Unustasin eile mainida üht üsna olulist detaili: meie hotellitoas on üks eluraske diivan. Mingil ainult toa kujundajale teadaoleval põhjusel oli see paigutatud nii, et sinna istudes sai nautida mõnusat ja rahustavat vaadet… seinale. Loomulikult ei saanud selline olukord jätkuda.
Mul õnnestus kogu see kupatus mööda vaipa teise kohta vedada, kuni diivan lõpuks akna poole vaatas. Saskia panustas ühe nurga liigutamisega, mis andis talle ilmselt piisavalt omandiõigust, et diivan kohe enda omaks kuulutada.
Tänane päev oli aga ametlikult kuulutatud šoppamispäevaks. Esimene peatus oli TK Maxx, kuhu sõitsime S-Bahniga. Lootused olid täitsa kõrged. Saskia TK Maxxi ostusaak koosnes aga täpselt nullist esemest. Mina sain vähemalt Gerlile ühe vihmamantli.
Saksamaa on samal ajal Halloweeniks täiesti valmis. Kõrvitsad, luukered, kummitused ja kõik muud tavapärased sümbolid on juba kõikjal väljas. Sellise tempoga eeldan, et umbes kahe nädala pärast pannakse ka jõulukaubad lettidele.
Pärast meie üsna suurejooneliselt ebaõnnestunud šoppamisretke läksime Mehhiko restorani lõunale ja tellisime tacosid.
Siis ootasime.
Ja ootasime.
Ja ootasime veel natuke.
Üle poole tunni ootasime tacosid.
Mingil hetkel hakkad juba mõtlema, kas nad kasvatavad restorani taga väikesel põllul ise maisi, koristavad saagi ja valmistavad tortillad täiesti nullist.
Lõpuks tacod siiski saabusid ning pärast seda liikusime edasi uude kaubanduskeskusesse, kus Saskia šoppamisõnn märgatavalt paranes. Ta skooris endale kosmeetikat ja – vähemalt sama oluline – Starbucksist joogi. See oli ka hetk, mil mulle jõudis kohale, et probleem polnud kunagi selles, nagu Saskiale ei meeldiks šopata.
Mina olin teda lihtsalt valedesse poodidesse vedanud. Ilmselgelt ei olnud mingitest odavatest DM-idest talle kasu. Tema on Sephora-tšikk. Minu viga. Nüüd tean.
Kui me kaubanduskeskuses ringi jalutasime, tormas ühtäkki üks tüdruk Saskia juurde ja küsis, kust ta oma dressika sai. Saskial oli seljas punane Pink Palm Puff hoodie. Ainus jama oli see, et minul enda oma seljas polnud. Kui me oleksime mõlemad seal sobivates Pink Palm Puffi dressikates seisnud, oleks meie influencer’i-ajastu võinud ametlikult alata.
Pärast šoppamist läksime tagasi hotelli, tellisime sushit ja tegime väikese pausi, enne kui umbes poole üheksa paiku uuesti välja suundusime.
Sihtkoht: Miniatur Wunderland.
Ja pean ütlema, et minu meelest oli see täiesti ülivinge.
Miniatur Wunderland on põhimõtteliselt see, mis juhtub siis, kui keegi ütleb: „Aga mis siis, kui ehitaks väikese mudelraudtee?” ja järgmise 25 aasta jooksul pole kellelgi piisavalt julgust, et teda peatada.
See on maailma suurim mudelraudtee, aga lihtsalt „mudelraudteeks” nimetamine ei tee sellele kohale absoluutselt õiglust. Tegemist on hiiglasliku miniatuurse universumiga, mis laiub umbes 1490 ruutmeetril ning kus elab ligikaudu 260 000 tillukest inimest, sõidab üle 1000 rongi ja rohkem kui 9000 muu sõiduki.
Kõnnid miniatuursest Hamburgist Šveitsi, Skandinaaviasse, Itaaliasse, Monacosse, Las Vegasesse ja veel igale poole mujale. Kõikjal on mäed, linnad, sadamad, rannad, kontserdid, õnnetused ja päästeoperatsioonid ning tuhandeid pisikesi detaile ja tegevusi.
Ja siis on seal lennujaam. Päriselt töötav miniatuurne lennujaam, kus lennukid ruleerivad rajale, tõusevad õhku, kaovad läbi seina ja tulevad hiljem jälle tagasi maanduma. Samal ajal sõidavad ringi tillukesed lennujaamabussid, reisijad ootavad check-in’is ning kogu miniatuurne lennujaamaelu kulgeb edasi nii, nagu see kõik oleks täiesti normaalne.
Iga paari minuti järel vahetub kogu maailmas päev ööks, tuhanded pisikesed tuled süttivad ning korraga hakkavad linnad särama, kontserdilavad lähevad tuledesärasse ja kogu miniatuurne maailm näeb täiesti teistsugune välja.
Kõige parem osa on aga see, et igale poole on peidetud täiesti absurdseid pisikesi stseene. Inimesed abielluvad, teised panevad toime kuritegusid, osadega juhtub õnnetusi ja mõned teevad asju, mida tillukesed plastmassist inimesed ilmselt üldse teha ei tohiks…
Põhimõtteliselt võid ühte ja sama ruutmeetrit kümme minutit vahtida ja ikka avastad kogu aeg midagi uut.
Minu meelest oli see täiesti geniaalne.
Saskia samal ajal kõndis minuga viisakalt kaasas, aeg-ajalt haigutades.
Selleks ajaks, kui me esalt lahkusime, oli ka aeg päevale punkt panna. Tagasi hotelli, tagasi Saskia seaduslikult omandatud diivaniterritooriumile ja otse voodisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar