Eile õhtul hakkas kaardil silma koht Baieri Pagaritooted ja Restoran. Kiire Google väitis, et just seal on piirkonna parimad saiakesed ning saksapärane hommikusöök. Võtsime plaani. Ühtlasi, kuna meie magamistoa aken avanes otse järvele ja idakaldal peatudes ka päikesetõusule, oli plaan hommikul ka seda vaadata.
Hommikul ärkasime ca pool tundi peale päikesetõusu ja saime jupp aega päikest udu tagant otsida. Nagu siili. Sättisime siis ennast riidesse ja võtsime suuna nimetatud pagarikotta, et seal saiu ja muud ebatervislikku süüa. Vaatasime menüüd ning otsustasime kahe peale Baieri taldriku võtta. Tundub, et ameeriklaste meelest on lõuna-sakslase tavapärane hommikusöök kaks muna, kaks vorsti, vorstist tehtud hakklihakastmega ülevalatud saialaadne küpsetis, praekartul, viil sinki ja kaks riba peekonit. Ning sinna juurde armastavad nad ilmselt kas röstsaia või pannkooke süüa. Meie võtsime šokolaadiga pannkoogid. Kahepeale. Ühe portsu. Väga hea oli. Aga Münchenis elanuna on mul nüüd küsimus, kuidas ma seal kordagi traditsioonilist Baieri hommikusööki sööma ei sattunud.
Päev oli plaanitud tegus - alustuseks väike jalutuskäik Tawase linna lähedal oleval poolsaarel. Veel enne kui me matkarajale saime nägin ma kiikesid ja otseloomulikult oli mul kiikuma vaja minna. Veel enne kui ma kiige peale sain, nägin ma konn hambus kiikede alt läbi kihutavat anakondat. Scott ütles küll, et see on garter snake (Thamnophis sirtalis, kes soovib pilte googeldada) ehk tripimadu, aga kuna tal siiski zooloogia-alast kraadi pole, siis ma tema seisukohta ei usaldaks. Igal juhul jõudsin ma poolele saarele ringi peale teha kui madu ükskord oma konnaga enam-vähem ühele poole sai ja Scott lõunalauast eemalduma oli nõus. Kõndisime infostendi juurde, mis lubas meile, et meil on antud poolsaarel võimalik kohtuda nimetatud maoga, näha rebast ning kitsejälgi. Ma lootsin, et piirkonnas tegutseb vaid üks madu ja tema on hetkel seedimisega ametis ning tema sugulasi liikvel pole. Enne veel kui me kitsejälgi jõudsime näha, nägime kitseperekonda üle tee jalutamas ja siis põõsasse vahtima jäämas. Ja mõni aeg hiljem oli tee ääres ka lubatud rebasepoeg. Seega täispakett. Rohkem kui oleks tingimata soovinud. Boonusena nägime erinevaid värvilisi linde, konnasid ja rohkelt rannalisi.
Tawase kesklinn ning nimetatud poolsaar olla omavahel küll kergliiklusteega ühendatud, aga kaks korda 20km selles kuumuses ei tundunud pedaalida mõistlik. Sõitsime seega linna, parkisime auto randa, võtsime rattad ja sõitsime Dairy Queeni. Sel ajal kui Scott oma hot dogi ootas (ja ootas ja ootas), võtsin mina ekstreem-brownie-šokolaadi-blizzardi ning suutsin sellest kõikide üllatuseks vaid pool ära süüa. Ma pole veel harjunud lusikaga nutellat väikese jäätiselisandiga sisse kühveldama. Sõitsime linna peal ringi, käisime poodides, valisime välja hommikusöögikoha ning sõitsime tagasi oma majakesse.
Ülejäänud õhtu möödus süües, magades, rannas olles, vette ja veest välja hüpates, päikeseloojangu peegeldust vaadates ning arutades, kuhu sööma minna ning seejärel otsustades, et mitte kuhugi.
Hommikul ärkasime ca pool tundi peale päikesetõusu ja saime jupp aega päikest udu tagant otsida. Nagu siili. Sättisime siis ennast riidesse ja võtsime suuna nimetatud pagarikotta, et seal saiu ja muud ebatervislikku süüa. Vaatasime menüüd ning otsustasime kahe peale Baieri taldriku võtta. Tundub, et ameeriklaste meelest on lõuna-sakslase tavapärane hommikusöök kaks muna, kaks vorsti, vorstist tehtud hakklihakastmega ülevalatud saialaadne küpsetis, praekartul, viil sinki ja kaks riba peekonit. Ning sinna juurde armastavad nad ilmselt kas röstsaia või pannkooke süüa. Meie võtsime šokolaadiga pannkoogid. Kahepeale. Ühe portsu. Väga hea oli. Aga Münchenis elanuna on mul nüüd küsimus, kuidas ma seal kordagi traditsioonilist Baieri hommikusööki sööma ei sattunud.
Päev oli plaanitud tegus - alustuseks väike jalutuskäik Tawase linna lähedal oleval poolsaarel. Veel enne kui me matkarajale saime nägin ma kiikesid ja otseloomulikult oli mul kiikuma vaja minna. Veel enne kui ma kiige peale sain, nägin ma konn hambus kiikede alt läbi kihutavat anakondat. Scott ütles küll, et see on garter snake (Thamnophis sirtalis, kes soovib pilte googeldada) ehk tripimadu, aga kuna tal siiski zooloogia-alast kraadi pole, siis ma tema seisukohta ei usaldaks. Igal juhul jõudsin ma poolele saarele ringi peale teha kui madu ükskord oma konnaga enam-vähem ühele poole sai ja Scott lõunalauast eemalduma oli nõus. Kõndisime infostendi juurde, mis lubas meile, et meil on antud poolsaarel võimalik kohtuda nimetatud maoga, näha rebast ning kitsejälgi. Ma lootsin, et piirkonnas tegutseb vaid üks madu ja tema on hetkel seedimisega ametis ning tema sugulasi liikvel pole. Enne veel kui me kitsejälgi jõudsime näha, nägime kitseperekonda üle tee jalutamas ja siis põõsasse vahtima jäämas. Ja mõni aeg hiljem oli tee ääres ka lubatud rebasepoeg. Seega täispakett. Rohkem kui oleks tingimata soovinud. Boonusena nägime erinevaid värvilisi linde, konnasid ja rohkelt rannalisi.
Tawase kesklinn ning nimetatud poolsaar olla omavahel küll kergliiklusteega ühendatud, aga kaks korda 20km selles kuumuses ei tundunud pedaalida mõistlik. Sõitsime seega linna, parkisime auto randa, võtsime rattad ja sõitsime Dairy Queeni. Sel ajal kui Scott oma hot dogi ootas (ja ootas ja ootas), võtsin mina ekstreem-brownie-šokolaadi-blizzardi ning suutsin sellest kõikide üllatuseks vaid pool ära süüa. Ma pole veel harjunud lusikaga nutellat väikese jäätiselisandiga sisse kühveldama. Sõitsime linna peal ringi, käisime poodides, valisime välja hommikusöögikoha ning sõitsime tagasi oma majakesse.
Ülejäänud õhtu möödus süües, magades, rannas olles, vette ja veest välja hüpates, päikeseloojangu peegeldust vaadates ning arutades, kuhu sööma minna ning seejärel otsustades, et mitte kuhugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar