Mulle tundub, et ma olen väga kriitiliseks muutunud :) Aga kui ma olen midagi väga head hiljuti lugenud, siis paratamatult ootan igalt järgmiselt ka vähemalt ligilähedast taset. Samas on ilmselge, et kõik raamatud ei ole ülivõrdes.
"Kabuli raamatukaupmehe" korjasin üles vist Khaled Hosseini raamatu lõpust soovitatavate raamatute nimekirjast ning ootasin midagi vähemalt sama haaravat. Raamat andis küll väga põhjaliku ülevaate Afganistani inimestest, traditsioonidest, lähiajaloost, kuid mõjus pigem dokumentalistikana (mis ta suuremalt jaolt muidugi ka oli) kui ilukirjandusliku romaanina.
Reportaažist oli võimalik lugeda kirjandusfanaatikust perepeast, kes türanniseeris nii oma õdesid-vendi kui poegi. Tema vaevalt üle kümneaastased pojad töötasid ta kauplustes 12 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Nad olid koolis käinud paar aastat kui sedagi. Ta jättis oma esimese naise ja tollega saadud tütre Pakistani kui ülejäänud perega peale sõda Afganistani tagasi kolis. Tema 18-aastane õde tõusis hommikul kell 5, et kui mehed ärkavad ja tööle hakkavad minema, oleks söök laual ja läks magama alles siis kui kõik oli ära koristatud ja kõik teised ammu magasid.
Kuna ma olen Afganistani temaatikaga viimasel ajal üsna palju kokku puutunud, siis midagi väga uut ma sealt raamatust teada ei saanud, mõningate teemade puhul läks autor lihtsalt rohkem süvitsi kui teistes minu loetud raamatutes.
Afganistani teemal on endiselt mu raamatusoovitus Khaled Hosseini "A thousand splendid suns" ja filmisoovitus Mark Fosteri "Kite runner".
"Kabuli raamatukaupmehe" korjasin üles vist Khaled Hosseini raamatu lõpust soovitatavate raamatute nimekirjast ning ootasin midagi vähemalt sama haaravat. Raamat andis küll väga põhjaliku ülevaate Afganistani inimestest, traditsioonidest, lähiajaloost, kuid mõjus pigem dokumentalistikana (mis ta suuremalt jaolt muidugi ka oli) kui ilukirjandusliku romaanina.
Reportaažist oli võimalik lugeda kirjandusfanaatikust perepeast, kes türanniseeris nii oma õdesid-vendi kui poegi. Tema vaevalt üle kümneaastased pojad töötasid ta kauplustes 12 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Nad olid koolis käinud paar aastat kui sedagi. Ta jättis oma esimese naise ja tollega saadud tütre Pakistani kui ülejäänud perega peale sõda Afganistani tagasi kolis. Tema 18-aastane õde tõusis hommikul kell 5, et kui mehed ärkavad ja tööle hakkavad minema, oleks söök laual ja läks magama alles siis kui kõik oli ära koristatud ja kõik teised ammu magasid.
Kuna ma olen Afganistani temaatikaga viimasel ajal üsna palju kokku puutunud, siis midagi väga uut ma sealt raamatust teada ei saanud, mõningate teemade puhul läks autor lihtsalt rohkem süvitsi kui teistes minu loetud raamatutes.
Afganistani teemal on endiselt mu raamatusoovitus Khaled Hosseini "A thousand splendid suns" ja filmisoovitus Mark Fosteri "Kite runner".
3 kommentaari:
Heh, eile õhtul tsiteeris üks mu sõber msni vestluses Schopenhauerit;-):
In order to read what is good one must make it a condition never to read what is bad; for life is short and both time and strength limited.
kristel
:)))
jah, aga alati ei saa piisavalt vara aru, kas on hea või mitte ;)
mh ja mulle ei meeldi raamatuid pooleli ka jätta. see tundub veel suurema ajaraiskamisena :P
Jagan kirjutaja arvamust. Ka mulle meeldis "A thousand slendid suns" rohkem kui "Kabuli raamatukaupmees". "Kite runner" on nüüd olemas ka eesti keeles (Lohejooksja, Tln. 2008). Pärast nende raamatute lugemist tasuks lugeda ka välis-eesti kirjaniku Ants Eerti (s. 1924) raamatut "Afgaanide vang", mille tegevus toimub 1942-1947. Väga mõnus lugemine.
Postita kommentaar