pühapäev, 30. november 2008

Ka vihm ei pese pisaraid näolt...

Isegi loodus on võimetu...

Ja selgeks on saanud see, et mis ei tapa, ei tee tugevamaks ka. Külmemaks teeb. Ja ükskõiksemaks. Kõige ümbritseva suhtes.

Kaks PÖFF-i filmi on vaadatud. Mõlemad täiesti emotsioonitult. Ühest küljest polnud suuremad asjad ja tundusid kohutavalt venivat, teiseks tundusid teemad juba korduvalt nähtud olevat ja kolmandaks ei lähe teiste elud (sh. filmides) mulle lihtsalt kuidagi korda.

laupäev, 29. november 2008

Nepal kaardil


Märkisin Google Earthil reisi (peatuskohad) ära :) Kathmandust lennukiga Pokharasse ...


... Pokhara Lakeside Hotel ...


... Raftingu algus Modi Kohlas ja lõpp Purti Ghatis ...


... Sauraha Jungle Resort Chitwanis ...

... Kathmandu org ...


... Kathmandu Garden House.

Vabatahtlikuks?

Ma olen alati arvanud, et vabatahtlik töö tähendab seda, et tööd tehakse tasuta, söögi ja öömaja eest ning mõnikord makstakse ka taskuraha. Tühjagi. Euroopas on küll mõned noorteorganisatsioonid, mis vahendavad noori sellise idee järgi vabatahtlikuks, kuid kui oled üle 25/30, siis sellesse süsteemi enam ei pääse.

Mis variandid siis on, kui on konkreetne asukoht, antud juhul Nepal, kuhu tahaks minna? Esimene, kõige lihtsam ja kõige kallim, on kontakteeruda mõne Euroopa vahendusorganisatsiooniga, kes siis tegutseb selle nimel, et leida sihtriigis sobiv programm. Raha kasseeritakse selle eest erinevalt, Nepalis lühema perioodi puhul on see keskmiselt 500 - 1000 krooni päevas, pluss tuleb ise osta omale lennukipiletid, teha vaktsineerimised ja reisikindlustus. Makstud programmitasu eest tutvustatakse vabatahtlikule kohalikke tavasid (do's and don't's), organiseeritakse töökoht, majutus peresse või odavamasse hostelisse ja kuni kolm söögikorda päevas (Nepalis tähendaks see siis Dal Bhati ehk riisi köögiviljakarriga).

Teine variant on kontakteeruda mõne kohapealse vahendusorganisatsiooniga. Kuna nende ülalpidamiskulud on madalamad, siis on ka vahendustasud madalamad. Lubatakse näiteks majutust perre, kuid unustatakse mainida, et pereks on sama organisatsiooni omaniku kodu :) Tihtipeale kiputakse petma ka töö asjus. Kui vabatahtlik kohale jõuab, selgub, et töökohta polegi talle leitud. Selle eest on hoiatavaid artikleid ilmunud ka Nepali ajalehtedes. Lennukipiletid ja muu reisiga seonduv tuleb loomulikult endal maksta.

Kolmas variant on minna taas oma kuludega kohale ning leida kohapealt lastekodu, kool vm asutus, kus oleks abi vaja. Vabatahtlik majutatakse odavasse hostelisse või lastekodu ruumidesse, tal on võimalik süüa koos lastega ning maksab ise vaid majutuse ja söögi eest. Näiteks Kathmandu loodeosas asuvas lastekodukompleksis oleks ööpäevane summa majutuse ja toidu (varahommikul tee ja küpsised, kell 9 hommikul Dal Bhat, pealelõunal Dal Bhat ja õhtul tee küpsistega) eest 7 dollarit. Võimalik on ööbida mingis veel odavamas hostelis, kus summa oleks 3 dollarit :) Kui tahad mingit meelelahutust, rikkalikumat toidulauda, riideid jmt, siis need ostad kõik ise...

Nagu näha, pole vabatahtlik töö mitte võimalus vaid (rikaste) privileeg.

Isegi Pokharas ei paista praegu päike

Gmaili veebipõhisel versioonil saab nüüd ise tausta valida. Üks variantidest on "Puu", kus tuleb sisestada ka oma asukoht ja siis on meilboxi taustaks pidevalt asukoha ilm. Kuna ma olin sellest ilma kuvamisest kuulnud, siis ei olnud ma kindlasti huvitatud Tallinnast kui asukohast ja määrasin selleks Pokhara :) Enamasti paistab mu postkastis nüüd päike. Hetkel on udune ja korra on isegi pilves olnud. Tahan tagasi. Sinna, kus kõik ilus oli :)

neljapäev, 27. november 2008

Siis kui kõik kokku kukub

Ja on tunne, et väljapääsu enam ei ole, siis saab veel ainult hullemaks minna.

Hakkasin otsima võimalusi minna Aasiasse vabatahtlikuks. Kuna noorteprogrammidesse enam ei mahu, siis tuli muid variante vaadata. Aga need muud variandid on kõik kallid. Näiteks pakub mingi brittide vahendusorganisatsioon võimalust töötada kaks nädalat Nepali orbudekodus ja kasseerib selle eest 700 naela. Pluss maksad oma lennukipiletid kinni. 700 naela eest organiseerivad nad sulle töö, mida sa teed vabatahtlikult ja mille eest ei maksta, majutuse peres ning kolm söögikorda päevas. Kõik muu lõbu - lennukipiletid, kindlustused, kohapealne transport ja meelelahutus - on enda kanda. Ca tuhande krooni eest päevas elaks Nepalis turistina väga luksuslikult. Ja ei peaks tööd tegema :) Kust saaks palju raha, et aastaks aeg maha võtta ja Aasias ringi reisida?

Austraalia? Seal makstakse töötegemise eest :) Aga ma tahaks Nepali tagasi, kuigi ei tea, kuidas ma seda suudan. Võib-olla on praegu kõik veel liiga värske ja liiga valus...

Update: ei, Austraaliasse ei saa, liiga vana :) Tuleb ikkagi edasi vaadata (ja leppida variandiga, et töötegemise eest tuleb peale maksta).

teisipäev, 25. november 2008

Ma tahaks, et oleks väljalülitamisnupp


Et saaks oma tunded lihtsalt välja lülitada, mitte kunagi enam armastada ja mitte kunagi enam haiget saada.

PS. Saaremaalt jõudis täna kohale eelpainutatud traat, nii, et ma sain oma katkiläinud käevõru pärlitest uue käevõru teha :)

Tallinn
25.11.2008

pühapäev, 23. november 2008

Raamatutest vol. 3

Olles täiesti vaimustuses ja kõikidele kiitnud William Sutcliffe'i raamatut "Are you experienced?", ostsin Kathmandus omale veel kaks tema raamatut "New Boy" ja "Whatever makes you happy", lootes taas heale huumorile.

"New Boy" oli täielik pettumus. Ta küll üritas vist naljakas olla, aga reaalselt oli tegemist ühe aastaga 17-aastase noormehe elust, kes raamatu alguses polnud veel naist saanud, aga rääkis sellest pidevalt ning üritas jätta endast muljet kui kõvast naistemehest. Poole raamatu pealt saab lugeja kaasa elada tema seksuaalkogemustele.

"Whatever makes you happy" ei ole ka komöödia, kuid on siiski hea lugemine. Tegemist on kolme ca kolmekümneaastase mehega, kellele ootamatult ja etteteatamata otsustavad nädalaks külla sõita nende emad, et taastada suhted poegadega ning üritada suunata seni vallalised mehed pereelu peale mõtlema. Ideaalis leida neile isegi naine :)

Patricia McCormick "Sold" on samuti eelviimase päeva ost Kathmandust. Tegemist on küll fictioniga, kuid sündmused siiski tõsielulised. Mina-tegelaseks on 13-aastane Nepali tüdruk Lakshmi, kelle tema kasuisa müüb Indiasse, Calcutta äärelinnas asuvasse bordelli. Raamatu alguses on ta naiivne, oma poisist ja tulevasest abikaasast unistav noor Himalaya mägikülas elav tüdruk. Hasartmängusõltuvuses oleva kasuisa sõnade kohaselt asuvat tüdruk "suures linnas" tööle teenijana ning tema teenitud raha aitab perel ja eriti nooremal vennal elus püsida. Tüdruk on väga uhke, et saab aidata... Kui ta saab teada, kuhu ta tegelikult sattunud on, ei ole enam mingit pääsemislootust. Tema uue "omaniku" sõnul tuleb tal tagasi teenida kogu raha, mis tema eest maksti (mitukümmend tuhat ruupiat olevat hind olnud) ja sissetulekutest arvestatakse maha üür, toit, riided, ravimid. Kahe kliendi omavahelisest jutust saab ta teada, et klient maksab ühe korra eest 30 ruupiat (7-8 krooni). Kui ta lõpuks tänu ameeriklastele bordellist päästetakse, on ta saanud 14-aastaseks.

John Grisham "Playing for pizza". Grisham on tuntud ja hinnatud oma kohtuteemaliste raamatute poolest. Paar korda on ta teinud katset kirjutada ka jalgpallist. Mina olen siiani kahte lugenud ja "Playing for pizza" on neist uusim. Väga omapärane raamat :) Ameerikas põrunud jalgpallur, kes on mänginud peaaegu kõikides klubides ning peale viimast mängu ei soovi enam ükski klubi teda palgata, läheb Itaaliasse mängima. Ta armub, hakkab armastama kohalikku kööki ning lõpuks meeldib talle seal isegi mängida. Grishami kohta oli seal üllatavalt palju arhitektuurikirjeldust, põhjalikult toidust ja veinist ning hea ülevaade itaallaste vaba aja veetmisest. Raamat oli hea, aga lihtsalt Grishamilt ootaks midagi muud :) Ka Nepalis loetud.

Khaled Hosseini "A thousand splendid suns". Tema esimese raamatu "Kite runner" põhjal tehtud film oli minu 2007. aasta lemmik. Raske film, aga samas täiesti suurepärane. Kathmandus lugesin läbi tema teise romaani "A thousand splendid suns", mille tegevus toimub samuti Afganistanis - algul väikeses mägikülas, hiljem Kabulis. Ma pean tunnistama, et nii film kui raamat on minus äratanud huvi Afganistanis toimunu/toimuva vastu. Raamatu alguses elab viieaastane Mariam oma emaga, kes teda vihahoos teinekord haramiks, sohilapseks hüüab, mägikülas. Kui ta saab 14, poob ta ema ennast üles ning isa, kes on teda aastaid korra nädalas vaatamas käinud, kuid ei ole nõus teda enda juurde elama võtma, paneb ta mitukümmend aastat vańemale lesele mehele. Tüdruk kolib Kabuli, elab seal aastaid isoleerituna teistest oma mehe terrori all kannatades kuni ta mees toob majja ka teise naise, Mariamist paarkümmend aastat noorema, naabermajas üleskasvanud kuid sõjas orvuks jäänud Lajla. Kahe naise vahel kujuneb välja erakordne sõprus, ema-tütre suhe.

Liis Kängsepp "Minu Argentina" - kuna ma sealt midagi ei lootnudki, siis ei saanud raamat ka pettumust valmistada. Taas rohkelt slängi sisaldav (näiteks nimetatakse argentiinlasi könnideks) ajaveebi ümbertrükk. Kormoranidest saavad Argentinas kormoronid ning ühtlasi ka mereelukad :) Ma olen endiselt seda meelt, et blogid võiks jääda internetti ning nende trüki peale ei tasuks paberit kulutada ning metsi hävitada.

Stephanie Meyer "Twilight saga I-III". Noortekas. Kuna erinevates lehtedes ilmunud reviewd kõlasid üsna ahvatlevalt, siis lõpuks läksin ja ostsin esimese osa (ainus eestikeelne siiani) ära. Teisipäeva lõuna ajal ostetud raamat oli neljapäeva hommikuks läbi :) Reedel tellisin ebayst ka teise ja kolmanda osa. Ka teine osa sai paari päevaga läbi. Kolmandat hoidsin reisi ajaks, et lennukis ja lennujaamas lugeda. Jäi isegi natuke üle ja sain lugeda ka Pokharas ja Kathmandus :P Mõtlesin neljanda osa tellida Apollost... Kuigi nende Internetipoes oli kirjas, et raamat on olemas, selgus peale ligi nädalast ootamist, et väliskirjanduse tellimise aeg on 4-6 nädalat. Tühistasin tellimuse ja tellisin ebayst. Sealt tuleb raamat soodsamalt ja vähem kui nädalaga. Lähipäevil peaks siis saabuma :) Üldiselt on tegemist kerge ja kiire lugemisega. Aga nagu tihtipeale kipub olema, oli esimene osa siiani parim.

laupäev, 22. november 2008

62% kehast taaskasutusse

How much of your body could be recycled?

Huvitav, kuidas see taaskasutus välja näeks? :)

Aga 62% tundub hea tulemus olevat :P

reede, 21. november 2008

Hmh

Ilmaennustus Tallinna kohta... Terve nädala jagu lund ja sulamistemperatuuri.

Kathmandus ja Pokharas on praegu üle 20 kraadi sooja.

Ma tahan tagasi :)

kolmapäev, 19. november 2008

Helesinisel lainel


Katsetus number kaks :) Helesinine kee kuldsel traadil.


Ja täna tegin sellise. Valdavalt sinised helmed ja mõned valged tamiilil. Oma varusid täiendasin täna Karnaluksis :)

Tallinn
19.11.2008

esmaspäev, 17. november 2008

Valge kala ja punane süda :)


Täna sain Helmehaldjast kätte mitu kotitäit pärleid, rulli traati, kahed tangid ja mõned kinnised.


Ja selline on esimene katsetus - käevõru valgete kalade ja punase südamega :)

Tallinn
17.11.2008

laupäev, 15. november 2008

Kaarli puiestee suletud 15. oktoober - juuni 2008

Täpselt selline teade on Endla tänaval üleval :)

Kinos võiks alkomeeter olla. Väga purjus tüüp rääkis kõva häälega terve filmi alguse ning peale filmi lõppu magas, jalad üle eesoleva istme seljatoe.

"Burn after reading" oli hea film. Mitte, et Coenitelt midagi vähemat üldse oodanud oleks :)

reede, 14. november 2008

FUN pühal jõel :)







Kali Gandakil raftimas
24.10 - 26.10.2008

neljapäev, 13. november 2008

On the Holy River

video

Kali Gandaki
24.10.2008

teisipäev, 11. november 2008

PILDID

Ja sealt tuleb riis meie lauale :)


Õled laotati üle maantee, kust küla läbivad sõidukid sellest üle sõitsid.


Kõige suurem riisikuivatus käis Bakthapuris. Riis oli laotatud nii Durbari väljakule viivale teele...


... sellesama tee äärde...





... ja kuivatus käis ka kõrvaltänavatel.


Patanis kuivatati otse Durbari väljakul...


... ja tegelikult pole ju tööriistu vajagi :)

Pokhara ümbrus, Bakthapur ja Patan
22.10, 02.11 ja 03.11.2008

Loving Nepal


Vaade Kathmandu hotelli katuselt öisele Kathmandule nii nagu mina seda nägin :)

Kathmandu
04.11.2008

neljapäev, 6. november 2008

Delhi - Helsinki - Tallinn

Takso oli tellitud poole kaheksaks hommikul. 6.40 helistas taksojuht Emilyle, et ta on kohal :) Paraku 7.30 selgus, et ta võib küll kohal olla, aga millisel? 7.52 suutis ta lõpuks ka õigesse kohta jõuda. Kui lennujaamast Emily juurde sõitis takso ca tunni, siis Emily juurest lennujaama 35 minutit :) Sõitsin muuseas esimest korda Aasias taksomeetriga taksoga. Arve oli lennujaama jõudes 275 INR-i ja juht väitis, et tal pole 300-st mulle tagasi anda. Vaidlesime mõnda aega, sest mina leidsin, et tema hilinemise tõttu ma kindlasti peale maksta ei soovi, aga lõpuks lõin ikka käega.

Kui ma autost välja sain, tõstis juht juba ühe poisi abiga mu kotti tolle kärule. Eilne lõuna Kathmandus värskelt meeles ning tuju erinevatel põhjustel üsna vilets, võtsin poisi käest lihtsalt käru ära. Üritas mulle küll midagi öelda, aga selleks ajaks olin ma juba terminali ukse juures :)

Check-in sai kiirelt tehtud, aga hiljem selgus, et nad oleksid pidanud ka mu käsipagasile mingi kleepsu külge panema, kuhu turvad hiljem templi löövad. Õnneks sellest mingit probleemi polnud, turva pani koti külge mingi lennufirma aadressilipiku ja lõi oma templi sinna :) Ühltasi võtsid nad ära mu taskulambiga (täiesti tühja) välgumihkli :@ Enne turvat immigratsiooniletis selgus, et ma oleksin pidanud täitma ka departure kaardi. Jah, sama asi oli ka Kathmandus. Ainus vahe riiki sisenemise kaardiga oli kaardi nimi - Arrival Card ja Departure Card. Kõik andmed olid samad. Taas kord õnneks leiti siiski sealsamas letis tühi kaart ja ma ei pidanud tagasi sissepääsu juurde kõndima.

Subway letti nähes oli siiras rõõm :) Esiteks oli kõht juba väga tühi ja teiseks oli Subway valik olulielt parem kui Kathmandu lennujaama kohvikute kuivanud keeksiviilud.

Lennukis näidati Sõprade jõuluosa, Malcolmi seriaali, Eddie Murphyga filmi Meet Dave, mis oli suhteliselt vaadatav ja ühte Bollywoodi filmi, mis osutus ka keskmiselt vaadatavaks Bollywoodi kohta. Kiirus-kõrgus-kaugus olid siiski lemmikud :) Üldjuhul olid riikides, mis lähedusse jäid, kirjas pealinnad ja suuremad linnad. Nepaalis olid kirjas Bakhtapur ja Patan :) Mõlemad Kathmandu osad või eeslinnad :P

Ei Kathmandu ega ka Delhi lennujaamas toimuvat ei saa võrrelda selle pornoga, mis toimus Helsinki lennujaamas. Lennuki maandumise hetkest kuni turvakontrolli läbimiseni kulus 55 minutit. Kahju, et Tallinna lennuni poolteist tundi aega oli, muidu oleks olnud põhjust ette trügida :)

Tallinna lennukis pakuti šokolaadibatoone :P Tallinn on ebameeldiv.

kolmapäev, 5. november 2008

Kuna on järgmine kord, kui minnakse poodi ananassi tooma, kui ma värsket mahla tellin? :)


Kathmandu lennujaamas

Viimane hommik Kathmandus oli... Ma ei teagi. Täna on korduvalt meenunud see hetk kui Pokharas Allaniga tänavakohvikus kokku saime. Mõnus oli kohale jõuda, kahju on ära minna.

Tellisin omale hommikusöögiks katusele pannkoogi, kohvi ja värske ananassimahla. Paar hommikut varem oli mulle öeldud, et värsket mahla pole, aga kuna neil see menüüs kirjas on, siis küsisin täna uuesti. Arutati natuke omavahel ning öeldi OK. Pannkook söödud, kohv joodud ja oma toas asjad ka kokku pandud, et linna minna, tuli mu mahl mulle koridoris vastu J Arvatavasti käisid nad nurga pealt poest ananassi ostmas. Ega’s midagi, istusin oma raamatu ja mahlaga rõdule ja võtsin päikest :)

Jalutasin Thameli kaks korda läbi, et oma viimased 300 NPR-i ära kulutada ning ostsin lõpuks ühe käsitsivalmistatud paberist kalendri ning kaks väikest jakivillast salli.

Üldiselt hakkasin ma alles Kathmandus tingimisele korralikult pihta saama. Varem ütles müüja oma hinna, mina selle, mis tundus mõistlik olevat, samas ka mitte üüratult madal küsituga võrreldes. Sealt liikusime siis üks alla- teine ülespoole kuni kompromissini. Tihti sai vaieldud isegi ca 8 krooni pärast :) Aga nüüd ma tean, et müüja hinna peale tuleb öelda, et „Way too expencive” ning hakata minema jalutama. Järelehõigatud küsimusele, et palju sa maksaksid, tuleb siis oma hind pakkuda, ca kolmandik küsitust, seletada, et selle hinnaga oli näiteks Pokharas ning endale kindlaks jääda :) Kui müüja väga aeglaselt alla tuleb, siis tasub uuesti minema hakata ning asi on soovitud hinnaga olemas :)

Selgus, et taksojuht ei oska peale kohanimede ja numbrite sõnagi inglise keelt ja loomulikult selgus see liiga hilja. Näitasin talle suuna kätte, kus hotell ja seega ka minu pagas on ning ütlesin, et ta seal ümber keeraks (sest tee hotelli juurde läheb kõvasti allamäge ning ukseni pole veel ükski takso tulnud). Kui ma oma kotiga hotellist välja tulin, oli ta siiski juba ukse ees. Et uuesti üles saada, kulus ca 20 minutit. Ca 100 meetrit hotellist algas ummik. Kolmveerand tundi pärast takso võtmist olin hotellist jõudnud umbes kilomeetri kaugusele.

Lennujaamas tõstis üks mees vaatamata mu protestile mu koti oma kärule. OK, mõtlesin, et raske kah ja mingi 50 NPR-i võin selle eest maksta ka. 50 meetrit ukseni, seal juba mingi teine mees. Nö „anti üle”. 50 meetrit departure taxi letini ning sealt 75 check-in sabani. Küsisin, et palju maksab. 500 NPR-i või 10 $ võttis tummaks :) Andsin 100 NPR-i. Küsis küll teist ka, et kaks meest, aga ma tegin selgeks, et ise nad tahtsid vedada :)

Nüüd lennukisse :)

Delhi

Nepaalist OLI raske ära tulla. Ma ei suuda meenutada, et ma kunagi varem mõnest riigist lahkudes nutnud oleks. Aga lennukis vaadates lumiseid mäetippe... Ja seekord oli mul õigel poolel aknaalune koht. Ülejäänud lennu vaatasin „Mamma Miat”. Pooleli jäi, sest maandumise ajal lülitatakse ekraanid välja. Ja maandumine kestis 45 minutit.

Selgus, et ka pre-paid taxide putkades, kust soovitatakse oma turvalisuse huvides takso võtta, on ahvid :) Maksin takso eest 550 INR-i sõidu eest, mis oleks pidanud maksma 200-300... Lisaks küsis taksojuht tippi. 20 INR-i peale küsis „only 20 rupees, ma’am?” Hmh. 10 veel ja rohkem mul isegi polnud lahtist. Ta arvas muidugi, et ma võin ka dollarites anda. Mhmh, 140-kroonise sõidu eest 120 tippi :)

Emilyt oli tore üle pika aja (poolteist aastat) näha. Ta pole ka üldse muutunud :) Tellisime süüa, hommikuks takso ja läksime magama.

teisipäev, 4. november 2008

It’s your last day in Kathmandu and you’re going to monkey temple








Hommikul ei olnud vett. Ei sooja ega külma. Seega hakkasime pakkima. Ostsime mulle eile veel suure seljakoti, et saaks võimalikult palju raskeid asju käsipagasisse pakkida. Ja neid raskeid asju on üksjagu :) Pärast seda ootasime vett ning läksime linna hommikust sööma. Sõime Kathmandu kõrgeimal katuseterrassil. Kiire shoping taas ning tagasi hotelli, kus Allan jõi veel ühe õlle ja sõitis siis lennujaama, et homme õhtuks koju jõuda. Mina läksin ahvide templisse. Takso viis mäejalamile ning sellele järgnes vähemalt 15-20 minutit treppe. Kui alguses olidki veel platvormid jmt, siis ülevalpool ainult järsk trepp ja kerjused iga 10-20 astme järel. Isegi ahv ei huvitanud mind üles minnes J Aga ülevalt avanes uskumatu vaade tervele Kathmandule. Ah, et tempel oli seal ka? Nojah... Ehteid ostsin jälle. Tagasi Thamelis, shoping, kellaostmine ja hotelli asju ära viima. Seejärel pool tundi tagasi ostetud kella parandusse viimine ja uuesti Thameli :)

Üksinda ei oska kuidagi aega sisustada. Kaua ma ikka oma raamatuga ühest kohvikust teise käin :) Õnneks sattusime Emilyga ühel ajal arvuti taha ning homme Delhis kohtume :P

Nüüd, pool seitse chicken curry masala ja peale seda ongi aeg hotelli magama minna J Mida me Eestis sellise ajakavaga peale hakkame? Kell 20-22 magama, 6-7 üles. Eestis on samal ajal siis kell 16-18 ja 2-3 :P

Veel mõningaid asju, mis siin teistmoodi on või viimastel päevadel silma on hakanud.

Eilsest saadik on Thamelis palju kerjuseid. Ja lapsed kipuvad pikalt kaasas käima ja üldjuhul ka kinni haarama. Varem ei kohanud selliseid isegi siin, Kathmandus.

Ma ei ole näinud ühtegi lapsevankrit. Kõik lapsed on kas kandelinas, süles või ukerdavad ise ringi. Vaevalt jalad alla saanud aastane võib vabalt ringi jalutada mägitee ääres.

Ja ma pole näinud ka jonnivaid lapsi. Isegi sellised, kes on suure osa päevast ühes ja samas asendis ja kohas, näiteks kerjuste või tänavamüüjate omad, on täiesti rahulikud...

Teenindav sektor on üliviisakas. Kui ettekandja küsib, kas ta tohib tühjad nõud ära viia ja tohib, siis järgneb sellele kindlasti „Thank you, sir.” Kui tai massaažis mul luud naksusid, siis „Sorry, ma’am.” Tihtipeale käib restoranis laua juurest läbi 3-4 erinevat ettekandjat, kes kõik küsivad, kuidas läheb :) Samas tuuakse teinekord lihtsat hommikusööki 45 minutit :D

esmaspäev, 3. november 2008

Tai massaažist Tai restorani









Kuna eile õhtul hotellis sooja vett ei olnud, sain massaažiõli juustelt maha pesta alles hommikul. Selle eest said juuksed aga ka siidpehmeks :)

Sõitsime Patani. Durbari väljak oli imeilus – templeid tihedalt täis. Nii väljakul kui selle ümbruses kuivatati igal pool riisi. Tegime läbi ka Lonely Planeti jalutuskäigu, mis tähendas muuhulgas ka allameetrimeestele sobivatest käikudest ja kangialustest läbipugemist :) Jõime kohvi linna kõige kõrgemal katuseterrassil ning sõitsime seejärel linna. Kuna tee peale jäi kubamaja, otsustasime seal peatuse teha, lootuses, et seal müüakse midagi muud kui Thamelis ja tänavalettidel. Müüdigi. Pärast paari riideeseme hinna vaatamist kadus huvi shopata mujal kui toidu- ja kosmeetikapoes. Pisike kootud lastevest maksis ligi 3800 NPR-i (ca 650 EEK). Selle eest saime mõistliku hinnaga soetada Himaalaja looduskosmeetikat ja Daburi tooteid.

Kiire shoping ja kerge lõuna Thamelis ning seejärel massaaži. Peale tunniajalist Ayurveda massaaži, mis polnud nii hea kui esimesel korral, sain tunniajalise näohoolduse roosikreemidega ning seejärel supermõnusa tai massaaži. Tundub, et saime Allaniga perepaketi, sest kaks esimest massaaži tehti meile ühes ruumis :) Erinevast soost massööride poolt :P

Pärast seda kindla peale väljaminek ja Tai restoran.

Kell 21 hotelli jõudes olime taas nii väsinud, et ei mingit asjadepakkimist.

pühapäev, 2. november 2008

Love all, believe some, hurt nobody








Hommikune banaanipannkook oli mõnus ja krõbe. Eriti katusel päikesetõusu ajal süües.

Teel Bakthapuri kartsin vingumürgitusse surra. Kohale jõudes jäi tee õnneks kaugele ja linn oli suhteliselt autovaba. Durbari väljak oli võrdlemisi tühi, aga Lonely Planeti näpunäidete järgi läbitud jalgsimatk oli tore. Linnake imearmas. Igal teisel tänaval kuivatatakse riisi. Lehmi eriti ei olnud, ringi liikusid vabapidamisel koerad, kitsed ja erinevad sulelised. Taksojuht ootas kannatlikult see kolm tundi ning viis meid linna tagasi.

Otsisin tükk aega kohta, kust ma eelmisel õhtul olin Robynile särgi tellinud. Tänava teistkordsel läbikammimisel leidsin :) Nii, et Puhhi särk on nüüd kotis.

Õhtul läksime massaaži. Ayurveda massaaž tähendas terve keha masseerimist varvastest pealaeni ja oli nii superhea, et tellisime järgmiseks päevaks kolmetunnise paketi :)

laupäev, 1. november 2008

The first breakfast order in November











Asjad hakkavad paika loksuma – taksojuht teeb mulle ukse lahti, söök pannakse enne minu ette, menüü ulatatakse mulle esimesena. Ei ole enam nii nagu Pokharas ja Chitwanis, kus menüü pandi Allani ette isegi siis esimesena kui teda sel hetkel parajasti lauas polnud või öeldi „Have a good night, sir” kui me mõlemad restoranist väljusime.

Kuna eilehommikune munapuder polnud suurem asi, tellisin täna pannkooke. Silme ees raftingukokkade poolt praetud imeõhukesed koogid, tellisin kaks – ühe õunte ja ühe meega. Mulle toodi kaks suurt paksu imehead plaadikoogi mõõtu pannkooki :) Must kohv ja lassi ja ma jõudsin vaevu poolteist kooki ära süüa.

Läksime „Nepaali Varanasi” – Pashupatinathi. Erakordselt õõvastav kogemus. Ringiliduvad ahvid olid mu ainus meelelahutus. Järgnes jalgsimatk järgmisse külla – Bodnathi stuupat vaatama. Lonely Planet lubas 20-minutilist jalutuskäiku läbi väikese küla. Meile meenutas see küll rohkem äärelinna, aga väga vahva oli. Arvatavasti oli käes pesupäev. Teeäärsete kraanide all küüriti nii ennast, lapsi kui ka riideid. Teine teeäär oli täis kuivavat pesu. Ja see kuivas nööridel! :) Enamasti kuivatatakse muidu murul. Mängiti ka koroonalaadset nipsumängu. Barakid vaheldusid erakordselt uhkete mitmekorruseliste eramutega.

Jõudsime stuupani, mida ümbritseb majadest ring. Igal pool kõlab „Om mani padme hum...” Tegemist on ühe erakordsema (religioosse) kooslusega, mida ma Nepaalis kogenud olen. „Om mani padme hum...” taustaks, peastuupa paremal käel, kaubitsejad ja väiksemad templid vasakul oma kolme päripäevaringi tehes ning hiljem ühel katuseterrassil istudes on uskumatult mõnus ja rahulik olla :)

Käime veel viirukipoes ja laulvate kausside poes, mis on ka mõlemad toredad. Ja hakkame tagasi Kathmandusse sättima. Sellist rahu ja müstikat vaevalt lähiajal veel kohtab :)

Omapärased kerjused hakkasid silma – noored naised (hoolitsetud – puhtad, ehitud, lakitud küüntega), tulid, beebi süles ja tühi lutipudel käes, küsima, et ostaks titale poest piima...

Kathmandus shoping ja šokolaadilassi (pidin lõpuks ära proovima, kuigi ma sellest juba ette suuremat ei arvanud) ja läbi neti tagasi hotelli.