Järgmist Jon Krakaueri raamatut "Üksindusse" alustasin juba teatava eelarvamusega. Tema eelnevalt loetud raamatu, "Hõredasse õhku" hüplev stiil ja pidev oletuste tegemine olid mul veel värskelt meeles. Ja selles osas ei tulnud ka "pettuda" - raamat algas Chris McCandlessi hukkumise fakti konstanteerimisega ning seejärel liikus edasi-tagasi ülikooli lõpetamisest surmani Alaskal. Kuna raamatus esines lisaks kronoloogilisele mittejärjepidavusele ka palju nimesid, kellega Chris oma kaheaastase hulkurielu jooksul kokku puutus, oli raamat kohati raskesti jälgitav.
Filmidest ja muusikast olin juba mõnda aega tagasi üles korjanud viite filmile "Into the wild". Ma küll alustasin tookord selle filmi vaatamist, aga jäi pooleli. Nüüd, peale raamatu lugemist tundus õige aeg olevat ka film korralikult ära vaadata :)
Film oli lihtsalt võrratult parem kui raamat, eelkõige oli seal emotsiooni. Kuigi jutustatud samas stiilis, kus Alaska-aeg vaheldub lõikudega sellele eelnenud kahest aastast, on ta siiski paremini jälgitav. Alexi / Chrisi roll on suurepäraselt välja mängitud ning erinevalt raamatust, on ta peategelasena vägagi sümpaatne. Sellele aitas palju kaasa filmis taustaks toodud vanemate lahutusplaanid lapsepõlves ja türannist isa, kes muutus kohati isegi vägivaldseks (raamatus oli tegemist rahumeelsete vanematega, kelle maailmavaated siiski Chrisi omadega enamasti ei ühtinud).
Krakaueri kirjastiil meeldib mulle järjest vähem. Ta esitab oletusi, toob sisse ebavajalikku, kiirustab. Chris McCandlessist kirjutatud raamatus oli kolm pikka peatükki, millest esimene oli enne Chrisi "looduse rüppe" kippunud inimestest ning nende ekspeditsioonidest ning kaks järgmist temast, Jon Krakauerist endast - lapsepõlv, perekond, Devils Thumb'i tippu ronimine. Kõik selleks, et paremini mõista Chris McCandlessi. Ma ei saa öelda, et antud peatükid oleksid mõistmisele kuidagi kaasa aidanud. Ja kui juba kirjutada dokumentaalteost, siis tuleks faktide osas eriti täpne olla. Kui neljandal jaanuaril 1993 sai autor läbi Outside'i toimetuse kätte kirja, milles saatja soovis Outside'i seda numbrit, kus kirjutati Chris McCandlessist (jaanuar 1993), siis tekib mul paratamatult küsimus, et mis kuus ilmus ajakirja jaanuarinumber :) 80-aastane meesterahvas näeb/loeb ajakirjast artiklit, kirjutab kirja artikli autorile, saadab selle ajakirja toimetusse, sealt saadetakse see edasi autorile ning autor saab selle juba 4. jaanuaril kätte...
PS. Raamatu tagakaanel on tsitaat Paul Theroux'lt: "Kütkestav lugu idealismist, fantaasiast ja põlislooduse tundmaõppimise tumedast poolest." Mul seisab lugemist ootavate raamatute virnas ka üks P. Theroux' raamat. Ma ei saa öelda, et ma seda täiesti eelarvamustevabalt lugema hakkan :)
Filmidest ja muusikast olin juba mõnda aega tagasi üles korjanud viite filmile "Into the wild". Ma küll alustasin tookord selle filmi vaatamist, aga jäi pooleli. Nüüd, peale raamatu lugemist tundus õige aeg olevat ka film korralikult ära vaadata :)
Film oli lihtsalt võrratult parem kui raamat, eelkõige oli seal emotsiooni. Kuigi jutustatud samas stiilis, kus Alaska-aeg vaheldub lõikudega sellele eelnenud kahest aastast, on ta siiski paremini jälgitav. Alexi / Chrisi roll on suurepäraselt välja mängitud ning erinevalt raamatust, on ta peategelasena vägagi sümpaatne. Sellele aitas palju kaasa filmis taustaks toodud vanemate lahutusplaanid lapsepõlves ja türannist isa, kes muutus kohati isegi vägivaldseks (raamatus oli tegemist rahumeelsete vanematega, kelle maailmavaated siiski Chrisi omadega enamasti ei ühtinud).
Krakaueri kirjastiil meeldib mulle järjest vähem. Ta esitab oletusi, toob sisse ebavajalikku, kiirustab. Chris McCandlessist kirjutatud raamatus oli kolm pikka peatükki, millest esimene oli enne Chrisi "looduse rüppe" kippunud inimestest ning nende ekspeditsioonidest ning kaks järgmist temast, Jon Krakauerist endast - lapsepõlv, perekond, Devils Thumb'i tippu ronimine. Kõik selleks, et paremini mõista Chris McCandlessi. Ma ei saa öelda, et antud peatükid oleksid mõistmisele kuidagi kaasa aidanud. Ja kui juba kirjutada dokumentaalteost, siis tuleks faktide osas eriti täpne olla. Kui neljandal jaanuaril 1993 sai autor läbi Outside'i toimetuse kätte kirja, milles saatja soovis Outside'i seda numbrit, kus kirjutati Chris McCandlessist (jaanuar 1993), siis tekib mul paratamatult küsimus, et mis kuus ilmus ajakirja jaanuarinumber :) 80-aastane meesterahvas näeb/loeb ajakirjast artiklit, kirjutab kirja artikli autorile, saadab selle ajakirja toimetusse, sealt saadetakse see edasi autorile ning autor saab selle juba 4. jaanuaril kätte...
PS. Raamatu tagakaanel on tsitaat Paul Theroux'lt: "Kütkestav lugu idealismist, fantaasiast ja põlislooduse tundmaõppimise tumedast poolest." Mul seisab lugemist ootavate raamatute virnas ka üks P. Theroux' raamat. Ma ei saa öelda, et ma seda täiesti eelarvamustevabalt lugema hakkan :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar