Kuvatud on postitused sildiga Slovakkia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Slovakkia. Kuva kõik postitused

laupäev, 17. oktoober 2026

Keep calm and pierogi on. Rebane ja läbikukkunud õhtusöök
















 






Hommikul asusime udusest Krakówist lõuna poole teele, tehes veel peatuse Lidlis, et võileivamaterjali kaasa varuda. Scottile Poola autojuhid just erilist muljet ei avaldanud, seega otsustasime keskenduda positiivsele: imelistele värvilistele sügisvaadetele, metsadele ja üsna pea ka Tatra mägedele.


Kaks tundi hiljem olime ületanud Slovakkia piiri ja jõudnud Bachledkasse, kus plaanisime läbida metsa kohal kulgeva matkaraja. Parkisime auto, sõitsime köisraudteega üles ja asusime teele. Rada ise oli kõigest 400–500 meetrit pikk, kuid vaated olid täiesti imelised. Kui rada läbitud, kõndisime edasi üles vaatetorni. Ja siis, põhjustel, millest ma siiani päris hästi aru ei saa, lasin Scottil end ära rääkida ning otsustasin rahuliku jalutuskäigu asemel mööda liutoru alla sõita. See lõbu maksis 3 eurot ja jättis mind vähemalt 500 sammust ilma.


Pärast puuladvaseiklust vaatasime kella ja saime aru, et jõuame veel napilt Skalnaté Plesos ära käia. Nii et sinna me suuna võtsimegi. Mitte muidugi sellepärast napilt, et keegi oleks mäe sulgenud, vaidseepärast, et viimane gondel alla väljub kell neli pärastlõunal ja mul polnud vähimatki soovi sellest hiljem peaaegu pilkases pimeduses mööda mäekülge alla ronida.


Sõitsime üles kahe erineva gondliga, imetlesime nii lumiseid kui ka lumeta mäevaateid ning tegime tiiru ümber mägijärve. Ja just siis, kui arvasime, et vaated on selle paiga peamine vaatamisväärsus, kohtusime rebasega. Õnneks tundus see konkreetne rebane elavat oma parimat elu ja karv läikis hea toidu peal olemisest. Ilus, heas toitumuses ja rohkem kui valmis kaamera ees poseerima. Tõeline vana kala modellinduses!


Tagasi alla jõudnud, tuli tegeleda küsimusega, et aga kus me täna magame? Meil polnud majutust broneeritud, seega tuli valida kohaliku küla ja Popradi vahel. Poprad tundus piltide põhjal paljulubav – armas vanalinn ja ilmselt veidi toiduskeene kui selles külas,kust olime just läbi sõitnud. Otsus tehtud – Poprad, siit me tuleme!


Kohale jõudes jäi linna sissesõidust mulje, nagu oleksime sattunud kohalikku tööstusrajooni. Päris selline maaliline Slovakkia linnake, nagu olime ette kujutanud, see just polnud. Õnneks avanes meie hotellitoast vaade mägedele, mis olukorda mõnevõrra parandas.


Olin tee peal välja valinud kaks restorani, mõeldes, et teeme kõigepealt mõnusa jalutuskäigu läbi armsa värvilise vanalinna ja otsustame siis, kumb söögikoht rohkem meeldib. Aga oli üks väike probleem. Kogu kesklinn oli üks suur ehitusplats. Jah, kogu see põhjus, miks me üldse Popradi valisime – väidetavalt imearmas vanalinn –, oli üles kaevatud ja ehitusaedadega piiratud. Saime liikuda vaid mööda majade ääri ning kirikut võis imetleda üksnes läbi aiaaukude piiludes. Ausalt öeldes ei tundunud kesklinnas olevat ühtegi tänavat, kus parasjagu ehitustöid ei teostataks. Nii palju siis romantilisest õhtusest jalutuskäigust maalilises Slovakkia linnakeses!


Kuna õhtusöögini oli veel veidi aega, otsustasime hoopis kohalikku kaubanduskeskust külastada. Ka see ei avaldanud meile just erilist muljet, nii et lõpuks suundusime käsitööõlletehase restorani, lootes, et vähemalt toit suudab õhtu päästa.

Kõigepealt pidime umbes kolm korda ingliskeelset menüüd küsima, sest meie slovaki keele oskus pole veel jõudnud nii kõrgele tasemele, et suudaksime restoranide menüüsid vabalt lugeda.


Lauda jõudnud toidud, ütleme nii, et erilist muljet need meile ei avaldanud. Tartari kirjeldati menüüs kui toitu, mida serveeritakse „kuiva ja rasvase saiaga“. Tagasihoidlikult öeldes huvitav kombinatsioon. Selgus, et pooled saiaviilud olid röstitud, ülejäänud aga pannil õlis läbi praetud. Üllatuslikult kujuneski sai kogu õhtusöögi parimaks osaks. Niinimetatud tartar osutus sisuliselt lihtsalt mingi kastmega segatud hakklihaks. Õlletaignas sibularõngad nägid välja, nagu oleksid need otse sügavkülmutatud pooltoodete pakist fritüüri valatud. Dieedil olnud kõhna forelliviil serveeriti mingi kahtlase kapsahautise peal. Burger oli… enam-vähem okei.

Ühesõnaga, selline kulinaarne elamus, millest just Oma Maitsesse ei kirjuta.


Kõndisime tagasi hotelli, imetlesime veel kord mägesid ja läksime magama.

esmaspäev, 9. märts 2026

Little Big City. Pühapäevane reis aastasse 1986











Pühapäeva hommikul ärkasime enne kukke ja koitu, et alustada oma reisi välismaale. Sõime, pakkisime asjad ja suundusime bussipeatusse. Seal oodates nautisime kaunist päikesetõusu, millele lisas omapoolse helitausta kohalik elu näinud meesterahvas, kes näis olevat veetnud öö lähedal asuval pingil ning kelle dramaatiline köha viitas pikale ja lähedasele tutvusele tuberkuloosiga.

Pärast põhjalikku eeltööd olime välja selgitanud, et Bratislava pearaudteejaamas pidavat olema mitu pagasihoiuvõimalust – nii kapid kui ka mehitatud pagasihoid. Seetõttu otsustasime oma seljakotid kaasa võtta ja need päevaks raudteejaama jätta. Loogika oli lihtne: kui peaksime Viini tagasi jõudma plaanitust hiljem (mu usk ei olnud Austria Raudteesse suurem kui ta on Saksa Raudteesse) ja oleks vaja kiiresti lennujaama tormata, ei peaks me vähemalt enam oma kotte taga otsima.

Viinis oli rong juba pool tundi enne väljumist perroonil. Valisime kohad ja seadsime end sisse. Tund aega hiljem astusime rongist välja… ja leidsime end umbes aastast 1986. Umbes sel ajal sai antud raudteejaam ilmselt oma viimase värskenduskuuri.

Otsisime lubatud pagasihoidu suure entusiasmiga. Ja siis otsisime veel natuke. Kahjuks ei saa leida midagi, mida olemas ei ole. Lõpuks tunnistasime kaotust, panime seljakotid selga ja jalutasime läbi presidendiaia vanalinna.

Vanalinn osutus väikeseks, armsaks ja meeldivalt avaraks, laiade tänavate ja suurepärase päikesepaistelise ilmaga. See tundus täiesti teise maailmana võrreldes sügava nõukogude atmosfääriga, mis vaid mõni sammu kaugusel ajaloolisest keskusest endiselt õhus hõljus.

Loomulikult ronisime üles lossi juurde, nautisime päikest, väikest trenni (ärgem unustagem – seljakotid olid ju seljas!) ja linnavaateid. Pärast seda laskusime tagasi vanalinna ja tegime kerge lõunasöögi. Meie cappuccinod saabusid lauda koos naistepäevasoovidega. Söök kõlas menüüs märksa muljetavaldavamalt kui lõpuks taldrikul välja nägi.

Pärast lõunat jätkasime linna avastamist, sealhulgas külastasime kohalikku kaubamaja, mis samuti nägi välja nagu oleks viimati värskenduskuuri saanud kuskil 1980ndatel. Peale seda oligi aeg suunduda tagasi raudteejaama.

Tagasisõit rongiga kestis taas umbes tunni. Seekord jätsime oma seljakotid Viini raudteejaama lockeritesse ja läksime veel natuke jalutama. Enne tagasi hotelli minekut otsustasime peatuda ühes kohvikus, kus meil oli algselt – enne Bratislava-plaani tekkimist – plaan brunch’i süüa.

Noh, brunch’ile me ei jõudnud, aga vähemalt saime nüüd hilise pärastlõunase ampsu. Helena tellis õlle ja mina võtsin grillitud juustu. Kui tuli aeg arvet maksta, sirutasin enesekindlalt telefoni välja… ja kuulsin planeerimatult sõnu: „ainult sularaha.“ Vabandust, aga - kes tänapäeval enam sularaha kaasas kannab? Pärast mõningast paanilist taskute ja kottide läbiotsimist suutsime vajaliku summa kokku kraapida peaaegu täielikult müntidest. Sel hetkel tundsin siirast tänulikkust, et me polnud sinna tegelikult brunch’ile jõudnud. Brunch oleks olnud märksa kallim ja me oleksime ilmselt järgmised kaks nädalat kuskil köögis nõusid pesnud.

Lõpuks kujunes tänasest päevast korralik ajarännak – Bratislava raudteejaamas tervitasid meid 1980ndad ja Viin lõpetas päeva väärika 1990ndate stiilis „ainult sularahaga“.

Tagasilend kulges elamustevaeselt ning veidi pärast kella ühte öösel olin jälle õnnelikult kodus.