Viimasel ajal raamatuid lugedes meenub mulle kooliaeg ja ma tunnen üha rohkem, kui vähe ma tegelikult õpitut suutsin reaalse eluga siduda. Üldiselt oli sel ajal suhteliselt tuim asjade meeldejätmine ja kui peale vastamist/kontrolltööd/eksamit antud teemat enam ei puudutanud, siis oli kõik õpitu kiirelt peast pühitud. Eranditeks olid üksikud ained näiteks matemaatika või keelte näol, kus iga uus teave põhines varasemale ning seetõttu toimus pidev kordamine. Samal ajal on minu teadmised geograafiast, ajaloost ja religioonist pehmelt öeldes olematud. Me oleme harjunud imestama, kuidas ameeriklaste jaoks on "üks Euroopa kõik" ning nad ei suuda siinseid riike eristada. Pean tunnistama, et mina suudan vast pooled Aafrika riigid kaardil enam-vähem õigesse kohta paigutada.
Britta Dasi raamat"Päikesetõus Himaalajas. Aasta Bhutani kuningriigis" oli ühest küljest tore reisikiri, teisest küljest andis taas uut infot nii hinduismi kui budismi kohta. Ta ei olnud küll nii informatiivne kui Roy Strideri "Himaalaja lood" ega Patricia McCormicku "Sold" või isegi Kiran Desai "Kaotuse pärand", aga sisaldas piisavalt palju sellist infot, mille mitteteadmine tekitas minus piinlikkust.
Britta Dasi raamat"Päikesetõus Himaalajas. Aasta Bhutani kuningriigis" oli ühest küljest tore reisikiri, teisest küljest andis taas uut infot nii hinduismi kui budismi kohta. Ta ei olnud küll nii informatiivne kui Roy Strideri "Himaalaja lood" ega Patricia McCormicku "Sold" või isegi Kiran Desai "Kaotuse pärand", aga sisaldas piisavalt palju sellist infot, mille mitteteadmine tekitas minus piinlikkust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar