Meie Praha korter on kahel korrusel - alumisel on vannituba, magamisala, söögilaud ja köök ning ülemisel sopiline katusealune kolme voodiga. Robyn lubas suure voodi lahkelt mulle ning läks ise ühte väiksemasse, mis oli nii katuse all, et ma olin kindel, et öösel külge keerates lööb ennast vastu lage ära. Igal juhul oli seal laias voodis mõnus magada umbes kella viieni hommikul kui tõusev päike voodi kohal olevast ilma kardinata ümmargusest katuseaknast otse voodisse paistma hakkas. Tunne oli nagu omal ajal Stasi ülekuulamistel võis olla.
Alustasime seega oma päeva taas varakult ning kella kaheksa paiku olime juba teel katedraali poole. Vaatasime vaateid, kuulasime Robyni ettekannet sellest, milliste detailide järgi on võimalik aru saada, et tegemist on gooti stiilis ehitisega ning hakkasime tagasi alla minema. Selle aja peale oli juba ka nälg rahva sekka jõudnud ning plaanisime süüa pealinna parimas bistroos globaalselt parimat praejuustu. Seda, millest ma varemgi kirjutanud olen, kus juust on nii vedel, et hakkab peale suhu panemist ise nagu värske auster kurgust alla libisema ning mille paneering on õhuke ja krõbe nagu Pariisi kohvikute brüleekreemide karamellikiht. Marssisime Lokali sisse ning saime teada, et kell 10 hommikul nad küll lõunat ei paku ning me tulgu parem pool 12 tagasi. Läksime selle peale üle tee asuvale terrassile ning tellisime omale munad (ma võiks kokale õpetada, kuidas häid mune teha), carbonarat (laua kõige parem toit, aga ma maitsesin seda Robyni taldrikust siis kui ta juba lõpetamas oli, seega ma ei saanud anda märkimisväärset panust tema taldriku tühjendamisse), ceasari salatit krevettidega (pean uskuma Gerli sõnu, et see oli hea) ning fish and chipsi (kala olevat oma esimese nooruse ammu parimatesse jõgedesse jätnud). Ja siis selgus ootamatu tõsiasi, et antud puhvetis ei saa kaardiga maksta. Ja sularahaautomaat koostöös Swedbankiga võttis selle 40 euro pealt, mis tuli miinimumina välja võtta, 8 eurot teenustasu.
Liikusime Lego muuseumi. Tegemist on muuseumiga, kus 2,5 miljonist Lego klotsist on ehitatud Tšehhi kõige kuulsamate hoonete maketid (kõik 1:40 mõõtkavas) ning veel terve rida interaktiivseid asju nagu lõbustuspark, marmoritehas jmt. Näppisime kõiki nuppe, panime tulesid põlema ja karusselle käima ning hakkajamad tegid erinevate hoonetega ka selfisid.
Kõndisime tagasi korterisse ning pidasime siestat. Pealelõunal tegime veel ringi linna peal ning õhtul üritasin Robynit veenda teletorni tulema, aga ta teavitas, et on selleks liiga väsinud. Läksin siis Starbucksi omale kruusi ja kohvi ostma. Ostsin kohvi, sest kruus oli liiga kallis.
Alustasime seega oma päeva taas varakult ning kella kaheksa paiku olime juba teel katedraali poole. Vaatasime vaateid, kuulasime Robyni ettekannet sellest, milliste detailide järgi on võimalik aru saada, et tegemist on gooti stiilis ehitisega ning hakkasime tagasi alla minema. Selle aja peale oli juba ka nälg rahva sekka jõudnud ning plaanisime süüa pealinna parimas bistroos globaalselt parimat praejuustu. Seda, millest ma varemgi kirjutanud olen, kus juust on nii vedel, et hakkab peale suhu panemist ise nagu värske auster kurgust alla libisema ning mille paneering on õhuke ja krõbe nagu Pariisi kohvikute brüleekreemide karamellikiht. Marssisime Lokali sisse ning saime teada, et kell 10 hommikul nad küll lõunat ei paku ning me tulgu parem pool 12 tagasi. Läksime selle peale üle tee asuvale terrassile ning tellisime omale munad (ma võiks kokale õpetada, kuidas häid mune teha), carbonarat (laua kõige parem toit, aga ma maitsesin seda Robyni taldrikust siis kui ta juba lõpetamas oli, seega ma ei saanud anda märkimisväärset panust tema taldriku tühjendamisse), ceasari salatit krevettidega (pean uskuma Gerli sõnu, et see oli hea) ning fish and chipsi (kala olevat oma esimese nooruse ammu parimatesse jõgedesse jätnud). Ja siis selgus ootamatu tõsiasi, et antud puhvetis ei saa kaardiga maksta. Ja sularahaautomaat koostöös Swedbankiga võttis selle 40 euro pealt, mis tuli miinimumina välja võtta, 8 eurot teenustasu.
Liikusime Lego muuseumi. Tegemist on muuseumiga, kus 2,5 miljonist Lego klotsist on ehitatud Tšehhi kõige kuulsamate hoonete maketid (kõik 1:40 mõõtkavas) ning veel terve rida interaktiivseid asju nagu lõbustuspark, marmoritehas jmt. Näppisime kõiki nuppe, panime tulesid põlema ja karusselle käima ning hakkajamad tegid erinevate hoonetega ka selfisid.
Kõndisime tagasi korterisse ning pidasime siestat. Pealelõunal tegime veel ringi linna peal ning õhtul üritasin Robynit veenda teletorni tulema, aga ta teavitas, et on selleks liiga väsinud. Läksin siis Starbucksi omale kruusi ja kohvi ostma. Ostsin kohvi, sest kruus oli liiga kallis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar