Üks kahest (mitte mina) alustas oma päeva tualetis. Kas see ootamat hommikune seiklus oli eilse Mehhiko söögi tulemus või selle, et Scott otsustas terve päeva mootorrattal veeta ilma pead katmata, me ilmselt teada ei saagi. Jääme selle juurde, et tualett nägi rohkem märulit kui jõuludeaegne "Visa Hing".
Olles valmis seilama naabersaarele, viidi meid kurssi uudisega, et praam on katki ja ei välju kell 13:00 kuhugi mujale kui remonditöökotta. Armastava abikaasana broneerisin meile kohe erapaadi, sest mitte miski pole romantilisem kui pooltormisel merel lahtise kõhuga purjetada.
Meie privaatpaadi seiklus algas ning meri tervitas meid nagu arvata võis, erinevas kõrguses lainetega. Samal ajal kui lained salsarütmi hoidsid, üritas meie paat valsisammul siiski Koh Rong Sanloemi suunas navigeerida. Scott hoidis paadiservast kinni ja ootas rahulikematesse vetesse jõudmist, mina, olles meie lojaalne kaardilugeja, hoidsin Google Mapil ja endiselt liiga pikal vahemaal meie ja kalda vahel, silma peal.
Saarele jõudnud, alustasime järgmist missiooni - leida khmeer, kelle hotell meile vastu oli saatnud, et turistid ise oma kotte ei peaks tassima. 15 minutit peitusemängimist ja seal ta oli! Veel mõned minutid järgmises paadis ning lõpuks jõudsime oma rannaresorti. Meie bungalo voodi on otse vaatega merele.
Scott otsustas oma hommikuse seikluse pöörata päevaseks siestaks ning samal ajal kui ta järjekordset uinakut tegi, veetsin mina aega kristallselges türkiissinises vees ning sellest väljas. Pole just kerge see kellegi eest hoolitsemine, aga keegi peab ka seda tegema!
Õhtusöögiaeg jõudis kätte, Scott tõusis üles ning läksime lähedalasuvasse BBQ restorani. Olgem muidugi korrektsed - enam-vähem iga restoran on õhtuti BBQ restoran siin. Meie rõõmuks osutus see seekord kulinaarseks oaasiks ning poole summa eest, mis me eelmisel saarel maksime saime siin neli korda rohkem ja kuus korda paremat BBQd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar