kontrollida), kuid selliseks põgusaks kokkupuuteks need ka jäid, ühtegi sellist teemat äramärkimisest pikemalt ei arendatud.

Ma ei tea, kas originaalkeel oligi selline või on tegemist nõrga tõlkega, aga pidevalt jäi mulje kui dokumentaalteosest, kus on vaja eelkõige faktilist informatsiooni edastada mitte ilukirjanduslikku naudingut pakkuda. Ma loodan, et "maitsev riisiga pajaroog" ei olnud originaalkeeles "paella" :P

Üldiselt oli selline kiire-kerge lugemine, mille parim osa olid tuttavad kohad ja emotsioonid Barcelonas :)

PS. Ülejäänud listist on olemas ja ootavad lugemist 6 raamatut:
Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”
Britta Das "Päikesetõus Himaalajas"
Friedebert Tuglas "Reisikirjad"
Jon Krakauer “Hõredasse õhku”
Jon Krakauer "Üksindusse"
Paul Theroux "Great Railway Bazaar"

PPS. Tellitud ja ootan Russell McGiltoni “Yakety Yak: Bombay to Beijing by Bicycle”

pühapäev, 4. jaanuar 2009

Kalamaja pizza



Lorenzo tegi täna pizzat ja nii sattusimegi taas Kalamajja külla... Nagu ikka, suurepärane toit ja sama suurepärane seltskond, grazie ;)

Tallinn,
04.01.2009

Leandro


Pisikesest lapsest on täitsa suur poiss saanud :)

Tallinn,
04.01.2009

laupäev, 3. jaanuar 2009

Antarktika


Tartu
03.01.2009