Minu Alaska

"Minu Alaska" näol on tegemist siiani parima loetud Minu-sarja raamatuga. Esimestest lehekülgedest alates oli autor väga sümpaatne ning suutis minu, lõunamaise kliima austaja jaoks Alaska täiesti ahvatlevaks kirjutada. Lisaks hindan ma ise koeri väga armastava inimesena Manni erakordselt hoolivat suhtumist koertesse.

Sisuliselt oli raamat huvitav, kuna ühest küljest oli minu jaoks tegemist täiesti uue teemaga ning teisest küljest oli jutt mõeldud just minusuguse võhiku jaoks, jagades põhjalikult infot kuid laskumata siiski liialt detailidesse. Hispaania ja Argentiina raamatutega võrreldes oli ülesehitus loogiline, moodustades ühtse terviku. Mõnusa reisikirja formaadis oli nii infot Manni enda, põgusalt taustinfot Alaska kui ka põhjalikult kelgukoerte kohta. Kõige selle vahele on sattunud ka lõbusaid lugusid Manni mägimatkadest ning mere ääres tõusu ajal pikniku pidamisest. Raamatu lõpuks said vastuse ka mitmed lugedes tekkinud küsimused (näiteks pesemisvõimalused liustikul). Samuti ei olnud ma eelnevalt teadlik sellest, et Mann Alaskal kaks korda käis ning lumised fotod keset esimest reisi tekitasid mõnda aega segadust.

Ka kirjakeel tervikuna oli teistest nimetatud raamatutest oluliselt parem, mõningad siiski häirima jäänud väljendid ei rikkunud üldmuljet.

Uut ja huvitavat? 5-7-meetrine lumekiht on minu jaoks täiesti hoomamatu mõõt, kuid sellist asja on siiski huvitav teada :) Et koeri ka käru ette rakendatakse. Et koeri päikesekreemiga määritakse, neile silmatilku pannakse ja nad (vajadusel) sokke kannavad.

Muide, ma lugesin veel enne raamatut ennast Manni blogist tema enda arvamust raamatu ja raamatukirjutamise kohta ning ta väitis, et jäi lõpuks rahule vaid kolme peatükiga. Kuna minu meelest on see siiani loetutest parim Minu-sarja raamat, siis on selline suhtumine eriti ootamatu :) Aga tegelikult ongi endatehtuga väga raske lõpuni rahul olla, alati näed midagi, mida oleks võinud teisiti/paremini teha (omast kogemusest) ;)

Väga rahul olen liustikuosa kvaliteetse fotolisaga.