Hommikul ärkasin peavaluga, mis vannituppa jõudes (toa suurust arvestades sai põhimõtteliselt voodist otse vannituppa astuda) oli muutunud migreeniks. Võtsin tableti ja keerasin uuesti magama. Umbes 11 paiku oli olemine enam-vähem ning juba poole 12 ringis läksime välja. Tegime esimese peatuse eilses saiapoes, kus Scoti pettumuseks singisaia enam polnud. Ostis lohutuseks väikse pizza ning kolm šokolaadicroissanti. Läksime oma kohvikusse ning võtsime kohvi ja coca ning sõime šokolaadicroissante.
Peale eilseid ebaõnnestunud restoranikülastusi tegime veel põhjalikuma kodutöö ning guugeldasime välja linna parima pintxobaari. Peale hommikukohvi jalutasime pisut vanalinnas, aga kui selgus, et sama plaan oli tuhandetel turistidel ja meil kulus ainuüksi katedraaliväljaku läbimiseks pool tundi (ca 100 meetrit), siis tõmbasime sellele plaanile vee peale ning siirdusime otse pintxobaari. Saime kohad mugavalt leti äärde, kus meie käeulatuses oli vähemalt 10 eri sorti pintxosid ning lisaks veel ca 30 sorti, milleni ulatumiseks tuli püsti tõusta. Kui hea lugeja pole kursis, siis tegemist on Baskimaalt pärit suupistetega, kus saiaviilu peale on pandud midagi maitsvat, näiteks tuunikala või omletti või verivorsti või peekoni sisse keeratud vorstijupp vmt ning kõike seda hoiab paigal puidust tikk. Üldiselt on pintxod kahes erinevas hinnaklassis ning tikud vastavalt erinevat värvi. Sööd, mida tahad ja kui palju tahad ning maksma minnes korjad oma tikud kõik ilusti kaasa, sest arve tehakse vastavalt tikkude arvule. Mulle uudisena olid seal ka magustoidud tikustatud ning lubasin omale eurose crema catalana lõuna lõpetuseks. Sõime nii palju kui enam ei mahtunud ning läksime oma 16 tikuga arvet maksma. Terve tee tagasi Scott kiitis, et ta pole kunagi midagi nii head söönud ja arvas, et kui me sinna juba eile oleksime sattunud, siis oleksime täna uuesti läinud. Otsustasin, et kuna trumm oli nagunii läinud (loe dieet metsas), siis mingu pulgad ka ja pakkusin välja, et võime sinna ju ka õhtust sööma minna. Igal juhul oli selleks hetkeks kõht täis ning aeg minna minu churroseputkasse, et veel üks magusaring teha. Trummil oli palju pulki, noh. Jalutasime veel linnas, shoppasime toidupoes ja Uniqlos, käisime hotellis ning võtsime uuesti suuna pintxobaari. Seekord tegutsesime läbimõeldumalt ning sõime veel erinevaid pintxosid tuunikalaga, kanaga, hakkliha ja guacamolega, rebitud lihaga (lemmikud!), krevettidega ning flani ja šokolaadikreemi. Läbimõeldud tegevuse tulemuseks oli 27 tikku. Korrektsuse huvides olgu mainitud, et suurem osa neist Scoti taldrikul. Nii palju neid trummipulki nüüd ka polnud. 29.725 sammu.
Peale eilseid ebaõnnestunud restoranikülastusi tegime veel põhjalikuma kodutöö ning guugeldasime välja linna parima pintxobaari. Peale hommikukohvi jalutasime pisut vanalinnas, aga kui selgus, et sama plaan oli tuhandetel turistidel ja meil kulus ainuüksi katedraaliväljaku läbimiseks pool tundi (ca 100 meetrit), siis tõmbasime sellele plaanile vee peale ning siirdusime otse pintxobaari. Saime kohad mugavalt leti äärde, kus meie käeulatuses oli vähemalt 10 eri sorti pintxosid ning lisaks veel ca 30 sorti, milleni ulatumiseks tuli püsti tõusta. Kui hea lugeja pole kursis, siis tegemist on Baskimaalt pärit suupistetega, kus saiaviilu peale on pandud midagi maitsvat, näiteks tuunikala või omletti või verivorsti või peekoni sisse keeratud vorstijupp vmt ning kõike seda hoiab paigal puidust tikk. Üldiselt on pintxod kahes erinevas hinnaklassis ning tikud vastavalt erinevat värvi. Sööd, mida tahad ja kui palju tahad ning maksma minnes korjad oma tikud kõik ilusti kaasa, sest arve tehakse vastavalt tikkude arvule. Mulle uudisena olid seal ka magustoidud tikustatud ning lubasin omale eurose crema catalana lõuna lõpetuseks. Sõime nii palju kui enam ei mahtunud ning läksime oma 16 tikuga arvet maksma. Terve tee tagasi Scott kiitis, et ta pole kunagi midagi nii head söönud ja arvas, et kui me sinna juba eile oleksime sattunud, siis oleksime täna uuesti läinud. Otsustasin, et kuna trumm oli nagunii läinud (loe dieet metsas), siis mingu pulgad ka ja pakkusin välja, et võime sinna ju ka õhtust sööma minna. Igal juhul oli selleks hetkeks kõht täis ning aeg minna minu churroseputkasse, et veel üks magusaring teha. Trummil oli palju pulki, noh. Jalutasime veel linnas, shoppasime toidupoes ja Uniqlos, käisime hotellis ning võtsime uuesti suuna pintxobaari. Seekord tegutsesime läbimõeldumalt ning sõime veel erinevaid pintxosid tuunikalaga, kanaga, hakkliha ja guacamolega, rebitud lihaga (lemmikud!), krevettidega ning flani ja šokolaadikreemi. Läbimõeldud tegevuse tulemuseks oli 27 tikku. Korrektsuse huvides olgu mainitud, et suurem osa neist Scoti taldrikul. Nii palju neid trummipulki nüüd ka polnud. 29.725 sammu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar