Asjad hakkavad paika loksuma – taksojuht teeb mulle ukse lahti, söök pannakse enne minu ette, menüü ulatatakse mulle esimesena. Ei ole enam nii nagu Pokharas ja Chitwanis, kus menüü pandi Allani ette isegi siis esimesena kui teda sel hetkel parajasti lauas polnud või öeldi „Have a good night, sir” kui me mõlemad restoranist väljusime.
Kuna eilehommikune munapuder polnud suurem asi, tellisin täna pannkooke. Silme ees raftingukokkade poolt praetud imeõhukesed koogid, tellisin kaks – ühe õunte ja ühe meega. Mulle toodi kaks suurt paksu imehead plaadikoogi mõõtu pannkooki :) Must kohv ja lassi ja ma jõudsin vaevu poolteist kooki ära süüa.
Läksime „Nepaali Varanasi” – Pashupatinathi. Erakordselt õõvastav kogemus. Ringiliduvad ahvid olid mu ainus meelelahutus. Järgnes jalgsimatk järgmisse külla – Bodnathi stuupat vaatama. Lonely Planet lubas 20-minutilist jalutuskäiku läbi väikese küla. Meile meenutas see küll rohkem äärelinna, aga väga vahva oli. Arvatavasti oli käes pesupäev. Teeäärsete kraanide all küüriti nii ennast, lapsi kui ka riideid. Teine teeäär oli täis kuivavat pesu. Ja see kuivas nööridel! :) Enamasti kuivatatakse muidu murul. Mängiti ka koroonalaadset nipsumängu. Barakid vaheldusid erakordselt uhkete mitmekorruseliste eramutega.
Jõudsime stuupani, mida ümbritseb majadest ring. Igal pool kõlab „Om mani padme hum...” Tegemist on ühe erakordsema (religioosse) kooslusega, mida ma Nepaalis kogenud olen. „Om mani padme hum...” taustaks, peastuupa paremal käel, kaubitsejad ja väiksemad templid vasakul oma kolme päripäevaringi tehes ning hiljem ühel katuseterrassil istudes on uskumatult mõnus ja rahulik olla :)
Käime veel viirukipoes ja laulvate kausside poes, mis on ka mõlemad toredad. Ja hakkame tagasi Kathmandusse sättima. Sellist rahu ja müstikat vaevalt lähiajal veel kohtab :)
Omapärased kerjused hakkasid silma – noored naised (hoolitsetud – puhtad, ehitud, lakitud küüntega), tulid, beebi süles ja tühi lutipudel käes, küsima, et ostaks titale poest piima...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar