Tegin hommikul veel väikese ringi DMi ning tantsiva maja juurde ja jalutasin siis korterisse tagasi. Pakkisime asjad, tellisime takso ning sõitsime lennujaama. Tundus küll, et korraliku varuga, aga ikka jõudis pardaleminek alata enne kui kogu meie grupp tualetis käidud sai. Kuna lennujaamas süüa ei jõudnud, siis tellisime omale paar croissanti. Pildi peal ilus kohev croissant singiviilu ja juustuga. Panin võrdluseks ka pildi sellest, mis meile serveeriti. Lend oli muus osas suhteliselt elamustevaene, kuni maandumisel tekkis kerge külgtuul, mis pani lennuki loperdama nagu Vabaduse väljaku tuvi. Samal ajal kui Gerli kergelt kaameks läks, Saskia kilkas ja plaksutas. Ilmselgelt on tegemist Ameerika mägede huvilise tütarlapsega.
Sõitsime Jurmalasse ning kolisime oma "kahekorruselisse" hotelli. Selgus, et see, mida ma pidasin teiseks korruseks, oli rõdu, kuhu viis toast trepp. Sõime maja kõrval asuvas Lidos, helistasime veeparki ja saime kinnituse, et nad on avatud ning võtsime suuna sinna. Parkisime auto täiesti tühja parklasse (eeldasime, et kõik teised on ilusa ilmaga veepargi asemel rannas) ning läksime sisse. Sees selgus, et jah, veepark on küll avatud, aga kõik liutorud ning õueala on suletud ja meie käsutuses üldse mitte odava täishinna eest kõik basseinid (neid oli kokku kolm), lasteala ning SPA (ehk saunad ja mullivann). Kuna Gerli oli selle veepargi eelnevalt Saskiale välja reklaaminud kui Aura kuubis, siis ilmselgelt ei saanud me oma trikse uuesti näppu võtta ning lihtsalt tagasi hotelli minna, et siis rõdul veel päikeseloojangut nautida. Läksime veekeskusse ning veetsime seal järgnevad poolteist tundi peaaegu täielikus üksinduses, peale meie oli veel üks eesti pere ja üks läti paar ning mõned vetelpäästjad. Vähemalt oli lubatud lastealal kaks liutoru, millest ma ühest kohe Saskia ja Robyniga vaheldumisi alla hakkasin laskma. Seda lõbu oli seniks kuni see ühele vetelpäästjale silma jäi ja ta mul kui täiskasvanul selle atraktsiooni kasutamise lõpetada käskis. Läksime siis lainebasseini, kus olid seina ääres torud ja Robyn sinnani ujus, et neist kinni hoida. Vetelpääste vile peale oli ta sunnitud sealt ära tulema. Gerli polnud väga rahul, et ta meiesuguste kriminaalidega basseini peab jagama.
Jalutasime rannas, vaatasime päikeseloojangut ning läksime siis uuesti Lidosse, et õhtust süüa. Võtsime suhteliselt sama palju süüa kui varem, aga arve oli endise 20 euro asemel seekord 30 eurot. Tšekki vaadates selgus, et see kuivanud steik, mille Robyn võttis, maksis 12.90. Hinnasildi olid nad sellel gurmeel osavalt teistest hinnasiltidest eraldi pannud.
Õhtul toas oli taas tunda Ajaxi lillelõhna, aga kuna me kuskilt mingit "värskendajat" ei leidnud, arvasime, et ju on nad sellega lihtsalt elamise üle küürinud ning sättisime magama. Aga lõhn läks iga natukese aja tagant jälle tugevamaks. Ajasime Gerliga ennast vooditest välja ning nuusutasime kõik seinad ja kahtlased kohad üle kuni lõpuks avastasime minu voodi tagant stepslist nimetatud õhuvärskendaja. Tõmbasin selle välja ja viisin igaks juhuks lausa rõdule.
Sõitsime Jurmalasse ning kolisime oma "kahekorruselisse" hotelli. Selgus, et see, mida ma pidasin teiseks korruseks, oli rõdu, kuhu viis toast trepp. Sõime maja kõrval asuvas Lidos, helistasime veeparki ja saime kinnituse, et nad on avatud ning võtsime suuna sinna. Parkisime auto täiesti tühja parklasse (eeldasime, et kõik teised on ilusa ilmaga veepargi asemel rannas) ning läksime sisse. Sees selgus, et jah, veepark on küll avatud, aga kõik liutorud ning õueala on suletud ja meie käsutuses üldse mitte odava täishinna eest kõik basseinid (neid oli kokku kolm), lasteala ning SPA (ehk saunad ja mullivann). Kuna Gerli oli selle veepargi eelnevalt Saskiale välja reklaaminud kui Aura kuubis, siis ilmselgelt ei saanud me oma trikse uuesti näppu võtta ning lihtsalt tagasi hotelli minna, et siis rõdul veel päikeseloojangut nautida. Läksime veekeskusse ning veetsime seal järgnevad poolteist tundi peaaegu täielikus üksinduses, peale meie oli veel üks eesti pere ja üks läti paar ning mõned vetelpäästjad. Vähemalt oli lubatud lastealal kaks liutoru, millest ma ühest kohe Saskia ja Robyniga vaheldumisi alla hakkasin laskma. Seda lõbu oli seniks kuni see ühele vetelpäästjale silma jäi ja ta mul kui täiskasvanul selle atraktsiooni kasutamise lõpetada käskis. Läksime siis lainebasseini, kus olid seina ääres torud ja Robyn sinnani ujus, et neist kinni hoida. Vetelpääste vile peale oli ta sunnitud sealt ära tulema. Gerli polnud väga rahul, et ta meiesuguste kriminaalidega basseini peab jagama.
Jalutasime rannas, vaatasime päikeseloojangut ning läksime siis uuesti Lidosse, et õhtust süüa. Võtsime suhteliselt sama palju süüa kui varem, aga arve oli endise 20 euro asemel seekord 30 eurot. Tšekki vaadates selgus, et see kuivanud steik, mille Robyn võttis, maksis 12.90. Hinnasildi olid nad sellel gurmeel osavalt teistest hinnasiltidest eraldi pannud.
Õhtul toas oli taas tunda Ajaxi lillelõhna, aga kuna me kuskilt mingit "värskendajat" ei leidnud, arvasime, et ju on nad sellega lihtsalt elamise üle küürinud ning sättisime magama. Aga lõhn läks iga natukese aja tagant jälle tugevamaks. Ajasime Gerliga ennast vooditest välja ning nuusutasime kõik seinad ja kahtlased kohad üle kuni lõpuks avastasime minu voodi tagant stepslist nimetatud õhuvärskendaja. Tõmbasin selle välja ja viisin igaks juhuks lausa rõdule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar