Berlin - being abroad in Germany. Reisijad. Mitte turistid.

Kuna eile olime teinud suuremat sorti vaatamisväärsustega tutvumise, siis täna otsustasime keskenduda söögile. Ja teletornile. Välja minnes selgus, et teletornile oli otsustanud keskenduda ka paks udu. Võtsime suuna söögile. Jalutasime läbi naabruskonna tänavate, vaatasime välikohvikute terrasse, käisime müürimuuseumis, sõime Printsessi Juustukoogikohvikus kooke ning jalutasime lõpuks Gendarmenplatzile, et seal Augustineris Viini šnitslit süüa. Šnitsel oli täpselt sama õhuke nagu Viinis ja krõbeda paneeringuga nagu Creme Brulee karamellikiht.

Õhtul oli meil plaan välja minna, sest Scott tahtis jalkat vaadata. Kui õhtu kätte jõudis, istusime mõtlemad hotellitoas ja väljaminekut ei paistnud kuskilt. Otsustasin siiski väikse poeringi teha ning mängu viimaseks veerandajaks ühines ka Scott. Selgus, et pealinna ainus baar, mis pidi mängu näitama, seda ei teinud ning kuna Michigan sai kaela nagunii, läksime hoopis sööma. Scott tahtis hot dogi. Või noh, mina tahtsin, et Scott Saksa vorsti prooviks ning tellisime talle selle ühest putkast. Ilusti saia vahel ja puha. Nii kui viiner grillist välja tuli, enne kui me reageerida jõudsime, oli see agaral meesterahval juppideks lõigatud. Selgitasime, et saia vahele tahtsime, mitte taldrikule ja friikatega. Järgmiseks üritas tüüp vorstijuppe kukli vahele suruda. See polnud ka päris see, mida Scott omale hot dogina ette kujutas ning palus ikka uue vorsti tulele panna.