Fresh Bekiry

Nii. Viimane hommik Kathmandus, eksole. Elektrit pole, sooja vett pole. Väljas sajab vihma. Võiks ju laisalt hotellis hommikust süüa, aga kuna ma olen veendunud, et hea söök on täiendavat jalutuskäiku väärt isegi vihmas, siis sean sammud Thamelist eemale, eesmärgiks chatanmarit süüa. Aga ei leia ühtegi kohta, mis seda sellisel kellaajal nõudlikule turistile serveeriks. Annan alla ja söön hiiglasliku šokolaadipannkoogi või ja meega, magusa lassi ning piimakohvi.

 

Kuna ma eile sattusin väga häid viirukeid ostma, millest osa hotellis juba ära sai põletatud, siis teen poodidele veel tiiru peale ning täiendan varusid.

Lennujaama viib seesama väga ilus taksojuht, kellega eile Nagankoris käisin. Olin ühtlasi eile õhtul üle vaadanud, mis maalt lahkumise maks on, aga kohapeal selgus siiski, et sellist maksu enam pole. Vahetan raha tagasi.

Kuna Air Asia oli mu bronni kuidagi sinnasamusesse keeranud, siis läheb check-in’iga ttas aega. Õnneks tegeleb asjaga üks väga ilus india poiss ja ajame oodates vahepeal juttu. Kõige selle tulemusena saan omale lennukisse koha, mille eest muidu ca 20 eurot välja käia tuleks. Esiritta, jalasirutusruumiga ja tühja kohaga kõrval. Tänu sellele saan kiirelt lennukist välja, passikontrollist läbi, pagasi kätte ja linna sõitva bussi peale. No natuke kiire oli mul ju ka – kella üheks öösel olid Shahabiga dringid kokku lepitud. Jõuan duši alt läbi käia (nii hea on seda teha ruumis, kus on mõistlik temperatuur!) ja alla lipata. Õlled, tai toit, öö Kuala Lumpuris ning umbes 20 minutit uneaega :)

Maailma katusel

Eemal linna tolmust, heitgaasidest ja larmist. Maailma katusel vaatamas, kuidas paike Everesti paitab ja linnulaulu kuulamas. Kylavaheteed on tais kitsi ja kanu. Ja kooliminevaid lapsi. Yks vaike poiss hakkas juttu ajama, silma jargi nii 5-6 aastane. Raakis vaga head inglise keelt ning selgus ka, et ta on juba 12-aastane. Aga no ta oli ikka vaga pisike.

Mis teema sellega on? Teeaarses soogikohas on 5 vaba lauda, millest yhe aarde istun mina. Hetke parast sisenevad kaks meest ja istuvad minu vastu. Natukese aja parast istub veel yks naine minu korvale. Ylejaanud neli lauda on endiselt tyhjad. Ja see naine vaatab yle mu ola, mida ma kirjutan :) Sama asi eile ohtul. Restos istus peale minu veel yks naisterahvas. Tellisin toidu ara, votsin Kindle'i valja ja hakkasin lugema. Hetke parast kuulsin selja tagant haalt ning seesama naisterahvas, kes oli mu vastaslauast markamatult mu selja taha joudnud, kysis, et "New iPad?"Ta istus enne minu vastas, pooleteise meetri kaugusel!

Niisiis, toit :) Lounaks herne- ja kartulikarrimingi rasvase saialisega ning juba mainitud ootamatu seltskonnaga. Tagasi linnas laksin eilsesse lounasoogikohta ning ostsin kaasa suurema hulga maiustusi. Loodetavasti ei tarbi ma neid enne Indoneesiasse joudmist ara ning meil on voimalus neid seal rannas vedeledes syya.

Fkng hell, juba teist ohtut pole hotellis elektrit. Noh, see tahendab, et elektrit pole pidevalt, aga ka genekas on rivist valjas. Et siis kyynlad ja taskulambid. Romantika rokib.

Can't say no

Ausalt, mul oli tana plaanis lounat mones Thameli turistikas syya. Valida valja katuseterrass ning veeta seal toidu ja raamatuga pikem pealelouna. Aga laks nagu alati. Kui ma ahvide templi juurest alla sain, siis seal nad olid - momoaurutid ja karripotid. Otse silme ees ja vyrtsid ninna tungimas. Lisaks letid maiustustega. Ja nii see laks. Kuna esimestes polnud taimetoitu, siis sai vaid vaike porgandiburfi kaasa ostetud ning yle joe oli lopuks ka sobiv koht ootamas. 12 sendi eest kausitais ylihead karrit ja 10 eest kaks pakorat. Ausalt, ylihea. Kuna seal oli ka suurem maiustuste lett, siis ostsin karbitaie erinevaid maiustusi kaasa ning lisaks veel tuututaie tee peal soomiseks. Karri, pakorad ja maiustused laksid kokku 90 senti maksma :) Love it here.

Random tanavaid mooda ilma kaardita kolamine viib tihtipeale igasugustesse huvitavatesse kohtadesse - sisehoovid, tanavaturud, tagahoovid. Tais inimesi ja head toitu. Ja mind hairib pidevalt see teadmine, et nii palju head toitu jaab siin veel soomata. Kuigi mulle meeldis ka Singapuri ja Malaisia kook, siis siin on valik ikkagi tohutult suurem. Eriti minusuguse jaoks.

Ohtul votsin "puuviljasalati" kohas frititud banaanid. Terve suur taldrikutais ja imemaitsev.

Sandwishes

Tänavatoit on siin suureparane - kuigi valik on väga piiratud, on toit maitsev ja odav. Enamasti pakutakse ühte sorti karrit ja ühte-kahte sorti momosid. Lisaks mingid friteeritud saiatooted. Peenemates kohtades on ka tandoori maiustuste lett. Viimane on minu silmis muide täielik hitt ning iga kord kui mõnes sellises kohas söödud, siis valin desserdiks maiustuse. Imelised. Magusad.

Mis mulle Thamelist välja saades meeldib, on see, et enam ei ürita iga müüja mulle midagi maha müüa. Loomulikult on "valge" siin igal pool kõndiv rahakott ja koik hinnad pürstivad kosmosesse samal hetkel kui turisti pilk neil pidama jääb, aga niisama tänavat mööda jalutades ei tee ükski müüja sust eriti valja. Kuna mulle meeldib jalutada rohkem kui taksohindade üle kaubelda, siis kipun ma siinses tänavarägastikus pidevalt ära eksima ning satun sõna otseses mõttes inimeste elutubadesse. Miinuseks on see, et sellistel tänavatel ei liigu taksosid, mis teeb sealt väljasaamise keeruliseks kui jalutamisest villand saab.

Niisiis, toit. Kuna Nepalis pakutakse nüüd ka orgaanilist kohapeal röstitud kohvi, siis enam pole vaja Nescafe lahustuvaga piirduda. Kohalik "ökokohv" on küll pisut tumedaks röstitud minu maitse jaoks, aga täiesti joodav keskmist kohvitaset arvestades Aasias. Et hommikul kohvi korvale lassit saada, tuli sisse magada, sest elekter tuli alles kell 9 ja enne seda polnud lassit võimalik teha. Lõunane piimakohv oli nii üle suhkurdatud, et ma pole isegi kindel, kas seal üldse kohvi sees oli.

Kevadrullid. Tavaparaselt kujutan ka kevadrullide all ette paari peenemat täidetud ja frititud rulli. Juba Melakas olid rullid tunduvalt juurde võtnud, aga ei andnud võrreldagi nendega, mis Kathmandus lauale toodi. Pool taldrikut oli kaetud hiiglasliku kevadrulliga ning ülejaanud vähesel vabal pinnal olid frititud kartulid ja toores porgand. Kõik kokku maksis nii 65 senti.

Aga toiduteemal nad jatkavad üllatamist. Ohtul oli millegi kerge isu ning tundus hea mõte korduvalt ühes menüüs silma jaanud puuviljasalat ära proovida. Tellisin siis menüü desserdijaotusest "mixed fruit salad'i". Kui see lauda toodi, siis ma esimese hooga vaatasin uuesti menüüst, et kas ma ikka tellisin magustoidu. Ja mu mälu ei petnud mind - endiselt oli see dessertide all kirjas. Igal juhul oli selle restorani ettekujutus antud desserdist järgmine - banaani- ja õunatükid, mandariiniviilud ja keedetud kartuli kuubikud segatud majoneesiga ning garneeritud tomatisektoritega. 

Kontrastide maa

Nepal on meeletute kontrastide maa. Siin on yhed koige sobralikumad ja abivalmivad inimesed ning samas yritatakse turistilt votta nii palju kui votta annab. Siin on kallid hotellid tolmukorraga kaetud, sest nende juurde viib vaid tolmav kruusatee. Siin on klaasfassaadid ja autofirmade esindussalongid kohalike hurtsikute vahel. Imeilus loodus ja polvini prygimaed tanavatel. See on yks maailma suurimate veevarudega riik (nii vaitis silt lennujaamas), samas elab pealinn suurema osa oopaevast generaatorite peal, sest elektrit on vaid loetud arv tunde paevas.

Sellest, kuidas taanlastele nende endine kursavend siin koik "ara korraldas", ma juba kirjutasin. Aga nyyd siis abivalmis inimeste juurde :) Tana hommikul kaisin Wild Earth poes. Google vaitis, et sinna on ca 6 km ja et ma peaksin olema voimeline selle yhe tunni ja kuue minutiga labima. Kujutasin omale ette idyllilist aarelinna jalutuskaiku, kus teed aaristavad kohalike elamised, paar kitse, moned poekesed, kuivav pesu, paar soogikohta ja Radissoni hotell (viimast vaitis taas Google). Tegelikkuses oli tee yks suur ehitusplats. Ehitati ja remonditi maju ning vist ka konniteed, sest see oli taies pikkuses yles kaevatud ning liikuda tuli mooda liiva- ja kivihunnikuid. Tee aarde jaid ka soogikohad, yks ahvatlevam kui teine. Aga no pole ju normaalne iga louna 20-30 minutit marssida, et jouda newari toidukohta, kus pole ei menyyd ega pakuta ka valikut vahemereaarselt toidulaualt. Ja nii hea oli liikuda - mitte keegi ei yritanud mulle midagi myya  ega pakkunud pidevalt parimat hinda. Ja kui veel detailidesse laskuda, siis hiljem pidin keset soogikohta taitsa jupp aega noutult seisma (sest ma ei teadnud, mis seal pottides keeb), enne kui keegi mulle yldse tahelepanu pooras. Igal juhul joudsin mingi hetk juba oigesse piirkonda, aga ei suutnud WE kontorit leida. Yhel vaiksemal tanaval kysisin taas yhe naisterahva kaest teed, aga ta ei osanud aidata. Soovitas suure tee peale tagasi minna ja jargmist tanavaotsa katsetada. Kui ma siis suurele teele tagasi joudsin (nii paarsada meetrit), joudis seesama naine ka mulle jarele ning ytles, et ta just nagi natuke kaugemal seda kohta, mida ma otsin. Ta jooksis mitusada meetrit tagasi, et mind siiski oigesse kohta juhatada...

Kuna poes kaardiga maksta ei saanud, pakkus poiss valja, et paneb mu tellimuse hiljem kokku ja toob ohtul hotelli ara. Kui ta siis asjad kohale toi, luges raha yle ja andis mulle ymardatud osa tagasi...

Samuti nagu Singapuris ja KL-s, ehitatakse ka Kathmandus igal pool. Ehitatakse uusi maju ning olemasolevaid korgemaks. Hurtsikute vahele kerkivad klaasfassaadid. Tellingutes maju on tunduvalt rohkem kui tellinguteta maju. Mooduja turvalisus on mooduja enda asi. Ehitus on ylejaanud liiklusest eraldatud vaid yksikute siltidega: "Drive slow. Work in progress."

Pealelounal joudsin mingil pohjusel turule. Hernekilo maksis 45 senti. Mooda kitsast tanavat turult ara minnes oli voimalus naha ka tagahoovidesse ja elutubadesse. Ukseavad olid nii madalad, et isegi nepid ise peavad kummarduma. Tavanale avatud elamistes, kus tanavapool midagi myydi, tehti tagapool keset tuba lahtist loket.

Kohalike soogikohtades saab kausikese karrit 10 sendiga, taldrikutaie momosid 55 sendiga, suussulavaid maiustusi 10-25 sendiga. Vesi tuuakse lauda tasuta. Hommikul olin sunnitud pannkooki sooma, sest kui elektrit pole, siis lassit ei saa. Nyyd kysisin igaks juhuks jarele, et mis kell homme elekter on, siis yritaks oma hommikusoogi selleks ajaks sattida. Poiss vaatas graafikut ja ytles, et kell 9 peaks jalle tulema. No loodame :)

Tuan-tuan & puan-puan

Kuala Lumpur on linn, kus esmapilgul nagu polegi midagi teha ega vaadata. Ok, kaid Petronase tornide juures ja trygid Hiinalinnas... Ja siis? Votad mone turistika Batu koobastesse? Koige selle teadmise juures polnud mu ootused eriti korged. Plaanis olid tornid, Hiinalinn, Little India ja moned kenamad mosheed. Ma pean tunnistama, et Petronase ees selili maas yles vaadata oli ikka paris voimas.

Hiinalinn oli yks suur turg ja Little India jai Singapuri omaga vorreldes ikka norgaks. Yks ilusamaid mosheesid labis parajasti varskenduskuuri ning teine, natinal mosque oli minu maitse jaoks liiga modernne.

Aga nagu eile juba mainitud, siis inimesed... Kuigi KL mulle linnana mingit muljet ei avaldanud, sis tuleksin siia siiski tagasi. Sest eilne ohtu on unustamatu :)

Nyyd tanahommikuse check-ini juurde. Tytarlaps vottis mu passi ning muudkui vajutas nooleklahvi oma klaviatuuril, aga midagi ei toimunud. Pakkusin talle oma broneeringu numbrit ja ID-kaarti, aga ta ei soovinud. Tuli siis teine tytarlaps ja seletasid midagi omavahel mulle arusaamatus keeles. Probleemi endiselt ei mainitud. Mingi hetk hakkas siis teine tytarlaps esimesele riike loendama: Guana, Ethiopia, Somalia... Siis segasin vahele ja palusin neil Eestit Euroopast otsida, mitte Aafrikast. In no time oli seepeale check-in tehtud.

Nii... Ma ei saa endiselt yle siinsetest "piimatoodetest". Tasakaalustamaks hommikust shokolaadicroissanti, ostsin lennukisse kaasa koige piimasema toote, mis ma poe kylmkapist lepidsin - Yeo's Yogurt Original. Pildil veel ilusat valget varvi ja puha. Tetrapakis ja korrega, nii, et sisse ei nainud. Jooma hakates selgus, et tegemist on taas mingi siirupiga. Lugesin siis koostist: "water, cane sugar, full cream milk powder, lactic acid & citric acid. Contains permitted food conditioners and flavourings". Toodetud Malaisias. See voib olla malaide ettekujutus originaalsest jogurtist, aga ei kattu kaugeltki minu omaga.

Kathmandu ilm on nagu Eestimaa suvi - paeval piisab ohemast pikkade kaistega sargist, ohtul tuleb fliis selga tommata. Kuna siin majades kytet pole, siis toad on niisked ja jahedad. Peaks vist esimese asjana omale jakivillase pleedi soetama :)

Taksot jagasime kahe Taani poisiga, kellele nende kohalik sober selle organiseeris. Lisaks oli see sober neile ka majutuse bronninud. Eee... autoga nii veerand tunni kaugusele Thamelist. Kuna "sober" korraldas, siis hindu keegi enne ei kooskolastanud ning poiste oomaja juurde joudes, mis oli poolel teel Thameli, taheti neilt 800 ja edasi Thameli soitmise eest 700. Selle peale laks suuremaks vaidluseks, sest lennujaamast Thameli saab 300-400ga. Oleneb, kuidas kaupled. Poistel hinda alla saada ei onnestunud, aga Thameli ots langes 300 peale.

Lisaks ma ei saa jatta roomustamata, et lahema kuue paeva jooksul ei tule tegeleda teemaga, mida syya kui tahaks menyyst valja jatta riisi, nuudlid ja nisujahutooted. Lisaks sellele, et liha nagunii menyysse ei kuulu. Ei tasu valesti aru saada, ma jumaldan Aasia kooki, aga ma ei suuda kolm korda paevas riisi, saia ja nuudleid syya. Moned variandid on muidugi veel (naiteks rojak ja popiahid), aga nende serveerimine on seotud kindlate, meile hetkel mitteteadaolevate kellaaegadega. Ja alati on voimalik muna syya. Eile tegin seda naiteks kaks korda. Enne ohtut Reggae baaris sad koik kohalikud tanavatoidukohad yle vaadatud, valik oli igal pool liha, praetud riis, praetud nuudlid. Seega sain hiljem selgitada, miks ma kell 9 ohtul baaris omletti soon :)  

Arresting God in Kathmandu

Samrat Upadhyay - Arresting God in Kathmandu

See raamat jõudis mu riiulisse rohkem kui poolteist aastat tagasi, aga tookord ma esimesest jutust kaugemale ei jõudnud. Kuna mul tollel hetkel puudus igasugune ettekujutus Nepali (ja üleüldse Aasia) traditsioonidest, kommetest ja eluviisist, jäi loetud jutt mulle mõnevõrra kaugeks ja mõistetamatuks. Nüüd võtsin raamatu uuesti ette ning tegelased kõndisid tuttavatel tänavatel, nende teguviisid olid tihtipeale mõistetavad ja enamasti ka ootuspärased.

Üheksa lugu annavad suurepärase ülevaate tänapäevase Nepali ühiskonnast, positsioonidest, kokkuleppeabieludest, spirituaalsusest ja religioonist, aga samuti ka võltsmoraalist ja kahepalgelisusest. Vanemad muretsevad oma laste tuleviku ning oma maine pärast ning üritavad verinoortele tütarlastele abikaasat leida. Kõik abielueelne on taunitav, mehed tahavad puutumata naist, aga tihtipeale peavad armukesi.

Mu siiani loetud lühijuttude puhul on olnud enamasti tegemist novellidega, kus on kiire ja ootamatu lõpp. Selles raamatus oli iga lugu lihtsalt väljavõte kellegi elust, ilma konkreetse alguse ja lõputa. Lugu kulges ja kirjeldas ning seejärel algas juba uus lugu uute tegelastega.

Minu Nepaal

On raamatuid, mille ma loen läbi ühe hingetõmbega - põnevikke (Grishami raamatud, Ammaniti Ma ei karda), kaasakiskuvaid reisi- ja elustiiliraamatuid (Viinamägi Toscanas, Marlena da Blasi raamatud, Are you experienced, Yakety Yak) ja raamatuid, kus ma tunnen ära iseenda ja oma emotsioonid (Himaalaja jutud, Minu Nepaal). Ma näen neid lugedes viinamarjaistandusi Itaalias ja tunnen viirukilõhna Kathmandu tänavatel.

Kahtlemata on minu jaoks Kaia-Kaire Hundi Minu Nepaali näol tegemist siiani parima Minu-sarja raamatuga. See on kirjutatud lihtsalt ja loetavalt, ilma suhtedraamasid lisamata. Ma tundsin ennast ära samal hetkel kui autor Kathmandu lennujaamast välja astus. Kõik need lõhnad, liiklus, tänavad, tolm, katuseterrassid, naeratavad nepid, vaade mägedele, lehmad, kas ma katuseterrasse juba mainisin? Thameli restoranid, hotellid ja poed, Pokhara ja elevandiretk džunglis. Raamatut lugedes tekkis seal sees olemise tunne taas.

Keelevigu oli palju (lauset oli alustatud ühte moodi, lõpetatud teist moodi ning algus seejärel parandamata jäetud), lisaks on kummaline, et riigi nimeks kirjutatakse Nepaal (EKI andmetel on korrektne Nepal) ning see häiris mind raamatu lõpuni. Seda, miks tema ja Bikashi vahel midagi rohkemat kui sõprus tekkida ei saa, rõhutas ta ka natuke liiga tihti :) Kui ma lugenuksin seda raamatut ilma omaenda kogemusteta, siis tõenäoliselt jäänuks mulle Nepali kirjeldav osa liiga lühikeseks. Ajal pole sealkandis tõepoolest mingit tähtsust, aga Eestis seda raamatut lugedes tekitas segadust, et autor läks algul kuueks kuuks ja raamatu lõpus oli juttu aastatest, mis ta Nepalis veetnud on :) Aga isegi kui ta ei süvenenud raamatud Nepali elu tutvustamisele, siis minu jaoks oligi parim osa emotsioonide edasiandmine ja ta tegi seda täiesti suurepäraselt, kaasakiskuvalt ja usutavalt.

Momod :)

Lõpuks jõudsin nii kaugele, et sain momod tehtud :) Eile õhtul ei viitsinud retsepti otsida ja tegin tavalise pastataignaga. Tulid kuidagi natuke liiga paksud. Aga kuna täidist oli ohtralt üle, siis täna tegin õige taignaga ja tulemus sai oluliselt parem. Vormimine vajab veel natuke harjutamist, sest hetkel jään ma Nepali ja Tiibeti naiste nobedatest näppudest pikalt maha :)

Tallinn,
24.03.2009

I hear that the sex in your country is ... free?

Russell McGilton "Yakety Yak. Bombay to Beijing by Bicycle"

Rohkem kui ühel korral ja ühel teemal tundsin ära tuttavaid kohti, situatsioone, emotsioone. Marihuaanalassist ja Kathmandu India saatkonnast inimeste ja suheteni välja.

Järjekordselt üks lahedamaid raamatuid viimasel ajal :) Antud temaatikas (lõbusad reisiraamatud) ja piirkonnas (Aasia) reastuks ta kohe "Are you experienced?" ja "Hotell maailma katusel. Viis aastat Tiibetis" järele.

Kolmekümnendates Russell otsustab teha midagi, millest saaks raamatu kirjutada. Näiteks sõita jalgrattaga Bombayst Pekingisse. Esimese takistuse peale satub ta juba Bombaysse jõudes, kus selgub, et linn on ammu Mumbaiks ümber nimetatud ning ta satub dilemma ette, sest Mumbai to Beijing by Bicycle ei kõla üldse nii hästi kui kolm B-d. 11 kuu jooksul läbib ta rattaga, rongiga, bussiga ja lennukiga, üksinda, pruudiga ja leitud reisikaaslasega India, Nepali, Pakistani, Tiibeti ja Hiina. Ta on vaimustuses Nepalist ja Hiinast kui rahulikest ja imeilusa loodusega kohtadest ning tal on hea meel, et sai tulema Indiast ja Pakistanist. Esimene neist oli liiga kärarikas, täis autosid ja pastakaid lunivaid lapsi, teine muutus 11. septembri tõttu ohtlikuks.

Tema kirjeldused olid enamasti nii kaasahaaravad, et ta kogetud situatsioonid ja olukorrad ja inimesed jooksid lugedes elavalt silme ette. Ja hindude inglise keel kõlas kõrvus kui ma lugesin lauseid nagu "But I am wanting your bike" või "Okay, how much you want to pay?" :)

"Congratulations," grinned Dr Chawla as he handed me my blood test result. "You are having themalaria."
"Malaria?"
"Yes, yes." He smiled again...
...
"Do many people die from this around here?"
"Yes, many!" He smiled brightly...

Ühtlasi sai sellega 16-st selleks aastaks plaanivõetud raamatust kümnes läbi loetud.

Tiramisust, margariinikreemist ja marihuaanalassist

Minu uus lemmik kohvik-kauplus on Da Vinci. Seal saab linna second-best tiramisut (parim on loomulikult endatehtud:), paksu vahuga kakaod ja kaupluselettidelt vähemalt kümmet sorti balsamicosid, juuste, gnocchit, artišokke, trühvlipastat. Loodetavasti täieneb lähiajal ka nende õliriiul ;)

Prismas oli eile vahekäigus suur kuklimüük - suured restid kuklitega ja vähemalt kümme inimest pidevalt sabas. Huvi pärast lugesin ühe pakendi pealt koostist ja selgus, et kogu see rahvamass plaanib õhtuks süüa paksu margariinikreemikihiga kukleid (koostis: rasvatu piim, koorepulber, taimerasv...).

Yakety Yak - Bombay to Beijing by Bicycle autor on jõudnud Nepali. Viimastel päevadel Indias otsustas ta juua bhang lassit ning järgmisel päeval minna kaamlisafarile :) Ma mõistan tema enesetunnet nii ööl enne safarit kui ka kaamli seljas :D

Taste of Chili

Nii kõrvakad kui käekett on tehtud Pokhara tšilli foto järgi :)

India klaashelmed, punased seemnehelmed, hõbedane kett.

Tallinn,
28.01.2009

The reason for creation

Om mani padme hum maailma katusel

Juba mitmendat päeva olen kadunud Himaalaja juttudesse.

Suurepärane, mõnusa sarkasmiga kirjutatud raamat inimõiguste aktivisti, Vennaskonna kitarristi Roy Strideri rännakutest Indias, Nepalis, Tiibetis, Bhutanis - otsimas lootust. Kohati põnevust (põgenemine Lhasast / Tiibetist), kohati äratundmisrõõmu (Kathmandu, Pokhara, tumeroosa päikeseloojang Pokharas ja loojanguvärvides mäetipud) ja suurel hulgal ajalugu ning taustinformatsiooni (nii poliitilistel kui religioossetel teemadel) pakkuv raamat oli tore kaaslane jõuluajal :) Raamatu, muuseas, soetasin ning hakkasin lugema jõululaupäeval ning ka raamatu esimese osa nimi on "Jõulud Kathmandus" :)

Raamatus segunevad reisimuljed, poliitika, loodusvaated, vabaduseiha, religioon, ajalugu ja igapäevaprobleemid. "Käegakatsutavaks" teeb rännaku autori läbiv probleem siinse päevalehe hilinenud honoraridega, mis tekitavad tal aeg-ajalt raskusi nii öömaja kui toidu eest tasumisel. Just sellised väikesed vahemärkused annavad lootust, et selline rändav eluviis ei ole vaid rikaste privileeg. Kui vahepeal tunduski kõik toimuv minu jaoks liiga kauge ja kättesaamatu, siis tuttavad bussisõidukirjeldused, toidud, inimesed tõid autori jälle "käeulatusse" :) Ka ei häirinud mind kohatine kõnekeele kasutamine, mida ma varasemalt raamatute puhul kritiseerinud olen. Kuna muus osas oli kirjakeel oma konkreetsuses, sarkasmis ja lihtsuses vägagi nauditav, siis aeg-ajalt esinev släng ei häirinud.

Raamatus viidatud "Dreaming Lhasa" link on DVD Pacificust välja otsitud. Järgmine reis võiks toimuda Sikkimisse. Ja loomulikult meeldib mulle raamatu kujundus, nii kaas kui ka pildid sees :)

Üleüldse oleks see raamat võinud ilmuda juba septembris ;)

Himaalaja juttudesse kadunud

Ma ei saa hetkel jätta kiitmata raamatut, millega ma pole isegi poole peale veel jõudnud :) Täna hommikul avastasin, et Roy Striderilt on ilmunud raamat "Himaalaja jutud" ning kuna tema kolumnid on mulle meie päevalehtedes alati meeldinud, siis pikemalt mõtlemata läksin poodi ja ostsin ära. Üldiselt, kuna tegemist on suhteliselt paksu raamatuga, siis võib kindel olla, et vähemalt järgmised päeva-kaks veedan kadununa Himaalaja juttudesse, lihtsalt niivõrd suurepärane ja huvitav raamat on :)

Kathmandu muinasjutt

Vaatasin lõpuks ära filmi Fairytale of Kathmandu. Ma ei teadnud sellest filmist midagi. Ma polnud kunagi kuulnud Iiri poeedist, kellest see dokumentaal oli. Ma ei saa ka öelda, et filmi jooksul oleks minus tema vastu mingi huvi tekkinud.

Ma vaatasin linna ja mägesid, inimesi ja vaateid. Ma neelasin pilte tuttavatest kohtadest ja vaadetest, situatsioonidest ja poodidest. Üks kaader oli isegi Pashupatinathis filmitud. Olid Thamel ja Durbari väljak, pashminapoed ja naeratavad inimesed :)

Nepal kaardil

Märkisin Google Earthil reisi (peatuskohad) ära :) Kathmandust lennukiga Pokharasse ...

... Pokhara Lakeside Hotel ...

... Raftingu algus Modi Kohlas ja lõpp Purti Ghatis ...

... Sauraha Jungle Resort Chitwanis ...

... Kathmandu org ...

... Kathmandu Garden House.

Vabatahtlikuks?

Ma olen alati arvanud, et vabatahtlik töö tähendab seda, et tööd tehakse tasuta, söögi ja öömaja eest ning mõnikord makstakse ka taskuraha. Tühjagi. Euroopas on küll mõned noorteorganisatsioonid, mis vahendavad noori sellise idee järgi vabatahtlikuks, kuid kui oled üle 25/30, siis sellesse süsteemi enam ei pääse.

Mis variandid siis on, kui on konkreetne asukoht, antud juhul Nepal, kuhu tahaks minna? Esimene, kõige lihtsam ja kõige kallim, on kontakteeruda mõne Euroopa vahendusorganisatsiooniga, kes siis tegutseb selle nimel, et leida sihtriigis sobiv programm. Raha kasseeritakse selle eest erinevalt, Nepalis lühema perioodi puhul on see keskmiselt 500 - 1000 krooni päevas, pluss tuleb ise osta omale lennukipiletid, teha vaktsineerimised ja reisikindlustus. Makstud programmitasu eest tutvustatakse vabatahtlikule kohalikke tavasid (do's and don't's), organiseeritakse töökoht, majutus peresse või odavamasse hostelisse ja kuni kolm söögikorda päevas (Nepalis tähendaks see siis Dal Bhati ehk riisi köögiviljakarriga).

Teine variant on kontakteeruda mõne kohapealse vahendusorganisatsiooniga. Kuna nende ülalpidamiskulud on madalamad, siis on ka vahendustasud madalamad. Lubatakse näiteks majutust perre, kuid unustatakse mainida, et pereks on sama organisatsiooni omaniku kodu :) Tihtipeale kiputakse petma ka töö asjus. Kui vabatahtlik kohale jõuab, selgub, et töökohta polegi talle leitud. Selle eest on hoiatavaid artikleid ilmunud ka Nepali ajalehtedes. Lennukipiletid ja muu reisiga seonduv tuleb loomulikult endal maksta.

Kolmas variant on minna taas oma kuludega kohale ning leida kohapealt lastekodu, kool vm asutus, kus oleks abi vaja. Vabatahtlik majutatakse odavasse hostelisse või lastekodu ruumidesse, tal on võimalik süüa koos lastega ning maksab ise vaid majutuse ja söögi eest. Näiteks Kathmandu loodeosas asuvas lastekodukompleksis oleks ööpäevane summa majutuse ja toidu (varahommikul tee ja küpsised, kell 9 hommikul Dal Bhat, pealelõunal Dal Bhat ja õhtul tee küpsistega) eest 7 dollarit. Võimalik on ööbida mingis veel odavamas hostelis, kus summa oleks 3 dollarit :) Kui tahad mingit meelelahutust, rikkalikumat toidulauda, riideid jmt, siis need ostad kõik ise...

Nagu näha, pole vabatahtlik töö mitte võimalus vaid (rikaste) privileeg.

Isegi Pokharas ei paista praegu päike

Gmaili veebipõhisel versioonil saab nüüd ise tausta valida. Üks variantidest on "Puu", kus tuleb sisestada ka oma asukoht ja siis on meilboxi taustaks pidevalt asukoha ilm. Kuna ma olin sellest ilma kuvamisest kuulnud, siis ei olnud ma kindlasti huvitatud Tallinnast kui asukohast ja määrasin selleks Pokhara :) Enamasti paistab mu postkastis nüüd päike. Hetkel on udune ja korra on isegi pilves olnud. Tahan tagasi. Sinna, kus kõik ilus oli :)

Siis kui kõik kokku kukub

Ja on tunne, et väljapääsu enam ei ole, siis saab veel ainult hullemaks minna.

Hakkasin otsima võimalusi minna Aasiasse vabatahtlikuks. Kuna noorteprogrammidesse enam ei mahu, siis tuli muid variante vaadata. Aga need muud variandid on kõik kallid. Näiteks pakub mingi brittide vahendusorganisatsioon võimalust töötada kaks nädalat Nepali orbudekodus ja kasseerib selle eest 700 naela. Pluss maksad oma lennukipiletid kinni. 700 naela eest organiseerivad nad sulle töö, mida sa teed vabatahtlikult ja mille eest ei maksta, majutuse peres ning kolm söögikorda päevas. Kõik muu lõbu - lennukipiletid, kindlustused, kohapealne transport ja meelelahutus - on enda kanda. Ca tuhande krooni eest päevas elaks Nepalis turistina väga luksuslikult. Ja ei peaks tööd tegema :) Kust saaks palju raha, et aastaks aeg maha võtta ja Aasias ringi reisida?

Austraalia? Seal makstakse töötegemise eest :) Aga ma tahaks Nepali tagasi, kuigi ei tea, kuidas ma seda suudan. Võib-olla on praegu kõik veel liiga värske ja liiga valus...

Update: ei, Austraaliasse ei saa, liiga vana :) Tuleb ikkagi edasi vaadata (ja leppida variandiga, et töötegemise eest tuleb peale maksta).