Jon Krakaueri "Hõredasse õhku" meenutas mulle alguses natuke Peter Matthieseni "Lumeleopardi". Lugu on samamoodi tõsieluline, kirjeldab mägesid, lund ja raskeid tingimusi.
1996 aasta mais toimunud Everesti vallutamise ekspeditsioonidel hukkus paari päeva jooksul rekordarv tippupürgijaid. Jon Krakauer, kes oli ise samuti ühe meeskonna liige, kirjeldab toimunut oma pilgu läbi ning üritab arutada, miks õnnetus juhtus ning mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Kuigi "lõpp" on algusest peale teada ning veel enne loo enda juurde jõudmist juhatatakse raamat sisse hukkunute nimede ja piltidega, haarab jutustus siiski endasse. Ei ole hingematvaid looduskirjeldusi, on teekonnal esilekerkivad raskused. On kaaslased, giidid, taustalood. Viimased kipuvad kohati liiga põhjalikud olema. On spekulatsioone. Ja see on see osa raamatust, mis mulle ei meeldinud. Mulle tundus see ühest küljest tagantjärele targutamisena (vaatamata sellele, et autor rõhutas pidevalt seda, et ta ei teinud ka ise piisavalt), teisest küljest giidide liialt negatiivses valguses näitamisena. Kui raamatu lõpus olid katkendid talle saadetud kirjadest, siis ühe hukkunud giidi õe kirjutatu - "SINUL on nüüd kindlasti üleloomulik võime täpselt teada, mis toimus iga üksiku ekspeditsiooni liikme peas ja südames" - vastas täpselt sellele, mida ma raamatu lõpus isegi lugedes tundsin.
1996 aasta mais toimunud Everesti vallutamise ekspeditsioonidel hukkus paari päeva jooksul rekordarv tippupürgijaid. Jon Krakauer, kes oli ise samuti ühe meeskonna liige, kirjeldab toimunut oma pilgu läbi ning üritab arutada, miks õnnetus juhtus ning mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Kuigi "lõpp" on algusest peale teada ning veel enne loo enda juurde jõudmist juhatatakse raamat sisse hukkunute nimede ja piltidega, haarab jutustus siiski endasse. Ei ole hingematvaid looduskirjeldusi, on teekonnal esilekerkivad raskused. On kaaslased, giidid, taustalood. Viimased kipuvad kohati liiga põhjalikud olema. On spekulatsioone. Ja see on see osa raamatust, mis mulle ei meeldinud. Mulle tundus see ühest küljest tagantjärele targutamisena (vaatamata sellele, et autor rõhutas pidevalt seda, et ta ei teinud ka ise piisavalt), teisest küljest giidide liialt negatiivses valguses näitamisena. Kui raamatu lõpus olid katkendid talle saadetud kirjadest, siis ühe hukkunud giidi õe kirjutatu - "SINUL on nüüd kindlasti üleloomulik võime täpselt teada, mis toimus iga üksiku ekspeditsiooni liikme peas ja südames" - vastas täpselt sellele, mida ma raamatu lõpus isegi lugedes tundsin.
2 kommentaari:
Soovitan soojalt lugeda läbi täpselt samadest sündmustest kirjutatud Anatoli Bukrejevi "Tõus". See raamat on dokumentaalsem ja hüplevama stiiliga, aga annab hoopis teistsuguse ja minu meelest usutavama pildi.
tänan, võtan plaani :)
Postita kommentaar