Viimane hommik saarel algas paljutõotavalt. Kuna olin eile näinud, et meie naaber sai hommikuks müslit ja jogurtit, küsisin, et kas nad pakuvad seda mulle ka. Tavamenüüs seda luksust kirjas ei olnud. Kuna nad olid hea meelega nõus turisti soovidele vastu tulema, siis palusin omale kausi müslit ja jogurtit puuviljaga. Ning pannkoogi. Jäin hetkeks mõtlema, et millega ma seda pannkooki täna soovin ning valisin lõpuks mee. Scotti äärmiseks meelehärmiks, sest pannkook teatavasti käib kasinatel aegadel ainult vahtrasiirupiga ning parematel aegadel vahtrasiirupi, või ja peekoniga. Mu laudajõudnud müslikauss oli terve kausitäis peeneks hakitud puuvilja lusikatäie pealepuistatud müsli ja kahe lusikatäie jogurtiga. Hea oli ikka :)
Kott oli ka kergem kui saarele tulles, sest ma andsin oma sidrunilõhnalise (tootja küll lubas värsket sidrunilõhna, aga pigem oli neil Ajaxi pudel seal ümber läinud) ujumisrõnga ühele kohalikule põnnile, kes selle kohe vette vedas.
Resort vedas meid paadiga selle kai juurde, kust kell 9:30 meie kiirpaat maismaale pidi väljuma. Mida kell 9:30 ei olnud, oli kiirpaat. Ka kell 10:30 ei olnud, sest paat olevat katki läinud ja nüüd tuleb teine paat ringiga naabersaare kaudu. Iga kord küsimas käies lubati paati 10 minuti pärast. Lõpuks ta tuli ning 45 minutit hiljem astusime Sihanoukvilles kaldale. Lennuki väljumiseni oli meil selleks hetkeks ca poolteist tundi. Pool tundi hiljem peatus takso lennujaama väravas ning juht näitas näpuga terminali suunas ning korrutas, et Wonderland ja Wonderland (Imedemaa). Me ei saanud kumbki aru, miks ta meile imedemaast räägib, eriti arvestades, et antud lennujaam on Kuressaare lennujaama lähisugulane, mõlemad opereerivad nelja lennuga päevas - kaks sissetulevat ja kaks väljaminevat. Igal juhul tundus meile, et imedemaale pääsemiseks on meil vaja täiendav raha väravas maksta ning ütlesime juhile, et pole vaja, me kõnnime. Seda pidas ta heaks naljaks, sõitis väravasse, võttis parkimispileti ning ulatas selle meile. Ma ei osanud sellega muud teha kui panin talle eesoleva istme peale tagasi.
Kui autost välja astusime ja terminali hakkasime minema, jooksis ta meile järele ja korrutas endiselt oma imedemaad. Ühtlasi üritas ukse ees oleat turvameest oma paati saada ning kaebas talle ära, ilmselt, et me teda imedemaale kaasa ei võta. Turvamees ütles, et me peame juhile ühe dollari maksma parkimise eest. Selgus, et ta ei korrutanud meile mitte Wonderland vaid One Dollar. Kuna me olime valmis need sada meetrit jalgsi tulema, siis me dollarit ei maksnud, seletasime turvale tausta ära ning saime terminali sisse minna.
Jõudsime Siem Reapi, kus selgus, et linna külje all oleva toreda rohelust täis oleva lennujaama asemele on tunni aja kaugusele ulmeliselt suur angaar ehitatud. Tellisime taas takso ning tütarlaps, kes roolis oli, sõitis ilmselt esimesi päevi oma värske juhiga. Käed korrektselt 10 ja kahe peal, vajutas ta 80 tsoonis tubli 60 sisse ja nii me seal siis tunnike ja natuke peale hotellini tiksusime. Samas oli see siiski kerge edasiminek võrreldes viimase õhtuga Saigonis, kus noormees ei olnud raudselt mitte kunagi varem roolis olnud ning pani sele 4km jupi peal korduvalt liikluse seisma, sest ei olnud nõus enne rida vahetama, kui ühtegi autot silmapiiril ei olnud enam. Ja nii ta seal seisis keset sõiduteed, suunatuli sees ja ootas. Ja ootas. Nagu Godot'd.
Hotellis võeti meie passid ning toodi kohe värskendavad niisked piparmündilõhnalised käterätid, puuviljataldrikud ja jäätee. Nad ikka teavad, kuidas kauaoodatud turiste kohelda. Kui puuviljad söödud, olid nad ka sisseregistreerimisega valmis saanud ning tütarlaps kõndis meie passide ning ülejäänud dokumentatsiooniga meie juurde. Edasi järgnes allolev vestlus:
Khmeeri tütarlaps: Teie passid, tänan!
Meie: Aitäh!
Khmeeri tütarlaps: Siin on teie arve, 600.000 riaali, tänan!
Mina: Jah, aitäh!
Khmeeri tütarlaps: Palun kirjutage siia alla, tänan!
Kirjutasin alla.
Khmeeri tütarlaps: Hommikusöök on siin kella poole kaheksast kuni kümneni, tänan! Meil on ka katusebassein, see on avatud kella kümneni õhtul, tänan!
Mina: Aitäh!
Khmeeri tütarlaps (samal ajal meile erinevaid USA dollarite näidiseid näidates): Ja nüüd kõige olulisem info, tänan! Kambodžas kehtivad korraga nii dollarid kui rivaalid, tänan!
Scott vahele: Tänan!
Khmeeri tütarlaps: Aga dollarite puhul on oluline, et nad oleksid sellise kujundusega, mitte vanad versioonid, tänan! Ja kindlasti ei tohi olla kortsus, katkised, poolikud ja muidu räbalad, tänan!
Mina: Selge, aitäh!
Scott vahele: Tänan!
Khmeeri tütarlaps: Teie tuba on neljandal korrusel, tänan!
Mina: Aitäh!
Khmeeri tütarlaps: Teid juhatatakse nüüd teie tuppa, tänan!
Mina ja Scott korraga: Aitäh!
Khmeeri tütarlaps: Tänan!
Scott: Tänan!
Mina üritan mitte naerma hakata.
Kõik meie selle reisi toad on olnud suure akna või klaasuksega vannitoas ning ka see siin pole erand :)
Vahetasime riided ning läksime süüa ja Starbucksi kruuse otsima. Kohe hotelli kõrval on meil nii erinevad turud kui tänavad täis restorane ja pubisid. Kuna meie plaan oli põhirõhk panna õhtul ööturule ning seal0 pakutavale, siis tegime kiired snäkid ning läksime Starbucksi. Minu nördimuseks selgus, et neil on suurem valik kruuse kui mulle meeldiks (sest noh, mul juba oli kaks kruusi Vietnamist ning ees on ju veel Tai ja Bangkok ootamas) ning veetsin seal tubli veerandtunni uusi sobivaid kruuse valides. Jõime kohvi (mina) ja šokolaadi (Scott) ning ma sain teada, kuidas mu nimi Khmeeri keeles kirjutatakse (vaata pilti).
Meie hotelli katuselt avaneb kaunis päikeseloojanguvaade - nautisime seda ning tegime kiire basseiniringi.
Õhtul läksimegi kohe ööturule ning mina alustasin banaani-nutellarotist. Megahea! Scott ostis ühe jaapanlanna kärust taiwani friteeritud kana (parim kana, mis ta söönud on!) ja seni kuni see jahtus, tellisin omale jäätiserullid. Enne kojuminekut võtsime kumbki veel ühe roti - Scott nutella ja šokolaadiga, mina kondenspiimaga. Peale seda olin ma omadega täiesti läbi ning läksime lihtsalt tagasi hotelli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar