laupäev, 16. märts 2024

Delicious Thailand. Kojulend

Mu kott oli paremini pakitud kui tetrise 16. tase - 15 kilo pagasit nägi välja nagu poekott pärast veerandtunnist Prismakülastust. Suundusime lennujaama ning üritasime ennustada, kas elektroonilistest pardakaartidest piisab või on vaja taas letist läbi käia, kus pagas ära kaalutakse. Letist ei olnud vaja läbi minna ning saime otse läbi turvakontrolli väravasse kõndida.

Kuna ma teadsin, et minusugune 12,5-tunnist lendu ainult kahe haleda lennukitoiduga üle ei ela, siis varustasime ennast korralikult MacDonaldsis. Samal ajal kui ma nimetatud paberkottidega tagasi väravasse jõudsin, nägin, kuidas kohalikud lennujaamatöötajad väravasse nii kohvrikasti kui ka kaalu vedasid. Kujutasin juba ette, kuidas me oma kotte ümber pakime ja 100 eurot maksame, et pool pagasit hoidu saata. Selgus, et kotid olid nii osavalt pakitud, et saime ilma probleemideta läbi.

Ma olen väga tänulik sellele isikule, kes otsustas, et lennukipardale tuleb internet tuua, sest muidu oleks see 12,5-tunnine lend veel pikem olnud kui ta niigi oli. Kella 10ks õhtul jõudsime koju.

reede, 15. märts 2024

Delicious Thailand. Templid, söök ja nõmedad turistid (mitte meie!)










Sellised olid suurem osa kaarditerminale. Ma esimesel korral olin täiesti segaduses, kuhu vajutada. Ja kuna numbrid olid iga kord erinevas kohas, siis ei läinud see ka edaspidi lihtsamaks.










Meie reisi viimane päev ja Scotti esimene kord Bangkoki kaoses. Seega üritasime nii palju kui võimalik ühte päeva pressida.

Meie esimene sihtkoht oli hiilgav Golden Mount tempel, kust avanevad linnale hingematvad vaated ning mida ümbritseb lopsakas aed. Ronimine valguse suunas oli pikk ja higine, mida täiendas ebameeldiv üllatus paljajalu-vetsu näol - ukse kõrval kontrollis daam, et kõik sisenejad oma jalatsid tänavale asetatud riiulisse paneksid. Ilmselt tahtsid olla kindlad, et turistid oma jalatseid avalikus käimlas ära ei määriks. Ja siis selgus, et templisse sisse astudes tuleb jalatsid jalga jätta - nojah, loogiline, need olid ju puhtad, kui nendega vetsu minna ei võinud.

Peale religioosselt valgustavat templikülastust otsustasime minna oma higiseid särke kuivatama tarbimispühamusse - Siam Paragoni kaubanduskeskusesse. Ootasime pikisilmi kohtumist järjekordse Dairy Queeni ning kruusidega loodetavasti paremini varustatud Starbucksiga. Kohvikukorrus oli kõike muud kui lihtne ja loogiline ning meenutas pigem põgenemistuba, kust väljapääsu leidmine pakkus samapalju väljakutset kui kinnisilmi nõela otsimine heinakuhjast. Seega olime teel Dairy Queenini sunnitud tegema peatusi, et ennast kosutada esmalt Krispy Kreme sõõrikutega ning seejärel värskete shokolaadiküpsistega. Viimaks leidsime ka kauaoodatud jäätiseputka ning saime reisi parimad blizzardid.

Kiire akude laadimine hotellis ning asusime vastu pealelõunastele seiklustele - paadiga lilleturule. Bangkokis on väga mugav ja kiire lahendus kasutada ühistranspordiks paati, mis seilab kiirelt läbi lainete ning peale paari soolase vee sahmakat oledki kohal. Taksoga oleks see marsruut oluliselt kauem aega võtnud. Ja noh, värskendavat jõevett ei oleks ka sellel kuumal päeval kaela saanud. Jalutasime läbi lilleturu ning liikusime uuesti paadiga ikoonilise Aruni templi juurde, kus kohtuvad värvid, religioon, imelised vaated ja nõmedad turistid. Üks turist arvas, et on täiesti sobilik minna templisse palja ülakehaga ning täiesti joogisena ning tema sõber, selle asemel, et kaaslane kas kainenema viia või talle särk otsida, pidas paremaks tai tütarlast, kes palus selle õllekõhu tekstiiliga katta, ahistama hakata ning kiskus ka enda särki seljast, ise tüdrukule praktiliselt otsa ronides. Paraku selgus hiljem, et neil õnnestus siiski sisse saada templisse.

Päike hakkas loojuma ning liikusime tagasi Khao Sani piirkonda, et õhtust süüa - Scott rääkis juba mitmendat päeva papaiasalatist ning mina ei jõudnud riisi ja mangot ära oodata. Scott soovis oma salatit keskmise teravusega, aga ilmselt kokk siiski ei usaldanud farangi arvamust ning jättis tshilli üldse lisamata. Sellele vaatamata oli õhtusöök täielik sümfoonia maitsemeeltele - värske papaiasalat, särisev kana satay, aromaatne pad thai ja ülihea kleepuv riis mangoga.

neljapäev, 14. märts 2024

Kambodža kroonikad. See Heureka-hetk








Meie autojuht pidi meile kella poole üheksaks hommikul järele tulema, aga oli juba enne kaheksat parklas ootel.

Teekond lennuaama meenutas maratoni, aga kilomeetrite asemel mõõtsime seda tundides - kui nüüd täpne olla, siis kulus sinnasõiduks täpselt üks tund. Ja just siis kui me arvasime, et kulgeme sujuvalt läbi turvakontrolli elektroonilised pardakaardid näpus, selgus tõsiasi, et meil tuleb siiski pardakaardi printimise järjekorda ennast sättida, mis tähendas, et meie kiirest pääsust väravasse sai olümpiavääriline pooletunnine sabatamine.

Peale Bangkokis maandumist läbisime proffidena kiirelt immigratsiooni, kuid suurem väljakutse ootas meid alles taksos, mille alapealkirjaks võib panna "Tõlkes kaduma läinud." Juhi pidev korrutamine "Ho you pay" ("Kuidas sa maksad?") kõlas katkise grammofonina ning eskaleerus iga kordamisena järjest kõrgemale frustratsioonitasemele. Ja just siis kui me olime valmis, et ta viskab meid kohe taksost välja, näitas ta sõrmega teeviidale, kus oli kirjas teemaks. Ning sellega jõudis meieni ka Heureka-hetk - ta küsis algusest peale "Highway - how you pay?" (Kiirtee - kuidas te maksate?).

Jõudsime hotelli ilma kiirteemakse tasumata, sest me ei olnud veel kohaliku rahaga ennast varustanud ning hotell haaras esimese asjana meie seljakotid enda valdusse, et need siis ise üles viia. Hotell oli pigem pettumus kui aken puhkuseparadiisi.

Pärast kiiret värskendamist võtsime suuna kulinaaria püha graali juurde - ümber nurga asuvasse burgeriputkasse. Seal, keset särisevate burgerite imelist lõhna, avastasime kõige mahlasemate ja maitsvamate burgerite nirvaana Kagu-Aasias.

Kõhud täis, asusime nagu ikka Starbucksi poole teele, kus leidsime ennast kruusitust olukorrast - polnud ei Tai ega Bangkoki kruuse... Riiulid olid kaetud Samuti, Phuketi ja Chiang Maiga. Jalutasime läbi Khao San Roadi ning kihutasime Wat Aruni taha loojuvat päikest vaatama. Vaatamata sellele, et jäime ilma päikese suurest finaalist templi taga, saime siisk veel pisut roosakat kuma nautida.

kolmapäev, 13. märts 2024

Kambodža kroonikad. Kultuuri- ja ajaloohuvilised


















Siinse hotelli padi oli kõrge nagu Kilimandžaro ning pool ööd magasin seega poolistudes ning teise poole ilma padjata, pea alaspidi. Hommikul palusin retseptsioonist uue padja, tänan! Nad lubasid otsida, tänan!

Õhtul leppisime veel ühe tuktukijuhiga kokku, et täna viib ta meid Angkor Wati templeid vaatama. Scott arvas algul, et äkki piisab kui üks meid ära viskab ja keegi teine hiljem järele tuleb, aga kui sai teada, et ühe templi juurest teiseni on nii ca 5-10km vehkida, siis loobus sellest plaanist.

Sokthea oli juba pool tundi enne kokkulepitud aega hotelli ees ootamas, kastitäis külma vett valmis pandud. Väga nutikas temast, sest vastasel korral oleks me selle 38 kraadi käes ilmselt kuumarabanduse saanud.

Alustasime kõige kuulsamast, Angkori templist. See on kõige suurem, kõige paremini säilinud ning ühtlasi ka kõige igavam. Sealt edasi läksime Bayoni, mis on tuntud oma suurte kivisse raiutud nägude poolest ja minu meelest väga äge. Samas linnas on veel elevantide terrass (elevandid olid küll valdavalt ajahambale jalgu jäänud ja suurt midagi peale paari londi seal ei olnud) ja leepratempel (pigem küll nagu leepralabürint, kus seintel on sadu ja sadu figuure).

Kuna meie templikülastused võtsid korraga ca tunnikese, siis tõmbas Sokthea vahepeal oma tuktuki lae alla võrkkiige üles ja magas rahulikult.

Peale Bayoni tegime lõunapausi. Nii kui tuktukist välja astusime, rabas mingi kohalik madaam meist kinni ja vedas oma bistroosse. Kuna mulle selline lähenemine ei meeldi ning lisaks maksis seal taldrikutäis friikaid 7 eurot, siis tõusin püsti ja marssisin minema. Scott tuli õnneks kaasa. Ülejärgmises einelas oli väga armastusväärne tütarlaps, kes teatas, et kõik asjad menüüs on 4 dollarit ning seega saime 12 dollari eest suure portsu kanaga praetud riisi, hiigeltaldrikutäie puuvilja ning suure taldrikutäie friikaid. Osa jäi alles, sest kõht sai ammu enne täis kui taldrikud tühjaks.

Viimaseks jätsime Ta Prohmi, mille omal ajal tegi kuulsaks Angelina Jolie oma Tomb Raideri filmiga. Need varemed ja seal vahel, peal ja all kasvavad puud on lihtsalt üliägedad.

Ja ahvid on endiselt alles, kasvatavad oma lapsi ja loodavad turistidelt banaani saada.

Peale lõunat olime tagasi hotellis, küsisin retseptsioonist oma beebipadja kohta, tänan! Ning sain vastuse, et nad endiselt otsivad sobivat patja, üks kolleeg lippas just kõrvalhotelli, kus loodetavasti on turistile sobiv peaalune olemas, tänan! Hingasime korra mõnusat konditsioneeritud õhku ning jalutasime siis Dairy Queeni, mille blizzardid on minu absoluutsed lemmikud. Dairy Queen on USA jäätiseputkade kett, kus saab erinevate lisanditega ning erineval kujul pehmeid jäätiseid. On tavalist vahvlis, osades on ka grill ja hot dogid ning nendes meie lemmikutes, blizzardites mikserdatakse kokku jäätis ja siis kas rohkelt šokolaaditükke, puuvilju, küpsisetainast, brownitükke, karamelli, pekanipähkleid vmt. Ülihea :) Igal juhul, nagu ma juba mainisin, on Dairy Queen USA kett ning ma olin oma esimese pikema USA reisi ajal täiesti veendunud, et mina nii madalale ei lange, et kuskilt ketist jäätist hakkan ostma. Mul on siiski arenenud maitsemeel, millele sobib Itaalia gelato ja muud käsitööjäätised. Aga siis ma ikka andsin piimakuningannale võimaluse ning selgus, et sealt enam tagasitulekut ei ole. Nende blizzardid on sõltuvusttekitavad.

Seda suurem oli rõõm avastada, et Siem Reapis on Dairy Queen olemas (siin pole isegi McDonaldsit!). Sõime jäätist, käisime käsitööturul ning jalutasime ööturule, et õhtust süüa. Scottil oli veel plaanis grillitud skorpionitest pilti teha. Ja siis ühtäkki jõudis see päevane kuumus kohale ning ma tundsin, et ei mingit mõnusat jalutamist ja erinevatest putkadest snäkkimist, jahe hotellituba ja voodi ootavad mind. Ostsime siis hotelli kaasa ühe pizza, mis valmis sealsamas eilse kanakäru vastas ning oli muuhulgas kaetud nendesamade friteeritud kana tükkidega.

Hotelli jõudes oli vastuvõtunoormees juba ootel ja presenteeris mulle sobilikku patja, mille nad vahepeal teisest hotellist saanud olid, tänan!

teisipäev, 12. märts 2024

Kambodža kroonikad. Tänan ja dollarid




















Viimane hommik saarel algas paljutõotavalt. Kuna olin eile näinud, et meie naaber sai hommikuks müslit ja jogurtit, küsisin, et kas nad pakuvad seda mulle ka. Tavamenüüs seda luksust kirjas ei olnud. Kuna nad olid hea meelega nõus turisti soovidele vastu tulema, siis palusin omale kausi müslit ja jogurtit puuviljaga. Ning pannkoogi. Jäin hetkeks mõtlema, et millega ma seda pannkooki täna soovin ning valisin lõpuks mee. Scotti äärmiseks meelehärmiks, sest pannkook teatavasti käib kasinatel aegadel ainult vahtrasiirupiga ning parematel aegadel vahtrasiirupi, või ja peekoniga. Mu laudajõudnud müslikauss oli terve kausitäis peeneks hakitud puuvilja lusikatäie pealepuistatud müsli ja kahe lusikatäie jogurtiga. Hea oli ikka :)

Kott oli ka kergem kui saarele tulles, sest ma andsin oma sidrunilõhnalise (tootja küll lubas värsket sidrunilõhna, aga pigem oli neil Ajaxi pudel seal ümber läinud) ujumisrõnga ühele kohalikule põnnile, kes selle kohe vette vedas.

Resort vedas meid paadiga selle kai juurde, kust kell 9:30 meie kiirpaat maismaale pidi väljuma. Mida kell 9:30 ei olnud, oli kiirpaat. Ka kell 10:30 ei olnud, sest paat olevat katki läinud ja nüüd tuleb teine paat ringiga naabersaare kaudu. Iga kord küsimas käies lubati paati 10 minuti pärast. Lõpuks ta tuli ning 45 minutit hiljem astusime Sihanoukvilles kaldale. Lennuki väljumiseni oli meil selleks hetkeks ca poolteist tundi. Pool tundi hiljem peatus takso lennujaama väravas ning juht näitas näpuga terminali suunas ning korrutas, et Wonderland ja Wonderland (Imedemaa). Me ei saanud kumbki aru, miks ta meile imedemaast räägib, eriti arvestades, et antud lennujaam on Kuressaare lennujaama lähisugulane, mõlemad opereerivad nelja lennuga päevas - kaks sissetulevat ja kaks väljaminevat. Igal juhul tundus meile, et imedemaale pääsemiseks on meil vaja täiendav raha väravas maksta ning ütlesime juhile, et pole vaja, me kõnnime. Seda pidas ta heaks naljaks, sõitis väravasse, võttis parkimispileti ning ulatas selle meile. Ma ei osanud sellega muud teha kui panin talle eesoleva istme peale tagasi.

Kui autost välja astusime ja terminali hakkasime minema, jooksis ta meile järele ja korrutas endiselt oma imedemaad. Ühtlasi üritas ukse ees oleat turvameest oma paati saada ning kaebas talle ära, ilmselt, et me teda imedemaale kaasa ei võta. Turvamees ütles, et me peame juhile ühe dollari maksma parkimise eest. Selgus, et ta ei korrutanud meile mitte Wonderland vaid One Dollar. Kuna me olime valmis need sada meetrit jalgsi tulema, siis me dollarit ei maksnud, seletasime turvale tausta ära ning saime terminali sisse minna.

Jõudsime Siem Reapi, kus selgus, et linna külje all oleva toreda rohelust täis oleva lennujaama asemele on tunni aja kaugusele ulmeliselt suur angaar ehitatud. Tellisime taas takso ning tütarlaps, kes roolis oli, sõitis ilmselt esimesi päevi oma värske juhiga. Käed korrektselt 10 ja kahe peal, vajutas ta 80 tsoonis tubli 60 sisse ja nii me seal siis tunnike ja natuke peale hotellini tiksusime. Samas oli see siiski kerge edasiminek võrreldes viimase õhtuga Saigonis, kus noormees ei olnud raudselt mitte kunagi varem roolis olnud ning pani sele 4km jupi peal korduvalt liikluse seisma, sest ei olnud nõus enne rida vahetama, kui ühtegi autot silmapiiril ei olnud enam. Ja nii ta seal seisis keset sõiduteed, suunatuli sees ja ootas. Ja ootas. Nagu Godot'd.

Hotellis võeti meie passid ning toodi kohe värskendavad niisked piparmündilõhnalised käterätid, puuviljataldrikud ja jäätee. Nad ikka teavad, kuidas kauaoodatud turiste kohelda. Kui puuviljad söödud, olid nad ka sisseregistreerimisega valmis saanud ning tütarlaps kõndis meie passide ning ülejäänud dokumentatsiooniga meie juurde. Edasi järgnes allolev vestlus:
Khmeeri tütarlaps: Teie passid, tänan!
Meie: Aitäh!
Khmeeri tütarlaps: Siin on teie arve, 600.000 riaali, tänan!
Mina: Jah, aitäh!
Khmeeri tütarlaps: Palun kirjutage siia alla, tänan!
Kirjutasin alla.
Khmeeri tütarlaps: Hommikusöök on siin kella poole kaheksast kuni kümneni, tänan! Meil on ka katusebassein, see on avatud kella kümneni õhtul, tänan!
Mina: Aitäh!
Khmeeri tütarlaps (samal ajal meile erinevaid USA dollarite näidiseid näidates): Ja nüüd kõige olulisem info, tänan! Kambodžas kehtivad korraga nii dollarid kui rivaalid, tänan!
Scott vahele: Tänan!
Khmeeri tütarlaps: Aga dollarite puhul on oluline, et nad oleksid sellise kujundusega, mitte vanad versioonid, tänan! Ja kindlasti ei tohi olla kortsus, katkised, poolikud ja muidu räbalad, tänan!
Mina: Selge, aitäh!
Scott vahele: Tänan!
Khmeeri tütarlaps: Teie tuba on neljandal korrusel, tänan!
Mina: Aitäh!
Khmeeri tütarlaps: Teid juhatatakse nüüd teie tuppa, tänan!
Mina ja Scott korraga: Aitäh!
Khmeeri tütarlaps: Tänan!
Scott: Tänan!
Mina üritan mitte naerma hakata.

Kõik meie selle reisi toad on olnud suure akna või klaasuksega vannitoas ning ka see siin pole erand :)

Vahetasime riided ning läksime süüa ja Starbucksi kruuse otsima. Kohe hotelli kõrval on meil nii erinevad turud kui tänavad täis restorane ja pubisid. Kuna meie plaan oli põhirõhk panna õhtul ööturule ning seal0 pakutavale, siis tegime kiired snäkid ning läksime Starbucksi. Minu nördimuseks selgus, et neil on suurem valik kruuse kui mulle meeldiks (sest noh, mul juba oli kaks kruusi Vietnamist ning ees on ju veel Tai ja Bangkok ootamas) ning veetsin seal tubli veerandtunni uusi sobivaid kruuse valides. Jõime kohvi (mina) ja šokolaadi (Scott) ning ma sain teada, kuidas mu nimi Khmeeri keeles kirjutatakse (vaata pilti).

Meie hotelli katuselt avaneb kaunis päikeseloojanguvaade - nautisime seda ning tegime kiire basseiniringi.

Õhtul läksimegi kohe ööturule ning mina alustasin banaani-nutellarotist. Megahea! Scott ostis ühe jaapanlanna kärust taiwani friteeritud kana (parim kana, mis ta söönud on!) ja seni kuni see jahtus, tellisin omale jäätiserullid. Enne kojuminekut võtsime kumbki veel ühe roti - Scott nutella ja šokolaadiga, mina kondenspiimaga. Peale seda olin ma omadega täiesti läbi ning läksime lihtsalt tagasi hotelli.