Ükspäev tahtsime minna naaberranda lõunat sööma, aga kohalik taksomaffia pakkus vaid 10 dollarit inimese kohta mootorrattateenust. Või siis 30 euro eest tuktukki. Kuna 5-kilomeetrine otsetee on nii kohutavas seisus ja rohkem nagu väike mägirada, siis sealt saavat läbi viia ainult mootorrattaga ning tuktukiga tuleks sõita kõvakettega teed mööda, tehes samal ajal poolele saarele ringi peale. Otsustasime süüa oma rannas.
Täna siis võtsime ka selle eile ärajäänud mootorrattapäeva plaani ning 15 dollari eest saime mootorratta ja kütuse terveks päevaks.
Alustasime lähedalasuvast kalurikülast, mis oli kaetud kõikvõimalike rohelist eluviisi propageerivate plakatitega, mis omakorda prügi sisse olid uppumas. Paraku õnnestus näha ka seda, kust kohalik kala meie taldrikule jõuab. Kui kedagi huvitab, siis plastiktopside, roheliste vetikatega kaetud kilekottide ja muu taolise vahelt.
Edasi liikusime Pagoda randa, kus üritasime tulutult pääseda ligi ka ühele väidetavalt väga kaunile khmeeri templile. Kuna templi kõrval oli metsasiht nii sisse sõidetud, et puud moodustasid mõlemal küljel Hiina müüri, siis sealt meil läbi murda ei õnnestunud ning religioosne asutus jäi väisamata. Riigi ametlik moto "Religioon. Rahvas. Kuningas" on ilmselt mõeldud vaid kohalikele. Turistid võivad religiooniga mujal tutvuda.
Jalutasime ka läbi mangroovisalu, kus oli mõeldud ka turistide ja instagrammijate peale ning rada oli ääristatud südamekujuliste taustade, Koh Rong pildiraamide ning kiikedega. Osad rajad olid ka vikerkaarevärviliseks värvitud.
Lõunaks jõudsime omadega Sok San kalurikülla, kus oli üliilus kristallselge türkiissinine vesi ning rand ääristatud odavate bungalotega. Seal meenus mulle ka, mis khmeeride lemmikriietus on - pidžaama. Kuna meie oma rannas on valdavalt resortid, siis seal ringiliikuvad kohalikud kannavad üldiselt vormiriideid. Siin kalurikülas teenindatakse pigem seljakotituriste ning seega kannavad kohalikud pudukaupmehed ja restoranipidajad riideid vastavalt oma soovile. Ja sooviks kipub olema pidžaama. Näiteks kliimasse ilmselt hästisobiv kerge pidžaama koos karvamütsiga. Sõime lõunat ning võtsime suuna koskede juurde. Selgus, et märtsikuus tuleb koskede nägemiseks oma vesi kaasa võtta. Mäest alla ei liikunud tilkagi. Küla ise oli tegelikult ülimõnus, rohkelt söögikohti ja nagu juba öeldud, imeilus rand.
Viimane peatus oli plaanis Koh Tochis, see meie naaberrand, mis on vähem kui 5km kaugusel, aga kuhu pääsemiseks tuleb 20km ring teha. Puhas seljakotireisijate paradiis - üks pubi, baar ja resto teise otsa, odavad majutusasutused, rand otse ukse ees ning pidu 24/7. Samas on seal kohe ka saare suurim sadam ning absoluutselt kõige räpasem rand, mida me tervel saarel nägime.
Vaatasime seal korra veel sellele rajale otsa, mis peaks meid otse oma koduhoovi tooma, aga ellujäämisinstinkt oli suurem kui soov kiirelt oma resorti tagasi saada ning 20km hiljem keerasime parklasse sisse.
Täna õhtuks broneerisin omale massaaži, sest need resorti voodid on suhteliselt nagu ilma madratsita lavatsid.
Täna siis võtsime ka selle eile ärajäänud mootorrattapäeva plaani ning 15 dollari eest saime mootorratta ja kütuse terveks päevaks.
Alustasime lähedalasuvast kalurikülast, mis oli kaetud kõikvõimalike rohelist eluviisi propageerivate plakatitega, mis omakorda prügi sisse olid uppumas. Paraku õnnestus näha ka seda, kust kohalik kala meie taldrikule jõuab. Kui kedagi huvitab, siis plastiktopside, roheliste vetikatega kaetud kilekottide ja muu taolise vahelt.
Edasi liikusime Pagoda randa, kus üritasime tulutult pääseda ligi ka ühele väidetavalt väga kaunile khmeeri templile. Kuna templi kõrval oli metsasiht nii sisse sõidetud, et puud moodustasid mõlemal küljel Hiina müüri, siis sealt meil läbi murda ei õnnestunud ning religioosne asutus jäi väisamata. Riigi ametlik moto "Religioon. Rahvas. Kuningas" on ilmselt mõeldud vaid kohalikele. Turistid võivad religiooniga mujal tutvuda.
Jalutasime ka läbi mangroovisalu, kus oli mõeldud ka turistide ja instagrammijate peale ning rada oli ääristatud südamekujuliste taustade, Koh Rong pildiraamide ning kiikedega. Osad rajad olid ka vikerkaarevärviliseks värvitud.
Lõunaks jõudsime omadega Sok San kalurikülla, kus oli üliilus kristallselge türkiissinine vesi ning rand ääristatud odavate bungalotega. Seal meenus mulle ka, mis khmeeride lemmikriietus on - pidžaama. Kuna meie oma rannas on valdavalt resortid, siis seal ringiliikuvad kohalikud kannavad üldiselt vormiriideid. Siin kalurikülas teenindatakse pigem seljakotituriste ning seega kannavad kohalikud pudukaupmehed ja restoranipidajad riideid vastavalt oma soovile. Ja sooviks kipub olema pidžaama. Näiteks kliimasse ilmselt hästisobiv kerge pidžaama koos karvamütsiga. Sõime lõunat ning võtsime suuna koskede juurde. Selgus, et märtsikuus tuleb koskede nägemiseks oma vesi kaasa võtta. Mäest alla ei liikunud tilkagi. Küla ise oli tegelikult ülimõnus, rohkelt söögikohti ja nagu juba öeldud, imeilus rand.
Viimane peatus oli plaanis Koh Tochis, see meie naaberrand, mis on vähem kui 5km kaugusel, aga kuhu pääsemiseks tuleb 20km ring teha. Puhas seljakotireisijate paradiis - üks pubi, baar ja resto teise otsa, odavad majutusasutused, rand otse ukse ees ning pidu 24/7. Samas on seal kohe ka saare suurim sadam ning absoluutselt kõige räpasem rand, mida me tervel saarel nägime.
Vaatasime seal korra veel sellele rajale otsa, mis peaks meid otse oma koduhoovi tooma, aga ellujäämisinstinkt oli suurem kui soov kiirelt oma resorti tagasi saada ning 20km hiljem keerasime parklasse sisse.
Täna õhtuks broneerisin omale massaaži, sest need resorti voodid on suhteliselt nagu ilma madratsita lavatsid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar