Lõuna ajal pakkisime asjad ja võtsime suuna põhja poole, sihiks Oscoda ja Huroni järv. Esimene ja ainus peatus teel oli plaanis teha Wilsoni juustupoes, seal, kust eelmine kord omale poole talve juustuvaru soetasime. Sõitsime kuni poeni, mille ees see hiigelhiir istus ja juustu sõi, astusime sisse ning ... astusime välja tagasi. Selgus, et pood, mille osas me olime kindlad, et just sealt me oma juustu soetasime, pole mitte seesama pood. Sõitsime siis kümmekond kilomeetrit tagasi Williamsi juustupoodi, millest me enne mööda sõitsime, kuna "ei, me ikka ju hiirega poes käisime". Astusime sisse, tassisime umbes 5 kilo juustu leti peale, maksime ja sõitsime oma otse järve kaldale broneeritud majutuse juurde.
Ann Arbori ilmale sobivalt lühikestesse pükstesse ja maikasse riietunult hüppasin autost välja ja peaaegu sama kiirelt autosse tagasi, sest vaid kolm tundi põhjapool oli täielik Alaska. Kogusin ennast hetke, tassisime asjad oma järvevaatega korterisse ning panin sobivalt riidesse - pikad püksid, tennised, särk, dressikas ja igaks juhuks kilekas ka, sest lisaks külmale tundus õues ka selline udu olevat, et kui mitte just lund, siis vähemalt vihma hakkab küll kohe sadama. Läksime välja ning vaatasime udusse mattunud järve ja randa ning kui poleks teadnud, oleks arvanud, et lähenemas on jõulud mitte neljas juuli. Igal juhul tundus riietus sobiv ning kõndisime tuppa veini järele. Termotopsid ilusti kaasas, et vein jahe püsiks. Kaalusin küll korra pliidil veini kuumutamist, et teeks vähemalt hõõgveini, aga lootsin, et alkohol soojendab niisamagi. Läksime uuesti välja, istusime oma kiikuvale pingile ning hakkasime siili otsima. Vahepeal oli aega taevas selgeks tõmband, päike väljas ning veel enne kui esimese lonksu jõudsime võtta, temperatuur tubli 10 kraadi üles viskand ning lähenes sellele, mida enamasti näiteks Miami rannas kohtab.
Scott pani taldrikutäie suupisteid valmis, valas uued joogid välja ja kui kõht täis, läksime linna randa. Et suurem liivariba ja rohkem inimesi, kelle vahel sääsed jaguneda saaksid. Vaatasime päikeseloojangupeegeldust, kiikusime (õigemini, mina siis), jalutasime muulil ja sõitsime hotelli tagasi.
Järvele oli vahepeal uus udu tekkinud, vaatasime, kuidas see üle ranna liikus ning panime vastavalt temperatuuri muutumisele jälle kas dressika selga või võtsime ära.
Ann Arbori ilmale sobivalt lühikestesse pükstesse ja maikasse riietunult hüppasin autost välja ja peaaegu sama kiirelt autosse tagasi, sest vaid kolm tundi põhjapool oli täielik Alaska. Kogusin ennast hetke, tassisime asjad oma järvevaatega korterisse ning panin sobivalt riidesse - pikad püksid, tennised, särk, dressikas ja igaks juhuks kilekas ka, sest lisaks külmale tundus õues ka selline udu olevat, et kui mitte just lund, siis vähemalt vihma hakkab küll kohe sadama. Läksime välja ning vaatasime udusse mattunud järve ja randa ning kui poleks teadnud, oleks arvanud, et lähenemas on jõulud mitte neljas juuli. Igal juhul tundus riietus sobiv ning kõndisime tuppa veini järele. Termotopsid ilusti kaasas, et vein jahe püsiks. Kaalusin küll korra pliidil veini kuumutamist, et teeks vähemalt hõõgveini, aga lootsin, et alkohol soojendab niisamagi. Läksime uuesti välja, istusime oma kiikuvale pingile ning hakkasime siili otsima. Vahepeal oli aega taevas selgeks tõmband, päike väljas ning veel enne kui esimese lonksu jõudsime võtta, temperatuur tubli 10 kraadi üles viskand ning lähenes sellele, mida enamasti näiteks Miami rannas kohtab.
Scott pani taldrikutäie suupisteid valmis, valas uued joogid välja ja kui kõht täis, läksime linna randa. Et suurem liivariba ja rohkem inimesi, kelle vahel sääsed jaguneda saaksid. Vaatasime päikeseloojangupeegeldust, kiikusime (õigemini, mina siis), jalutasime muulil ja sõitsime hotelli tagasi.
Järvele oli vahepeal uus udu tekkinud, vaatasime, kuidas see üle ranna liikus ning panime vastavalt temperatuuri muutumisele jälle kas dressika selga või võtsime ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar