Between Past and Present. Armastan Gruusiat 🇬🇪

Kui on üks asi, mida me reisimise kohta oleme õppinud, siis see on see: plaanid on valikulised, aga elamused ja seiklused on garanteeritud.

Võtame näiteks tänase päeva. Ärkasin Tbilisis… migreeniga. Mis oli eriti kehv ajastus, sest meil oli just täna plaanis sõit viinamarjaistandustesse. Vein, päike, ilusad vaated. Aga kes ärkas migreeniga? Jep. Gaili. Scott tegi kiire otsuse: me ei sõida täna kuhugi. Õnneks on muidugi olemas kaasaegne meditsiin. Ja vahel see isegi töötab. Mõni tablett hiljem olin jälle teovõimeline. Umbes kell 11 olime juba uksest väljas ja valmis Tbilisit avastama.
Esimene peatus: köisraudtee, mis viis meid mäe otsa vaateratta juurde. Hea lugeja, pane nüüd tähele. Mõni päev tagasi maksime kindluse juurde köisraudteega edasi-tagasi sõidu eest 10 lari. See sõit? 50 lari. Võta siis kinni. Sellegipoolest oli sõit seda väärt. Jalutasime ringi, nautisime vaateid ja tulime alla funikulaariga (sest miks mitte proovida ühe päeva jooksul kõiki vertikaalseid transpordivahendeid?).

Lõuna oli… ootamatu elamus. Olime ükspäev leidnud koha, kus pakuti värsket pastat, ja Scott oli väga ootusrikas. Nagu “see võib olla päeva tipphetk” elevil. Pasta käib suure parmesani ratta seest läbi ja peale seda lisatakse valitud kaste.

Noh. Pasta nägi imeline välja. Pasta ise maitses ka väga hästi. Aga siis tuli kaste. Või õigemini – selle puudumine. Kaste oli nii maitsetu, et tundus, nagu oleks see lisamata jäetud.
Ausalt öeldes oleks see ilmselt olnud parem ilma kastmeta. Lõuna osutus suuremaks pettumuseks kui minu hommikune migreen, mis pani meid plaane ümber tegema.

Pärast seda kulinaarset valearvestust võtsime paar tundi hotellis, et taastuda.
Sealt edasi läksid asjad paremaks. Meil oli laud broneeritud üle tee asuvasse restorani “Juustufarm”. Ja sealsed kokad juba teadsid, mis nad teevad. Vähemalt toidu osas.
Tellisime:
• Veisetartari
• Vasikacarpacciot
• Hatšapuri nelja juustu seguga
• Krevette
• Kooki
Kõik. Oli. Suurepärane.
Kas panid muidu tähele, et ma ei maininud teenindust? Sest see oli nii alla igasugust arvestust, et polegi midagi mainida.

Pärast õhtusööki läksime uuesti köisraudteega mäe otsa – sest ilmselgelt üks kord ei olnud piisav. Aga seekord läksime sinna öist vaadet nautima. Ja ausalt? Täiesti seda väärt. Tbilisi öösel on midagi erilist – tuledes, rahulik ja suursugune.

Kui hotelli tagasi jõudsime, olime omadega läbi. Väsinud. Valmis voodisse kukkuma.
Ei mingit viinamarjaistandust. Ei mingit veinidegustatsiooni. Aga kuidagi kujunes sellest ikkagi äge päev. Sest selline see Gruusia on – isegi kui asjad ei lähe plaani järgi, on see ikkagi suurepärane riik.
Me armastame Gruusiat. Ja Tbilisit.