Hea lugeja, ma tean, et sellest on mitu kuud kui ma lubasin kirjutada kokkuhoiust USA kiirteedel ja Larry majast ja umbrohust ja kõigest sellest, mille saad omale USAs regulaarselt käima panna ning sa oled seda kindlasti kannatamatult oodanud, sest, noh, mis see muu ikka põnevam saab olla kui umbrohi, eksole, aga enne kui ma nimetatud teemadeni jõuan, tahan ma tekist kirjutada. Nimelt olen ma endiselt rahulolematu siinse voodipesusüsteemiga. Nagu öeldud, tekikotid siin riigis veel revolutsiooni teinud pole ning magatakse kombinatsiooniga lina + tekk. Mis pole kindlasti siin ka imestamist väärt, sest muuhulgas kasutatakse siin maksmiseks endiselt tšekke. Igal juhul see teki ja lina kombo on mind juba hulluks ajanud, sest ilusti sirgelt üksteise peal või all nad mul magades ei püsi. Lisaks on meil tekkidest siin paar õhukest, millega mul jahedamatel öödel külm hakkas, nii, et ma magasin lina, kahe teki ja ühe pleedi all ning suur kohev suletekk, mille all ma korra katsetasin magamist ning ärkasin hommikul kaks kilo saledamana, olles nimetatud kaks kilo lihtsalt välja higistanud. Lina tuli välja väänata. Tallinnas on meil mõnus kerge ja soe lambavillatekk ning kuna siin riigis hakkavad lambavillatekkide hinnad 400 dollari juurest, siis otsustasin Eestist kaasa tuua. Või noh, otsustasin, et Scott toob kaasa. Tellisin ära, ilusti kahekihiline ja puha ning Scott tõi USAsse. Lisaks ostsin tekikoti. Usutavasti esimene omataoline siin riigis. Igal juhul andsime oma parima, et selle teki all magada ning peale kolmandat ööd olime sunnitud tõdema, et see tekk on nii pagana raske, et seal all on isegi külge keerata keeruline. Harutasin eile siis servad ilusti lahti, eraldasin kihid ning nüüd on meil kaks lambavillatekki. Pole küll nii soe ja pehme nagu see, mis meil Tallinnas on, aga kerge ning tekikoti sees!
Aga nüüd siis muud lubatud teemad. Meist kahe maja kaugusel elab Larry. Suhteliselt mittemidagiütlevas valges majas. Kui päevasel ajal on maja valge ning ilmetu, siis pimeduse saabudes lülitab Larry sisse sinise tule, millega valgustab ära terve välisseina ning mis paistab ära ka kaugemasse tänavaotsa. Kui see sinine veel natuke vilguks ka, siis oleks nagu politseiautode paraad, mis peaministrit saadab. Kui ma seda esimest korda nägin, jalutasime öösel linnast koju ja Scotile mainisin, et nii kole, siis ta arvas, et ma ei peaks seda nii kõva häälega kuulutama, et Larry äkki kuuleb. Aga minu meelest on tal õigus teada, et see kole on.
Huvitav nähtus on siin kiirteedel - olen mitmel lõigul näinud kolme sõidurida, millest kolmas on vahest liiklusele avatud, vahest suletud. Viimasel juhul on siis suured plafoonid selle rea kohal, et "Sõidurida teel suletud". Kuna Michigani teed on samas kehvas olukorras kui Tallinna tänavad, siis ilmselt on tegemist kokkuhoiupoliitikaga ehk, et kui ei kasuta, siis ei kulu.
Ja siis umbrohust ka, et kõik sügisesed võlad likvideerida. Sattusime sügisel mitmel korral poest koriandri ja basiiliku pähe umbrohtu ostma. Tahtsime teha koriandrihummust, aga ükskõik, kui palju ma seda rohelist sinna sisse ei uhanud, siis hummus maitses parimal juhul lihtsalt nagu värske muru. Või mitte nii värske. Suht sama teema ka basiilikust tehtud pestoga.
Värskemaid uudiseid ka. Kuna eile läksin üle kuude TJ Maxxi, siis võtsin ka käru. Asi, mida ma tavaliselt ei tee, sest kui kraam kätte ei mahu, on lihtsam ostmata jätta. Igal juhul olin juba ühe džempri ja kaks särki kärusse pannud ning jalutasin kottide ning pidžaamade vahel kui uuesti käru juurde minnes, selgus, et keegi tropp oli selle lihtsalt pihta pannud. Mitte, et ma nüüd erinevalt autoga treppi sõitvatest ameeriklastest, kellele ilmselgelt käis üle jõu selle paarikümne sammu tegemine, et ukse juurest käru võtta, ei oleks saanud omale uut käru tuua, aga TJ Maxx üldiselt müüb igast asjast vaid üksikuid eksemplare ning mul ei õnnestunud uut kampsi ja särke leida. Igal juhul olin mõned asjad veel leidnud ning siirdusin proovikabiinide juurde, kus proovitud asjade stangelt leidsin ilusti kõrvuti ka oma džempri ja särgid. Vähemalt niigi palju. Särgi ostsin ära ka. Ja lisaks ühe öösärgi. Üleüldse, mu lemmikvahe seal poes on magamis- ja lounge'i riided. Kõiksugu kleidid jmt jätavad mind täiesti külmaks, aga kõik need mõnusad pehmed pidžaamad, tuunikalaadsed öösärgid, soojad sussid jmt viiks kohe koju. Siit kohe ka järgmise teema, jõulukinkide juurde. Eile õhtul sain kätte oma jõulukingituse, milleks on eriti pehme ja soe ja ilus sinine salongikostüüm (lounge set). Uniqlo oma ning sobib suurepäraselt mu Uniqlo sussidega.
Täna oli plaanis teha mitte midagi. Magada, lugeda, süüa, vaadata telekat. Olin just oma teise kohvikruusi juures, kui nägin aknast, et Rebecca keeras maja ette. Ta oli parajasti oma küpsiseringil ning tõi meile karbitäie värskeltküpsetatud küpsiseid. Pikk hommikueine jätkub.
Kirjutasin paar kuud tagasi huulepulgast, mille ma tellisin ning mis tegi huultele liivapaberisarnase kihi ning kuidas ma lõpuks läbi Paypali raha tagasi sain. Ilmselt soovisid nad kogu seda kogemust heastada ning olid mulle uue huulepulga vahepeal postitanud. Mis ma sellega tegema peaks, ma ei teagi...
Ma pole kunagi aru saanud filmi "Love actually" populaarsusest. Olin seda vist vähemalt kaks korda vaadanud, aga minu arust üks mõttetumaid ja venivamaid filme üldse. Aga kuna käes on detsember ning nagu ikka, ilmuvad igal pool listid parimatest jõulufilmidest, siis Scott, kes seda veel näinud ei olnud, arvas, et vaataks siis selle sajandi suurteose ära. Esimesed 20-30 minutit ma ei saanud täpselt aru, miks see film mulle ei meeldi, aga pärast seda kui ma olin ka ülejäänud 1h45m kuidagi üle elanud ja kummi venitamist vaadanud, tuli meelde küll, miks mulle see kunagi muljet ei ole avaldanud. 10 täiesti mittehaakuvat armastus- või petmislugu, juustune lõpp ning muidu ohtralt klišeesid. Igal juhul jätkus täna hommikul Scotil nahhaalsust öelda, et kuna ta vaatas Love Actually ära, siis järgmine filmivalik peaks tema oma olema. Hea, et ma selle peale sõnatuks ei jäänud ning andsin teada, mida ma sellest arvan, et ma oma abikaasa rõõmuks, kes kunagi polnud seda sajandi jõuluromanssi näinud, nimetatud kaks tundi teleka ees haigutasin.
Aga nüüd siis muud lubatud teemad. Meist kahe maja kaugusel elab Larry. Suhteliselt mittemidagiütlevas valges majas. Kui päevasel ajal on maja valge ning ilmetu, siis pimeduse saabudes lülitab Larry sisse sinise tule, millega valgustab ära terve välisseina ning mis paistab ära ka kaugemasse tänavaotsa. Kui see sinine veel natuke vilguks ka, siis oleks nagu politseiautode paraad, mis peaministrit saadab. Kui ma seda esimest korda nägin, jalutasime öösel linnast koju ja Scotile mainisin, et nii kole, siis ta arvas, et ma ei peaks seda nii kõva häälega kuulutama, et Larry äkki kuuleb. Aga minu meelest on tal õigus teada, et see kole on.
Huvitav nähtus on siin kiirteedel - olen mitmel lõigul näinud kolme sõidurida, millest kolmas on vahest liiklusele avatud, vahest suletud. Viimasel juhul on siis suured plafoonid selle rea kohal, et "Sõidurida teel suletud". Kuna Michigani teed on samas kehvas olukorras kui Tallinna tänavad, siis ilmselt on tegemist kokkuhoiupoliitikaga ehk, et kui ei kasuta, siis ei kulu.
Ja siis umbrohust ka, et kõik sügisesed võlad likvideerida. Sattusime sügisel mitmel korral poest koriandri ja basiiliku pähe umbrohtu ostma. Tahtsime teha koriandrihummust, aga ükskõik, kui palju ma seda rohelist sinna sisse ei uhanud, siis hummus maitses parimal juhul lihtsalt nagu värske muru. Või mitte nii värske. Suht sama teema ka basiilikust tehtud pestoga.
Värskemaid uudiseid ka. Kuna eile läksin üle kuude TJ Maxxi, siis võtsin ka käru. Asi, mida ma tavaliselt ei tee, sest kui kraam kätte ei mahu, on lihtsam ostmata jätta. Igal juhul olin juba ühe džempri ja kaks särki kärusse pannud ning jalutasin kottide ning pidžaamade vahel kui uuesti käru juurde minnes, selgus, et keegi tropp oli selle lihtsalt pihta pannud. Mitte, et ma nüüd erinevalt autoga treppi sõitvatest ameeriklastest, kellele ilmselgelt käis üle jõu selle paarikümne sammu tegemine, et ukse juurest käru võtta, ei oleks saanud omale uut käru tuua, aga TJ Maxx üldiselt müüb igast asjast vaid üksikuid eksemplare ning mul ei õnnestunud uut kampsi ja särke leida. Igal juhul olin mõned asjad veel leidnud ning siirdusin proovikabiinide juurde, kus proovitud asjade stangelt leidsin ilusti kõrvuti ka oma džempri ja särgid. Vähemalt niigi palju. Särgi ostsin ära ka. Ja lisaks ühe öösärgi. Üleüldse, mu lemmikvahe seal poes on magamis- ja lounge'i riided. Kõiksugu kleidid jmt jätavad mind täiesti külmaks, aga kõik need mõnusad pehmed pidžaamad, tuunikalaadsed öösärgid, soojad sussid jmt viiks kohe koju. Siit kohe ka järgmise teema, jõulukinkide juurde. Eile õhtul sain kätte oma jõulukingituse, milleks on eriti pehme ja soe ja ilus sinine salongikostüüm (lounge set). Uniqlo oma ning sobib suurepäraselt mu Uniqlo sussidega.
Täna oli plaanis teha mitte midagi. Magada, lugeda, süüa, vaadata telekat. Olin just oma teise kohvikruusi juures, kui nägin aknast, et Rebecca keeras maja ette. Ta oli parajasti oma küpsiseringil ning tõi meile karbitäie värskeltküpsetatud küpsiseid. Pikk hommikueine jätkub.
Kirjutasin paar kuud tagasi huulepulgast, mille ma tellisin ning mis tegi huultele liivapaberisarnase kihi ning kuidas ma lõpuks läbi Paypali raha tagasi sain. Ilmselt soovisid nad kogu seda kogemust heastada ning olid mulle uue huulepulga vahepeal postitanud. Mis ma sellega tegema peaks, ma ei teagi...
Ma pole kunagi aru saanud filmi "Love actually" populaarsusest. Olin seda vist vähemalt kaks korda vaadanud, aga minu arust üks mõttetumaid ja venivamaid filme üldse. Aga kuna käes on detsember ning nagu ikka, ilmuvad igal pool listid parimatest jõulufilmidest, siis Scott, kes seda veel näinud ei olnud, arvas, et vaataks siis selle sajandi suurteose ära. Esimesed 20-30 minutit ma ei saanud täpselt aru, miks see film mulle ei meeldi, aga pärast seda kui ma olin ka ülejäänud 1h45m kuidagi üle elanud ja kummi venitamist vaadanud, tuli meelde küll, miks mulle see kunagi muljet ei ole avaldanud. 10 täiesti mittehaakuvat armastus- või petmislugu, juustune lõpp ning muidu ohtralt klišeesid. Igal juhul jätkus täna hommikul Scotil nahhaalsust öelda, et kuna ta vaatas Love Actually ära, siis järgmine filmivalik peaks tema oma olema. Hea, et ma selle peale sõnatuks ei jäänud ning andsin teada, mida ma sellest arvan, et ma oma abikaasa rõõmuks, kes kunagi polnud seda sajandi jõuluromanssi näinud, nimetatud kaks tundi teleka ees haigutasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar