"Into thin air" kommentaarides soovitati mul lugeda ka Anatoli Bukrejevi raamatut "Tõus. Traagilised ambitsioonid Everestil" sama ekspeditsiooni kohta.
Krakauer oli maalinud Bukrejevist, teise grupi ühest giidist, pildi kui inimesest, kelle tegevuse(tuse) tõttu tragöödia toimus. Umbes pool aastat peale Krakaueri raamatut ilmub Bukrejevi selgitus, kirja panduna G. Weston DeWalti poolt. "Tõus" on puhtalt Bukrejevi raamat - mida Bukrejev tegi, mida ta arvas, et tuleks või tulnuks teisiti teha. Ei lahatud gruppe, kliente. Ei toodud mängu minevikke ja oletusi.
Mind häiris natuke raamatu algus, kus räägiti pidevalt kui raske on vene alpinistidel peale Nõukogude Liidu lagunemist. Aastad olid siis 1995-1996 juba ja NL lagunemisest üksjagu aega möödas... Ka Bukrejevi kohatine ülistamine ("Bukrejev oma treenitud silmaga" jmt) ei tundunud sarnasele raamatule kohane olevat.
Aeg-ajalt esitati liialt palju ebaolulisi fakte (kellega Bukrejev enne ekspeditsiooni juhuslikult kohtus, mainides ära isegi nende nimed jmt).
Samas oli Bukrejevi raamat keskendunud Bukrejevile ja tema tegemistele, mida kajastati kronoloogiliselt loogilises järjekorras, samal ajal kui Krakaueri raamat algas katastroofiga, liikus siis aasta-paar ajas tagasi, tuli uuesti 1996 aasta kevadesse, läks siis klientide minevikku jne. Bukrejev jäi kuni katastroofi päevani nö. oma grupi juurde ja tõi Rob Halli meeskonna alles siis mängu, kui kahe grupi saatused segunesid. Seetõttu oli sündmusi ka lihtsam jälgida (Krakaueri omas kadus mul pidevalt ülevaade sellest, kes on kes).
"Tõus" ei ole küll ilukirjanduslik tippsaavutus, pigem sündmuste dokumenteerimine (sisaldades ka intervjuusid ja vestluste salvestisi), kuid sündmuste järjestus oli loogilisem kui Krakaueril ja seetõttu oli ka lihtsam lugeda. Weston DeWalti tekstid vaheldusid Bukrejevi sõnadega, mis vahepeal häiris, kuna lõigud kippusid ühe-kahelauseliseks minema, aga üldiselt oli ülesehitus hea. Raamatu lõpus oli ära toodud kirjavahetust, retsensioone, ekspeditsiooni arutelu salvestus. Kokkuvõttes jäi raamat kuhugi ilukirjanduse, dokumentaalteostuse, õigustuse vahele.
Ma alustasin selle lugemist võrdlemisi suure eelarvamusega, sest mulle üldiselt sellised vaidlused, õigustamised, selgitused ja süüdistused ei meeldi. See kõik on kellegi teise elu ja ma ei taha teiste probleemidesse "sattuda". Aga vaatamata eelarvamusele ja kohatisele kiidulaulule muutus Bukrejev raamatu lõpuks mulle oluliselt sümpaatsemaks kui seda oli Krakauer, kelle suhtes mul tema raamatut lugedes erilisi emotsioone ei tekkinud. Ma ei tea, kuidas kõik juhtus ja keda uskuda, aga kui üks esitab pidevalt oletusi (ka selle kohta, mida ta ei kuulnud ega näinud) ja teine kirjutab sellest kui ise läbielatust, siis paraku kõlab see teine usutavamalt. Isegi kui tõendeid pole.
Krakauer oli maalinud Bukrejevist, teise grupi ühest giidist, pildi kui inimesest, kelle tegevuse(tuse) tõttu tragöödia toimus. Umbes pool aastat peale Krakaueri raamatut ilmub Bukrejevi selgitus, kirja panduna G. Weston DeWalti poolt. "Tõus" on puhtalt Bukrejevi raamat - mida Bukrejev tegi, mida ta arvas, et tuleks või tulnuks teisiti teha. Ei lahatud gruppe, kliente. Ei toodud mängu minevikke ja oletusi.
Mind häiris natuke raamatu algus, kus räägiti pidevalt kui raske on vene alpinistidel peale Nõukogude Liidu lagunemist. Aastad olid siis 1995-1996 juba ja NL lagunemisest üksjagu aega möödas... Ka Bukrejevi kohatine ülistamine ("Bukrejev oma treenitud silmaga" jmt) ei tundunud sarnasele raamatule kohane olevat.
Aeg-ajalt esitati liialt palju ebaolulisi fakte (kellega Bukrejev enne ekspeditsiooni juhuslikult kohtus, mainides ära isegi nende nimed jmt).
Samas oli Bukrejevi raamat keskendunud Bukrejevile ja tema tegemistele, mida kajastati kronoloogiliselt loogilises järjekorras, samal ajal kui Krakaueri raamat algas katastroofiga, liikus siis aasta-paar ajas tagasi, tuli uuesti 1996 aasta kevadesse, läks siis klientide minevikku jne. Bukrejev jäi kuni katastroofi päevani nö. oma grupi juurde ja tõi Rob Halli meeskonna alles siis mängu, kui kahe grupi saatused segunesid. Seetõttu oli sündmusi ka lihtsam jälgida (Krakaueri omas kadus mul pidevalt ülevaade sellest, kes on kes).
"Tõus" ei ole küll ilukirjanduslik tippsaavutus, pigem sündmuste dokumenteerimine (sisaldades ka intervjuusid ja vestluste salvestisi), kuid sündmuste järjestus oli loogilisem kui Krakaueril ja seetõttu oli ka lihtsam lugeda. Weston DeWalti tekstid vaheldusid Bukrejevi sõnadega, mis vahepeal häiris, kuna lõigud kippusid ühe-kahelauseliseks minema, aga üldiselt oli ülesehitus hea. Raamatu lõpus oli ära toodud kirjavahetust, retsensioone, ekspeditsiooni arutelu salvestus. Kokkuvõttes jäi raamat kuhugi ilukirjanduse, dokumentaalteostuse, õigustuse vahele.
Ma alustasin selle lugemist võrdlemisi suure eelarvamusega, sest mulle üldiselt sellised vaidlused, õigustamised, selgitused ja süüdistused ei meeldi. See kõik on kellegi teise elu ja ma ei taha teiste probleemidesse "sattuda". Aga vaatamata eelarvamusele ja kohatisele kiidulaulule muutus Bukrejev raamatu lõpuks mulle oluliselt sümpaatsemaks kui seda oli Krakauer, kelle suhtes mul tema raamatut lugedes erilisi emotsioone ei tekkinud. Ma ei tea, kuidas kõik juhtus ja keda uskuda, aga kui üks esitab pidevalt oletusi (ka selle kohta, mida ta ei kuulnud ega näinud) ja teine kirjutab sellest kui ise läbielatust, siis paraku kõlab see teine usutavamalt. Isegi kui tõendeid pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar