Hommik algas umbes kell 3:30 öösel, kui oli selge, et rohkem ma magama ei jää. Kontrollisin taksode saadavust ning mõne minuti kaugusel oli neid mitu. Kui me kell 4:50 taksot tellima hakkasime, sest mul oli siis 1h35m väljalennuni, selgus, et sama plaan oli tervel Tallinnal ning ühelgi mu kolmest pakkujast polnud midagi pakkuda. Scott sai Uberi, mis pidi jõudma juba - tadaaaaa! - 24 minuti pärast. Tulika lubas taksot 12 minutiga. Kuna Uberit tühistada ei õnnestunud ning ilmselt vajutas Uberi juht ikka korralikult, siis oli meil 12 minutit hiljem maja ees kaks ekipaazhi.
Lend Kopenhagenisse nagu ka ligi viietunnine layover seal oli sündmustevaene. Sama ei saa aga öelda kõige järgneva kohta. Washingtoni lend tõusis õhku ning meeskond hakkas enne lõunasööki jooke jagama. Küsisin omale nagu tavaliselt coca ja tomatimahla. Mul lemmikkombo lennukis, sest coca toimib vahest profülaktilise vahendina peavalu ennetamisel lendudel ning tomatimahl läheb toiduna loosi kui toit eriti jama peaks sattuma. Pandi siis mulle lauale purk cocat ning klaas tomatimahla ja öeldi, et tasuta on ainult üks jook, teine tuleb osta. Kuna ma seda ei teadnud, siis ma osta teist jooki ei soovinud. Stjuuardess võttis selle peale topsi väljavalatud tomatimahla tagasi.
Võtsin siis eesoleva istme taskust oma veepudeli ning koos sellega ka eesoleva istme tagumise paneeli. Selgus, et selle tagasipanekuks on vaja mehhaanikut ning mulle pakuti uut kohta 6 rida eespool, kus eesolev iste oli terve. Kolisin sinna ning ma olen ausalt harvem näinud nii nördinud meesterahvast kui see, kelle kõrval ma kohta sisse võtma hakkasin. Ilmselgelt pool tundi peale õhkutõusmist ta enam sellega ei arvestanud, et keegi tema kõrvale istuma võib tulla ning tundis ennast üle kahe istme väga mugavalt. Kui ta aru sai, et ta siiski teisest istmest loobuma peab, üritas ta mulle esmalt oma aknaalust kohta sokutada, aga otsi lolli.
Lõuna söödud, purk cocat ning tass kohvi joodud ja nõudekoristamine pooleli kui lennuk sõitis sisse otse turbulentsi. Tiim saadeti istet võtma ja jalga puhkama, nõude koristamine jäi pooleli. 20 minutit hiljem hakkasid joodud joogid vaikselt tunneli lõpus paistva valguse poole liikuma, aga lennuk läbis endiselt turbulentse ning tegi vabalangemisi. Põie mahutavusega oli veel nii mõnelgi mure, sest pidevalt hiilis üks või teine kempsu ning ei lasnud ennast meeskonna käsust kohale tagasi kobida häirida. Peale 20 minutit võttis kapten sõna. Kuna kas esinemisoskus või inglise keel polnud tema tugevamad küljed, sain aru sellest osast, et korra käis jutt mehhaanikust ning siis sellest, et turbulentsidega tasub arvestada veel terve järgneva tunni jooksul ning palun reisijad istugu rahulikult, kuna turvavööde märguanne niipea ära ei kustu. Kui siis sellest tunnist 45 minutit möödas oli ja juba paar minutit lennuk suhteliselt stabiilselt liikunud oli, kihutasin ka vetsu.
Washingtonis oli ümberistumiseks aega 2h, seega ma isegi ei arvestanud, et järgmisele lennule jõuan. Kuna immigrantidele oli rangelt keelatud enne tolli läbimist telefoni sisselülitamine siis rohkem kui tunnises passikontrollisabas ei saanud ma omale asendusvariante ka otsima hakata. Lennukist välja sai iseenesest kiirelt, peale seda viis buss teise terminali ning see ots võttis ca 20 minutit aega. Passikontrollisaba, nagu öeldud ca 1h5m ning seejärel sain letti. Vastasin, et miks ma USAsse tulen, miks mu abikaasa minuga kaasas pole, miks ma USAs ei ela ning kaua me üksteist tunneme. Seejärel olin ma kindel, et tema käeviibe saab tähendada ainult seda, et palun ma nüüd oodaku kuni nad mind teise ruumi saadavad, et kõiki asjaolusid veel täpsustada, aga tema soovis vaid mu foto teha ning sain tolli poole jooksu pista. Seejärel veel turvakontroll ning selleks ajaks kui ma sinna sappa sain, oli Detroidi lennu pardaleminek alanud. Läpakas välja, vedelikud välja, fliis seljast (jopet ei hakanud selga panemagi), tenkud jalast. Turvast läbi, selgus, et Kindle oleks ka tulnud välja võtta, seega käekott uuesti skriiningust läbi. Kraam kotti, tenkud jalga, paeltega ei hakanud vaeva nägema ning lennu väljumiseni 15 minutit aega, minu värav ca 900+ meetri kaugusel, pistsin punuma. Poole peal kuulsin teadet, et viimane kutse, värav sulgub kohe. Ka Usain Bolt poleks suutnud seda paremini sooritada, pealegi, kui tihti te olete teda näinud lidumas, seljakott seljas, käekott õlal, jope kaenlas ning tennisepaelad sidumata? Jõudsin väravasse, suutsin veel vastata "Detroit" küsimusele, et kuhu ma lendan ning ei suutnud reageerida tõdemusele, et "Oh, sa jõudsid!". Läbisin värava, näitasin seal seisvale meesterahvale oma pardakaarti ning mainisin Detroiti, mille peale tema näitas mulle lennukit. Kõndisin üle platsi lennukisse, olin natuke üllatunud, et see 2+1 istmeridadega on kui minu taga üks naisterahvas küsis, et kuhu ma lendan, kas Charlottesville'i. Vastasin, et plaanis küll polnud ja Detroiti tahaks hoopis. Selgus, et lennuk, mille pardale see tüüp mind suunanud oli, ei lähe mitte Detroiti. Naisterahvas mainis ka, et omast arust kuulis, et ma Detroiti minemas. Selgus, et Detroidi lennuk oli hoopis teisel pool ning selle aja peale kui ma õige suuna olin kätte saanud, hakkas juba ust kinni panema. Selle trenniga ennast saledaks jooksnuna pressisin vahelt sisse ning olin pooleteise tunni pärast Detroidis ning veel ca tunnike hiljem ka kodus.
Lend Kopenhagenisse nagu ka ligi viietunnine layover seal oli sündmustevaene. Sama ei saa aga öelda kõige järgneva kohta. Washingtoni lend tõusis õhku ning meeskond hakkas enne lõunasööki jooke jagama. Küsisin omale nagu tavaliselt coca ja tomatimahla. Mul lemmikkombo lennukis, sest coca toimib vahest profülaktilise vahendina peavalu ennetamisel lendudel ning tomatimahl läheb toiduna loosi kui toit eriti jama peaks sattuma. Pandi siis mulle lauale purk cocat ning klaas tomatimahla ja öeldi, et tasuta on ainult üks jook, teine tuleb osta. Kuna ma seda ei teadnud, siis ma osta teist jooki ei soovinud. Stjuuardess võttis selle peale topsi väljavalatud tomatimahla tagasi.
Võtsin siis eesoleva istme taskust oma veepudeli ning koos sellega ka eesoleva istme tagumise paneeli. Selgus, et selle tagasipanekuks on vaja mehhaanikut ning mulle pakuti uut kohta 6 rida eespool, kus eesolev iste oli terve. Kolisin sinna ning ma olen ausalt harvem näinud nii nördinud meesterahvast kui see, kelle kõrval ma kohta sisse võtma hakkasin. Ilmselgelt pool tundi peale õhkutõusmist ta enam sellega ei arvestanud, et keegi tema kõrvale istuma võib tulla ning tundis ennast üle kahe istme väga mugavalt. Kui ta aru sai, et ta siiski teisest istmest loobuma peab, üritas ta mulle esmalt oma aknaalust kohta sokutada, aga otsi lolli.
Lõuna söödud, purk cocat ning tass kohvi joodud ja nõudekoristamine pooleli kui lennuk sõitis sisse otse turbulentsi. Tiim saadeti istet võtma ja jalga puhkama, nõude koristamine jäi pooleli. 20 minutit hiljem hakkasid joodud joogid vaikselt tunneli lõpus paistva valguse poole liikuma, aga lennuk läbis endiselt turbulentse ning tegi vabalangemisi. Põie mahutavusega oli veel nii mõnelgi mure, sest pidevalt hiilis üks või teine kempsu ning ei lasnud ennast meeskonna käsust kohale tagasi kobida häirida. Peale 20 minutit võttis kapten sõna. Kuna kas esinemisoskus või inglise keel polnud tema tugevamad küljed, sain aru sellest osast, et korra käis jutt mehhaanikust ning siis sellest, et turbulentsidega tasub arvestada veel terve järgneva tunni jooksul ning palun reisijad istugu rahulikult, kuna turvavööde märguanne niipea ära ei kustu. Kui siis sellest tunnist 45 minutit möödas oli ja juba paar minutit lennuk suhteliselt stabiilselt liikunud oli, kihutasin ka vetsu.
Washingtonis oli ümberistumiseks aega 2h, seega ma isegi ei arvestanud, et järgmisele lennule jõuan. Kuna immigrantidele oli rangelt keelatud enne tolli läbimist telefoni sisselülitamine siis rohkem kui tunnises passikontrollisabas ei saanud ma omale asendusvariante ka otsima hakata. Lennukist välja sai iseenesest kiirelt, peale seda viis buss teise terminali ning see ots võttis ca 20 minutit aega. Passikontrollisaba, nagu öeldud ca 1h5m ning seejärel sain letti. Vastasin, et miks ma USAsse tulen, miks mu abikaasa minuga kaasas pole, miks ma USAs ei ela ning kaua me üksteist tunneme. Seejärel olin ma kindel, et tema käeviibe saab tähendada ainult seda, et palun ma nüüd oodaku kuni nad mind teise ruumi saadavad, et kõiki asjaolusid veel täpsustada, aga tema soovis vaid mu foto teha ning sain tolli poole jooksu pista. Seejärel veel turvakontroll ning selleks ajaks kui ma sinna sappa sain, oli Detroidi lennu pardaleminek alanud. Läpakas välja, vedelikud välja, fliis seljast (jopet ei hakanud selga panemagi), tenkud jalast. Turvast läbi, selgus, et Kindle oleks ka tulnud välja võtta, seega käekott uuesti skriiningust läbi. Kraam kotti, tenkud jalga, paeltega ei hakanud vaeva nägema ning lennu väljumiseni 15 minutit aega, minu värav ca 900+ meetri kaugusel, pistsin punuma. Poole peal kuulsin teadet, et viimane kutse, värav sulgub kohe. Ka Usain Bolt poleks suutnud seda paremini sooritada, pealegi, kui tihti te olete teda näinud lidumas, seljakott seljas, käekott õlal, jope kaenlas ning tennisepaelad sidumata? Jõudsin väravasse, suutsin veel vastata "Detroit" küsimusele, et kuhu ma lendan ning ei suutnud reageerida tõdemusele, et "Oh, sa jõudsid!". Läbisin värava, näitasin seal seisvale meesterahvale oma pardakaarti ning mainisin Detroiti, mille peale tema näitas mulle lennukit. Kõndisin üle platsi lennukisse, olin natuke üllatunud, et see 2+1 istmeridadega on kui minu taga üks naisterahvas küsis, et kuhu ma lendan, kas Charlottesville'i. Vastasin, et plaanis küll polnud ja Detroiti tahaks hoopis. Selgus, et lennuk, mille pardale see tüüp mind suunanud oli, ei lähe mitte Detroiti. Naisterahvas mainis ka, et omast arust kuulis, et ma Detroiti minemas. Selgus, et Detroidi lennuk oli hoopis teisel pool ning selle aja peale kui ma õige suuna olin kätte saanud, hakkas juba ust kinni panema. Selle trenniga ennast saledaks jooksnuna pressisin vahelt sisse ning olin pooleteise tunni pärast Detroidis ning veel ca tunnike hiljem ka kodus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar