Siinse hotelli padi oli kõrge nagu Kilimandžaro ning pool ööd magasin seega poolistudes ning teise poole ilma padjata, pea alaspidi. Hommikul palusin retseptsioonist uue padja, tänan! Nad lubasid otsida, tänan!
Õhtul leppisime veel ühe tuktukijuhiga kokku, et täna viib ta meid Angkor Wati templeid vaatama. Scott arvas algul, et äkki piisab kui üks meid ära viskab ja keegi teine hiljem järele tuleb, aga kui sai teada, et ühe templi juurest teiseni on nii ca 5-10km vehkida, siis loobus sellest plaanist.
Sokthea oli juba pool tundi enne kokkulepitud aega hotelli ees ootamas, kastitäis külma vett valmis pandud. Väga nutikas temast, sest vastasel korral oleks me selle 38 kraadi käes ilmselt kuumarabanduse saanud.
Alustasime kõige kuulsamast, Angkori templist. See on kõige suurem, kõige paremini säilinud ning ühtlasi ka kõige igavam. Sealt edasi läksime Bayoni, mis on tuntud oma suurte kivisse raiutud nägude poolest ja minu meelest väga äge. Samas linnas on veel elevantide terrass (elevandid olid küll valdavalt ajahambale jalgu jäänud ja suurt midagi peale paari londi seal ei olnud) ja leepratempel (pigem küll nagu leepralabürint, kus seintel on sadu ja sadu figuure).
Kuna meie templikülastused võtsid korraga ca tunnikese, siis tõmbas Sokthea vahepeal oma tuktuki lae alla võrkkiige üles ja magas rahulikult.
Peale Bayoni tegime lõunapausi. Nii kui tuktukist välja astusime, rabas mingi kohalik madaam meist kinni ja vedas oma bistroosse. Kuna mulle selline lähenemine ei meeldi ning lisaks maksis seal taldrikutäis friikaid 7 eurot, siis tõusin püsti ja marssisin minema. Scott tuli õnneks kaasa. Ülejärgmises einelas oli väga armastusväärne tütarlaps, kes teatas, et kõik asjad menüüs on 4 dollarit ning seega saime 12 dollari eest suure portsu kanaga praetud riisi, hiigeltaldrikutäie puuvilja ning suure taldrikutäie friikaid. Osa jäi alles, sest kõht sai ammu enne täis kui taldrikud tühjaks.
Viimaseks jätsime Ta Prohmi, mille omal ajal tegi kuulsaks Angelina Jolie oma Tomb Raideri filmiga. Need varemed ja seal vahel, peal ja all kasvavad puud on lihtsalt üliägedad.
Ja ahvid on endiselt alles, kasvatavad oma lapsi ja loodavad turistidelt banaani saada.
Peale lõunat olime tagasi hotellis, küsisin retseptsioonist oma beebipadja kohta, tänan! Ning sain vastuse, et nad endiselt otsivad sobivat patja, üks kolleeg lippas just kõrvalhotelli, kus loodetavasti on turistile sobiv peaalune olemas, tänan! Hingasime korra mõnusat konditsioneeritud õhku ning jalutasime siis Dairy Queeni, mille blizzardid on minu absoluutsed lemmikud. Dairy Queen on USA jäätiseputkade kett, kus saab erinevate lisanditega ning erineval kujul pehmeid jäätiseid. On tavalist vahvlis, osades on ka grill ja hot dogid ning nendes meie lemmikutes, blizzardites mikserdatakse kokku jäätis ja siis kas rohkelt šokolaaditükke, puuvilju, küpsisetainast, brownitükke, karamelli, pekanipähkleid vmt. Ülihea :) Igal juhul, nagu ma juba mainisin, on Dairy Queen USA kett ning ma olin oma esimese pikema USA reisi ajal täiesti veendunud, et mina nii madalale ei lange, et kuskilt ketist jäätist hakkan ostma. Mul on siiski arenenud maitsemeel, millele sobib Itaalia gelato ja muud käsitööjäätised. Aga siis ma ikka andsin piimakuningannale võimaluse ning selgus, et sealt enam tagasitulekut ei ole. Nende blizzardid on sõltuvusttekitavad.
Seda suurem oli rõõm avastada, et Siem Reapis on Dairy Queen olemas (siin pole isegi McDonaldsit!). Sõime jäätist, käisime käsitööturul ning jalutasime ööturule, et õhtust süüa. Scottil oli veel plaanis grillitud skorpionitest pilti teha. Ja siis ühtäkki jõudis see päevane kuumus kohale ning ma tundsin, et ei mingit mõnusat jalutamist ja erinevatest putkadest snäkkimist, jahe hotellituba ja voodi ootavad mind. Ostsime siis hotelli kaasa ühe pizza, mis valmis sealsamas eilse kanakäru vastas ning oli muuhulgas kaetud nendesamade friteeritud kana tükkidega.
Hotelli jõudes oli vastuvõtunoormees juba ootel ja presenteeris mulle sobilikku patja, mille nad vahepeal teisest hotellist saanud olid, tänan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar