Selle pildi pealt on näha, kuidas liivaluitel seistes nii vasakult kui paremalt poolt meri paistab.
Plaan oli kolmapäeval Põhja-Carolinasse lennata, et laupäeval Scotti õepoja lõpetamisel osaleda. Nagu teinekord plaanidega on, läks käiku hoopis plaan B, mis kolmapäevaks oli veel tegemata. Kuna ma ärkasin hommikul megamigreeniga, mis ei läinud isegi pealelõunaks üle, siis oli selge, et autosse ma ei istu ning ülejärgmisse osariiki ei lenda. Ostsime uued piletid reede varahommikuks.
Reedel ajasime ennast enne kukke ja koitu üles ning sõitsime lennujaama. Kuna siin riigis tähendab suveaeg ainult sooja ilma, mitte valgeid öid, siis päike hakkas tõusma alles kuue paiku kui me juba kohale olime jõudnud. Lendasime kohale, saime rendiauto kätte, tegime tee peal veel kiire lõuna ja enne kui arugi saime, kolm tundi hiljem olime kohal. Kõigest üheksa tundi peale ärkamist ja kaheksa tundi peale startimist.
Hatterase näol on tegemist 80 kilomeetrit pika ja väga peenikese nn. piirdesaarega. Võimalik, et sellele on eesti keeles ka parem sõna, aga hetkel tuleb leppida minupoolse toortõlkega. Kõige laiema küla juures on saare laius 5km, enamustes kohtades tundus isehakanud maamõõtjale see ca 500 meetrit olevat ning lõunatipus oli lihtsalt kummalgi pool sõiduteed umbes 50 meetrit randa. Saar on jaotatud kolmeks piirkonnaks, millest kuulsaim Rodanthe, kus omal ajal ka Richard Gere öid veetis. Sellega loeme tänased haridus- ja meelelahutusminutid lõppenuks ning läheme olulisema osa juurde, milleks on see, millega me oma päevi sisustasime.
Näiteks käisime rannas. Sain teada, et täiesti sobiv on USAs sõita autoga otse veepiirini ja seal siis oma päevituslinad või rannatoolid välja panna ja päikest või õlut hakata võtma. Või kala püüdma surfarite vahel.
Siis käisime söömas Hullus Krabajas (Mad Crabber), Hatterase Päikses (Hatteras Sol), Piimakuningannas (Dairy Queen) ning mingis burxikohas. Hullus Krabajas olid lauad väga läbimõeldult kaetud suurte valgete paberitega ning laua keskel oli ka tops pliiatseid. Toitu oodates jõudsin omale värske salati valmis maalida.
Zebi lõpetamisel käisime. Nagu teatris sai sisse minnes omale kava pihku, aga kõik muu oli nagu filmis - peale tunnistuste kättesaamist keerati mütsitutt paremalt vasakule, andmaks märku uuenenud staatusest ning visati mütsid kõik kollektiivselt lae alla. Ning pea kohal olev võrk avanes ja kattis lõpetajad õhupallidega.
Vaatamisväärsustega käisime tutvumas - vaatasime jalgadel olevaid maju (90% saarel olevatest majadest oli ehitatud jalgadele), kalureid, mahajäetud maja ning käisime suveniiripoes.
Aga muidu - kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis hoidmaks kokku järgmised 10.000+ sõna ja lugejate väärtuslikku aega, lisasin ohtralt pilte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar