Sain sünnipäevaks kinkekaardi Tai Orhidee massaažisalongi, tunniajasele sametmassaaži seansile. Kodulehel aega broneerides sametit küll listis polnud, valisin seega velveti, mis tundus sama pehme ja sametine kui samet ise. Kujutasin massööri ette mõnusa kehaõliga mu selga õrnalt masseerimas ja kuidas ma peale seda sametist ja siidist kehahooldust sealt igati lõdvestunult väljun. Esimene kerge kahtlus tekkis mul siis, kui ma nägin, et tegemist pole mitte massaažilaua vaid mattidega ning selga tuli panna Tai massaažiks sobilik pidžaama. Ja kui siis pisike tai naisterahvas mulle esmalt jalgupidi peale hüppas ning seejärel küünarnukkide peal mööda selga peapealseise tegema hakkas, oli selge, et siidi ja sametit siit oodata ei tasu. Kui mul mingi hetk korra hingata õnnestus, siis kasutasin kohe juhust ja küsisin, et kuhu riiulisse nad selle sameti hoidu panid ja mis toimub? Massöör küsis natuke murelikult, et kas ta teeb liiga tugevalt. Noh, eks ma saan ju järgmine päev tulla ja sinikad ja verevalumid ette näidata kui tal sel hetkel veel oma võimetes kerge kahtlus oli. Aga kui järgmisel päeval juba nädalajagu valus olnud selg enam tunda ei andnud, siis ma enam pikka viha ei pidanud.
Tahtsin omale kontorisse sooje susse osta, sest nendes kingades, mis ma sinna viisin, mul varbad külmetavad. Pidasin Amazonist leitud 20-euroseid susse kalliks ning Aliexpressist leitud 5-dollarilisi liiga koledaks. Täna jalutasime kaubamaja jalatsiosakonnast läbi ning kui ma seal ühe laua peal susse nägin, siis sinna ma kihutasin. Et saan ilma paarinädalase ooteajata kätte ja puha. Sussidel oli hinnasilt küljes 79.99. Otsustasin, et investeerin parem Tallinki aktsiatesse kui sädelevatesse sussidesse ning lahkusin kaubamajast.
Muidu lisaks tavapärasele ja igapäevasele kurtmisele on mul veel mõned asjad USAst, mis vajavad suurema publiku ette toomist ja mida ma siiani kritiseerida pole jõudnud. Näiteks magustoidumenüü. Kui just ei lähe pubisse või dinerisse, kus magustoiduvalikus ainult jäätis või koogilõik ongi, siis enne kui soolane söödud, pole magusast juttugi. Istud lauda, saad menüü ja joogikaardi kätte ning oled sunnitud nentima, et menüü piirdub vaid soolaste toitudega. Minu jaoks on see maru keeruline, sest ma tahaks ka magusavalikut näha. Kui seal on midagi isuäratavat, siis ma võtaks näiteks eelroa + magusa. Aga kui seal on ainult pannkoogid ja jäätis, siis ma võtaks hoopis pearoa. Aja jooksul olen ma õppinud planeerima ja vaatan enne minekut netist menüü ära, et mitte tekitada ettekandjas segadust, miks ma enne aedviljade tellimist juba magustoite näha tahan.
Jäätise juurest juhatan kohe sisse ka järgmise teema, milleks on meie ebaõnnestunud ajastamine ja Dairy Queen. Nagu ma siin juba maininud olen, siis terve eelmise sügise planeerisime Dairy Queeni külastust nagu kauaoodatud puhkust Bora Bora saarele. Muudkui rääkisime, aga kohale ei jõudnud. Ja kui siis lõpuks jäätiseputka ees maandusime (peale tunniajalist jalutuskäiku), oli see eelmisel õhtul talveperioodiks suletud. See aasta õnnestus meil kaks korda käia ning kuna neil oli üleval silt, et 07.10 viimast päeva avatud, siis panime kalendrisse kirja, et Washington D.C.st tagasijõudes läheme veel korra jäätist sööma. Mõeldud-tegemata. Sest kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli Dairy Queen juba kinni. Väljas oli 25 kraadi sooja, kell polnud veel kuuski, aga tuled olid ära lastud ja luuk kinni.
Toiduteemal jätkates on mulle täiesti arusaamatu, miks USAs nimetatakse õunamahla õunasiidriks, aga näiteks apelsinimahla ikkagi apelsinimahlaks. Mõlemad on ühtemoodi puuviljast pressitud. Googeldasin nüüd ja sain teada, et siider on kas alkohoolne kääritatud jook õuntest või siis alkoholivaba kääritamata jook, mis pressitakse puuviljadest, tavaliselt õuntest. Miks siis pole apelsinisiider, on ikkagi segane.
Ma tahtsin veel kokkuhoiust kiirteedel ja Larry majast ja umbrohust ja kõigest sellest, mille saad omale USAs regulaarselt käima panna, kirjutada, aga kuna minuni on jõudnud tagasiside, et ma kipun vahest liiga pikki postitusi kirjutama, siis jäävad need teemad hetkel ootele.
Tahtsin omale kontorisse sooje susse osta, sest nendes kingades, mis ma sinna viisin, mul varbad külmetavad. Pidasin Amazonist leitud 20-euroseid susse kalliks ning Aliexpressist leitud 5-dollarilisi liiga koledaks. Täna jalutasime kaubamaja jalatsiosakonnast läbi ning kui ma seal ühe laua peal susse nägin, siis sinna ma kihutasin. Et saan ilma paarinädalase ooteajata kätte ja puha. Sussidel oli hinnasilt küljes 79.99. Otsustasin, et investeerin parem Tallinki aktsiatesse kui sädelevatesse sussidesse ning lahkusin kaubamajast.
Muidu lisaks tavapärasele ja igapäevasele kurtmisele on mul veel mõned asjad USAst, mis vajavad suurema publiku ette toomist ja mida ma siiani kritiseerida pole jõudnud. Näiteks magustoidumenüü. Kui just ei lähe pubisse või dinerisse, kus magustoiduvalikus ainult jäätis või koogilõik ongi, siis enne kui soolane söödud, pole magusast juttugi. Istud lauda, saad menüü ja joogikaardi kätte ning oled sunnitud nentima, et menüü piirdub vaid soolaste toitudega. Minu jaoks on see maru keeruline, sest ma tahaks ka magusavalikut näha. Kui seal on midagi isuäratavat, siis ma võtaks näiteks eelroa + magusa. Aga kui seal on ainult pannkoogid ja jäätis, siis ma võtaks hoopis pearoa. Aja jooksul olen ma õppinud planeerima ja vaatan enne minekut netist menüü ära, et mitte tekitada ettekandjas segadust, miks ma enne aedviljade tellimist juba magustoite näha tahan.
Jäätise juurest juhatan kohe sisse ka järgmise teema, milleks on meie ebaõnnestunud ajastamine ja Dairy Queen. Nagu ma siin juba maininud olen, siis terve eelmise sügise planeerisime Dairy Queeni külastust nagu kauaoodatud puhkust Bora Bora saarele. Muudkui rääkisime, aga kohale ei jõudnud. Ja kui siis lõpuks jäätiseputka ees maandusime (peale tunniajalist jalutuskäiku), oli see eelmisel õhtul talveperioodiks suletud. See aasta õnnestus meil kaks korda käia ning kuna neil oli üleval silt, et 07.10 viimast päeva avatud, siis panime kalendrisse kirja, et Washington D.C.st tagasijõudes läheme veel korra jäätist sööma. Mõeldud-tegemata. Sest kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli Dairy Queen juba kinni. Väljas oli 25 kraadi sooja, kell polnud veel kuuski, aga tuled olid ära lastud ja luuk kinni.
Toiduteemal jätkates on mulle täiesti arusaamatu, miks USAs nimetatakse õunamahla õunasiidriks, aga näiteks apelsinimahla ikkagi apelsinimahlaks. Mõlemad on ühtemoodi puuviljast pressitud. Googeldasin nüüd ja sain teada, et siider on kas alkohoolne kääritatud jook õuntest või siis alkoholivaba kääritamata jook, mis pressitakse puuviljadest, tavaliselt õuntest. Miks siis pole apelsinisiider, on ikkagi segane.
Ma tahtsin veel kokkuhoiust kiirteedel ja Larry majast ja umbrohust ja kõigest sellest, mille saad omale USAs regulaarselt käima panna, kirjutada, aga kuna minuni on jõudnud tagasiside, et ma kipun vahest liiga pikki postitusi kirjutama, siis jäävad need teemad hetkel ootele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar